Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-10-40483 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (04.02.2011). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud NM (hageja I) ja T M (hageja II) esitasid 18.08.2010 Harju Maakohtule hagi OÜ VR(kostja) vastu, milles paluvad välja mõista kostjalt hagejate kasuks 71 900 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks (s.h varaline kahju 6 900 krooni ja mittevaralise kahju 65 000 krooni). Nõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja I kostjalt varalise kahjuna 6 900 krooni ja mittevaralise kahjuna 32 500 krooni ning hageja II mittevaralise kahjuna 32 500 krooni. Hagiavalduse kohaselt ostsid hagejad kostjalt pakettreisi Valgevenes sanatooriumis L , mis sisaldas endas ravikuuri. Kostja reisikorraldajana väljastas reisikinnituse . Enne lepingu sõlmimist esitas kostja hagejatele reisikirjelduse ja teabe sanatooriumi kohta, mille põhjal hagejad valiku tegid. Hageja I tasus 14.06.2010 12 500 krooni ja 17.06.2010 lisaks 2 000 krooni. Kostja kohustus reserveerima hagejatele 2-kohalise numbritoa perioodil 06.07.2010 kuni 17.07.2010. Kostja oma kohustust ei täitnud, kuna kohale jõudes selgus, et kostja ei ole teenuse eest raha sanatooriumile üle kandnud. Kostjapoolse lepingu rikkumise tagajärjel jäid hagejad ilma ravikuurist, mis oli nende reisi eesmärgiks. Rikutud sai hagejate puhkus ning hagejad pidid kandma täiendavaid kulutusi – kasutud sõidu- ja majutuskulud summas 6 900 krooni. Reis oli oluline seetõttu, et hagejal I on 2005.a diagnoositud kõrgvererõhu- ja haavandtõbi. Puhkus oli hagejatel pikalt ette planeeritud ning valiti sanatoorium, kus pakuti vastavat ravi. Sanatoorium L on spetsialiseerunud just südameveresoonkonna haigustele. Mittevaralist kahju põhjendavad hagejad sellega, et nad olid pikalt planeerinud oma puhkuse sanatooriumis ette, tasunud selle eest tähtaegselt märkimisväärse summa, veetnud mitmeid päevi rasketes ilmastikuoludes ning ei saanud öösel ööbimiskohta, kuigi nad olid teenuse eest tasunud. Hagejad tundsid suurt nördimust, alandust ja pettasaamise tunnet. Seoses reisiga ägenes hagejal I haavandtõbi ning ta sai erakorralist ravi Moskvas. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on tagastanud hagejatele nende poolt tasutud summad. Kostja tellis pakettreisi omakorda Vitebski firmast HTVja tasus vajaliku summa firmale 30.06.2010. Ilmselt ei olnud andmed tasumise kohta jõudnud 06.07.2010 sanatooriumisse. Firma HTV pakkus hagejatele kohta samadel tingimustel kõrvalasuvas sanatooriumis Ž . Hagejad sellest keeldusid, kuigi seal olid tingimused paremad, kui sanatooriumis L . Kostjal ei olnud kohustust korraldada sõitu sanatooriumisse ega tagasi. Seega ei vastuta kostja sõidu, riigipiiri ületamise ega kliimaga seotud raskuste eest. Seega on alusetud hagejate väited reiskuste ja –kulutuste kohta. Kostja leiab, et hagejad valisid ebamõistliku marsruudi Vitebskisse Narva ja Peterburi kaudu. Seega on mittevaraline kahju tekkinud hagejate endi käitumisest ja kostjal puudub süü.

