XX hagi YY ja CC vastu tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY ja CC apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
10 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Heli Raidve-Kostenok Kostja I: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Sulev Tammemäe Kostja II: CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Sulev Tammemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 16.06.2017 otsus osas, milles maakohus hagiavalduse rahuldas ja jaotas menetluskulud. Saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.YY ja CC apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Jätta XX 15.06.2018 taotlus hagi tagamise abinõu asendamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsuse resolutsiooni p 3 peale ei saa edasi kaevata (TsMS § 390).
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ning hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.30.06.2014 esitas XX (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada kehtetuks YY (kostja I) ja CC (kostja II) vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkulepe ning asjaõiguslepingu osas, milles kostja I kaotas omandiõiguse kinnistule XXX (registriosa nr XXXXXX) ning muutus varatuks. Hageja palus asendada kostja II nõusoleku kinnistusraamatu registriosas nr XXXXXX kande muutmiseks kohtuotsusega ja muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II ainuomandiõiguse kohta ja kanda kostja I kinnistusraamatusse omanikuna või kanda kostjad kinnistusraamatusse kaasomanikena nii, et on võimalik täitemenetluse läbi viimine kostja I suhtes tema varaosa arvel. Alternatiivselt palus hageja asendada kostja II nõusoleku XXX kinnistu sundenampakkumisel võõrandamiseks, kui muul viisil ei ole võimalik hageja nõuet kostja I vara arvel täita. 07.10.2015 istungil esitas hageja 07.07.2015 kuupäevaga taotluse ühisvara jagamise nõude menetlusse võtmiseks ja hagiavalduse nõude täiendamiseks, paludes jagada kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX) selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 16.11.2015 esitas hageja hagiavalduse täienduse, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate abieluvaralepingu ja jagada kostjate ühisvaraks oleva kinnistu (registriosa nr XXXXXX) nende kaasomandisse võrdsetes, s.o 1⁄2 suurustes mõttelistes osades. Harju Maakohus jättis 04.04.2016 määrusega läbi vaatamata nõuded tahteavalduste asendamiseks, kinnistu jagamiseks selle müümisega avalikul enampakkumisel ja kinnistu kostjate kaasomandisse võrdsetes osades jagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 04.04.2016 määruse osas, milles maakohus jättis hageja nõuded läbi vaatamata ja saatis asja uueks lahendamiseks samale maakohtule. 08.02.2017 esitas hageja menetlusdokumendi, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 07.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingu; kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXX II jakku omanikuna sisse endine omanik kostja I ja kohustada kostjat II andma nõusolek kinnisturaamatu II jao muutmiseks kohtuotsusega; jagada kostjate ühisvaraks olev kinnistu XXX kostjate vahel ning pöörata sissenõue kostja I osale ja alternatiivselt nõude ühisvara jagamiseks kinnistu asukohaga XXX müümisega avalikul enampakkumisel ja jagada raha kostjate vahel ning pöörata sissenõue kostja I osale ühisomandist. Hageja märkis, et muudest nõuetest ta loobub.
2.Hageja nõue kostja I vastu tuleneb 21.06.2011 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2011 otsusest tsiviilasjas nr 2-08-68497, millega mõisteti kostjalt I hagejale välja 9164,04 eurot ja viivis alates 11.02.2011 seadusjärgses määras. Hageja avalduse alusel alustati 25.07.2011 kohtuotsuse täitmiseks täitemenetlust täiteasjas nr 007/2011/82590. Täitemenetluses on kostjalt I laekunud vaid 91,66 eurot. Sissenõude pööramine kostja I varale ei ole viinud nõude rahuldamiseni. Kostjate ühisomandis oli XXX asuv XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX). Kostjad sõlmisid 07.07.2011 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, millega lepiti kokku, et: 1) XXX asuv XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) jääb kostjale II; 2) PPP külas asuv PPP kinnistu (registriosa nr PPPPPP) jääb kostjale II; 3) Aktsiaselts A (registrikood AAAAAAAAA) jääb kostjale I; 4) Osaühing M (registrikood MMMMMMM) jääb kostjale II. Kõnesoleva lepingu kohaselt on jagatava vara väärtus kokku 289 845 eurot, millest kinnistu XXX väärtus 219 543 eurot. Aktsiaselts A, mille väärtuseks on lepingu järgi 23 008 eurot, on äriregistrist kustutatud 12.10.2011. Seega on kostja II omandanud vara väärtusega 266 837 eurot. Selle tehinguga kahjustasid kostjad teadlikult hageja huve, sest tehingu tagajärjel muutus kostja I varatuks. Isegi juhul, kui kostja I ainuomandisse jäetud aktsiaseltsi väärtus oleks 23 008 eurot, on võlgnik olulisel määral oma varast või osast ühisomandis abieluvaralepinguga loobunud. Kostja II oli teadlik, et hagejal on nõue kostja I vastu, sest kostja II osales samas kohtuasjas kostja I tunnistajana. Kostja II on kostja I lähikondne. Vaidlusalune leping on sõlmitud 15 päeva pärast hageja nõude aluseks oleva kohtuotsuse jõustumist.
