Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-154-10 Tartu, 2. veebruar 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Osaühingu Select Oil NV pankrotimenetluses pankrotihalduri vabastamine Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-90033 Osaühingu Select Service ja Osaühingu SIVELLON määruskaebus Osaühingu Select Oil NV (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre Võlausaldaja Osaühing Select Service (registrikood 11078726), esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Elmer Muna Võlausaldaja Osaühing SIVELLON (registrikood 10293724), esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Elmer Muna Võlausaldaja Osaühing T.R. TAMME AUTO (registrikood 10020438), esindajad vandeadvokaadid Vadim Filimonov ja Mikk Lõhmus Võlausaldaja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHING (registrikood 10186158), esindajad vandeadvokaadid Vadim Filimonov ja Mikk Lõhmus 10. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-90033 ja jätta jõusse Viru Maakohtu 31. mai 2010. a määrus samas tsiviilasjas.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jätta Terje Eipre kanda.
1.Osaühing Select Service (võlausaldaja I) ja Osaühing SIVELLON (võlausaldaja II) esitasid
2.märtsil 2010 Viru Maakohtule taotluse Osaühingu Select Oil NV (pankrotis) (võlgnik) pankrotihalduri Terje Eipre (haldur) pankrotihalduri kohustustest vabastamiseks. Taotluse kohaselt on 2008. a lõpust Viru Maakohtu menetluses võlgniku hagi Osaühingu T.R. TAMME AUTO (võlausaldaja III) vastu 34 411 153 krooni 26 sendi saamiseks (tsiviilasi nr 208-89232). Selles asjas vaidlevad pooled selle üle, kas võlgnikul oli õigus taganeda võlausaldajaga III sõlmitud hoonestusõiguse müügilepingust, isikliku kasutusõiguse üleandmise lepingust ja asjaõiguslepingust. Selles menetluses on haldur astunud võlgniku asemel menetlusse ja keelanud võlgnikul menetluses osaleda.
21.detsembril 2009 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Koosolekul oli kaitsmisel ka võlausaldaja III 35 375 485 krooni 22 sendi suurune nõue, mille aluseks on sama leping, millest taganemise õiguse üle vaieldakse tsiviilasjas nr 2-08-89232. Haldur sellele nõudele
vastu ei vaielnud. Asjaolud, et haldur astus võlgniku asemel tsiviilasja nr 2-08-89232 menetlusse ja keelas selles võlgniku osalemise ning et haldur ei vaielnud vastu võlausaldaja III nõudele, näitavad, et haldur ei lähtu pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huvidest, vaid eelistab võlausaldaja III huve. Võlausaldaja III nõude vaidlustamata jätmisega rikkus haldur pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg-s 2 sätestatud kohustust.
2.Haldur vaidles taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pankrotihalduri õigus astuda menetlusse võlgniku asemel tuleneb PankrS § 43 lg-st 1. Vale on taotluse väide, et haldur keelas võlgnikul menetluses osaleda. Seda, kes menetluses osaleb, otsustab kohus, mitte haldur. Haldur on vaielnud vastu võlausaldaja III 2 117 320 000 krooni suurusele nõudele. Samuti on haldur esitanud vastuväite võlausaldaja III 35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele 145 385 krooni 80 sendi suuruses osas. Seega on alusetu väide, et haldur eelistab võlausaldajat III. Haldur ei vaielnud võlausaldaja III nõudele ülejäänud osas vastu, kuna võlgnik on 4. märtsil 2009 haldurile esitatud bilansis arvestanud hoonestusõiguse enda vara hulka ning märkinud, et tal on võlausaldaja III vastu 31 586 818 krooni 63 sendi suurune kohustus.
3.Saybolt Eesti AS (võlausaldaja IV) teatas, et tal ei ole vastuväiteid halduri tegevusele pankrotimenetluses. Teised võlausaldajad vastuväiteid halduri tegevusele ei esitanud.