2-10-40483

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: 1) Hagejad tellisid kostjalt pakettreisi sanatooriumis L , mis sisaldas endas majutust ja raviteenuseid; 2) Kostja on reisikorraldaja ning väljastas hagejatele reisikinnituse (t lk 6); 3) Hageja I tasus kostjale kokku 14 500 krooni (t lk 7); 4) Hagejad jäid majutusest ja raviteenustest sanatooriumis L ilma, kuna teenuse eest ei olnud tasutud (t lk 62) Käesolevas asjas nõuavad hagejad kostjalt varalist ja mittevaralist kahju. Poolte vahel on sõlmitud pakettreisileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 866 lg 1 kohaselt pakettreisilepinguga kohustub üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule (reisija) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu). See sisaldas endas lisaks majutusteenusele ka raviteenuseid, mis moodustasid reisiteenuste kogumist olulise osa (VÕS § 866 lg 2 p 2, 3). Hagejal I on 2005.a diagnoositud kõrgvererõhutõbi (t lk 20). Hagejad tuginevad oma nõudes asjaolule, et vastavalt kostja poolt antud kirjeldusele valiti välja sanatoorium L , kuna sealne ravi on suunatud südame-veresoonkonna haigustele ning on hageja I haigusi arvestades parim valik. Nimetatud asjaolu on tõendatud sanatooriumit tutvustava brošüüri väljavõttega (t lk 5960). Puudub vaidlus, et hagejad ei saanud majutus- ega raviteenuseid, kuna teenuste eest oli sanatooriumile maksmata (t lk 62). Kostja omakorda tugineb asjaolule, et tellis pakettreisi firmast HTV ja tasus selle eest 30.06.2010, mis on kinnitatud maksekorraldusega nr VM791 (t lk 43). VÕS § 877 lg 1 kohaselt reisikorraldaja vastutab lepingu täitmise eest reisija ees, sõltumata sellest, kas lepingulised kohustused peab täitma tema ise või keegi teine. Kostja leiab, et pole kohustust rikkunud, kuna on raha maksnud. Kohtu hinnangul on hagis toodud lepingu rikkumise eest VÕS § 877 lg 1 tulenevalt vastutav kostja. Kostja on ka pakettreisilepingu alusel saadud raha hagejatele tagastanud. Pakettreis pidi toimuma perioodil 06.07.2010 kuni 17.07.2010. Hageja I tasus pakettreisi eest kostjale 14.06.2010 ja 17.06.2010, kostja tegi ülekande 30.06.2010. Kohtu hinnangul pidi kostja hea seisma selle eest, et hageja I poolt pakettreisi eest tasutud summad laekuvad õigeks ajaks sanatooriumisse ning broneeritakse hagejatele tuba. Käesoleval juhul täitsid hagejad oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt ning pakettreisi ärajäämise põhjustas kostjapoolne lepingu rikkumine. Kostja tugineb asjaolule, et hagejatele pakuti majutust kõrvalasuvas sanatooriumis Ž , millest hagejad keeldusid. Nähtuvalt teatisest puudusid alates 06.07.2010 sanatooriumis L vabad numbritoad (t lk 73). Hagejad eitavad, et neile oleks pakutud teist sanatooriumi (03.12.2010 protokoll, t lk 52), samas saab lugeda nimetatud asjaolu tõendatuks firma HTV väljastatud kirjaga (t lk 41, tõlge t lk 73). Seega tuleb hinnata, kas võib lugeda kostja lepingu rikkumise heastatuks. VÕS § 107 lg 1 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool võib rikkumise oma kulul heastada, muu hulgas mittekohase täitmise parandada või asendada, kuni teine lepingupool ei ole lepingust taganenud, seda üles öelnud või nõudnud kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kui: 1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik ja 2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja 3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda. Käesoleval juhul ei nähtu dokumendist, millistel tingimustel hagejatele teist sanatooriumi pakuti. Kostja on