3.Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise tagajärjel on kinnisasi kostjate ühisomandis ning sissenõudja saab nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Võttes arvesse asjaolu, et kostjad olid abielus 25.02.197703.08.2011, kuulus kostjate ühisvarasse XXX kinnistu. Hageja soovib jagada kostjate ühisvarasse kuuluva eelnimetatud kinnistu ning pöörata sissenõude kostja I osale ühisomandist. Hageja palus jagada kinnistu kostjate vahel pooleks. Kohtutäitur teatas hagejale 29.06.2015 täitemenetluse ebaõnnestumisest. Hagi abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks esitati 30.06.2014. Eeltoodust tulenevalt on TsMS § 14 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud, kuna tegemist on sissenõudjaga, kelle nõuet ei ole täitemenetluses saadud võlgniku lahusvara arvel täita ning võlgnikul ja tema abikaasal on abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisel ühisvara. Kostja I vastuväited
4.Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Hagiga taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Tehingu kehtetuks tunnistamisel kuulub vaidlusalune kinnistu kostjate ühisomandisse. Hagejal ei ole võimalik oma nõuet rahuldada selle vara arvel, mille omanikuks on isik, kes ei ole hageja ees kohustatud. Kohtutäitur ei ole täitemenetluse algusest peale teinud mingisuguseid arvestatavaid menetlustoiminguid. Kostja I saab OÜ-lt M igakuist juhatuse liikme tasu, mis kuulub samuti tema vara hulka. Seega on nõude rahuldamine võimalik olemasoleva vara arvel. Tõendamata on, et kostja I loobus olulisel määral oma varast, kui vormistas abieluvara jagamise käigus kinnistu kostja II nimele (TMS § 190). Seda on võimalik hinnata, kui hageja näitab ära kogu ühisvara väärtuse, sh võttes arvesse ka ühisvarasse kuulunud kohustused ja kostja I osa selles. Kinnistu madal väärtus tuleneb kahest hüpoteegist ning probleemidest kinnistu ühisvee-ja kanalisatsiooniteenusega varustamisel. Abieluvara jagamine puudutas ka kohustuste jagamist, mille tulemusel vabanes kostja I oma kohustustest Nordea panga ees kostja II vara arvel. Seadus hageja poolt taotletud ühisvara
jagamise viisi, mille kohaselt jäetakse kinnisasi abikaasade kaasomandise, ei tunne. Seega puudub vajadus esitada vastuhagi teistsuguse jagamisviisi rakendamiseks. Kostja II vastuväited
5.Kostja II leidis algselt, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kui maakohus peaks tunnistama ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks, jääb vähemalt 50% omandiõigusest ikkagi kostjale II, kuna kinnistu on siis ühisvara. Tsiviilasjas nr 2-08-68947 tehtud kohtulahendit ei saa täita kostja II vara arvelt. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõudmine ei vii rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2). Kostjale I kuulub osalus AS-is A. Osaluse nimiväärtuseks on 23 003,19 eurot. Selle maksumus ületab oluliselt hageja nõude suurust. XXX kinnistu väärtus on madal, kuna see pole kanalisatsiooniga ühendatud ja hoones puudub veevarustus. Kinnistu on koormatud kahe hüpoteegiga kokku summas 141 019 eurot. Kostjad sõlmisid 24.04.2002 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenulepingu nr 09220816275. Pärast ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist tasus kostja II sellest lepingust võlgnevuse 17 526,64 eurot ja kostja I vabanes oma kohustusest Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees. Kostja I ei ole loobunud ühisvara jagamise kokkuleppega olulisel määral oma varast (TMS § 190 p2). 22.06.2015 menetlusdokumendis teatas kostja II, et nõustub kostja I vastuväidetega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 16.06.2017 otsusega hagiavalduse ja tunnistas ühisvara jagamise tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 07.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingu punkti 2.1.1., selles osas ühisvara jagamise kokkulepe ja asjaõiguslepingu, mis on tõestatud Tallinna notari KA poolt 07.07.2011 (notari ametitegevuse raamatu registri number 1225). Maakohus luges kostjate ühisvaraks XXX asuva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) ja lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel ning määras jagada kinnisasja müügist saadud raha kostjate vahel võrdsetes osades ja kanda kinnisasja müügist kostjale I jääv raha täiteasjas nr 007/2011/82590 tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Lisaks märkis maakohus, et jätab hageja 16.05.2017 taotluse hagi tagamise korras 28.04.2017 määruse täitmise keelamiseks tähelepanuta ja hageja 16.05.2017 vastuväite rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja 30.05.2017 taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks.