4.Viru Maakohus vabastas 31. mai 2010. a määrusega Terje Eipre võlgniku pankrotihalduri kohustustest. Maakohus leidis, et võlausaldajatel ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi õigust taotleda pankrotihalduri vabastamist. Kuna pankrotiasjas on avalik huvi, algatas maakohus PankrS § 69 lg 1 alusel omal algatusel järelevalvemenetluse halduri tegevuse suhtes. Haldur võis PankrS § 43 lg 1 kohaselt astuda võlgniku asemel menetlusse tsiviilasjas nr 2-08-89232. Taotlusest ei nähtu, kuidas see taotlejate õigusi rikub. Kolmandate isikute menetlusse kaasamist ei otsusta haldur, vaid seda teeb kohus. Halduri vastuse kohaselt on kohus jätnud tsiviilasjas nr 2-0889232 võlgniku juhatuse liikme menetlusse kaasamata. Võlausaldaja III ja võlgnik on sõlminud hoonestusõiguse müügilepingu, mille kohaselt võlausaldaja III müüs võlgnikule hoonestusõiguse hinnaga 62 880 000 krooni. Võlgnik on tasunud 31 293 200 krooni. Õige on halduri väide, et võlgnik on 4. märtsi 2009 seisuga koostatud bilansis kajastanud ülejäänud ostuhinna tasumise kohustuse võlausaldaja III vastu. Ainuüksi sellest asjaolust ei piisa, et haldur võinuks jätta võlausaldaja III nõudele vastuväite esitamata. Olukorras, kus enne pankrotimenetlust on võlgnik võlausaldaja III vastu esitanud hagi juba tasutud ostuhinna tagasinõudmiseks ja haldur oli sellest teadlik, oleks haldur pidanud kogu võlausaldaja III nõudele vastu vaidlema. Kuivõrd haldur vaidles vastu võlausaldaja III 2 117 320 000 krooni suurusele nõudele ning ka 35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele 145 385 krooni 80 sendi suuruses osas, ei saa ülejäänud osas vastuväite esitamata jätmist põhjendada ka sooviga vältida kohtumenetluses osalemist. Haldur on seega rikkunud PankrS § 55 lg-s 2 sätestatud hoolsuskohustust ja PankrS § 103 lg 2 viimases lauses sätestatud nõudele vastuvaidlemise kohustust. Seetõttu on haldur
kaotanud kohtu ja võlausaldajate usalduse ning tuleb PankrS § 68 lg 2 alusel vabastada.
5.Haldur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus peatada järelevalvemenetluse või juhul, kui ringkonnakohus otsustab menetluse peatamata jätta, tühistada maakohtu määrus.
6.Eesti Vabariik (võlausaldaja V) leidis vastuses määruskaebusele, et haldur on rikkunud PankrS § 103 lg-s 2 sätestatud kohustust. Samas toetas võlausaldaja V halduri taotlust järelevalvemenetluse peatamiseks.
7.Võlausaldajad I ja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
8.Võlausaldaja III ja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHING (võlausaldaja VI) nõustusid määruskaebusega ja palusid selle rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. augusti 2010. a määrusega määruskaebuse ja tühistas maakohtu määruse. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust peatada maakohtu järelevalvet halduri tegevuse üle. Kohus peab seadusest tulenevalt halduri tegevuse üle järelevalvet tegema. Maakohtu määruses esile toodud asjaolude alusel ei olnud maakohtul alust haldurit ametist vabastada. Maakohus on lugenud halduri kohustuste rikkumiseks selle, et haldur ei vaielnud vastu võlausaldaja III 35 375 485 krooni 20 sendi suurusele nõudele. PankrS § 103 lg 2 viimase lause kohaselt on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema, kui selleks on alust. Tegemist on konkreetse seaduses sätestatud halduri kohustusega, mille kohaselt ei või haldur ühe võlausaldaja huvides jätta vastuväidet esitamata, eirates sellega võlausaldajate ühiseid huve. Haldur põhjendas vastuväite esitamata jätmist sellega, et võlgnik ise tunnustas võlausaldaja III nõuet, kuna see oli kajastatud bilansis kohustuste hulgas ja võlgniku esindaja vande all esitatud andmed kinnitavad seda, et võlgnik on 4. märtsi 2009 seisuga esitatud bilansis ja kreeditoride nimekirjas kohustuste hulgas kajastanud muu hulgas võlausaldaja III nõuet põhisummas 31 586 818 krooni 63 senti. Samuti on hoonestusõigus arvatud võlgniku vara hulka. Haldur viitas ka sellele, et tsiviilasjas nr 2-08-89232 ei ole veel lahendit. Ainuüksi see, et nõue kajastati võlgniku bilansis, ei tähenda, et võlgnik on nõuet tunnustanud. PankrS § 101 lg 1 sätestab halduri kohustuse kontrollida esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Pankrotihalduri oluliseks kohustuseks on nõudeid põhjalikult kontrollida, halduril peab olema võimalik tutvuda nõuete ja nende dokumentidega, kontrollimisel saab haldur nõude aluseks olevaid dokumente võrrelda võlgniku raamatupidamise andmetega. Seetõttu on ka võlgniku bilansikannetel oma tähendus nõude põhjendatuse kaalumise aspektist. Nõudele vastuväite esitamisel peab haldur kaaluma tulude-kulude suhet ning vältima põhjendamatute vastuväidete esitamist, mis koormavad pankrotimenetlust teiste kohtuasjade ja -kuludega. Pankrotihalduril on diskretsiooniõigus, mille alusel ta saab otsustada, kas on alust võlausaldaja nõudele vastu vaielda või mitte, ja kohtu võimalused seda diskretsiooniotsust revideerida on piiratud. Kohus saab kontrollida, kas haldur on seadust järginud. Halduri tegevuse otstarbekust peavad aga eelkõige hindama võlausaldajad. Võlausaldajatel on pankrotimenetluse organite kaudu pädevus