2-10-40483 esitanud kahe sanatooriumi võrdlemiseks andmed (t lk 74-75). Samas on hagejad teinud usutavaks, et nad valisid sanatooriumi L välja seetõttu, et seal pakuti südame-veresoonkonna süsteemi häire ravi (t lk 59), mis oligi nende pakettreisi eesmärk. Arvestades hageja I erilist huvi nimetatud raviteenuse osas ning asjaolu, et kostja ei ole tõendanud, et hagejatele pakuti samadel tingimustel teenuseid teises sanatooriumis, leiab kohus, et hagejatel oli õigus teisest pakkumisest keelduda. Seega pole toimunud rikkumise heastamist. VÕS § 877 lg 2 kohaselt VÕS §-des 875 ja 876 sätestatu ei välista ega piira reisija nõudeõigust talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Muu hulgas võib reisija nõuda mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlikku hüvitist kasutult kulutatud puhkuseaja eest. Seega on õiged hagejate tuginemine asjaolule, et nende reis osutus kasutuks, kuna nad ei saanud teenuseid, mida nad olid oodanud. Hagejad on tõendanud, et võtsid välja oma 2010.a põhipuhkuse, millest osa tahtsid nad veeta sanatooriumis (t lk 14-15). Hageja varalise kahju moodustab: majutus hotellis Vostok-2 1 421 krooni; majutus hotellis 1 827 krooni; sõidukulud 3 652 krooni. Kostja peab neid kulusid ebamõistlikuks, kuna leiab, et hagejad oleks pidanud kasutama ühistransporti ja teistsugust marsruuti (t lk 76), mis oleks maksnud vähem. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et sanatooriumisse sõites oleks pidanud hagejad kasutama ühistransporti. Kuna hagejad ei saanud teenust, mida nad pidid saama, siis võib selliseid kulutusi lugeda kasututeks kulutusteks, mis peaksid kuuluma reisikorraldaja poolt hüvitamisele. Kuna kostja vaidles nimetatud kulutustele üldiselt vastu, siis tulnuks hagejal I kahju tekkimist tõendada. Sellele juhtis kohus ka hageja I tähelepanu (03.12.2010 protokoll t lk 52, 05.01.2011 elektronkiri t lk 69). Hageja I esindaja on selgitanud, et hageja I ei võinud ette näha sellist vajadust ning arveid/kviitungeid pole säilitatud (t lk 71). Samas pole hageja I kasutanud teisi tõendamise võimalusi, et teha selliste kulutuste kandmine ja võimaliku kahju olemasolu kohtule usutavaks. Seega leiab kohus, et tõendatuks saab lugeda kahju hotellis majutuskulude 3 400 rubla osas (t lk 11, tõlge t lk 64). Kostja ei ole vaidlustanud, et see vastab 1 421 kroonile. Muus osas jätab kohus hageja I varalise kahju nõude rahuldamata. Järgnevalt analüüsib kohus hagejate mittevaralise kahju nõuet. Riigikohus on 9.aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 tehtud otsuse p 13 mittevaralise kahju suuruse kohta leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Nõude aluseks on VÕS § 877 lg 2 ning selle nõude rahuldamise eelduseks on oluline lepingu rikkumine, mille tõttu kulutab reisija puhkuseaja kasutult ja reisija ei saa puhkuseks mõeldud aega puhkamiseks kasutada. Kohtu hinnangul ei saa otseselt hageja I tervise halvenemist lepingurikkumisega seostada. Uuring on hagejale I tehtud 02.08.2010 Moskvas (t lk 67). Samuti ei anna mittevaralise kahju hüvitamiseks alust teised hagejate poolt toodud argumendid – kliima, riigipiiri ületamisega seotud raskused jne. Kohus leiab, et tuvastatud asjaoludel väärib hagejate kasutult kulutatud puhkuseaeg mittevaralise kahjuna hüvitamist VÕS § 877 lg 2 teise lause alusel. Kohus on hüvitiste määramisel võtnud arvesse asjaolu, et hagejale I oli nimetatud pakettreis olulisem ja tema huvi selle toimumise vastu saab hinnata kõrgemaks, kui hageja II osas. Mittevaralise kahju kompenseerimiseks väljamõistetava hüvitise leidmisel peab kohus arvestama varasemat kohtupraktikat, samuti peab hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ning TsMS § 233 lg 1 kohaselt oma siseveendumusest ja

2-10-40483 kohtupraktikast, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja I nõude rahuldamine 300 euro ulatuses ja hageja II 150 euro ulatuses. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.