7.Maakohtu otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus järgmiste asjaolude üle: - tsiviilasjas nr 2-08-68497 jõustus 21.06.2011 Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2011 otsus, millega mõisteti kostjalt I hagejale välja 9164,04 eurot ja viivis alates 11.02.2011 seadusjärgses määras; - kostjate ühisomandis oli kuni 06.07.2011 XXX asuv XXX kinnistu registriosaga nr
XXXXXX;
- kostjad sõlmisid 07.07.2011 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, millega lepiti kokku, et XXX asuv XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) jääb kostjale II; PPP külas asuv PPP kinnistu (registriosa nr PPPPPP) jääb kostjale II; Aktsiaselts A (registrikood AAAAAAAAA) jääb kostjale I ja Osaühing M (registrikood MMMMMMM) jääb kostjale II. - hageja avalduse alusel alustati 25.07.2011 tsiviilasjas nr 2-08-68497 tehtud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetlust täiteasjas nr 007/2011/82590;
-
täitemenetluses on kostjalt I laekunud 91,66 eurot; tsiviilasjas nr 2-13-50350 antud vandega on kostja I kinnitanud, et tal puudub vara.
8.TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Kohus tuvastas, et kohtutäitur alustas hageja avalduse alusel 25.07.2011 täitemenetlust täiteasjas nr 007/2011/82590 Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-68947 kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud summa sissenõudmiseks. Sissenõude arestimise aktidega, vallasvara arestimise aktiga, võlgniku vandega, tsiviilasja nr 2-13-50350 protokolliga ja kohtutäituri teadetega on tõendatud, et sissenõude pööramine kostja varale ei ole viinud nõude rahuldamiseni. Hageja nõuet ei ole käesolevani täitemenetluses täidetud. Kohtutäituri 29.06.2015 õiendist nähtuvalt puuduvad võlgnikul vajalikud vahendid lahendi täitmiseks. Kuivõrd hagejal kui sissenõudjal on täitedokument, mis on muutunud sissenõutavaks 22.06.2011 ning sissenõude pööramisega kostja I kui võlgniku varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist, võib hageja TMS § 187 lg 2 alusel tagasivõitmist nõuda. Hagi esitamise seisuga ei ole ringkonnakohtu otsuses märgitud nõue rahuldatud ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
9.TMS § 190 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis ja TMS § 188 eeldused antud juhul ei kohaldu. Seega ei ole vaja tuvastada teise abikaasa, s.o kostja II, teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-74-16, p 15.1.2.). Kohus tuvastas, et kostjad sõlmisid 15 päeva pärast hageja nõude aluseks oleva kohtuotsuse jõustumist ja 2 nädalat enne täitemenetluse alustamist, s.o 07.07.2011, abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe. Lepingu kohaselt oli jagatava vara väärtus kokku 289 845 eurot, millest kinnistu XXX väärtus 219 543 eurot, PPP kinnistu väärtus 44 738 eurot, Aktsiaselts A väärtus 23 008 eurot ja Osaühing M väärtus 2556 eurot. Aktsiaselts A, mille väärtuseks on lepingu järgi 23 008 eurot, on äriregistrist kustutatud 12.10.2011. TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist. Maakohus selgitas 16.03.2017 määruses, et kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja kui võlausaldaja huve vaidlusaluse abieluvaralepinguga ei kahjustatud. Võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel, kuna kostjal I puuduvad kohtulahendi täitmiseks vajalikud vahendid. Võlgniku pangakontod on arestitud, kuid puudub nõude rahuldamiseks vajalik rahasumma. Töötasu arestimise aktid on edastatud kolmel korral kostja I tööandjale OÜ M, kuid kinnipidamisi nõude tasumiseks ei ole toimunud. Kostjale I kuuluvale OÜ M osale on täitur seadnud käsutamise keelumärke, kuid nõude suurust arvestades ei viiks osade müük tõenäoliselt nõude rahuldamiseni. Muu vallasvara olemasolu võlgnik kas varjab või tal seda pole. Seega puudub kostjal I vara, mille arvel täitemenetluses nõuet rahuldada ja esineb alus ühisvara tagasivõitmiseks.