sekkuda halduri tegevusse ja õigus taotleda ka halduri vabastamist. Käesolevas menetluses on võlausaldajate selged huvigrupid, kellel võib olla ühise seisukoha kujundamine mõneti raskendatud, kuid menetluses eelduslikult neutraalse võlausaldajana osalev Maksu- ja Tolliamet ei ole samuti esitanud seisukohta halduri vabastamise kohta ega ka väiteid, et haldur on tegutsenud teiste võlausaldajate huve eirates. Haldur on vastuväite esitamata jätmist põhjendanud, märkides, et ta valis otstarbekama ja väiksemate kuludega lahenduse. Halduri väitel on liigsete kulutuste tekitamine pankrotivarasse ebaotstarbekas ning ebamõistlik ning ei arvesta võlgniku ega ka võlausaldajate huve. Halduri väitel ei soovinud ta tekitada kohtuvaidlust nõude üle, mille suhtes oli hagiavaldus esitatud ja vaidlus on pooleli. Enne halduri vabastamist peab kohus välja selgitama kõik halduri kohustuste võimalikku rikkumist puudutavad asjaolud ning kasutama järelevalvemenetlejale seadusega antud meetmeid halduri rikkumiste kõrvaldamiseks ja edasiseks vältimiseks. Kohus saab halduri vabastada eelkõige halduri raske eksimuse korral, kui ei piisa muudest PankrS § 69 lg-s 2 toodud järelevalvemeetmetest. Enne kui kohus otsustab, millist meedet halduri suhtes kohaldada, peab kohus välja selgitama rikkumise asjaolud ja rikkumise raskuse. Kuigi seadus ei kohusta kohut haldurit enne vabastamist ära kuulama, peaks kohus seda üldjuhul otsustamise objektiivsuse huvides tegema. Halduri vabastamine võib olla põhjendatud ka siis, kui enne ei ole haldurile trahvi määratud, kuid sellisel juhul peab olema tegemist halduri kohustuse raske rikkumisega ja kohus peab seda vabastamisel veenvalt põhjendama. Oluliseks indikaatoriks halduri vabastamise hindamisel on ka vabastamise initsiaator. Kui seda tehakse kohtu algatusel nagu praegu, peab kohus esile tooma halduri tegevuses olulised rikkumised ja kui need on toimunud ajas tagasiulatuvalt, siis milliseid sanktsioone halduri suhtes on varem kohaldatud. Kui aga halduri vabastamist taotleb ühehäälselt võlausaldajate üldkoosolek, on kaalumisel lisaks olulistele rikkumistele ka halduri usaldus ja pädevus. Maakohus ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid praeguses asjas alust pankrotihaldur ametist vabastada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Võlausaldajad I ja II esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad selle tühistada. Võlausaldajad I ja II leiavad, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et maakohus ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust haldur ametist vabastada. Ringkonnakohtu määrus on vastuoluline. Esmalt on ringkonnakohus leidnud, et PankrS § 103 lg-s 2 sätestatud kohustus nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaielda on konkreetne seaduses sätestatud halduri kohustus. Seejärel on ringkonnakohus asunud aga seisukohale, et tegemist on pankrotihalduri diskretsiooniotsusega, kas esineb alus võlausaldaja nõudele vastuvaidlemiseks või mitte ja kohtu võimalused seda diskretsiooniotsust revideerida on piiratud. Viimane ringkonnakohtu seisukoht on vale. Selle seisukohaga nõustudes muutuks PankrS § 103 lg 2 teine lause sisutühjaks, kuna kohtul ei oleks võimalik selle kohustuse täitmist kontrollida. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et ainuüksi nõude kajastamine võlgniku bilansis ei tähenda, et võlgnik on nõuet tunnustanud. Sellega on ringkonnakohus ümber lükanud halduri peamise argumendi, millega ta põhjendas vastuväite
esitamata jätmist. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kohustuste raske rikkumise korral võib halduri vabastada ka teda enne trahvimata. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu põhjendust, miks sellises olukorras tulnuks maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendatud seda, kuidas oli halduri tegevus võlgniku huvides. Ringkonnakohtu lahend on vastuoluline ka selles osas, kes oli halduri vabastamise algataja. Ringkonnakohus on selleks pidanud nii võlausaldajaid I ja II kui ka maakohut. Ringkonnakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5 ja § 667 lg-t 1, jättes võtmata seisukoha halduri määruskaebuse peale esitatud võlausaldajate I ja II vastuse pdes 3.2.10-3.2.14, 3.3.4-3.3.6, 4.1-4.6 ja 5.1-5.4 esitatud väidete kohta. Samuti oleks ringkonnakohus asja lahendamisel pidanud arvestama politseileitnant J. Fedorenko ringkonnakohtule esitatud kirja, milles oli mh seisukoht, et haldur takistab võlgnikuga seotud kriminaalasjade menetlust.