10.26.09.2014 menetlusdokumendis on kostja I välja toonud, et kinnistul lasuvad hüpoteegid summas 141 019 eurot ja kostja II maksis kostja I eest Nordea panga kohustuse eest 17 526,64 eurot. Laenujääk 07.07.2011 seisuga oli 17 348 eurot. Kostjad sõlmisid 08.09.2011 Nordea pangaga laenu ennetähtaegse tagasimaksmise ja võlgnevuse tasumise kokkuleppe, mille kohaselt tasus kostja II kostja I laenukohustuste eest 19 298,96 eurot.
AS-i SEB Pank tõendist nähtub, et 07.07.2011 seisuga oli panga ja kostja I vahel sõlmitud tagatisleping, mis tagas eluasemelaenu lepingut, mille laenujääk 07.07.2011 oli 108 052,09 eurot. Abieluvaralepingus leppisid kostjad kokku, et XXX kinnistu ja PPP kinnistu suhtes kehtivad hüpoteegid ja ühishüpoteek jäävad kehtima ka pärast abieluvaralepingu sõlmimist ja kostja II kandmist kinnistute ainuomanikuna kinnistusraamatusse ja kostja I ei pea nimetatud hüpoteeke ja ühishüpoteeke kõrvaldama (lepingu punkt 2.2.1). Pooled on lepingu punktis 2.3.1 avaldanud, et käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara arvel rahalisi kompensatsioone ei maksta. Kinnistusraamatu andmetel oli abieluvaralepingu sõlmimisel XXX kinnistule ja PPP kinnistule AS-i SEB Pank kasuks seatud kehtivate hüpoteekide suurus 141 019,43 eurot, millest laenujääk 07.07.2011 seisuga oli 108 052,09 eurot. Nordea panga kohustuse jääk 07.07.2011 seisuga oli 17 348 eurot. Vaidlusaluse lepingu kohaselt oli jagatava vara väärtus kokku 289 845 eurot. Ühisvara jagamise tulemusena jäi kostjale I üksnes Aktsiaselts A, mille väärtuseks on lepingu järgi 23 008 eurot ja mis on äriregistrist kustutatud 12.10.2011. Kostjale II jäi vara väärtusega 266 837 eurot. Kostjate solidaarkohustuste suurus 07.07.2011 oli 125 400,09 eurot. Kostjale I ühisvara arvel rahalisi kompensatsioone ei makstud. Kohus leidis, et kui kostjad oleksid 07.07.2011 jaganud võrdselt nii vara kui kohustused või kui kostjale I oleks makstud hüvitist enam saadud vara arvelt, oleks kostja I saanud saadud rahast tasuda võla hageja ees. Eelnev viitab eesmärgile anda vara tasuta üle kostjale II ning välistada seeläbi võimalus pöörata sissenõue kostja I osale ühisvarast. Seega tuleb tunnistada kehtetuks kostjate vahel 07.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingu punkt 2.1.1., selles osas ühisvara jagamise kokkulepe ja asjaõigusleping. TMS § 195 lg 1 tulenevalt on tagasivõitmise lähtekohaks see, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada, andes selle kohtutäituri käsutusse. Kohtutäitur korraldab seejärel vara müügi, millest saadud raha arvel rahuldada sissenõudja nõue. Seda üldist lähtekohta ei muuda asjaolu, et ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtutäituri käsutusse anda vaid see osa, mis kuulub võlgnikule pärast ühisvara jagamist (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-74-16, p 15).
11.Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise tagajärjel on vara tagasi kostjate ühisomandis ning sissenõudja saab nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. PKS § 37 lg 1 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja on nõudnud ühisvara jagamist, müües asi avalikul enampakkumisel. Kohus nõustus hagejaga, et käesolevas asjas on poolte huvisid kaaludes kõige mõistlikum müüa vara (XXX kinnistu) avalikul enampakkumisel. Hageja on nõudnud ka kostjate nõusolekuid kinnistusraamatu kande parandamiseks ja enampakkumisel vara müümiseks ja nõusolekute asendamist kohtuotsusega. Hageja nimetatud nõuded tuleb jätta rahuldamata. Ühisvara jagamisega kohtus loetakse materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduste asendamine antuks. Vara müügiks enampakkumisel puudub vajadus eraldi tahteavaldust hageda, seda asendab kohtuotsus, millega ühisvara jagatakse selliselt, et vara müüakse enampakkumisel.
12.Praeguses asjas ei ole sissenõudja nõudnud ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist, kuid vastuväite ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on esitanud kostjad. Kuivõrd 16.06.2017 seisuga jagataval varal (XXX kinnistul) kohustusi ei lasu, siis ei tule kohtul jagada kinnistul lasuvaid solidaarkohustusi ning peale enampakkumisel kinnistu müüki tuleb kostjale I jääv raha kanda täiteasjas nr 007/2011/82590 tuleneva kohustuse täitmiseks. Kohus ei pea käesolevas menetluses tuvastama, mil moel ja millal täitis kostja II XXX kinnistul olevad solidaarkohustused. Abieluvaralepingu sõlmimisel 07.07.2011 jäid punkti 2.2.1. kohaselt XXX suhtes hüpoteegid ja ühishüpoteegid kinnistu
suhtes kehtima ka pärast abieluvaralepingu sõlmimist. Abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid VÕS § 69 mõttes. Seega juhul, kui XXX kinnistul lasuvad kohustused täitis üks kostjatest, on sellel kostjal solidaarkohustusest vabastatud kostja I kui võlgniku vastu tagasinõudeõigus osas, mis tulenevalt solidaarvõlgnike omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt RK lahend nr 3-2-1-38-14 p 14).
13.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende enda kanda. Menetluskulude rahalist suurus maakohus kindlaks ei määranud.
14.Kohus jättis rahuldamata hageja 30.05.2017 korduva taotluse hagi tagamise abinõu muutmiseks, kus sisuliselt vaidlustab hageja 01.11.2016 kohtumäärust, millega kohus jättis hageja 12.10.2016 taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks muutmata. Hageja taotles kostja II kuuluvale kinnistule keelumärke seadmist. Maakohus märkis, et Tallinna Ringkonnakohus muutis 17.11.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud, asendades maakohtu poolt kostja II kinnistule seatud keelumärke eelmärkega. Tulenevalt TsMS §-st 659 ja TsMS § 658 lõikest 2 peab maakohus samas asjas edaspidisel läbivaatamisel lähtuma ringkonnakohtu juhistest. Lisaks ei ole käesoleval juhul asjaolud muutunud ning seetõttu ei ole hagi tagamise asendamine põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.18.07.2017 esitasid kostjad Harju Maakohtu 16.06.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt ületas maakohus haginõude piire, kui otsustas ühisvara jagamise lepingus tunnistada kehtetuks vaid ühe lepingupunkti ning otsustas ühisvara jagamise. TsMS § 439 kohaselt on kohus seotud haginõude resolutsiooniga ning järelikult on vaja tuvastada, millise nõude hageja kohtule esitas. 16.11.2015 haginõudega tutvudes ilmneb, et seal on esitatud vaid kaks materiaalõiguslikku nõuet, tunnistada kehtetuks abieluvara leping ning jagada ühisvaraks olev kinnistu selliselt, et see kirjutatakse mõlema kostja kaasomandisse.
17.Kohtuotsuse resolutsiooni p 4 ületab nõude piire, kuna hageja ei ole taotlenud ühisvara jagamist vara müümisega avalikul enampakkumisel. Hageja nõue oli selgelt suunatud sellele, et kinnistu kirjutatakse mõlema kostja kaasomandisse. Sellist nõuet oleks kohus pidanud ka lahendama. Arvestades asjaolu, et hageja valitud viisil ei olnud ühisvara võimalik PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 alusel jagada, pidanuks kohus haginõude kõnealuses küsimuses rahuldamata jätma, mitte asuma omaalgatuslikult valima ühisvara jagamiseks sobivaid võimalusi. Kohus ei ole näidanud, millises hagi versioonis taoline nõue esitati. Kostjatele teadaolevalt ei nõutud ühisvara jagamist avalikul enampakkumisel müümise teel ei 29.06.2014 ega 16.11.2015 hagiavalduses. Lisaks on maakohus käitunud menetluses vastuoluliselt ning sellest tulenevalt teinud kostjate jaoks üllatusliku iseloomuga lahendi. Kui hinnata esialgset hagi ning 16.11.2015 hagi, siis ühisvara jagamise viisi osas muudatusi ei esinenud, st endiselt sooviti ühisvara jagada nii, et see kirjutatakse kummagi kostja kaasomandisse. Kui esialgse haginõude osas leidis maakohus korduvalt, et selline nõue ei vasta kehtivale materiaalõigusele, siis järelikult oleks maakohus pidanud samal seisukohal olema ka 16.11.2015 haginõude suhtes, kuivõrd see oli samasisuline, ehkki mõnevõrra teise
sõnastusega. Rõhutamist väärib see, et kostja I 27.11.2015 vastuses hagile selgitati üheselt, et hageja on jätkuvalt esitanud materiaalõigusele mittevastava nõude. Seda vastuväidet oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel arvestama. Samas ei nähtu kohtuotsusest, millistel põhjustel ja millal toimus maakohtul meelemuutus selles, et kui esialgse hagi nõue oli materiaalõigusega vastuolus, siis 16.11.2015 samasisuline nõue oli juba menetlemist võimaldav.
18.Kui kohus otsustas ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistada, siis tähendab see, et ühisvaraks olev kinnistu muutus kostjate ühisvaraks. Selline õigusmuudatus vajab ka kinnistusraamatus vastava kande tegemist. Samas ei ole võimalik kinnistusraamatus õigusmuudatusi teha, kuivõrd 16.11.2015 hagiga ei nõudnud hageja enam kostjalt II seda, et ta nõustuks vastava muudatuskande tegemisega kinnistusraamatus ning ei palunud asendada kostja II tahteavaldus kohtulahendiga. Kuigi kohus on märkinud, et hageja on palunud kostjate (st mõlema kostja) nõusolekuid kinnistusraamatu parandamiseks asendada kohtuotsusega, ei ole sellist nõuet 16.11.2015 hagis esitatud. Lisaks on vaieldav kohtu seisukoht, et vastava tahteavalduse asendamine kohtuotsusega saavutatakse TsÜS § 68 lg 5 järgi automaatselt.
19.Jääb arusaamatuks, miks otsustas maakohus ka kostja II omandist ilma jätta, st rakendada ühisvara jagamiseks just kinnistu müüki avalikul enampakkumisel. Maakohus ei arvestanud asjaolu, et kinnistu näol on tegemist kostja II elukohaga, millest tulenevalt oleks olnud õiglane tagada kostjale II tema kodu säilitamise võimalus.
20.Hageja nõudeks oli abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine. Seega oli hageja nõue esitatud terve lepingu kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus oleks pidanud hindama, kas olukorras, kus abieluvara leping sisaldab ka kokkuleppeid, mis hageja õigusi ega huve ei puuduta, saab abieluvara lepingut tervikuna kehtetuks tunnistada. Kuid isegi juhul, kui kohtul oli õigus tunnistada kehtetuks vaid üks lepingupunkt, saanuks seda käsitleda konkreetse haginõude osalise rahuldamisena, mistõttu tulnuks teha ka teistsugune menetluskulude jaotus. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagiavalduse rahuldas ning jaotas menetluskulud. Tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Osas, milles maakohus jättis hageja 16.05.2017 taotluse hagi tagamise korras 28.04.2017 määruse täitmise keelamiseks tähelepanuta ja jättis hageja 16.05.2017 vastuväite ning hageja 30.05.2017 taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks rahuldamata, ei ole maakohtu otsus edasikaevatav ning selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust ei kontrolli.
23.Hageja on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele, kuna kostjate ühiselt apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu poole vähem. Hageja leiab, et riigilõivu tuleb tasuda mõlema kaebaja eest. Ringkonnakohus leiab, et hageja väide ei ole põhjendatud ega anna alust jätta apellatsioonkaebust läbi vaatamata. RLS § 59 lg 1 tulenevalt tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast. Sama paragrahvi lõige 15 sätestab, et apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama
palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 3 tulenevalt võetakse mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel aluseks kaebuses taotletu väärtus. Kuna käesoleval juhul on kostjad esitanud ühise kaebuse, s.o kaebuse ese on ühine ning see on esitatud ühes menetlusdokumendis, on kostjad tasunud riigilõivu õigesti kaebuselt hinnaga 10 500 eurot ning nad ei pidanud mõlemad maksma kaebuse eest eraldi riigilõivu.
24.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtumenetluses oma nõudeid mitmel korral täiendanud ning muutnud. Esialgses 30.06.2014 hagiavalduses palus hageja tunnistada kehtetuks kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkulepe ning asjaõiguslepingu osas, milles kostja I kaotas omandiõiguse kinnistule XXX (registriosa nr XXXXXX) ning muutus varatuks. Hageja palus asendada kostja II nõusoleku kinnistusraamatu registriosas nr XXXXXX kande muutmiseks kohtuotsusega ja muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II ainuomandiõiguse kohta ja kanda kostja I kinnistusraamatusse omanikuna või kanda kostjad kinnistusraamatusse kaasomanikena nii, et on võimalik täitemenetluse läbi viimine kostja I suhtes tema varaosa arvel. Alternatiivselt palus hageja asendada kostja II nõusoleku XXX kinnistu sundenampakkumisel võõrandamiseks, kui muul viisil ei ole võimalik hageja nõuet kostja I vara arvel täita (I kd lk 6-7). 07.10.2015 istungil esitas hageja 07.07.2015 kuupäevaga taotluse ühisvara jagamise nõude menetlusse võtmiseks ja hagiavalduse nõude täiendamiseks (II kd lk 58-59), paludes jagada kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX) selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 07.10.2015 istungil andis maakohus hagejale tähtaja esitada täpsustatud haginõue hiljemalt 16.11.2015 ja andis kostjatele tähtaja sellele vastata hiljemalt 30.11.2015 (II kd lk 70). 16.11.2015 esitas hageja täiendatud hagiavalduse, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate abieluvaralepingu ja jagada kostjate ühisvaraks oleva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) nende kaasomandisse võrdsetes, s.o 1⁄2 suurustes mõttelistes osades (II kd lk 107). Kostja I teatas vastuses hagiavalduse täiendusele, et seadus hageja poolt taotletud ühisvara jagamise viisi, mille kohaselt jäetakse kinnisasi abikaasade kaasomandise, ei tunne. Kostja I leidis, et kuna hageja ei ole valinud ühisvara jagamiseks ühtegi seadusega kooskõlas olevat lähenemist, puudub vajadus esitada vastuhagi teistsuguse jagamisviisi rakendamiseks (II kd lk 126). 08.02.2017 esitas hageja menetlusdokumendi, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 07.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingu; kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXX II jakku omanikuna sisse endine omanik kostja I ja kohustada kostjat II andma nõusolek kinnisturaamatu II jao muutmiseks kohtuotsusega; jagada kostjate ühisvaraks oleva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) kostjate vahel ning pöörata sissenõue kostja I osale või alternatiivselt jagada ühisvarana kinnistu asukohaga XXX müümisega avalikul enampakkumisel, jagada raha kostjate vahel ning pöörata sissenõue kostja I osale ühisomandist. Hageja märkis, et muudest nõuetest ta loobub (III kd lk 71B). 08.02.2017 istungil märkis maakohus, et avaldusest ei ole aru saada, kas hageja on oma nõudeid muutnud ja millistest nõuetest ta loobub (III kd lk 77). 08.02.2017 määrusega kõrvaldas maakohus menetlusest hageja lepingulise esindaja E. Kaschi ning märkis määruses, et hageja ei ole 08.02.2017 menetlusdokumendis selgelt välja toonud, millistest nõuetest hageja loobub ning kohtule ei ole siiani selge, milliseid nõudeid kohus peaks hageja arvates menetlema (III kd lk 78 pöördel). 16.03.2017 määruses on maakohus märkinud, et vaatab antud tsiviilasjas läbi ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras
25.Vaidlustatud lahendis on maakohus otsustanud jagada vara tagasivõitmise tagajärjel ühisomandisse kuuluva XXX kinnistu selle müümisega avalikul enampakkumisel, jagades kinnistu müügist saadud raha kostjate vahel võrdsetes osades. Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses, et maakohus ületas haginõude piire, kuna hageja ei ole sellisel viisil ühisvara jagamist taotlenud ning heidavad maakohtule ette, et kohus ei arvestanud asjaolu, et kinnistu on kostja II elukohaks, ning talle oleks tulnud tagada kodu säilitamise võimalus.
26.Ringkonnakohus leiab, et abikaasade ühisvara jagamise nõude lahendamisel on maakohus jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded, mis võis tuua kaasa ebaõige otsuse tegemise. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt tuleb eelmenetluses eelkõige välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis ( vt Riigikohtu 09.06.20016 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Hageja on esitanud nõude ühisvara jagamiseks selle müümisega avalikul enampakkumisel 07.10.2015 ja 08.02.2017 esitatud menetlusdokumentides. Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks TsMS § 394 kohaselt nõudnud kostjatelt 07.10.2015 ja 08.02.2017 esitatud hagi täiendamise kohta kirjalikku vastust. Kuna hageja on oma nõudeid korduvalt muutnud ja täiendanud, puudus menetluses selge ülevaade sellest, millisel kujul maakohus hageja ühisvara jagamise nõudeid menetleb. Ka 16.03.2017 määruses, milles maakohus nõudis hagejalt täiendava riigilõivu tasumist ja selgitas, millised nõuded läbi vaadatakse, ei ole välja toodud, millisel kujul kohus hageja ühisvara jagamise nõudeid menetleb. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-21-74-16 tehtud lahendi p-s 22.5 selgitanud, et abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel, on õigus esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Kuna käesoleval juhul ei olnud kostjatele selge, millistel viisidel on hageja ühisvarasse kuuluva kinnisasja jagamist taotlenud ning maakohus ei ole küsinud kostjatelt hageja nõude osas, jagada kinnisasi selle müümisega avalikul enampakkumisel, seisukohta, ei olnud kostjatel võimalik esitada maakohtu poolt rahuldatud ühisvara jagamise viisi osas vastuväiteid ega vajadusel vastuhagi ühisvara muul viisil jagamiseks. Eeltoodu võis kaasa tuua ebaõige lahendi.
27.Hageja on taotlenud 16.11.2015 hagiavalduse täienduses kostjate vahel ühisvara jagamist viisil, et XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) jäetakse võrdsetes mõttelistes osades kostjate kaasomandisse. Sellisel viisil ühisvara jagamise nõude osas ei ole maakohus vaidlustatud otsuses seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 438 lg 1 sätestatut. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega selles, et abikaasade ühisvara ei ole sellisel viisil võimalik jagada. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Kaasomandi jagamise üheks viisiks on anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele välja nende osad (AÕS § 77 lg 2 teine alternatiiv). Seadus võimaldab jätta asja kaasomandisse ega nõua, et kaasomandis oleva asja jagamisel peab kaasomand igal juhul lõppema. Seega ei ole välistatud jagada abikaasade ühisvara asja jätmisega nende kaasomandisse. PKS § 37
lg-s 3 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomand igal juhul lõpeb. Ühisvara jagamise eesmärgiks on lõpetada abikaasade ühisvara režiim (vt Riigikohtu 18.10.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-16, p 12). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena (vt Riigikohtu 20.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 , p 18.2).
28.Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus hagiavalduse rahuldas ja jaotas menetluskulud. Sealhulgas tuleb maakohtu otsus tühistada ka tagasivõitmist puudutavas osas, kuna abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõuet ja ühisvara jagamise nõuet tuleb menetleda koos. Riigikohus on leidnud, et sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 20.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et haginõude piiride ületamisena ei saa käsitleda olukorda, kus maakohus ei tunnistanud kehtetuks kogu abieluvaralepingut, vaid üksnes osa sellest. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetlusõiguse normide rikkumisi võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja tsiviilasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
29.TsMS § 442 lg 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. 15.06.2018 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse hagi tagamise abinõu (eelmärke) asendamiseks keelumärkega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt seadis Harju Maakohus 29.07.2014 määrusega kinnistusraamatusse XXX asuvale kinnistule keelumärke hageja kasuks (I kd lk 53). Kostja II esitas määruse peale määruskaebuse ning Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2014 määrusega muudeti Harju Maakohtu 29.07.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ning hagi tagamiseks kanti kinnistusraamatusse eelmärge hageja kasuks tsiviilasjas esitatud nõude rahuldamise tagamiseks (I kd lk 165). Hageja on 12.10.2016 ja 30.05.2017 esitanud maakohtule taotlused hagi tagamise abinõu muutmiseks, milles on taotlenud seada kinnisasjale käsutuskeeldu nähtavaks tegev keelumärge (III kd lk 6, lk 139-140). Harju Maakohus on 01.11.2016 määrusega ja vaidlustatud otsusega jätnud hageja vastavad taotlused rahuldamata. 15.06.2018 taotluses palub hageja järjekordselt hagi tagamise abinõu asendada, kuna asjaolud on oluliselt muutunud ning eelmärkega ei ole hageja nõuded piisavalt tagatud. Kostjad vaidlesid taotlusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et hageja 15.06.2018 taotlus hagi tagamise abinõu asendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole oma taotluses põhistanud, millised asjaolud on võrreldes eelmiste taotluste lahendamise ajaga oluliselt muutunud ega toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaks alust menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõu hageja poolt taotletud viisil asendada.
30.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.