11.Haldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Haldur leiab, et ringkonnakohtu määrus ei ole vastuoluline. PankrS § 103 lg 2 kohaselt on halduril kohustus nõudele vastu vaielda, kui selleks on alust. Selle otsustamine, kas vastuvaidlemiseks on alust, on aga halduri diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus on ka möönnud, et bilansikannetel on tähendus nõude põhjendatuse hindamisel. Lisaks bilansile lähtus haldur vastuväite esitamata jätmisel ka sellest, et lepingust taganemise avaldus on esitatud rohkem kui kaks aastat pärast lepingu sõlmimist. Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-08-89232 teinud 8. septembril 2010 otsuse, millega jättis võlgniku hagi võlausaldaja III vastu rahuldamata. Vältimaks määruskaebuse esitajate etteheiteid, et haldur ei teinud kõike selles asjas positiivse lahendi saamiseks, on haldur esitanud selle maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Määruskaebuse esitajad ei ole olnud aga nõus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuma, mis näitab, et nad ei usu hagi edukusse. Arvestades Viru Maakohtu otsust tsiviilasjas nr 2-08-89232, on selge, et haldur käitus õigesti, jättes võlausaldaja III nõudele osaliselt vastu vaidlemata. Kuivõrd praeguses pankrotimenetluses on kaks erinevat võlausaldajate huvigruppi, ei ole halduril võimalik käituda kõigile võlausaldajatele meelepäraselt. J. Fedorenko ei ole praeguses asjas menetlusosaline ning tema kiri, millele määruskaebuses viidatakse, ei ole praeguse asjaga seotud.
12.Võlausaldajad III ja VI paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Määruskaebus tuleb rahuldada ning TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu määrus.
14.Praeguses asjas vaieldakse selle üle, millistel tingimustel võib kohus pankrotihalduri vabastada. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et enne halduri vabastamist tuleb välja selgitada kõik halduri kohustuste võimalikku rikkumist puudutavad asjaolud ning kasutada meetmeid halduri rikkumiste kõrvaldamiseks ja edasiseks vältimiseks ning et halduri saab vabastada eelkõige raske eksimuse korral. Selline ringkonnakohtu seisukoht ei tulene seadusest. PankrS § 68 lg 2 kohaselt vabastab kohus halduri, kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt.
Seega ei näe seadus ette, et halduri võib vabastada üksnes raske rikkumise korral. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse sekkuda juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus saab kaalumisel arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et haldur on oma kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse.
15.PankrS § 103 lg 2 teise lause kohaselt on halduri kohustuseks nõuete kaitsmise koosolekul vaielda vastu alusetutele nõuetele. See kohustus on halduril ka juhul, kui nõudele vaidlevad vastu ka võlausaldajad. PankrS § 103 lg 8 kohaselt jäetakse võlausaldaja vastuväide arvestamata, kui tema nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata, ning juhul, kui rohkem vastuväiteid ei ole, loetakse nõue tunnustatuks. Samuti võib vastuväite esitanud võlausaldaja nõude tunnustamise hagi õigeks võtta. Seega ei garanteeri võlausaldaja vastuväide põhjendamatu nõude tunnustamata jätmist. PankrS § 101 lg 1 kohaselt on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust, st haldur peab kujundama selle kohta õiguslikult põhjendatud arvamuse. Selleks saab haldur kasutada kõiki talle kättesaadavaid andmeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et haldur oleks pidanud esitama vastuväite võlausaldaja III 35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele tervikuna. Selle nõude põhjendatuse hindamisel oli halduril võimalik lisaks võlgniku raamatupidamisdokumentidele ning võlausaldaja III esitatud tõenditele nõude kohta võtta arvesse ka tsiviilasjas nr 2-08-89232 haldurile kättesaadavaid andmeid. Selles tsiviilasjas nõuab võlgnik võlausaldajalt III hoonestusõiguse eest tasutud hinna tagastamist, kuna ta on müügilepingust taganenud. Haldur on astunud selles tsiviilasjas menetlusse võlgniku esindajana ning jätkanud menetlust. Haldur on esitanud ka apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega võlgniku hagi jäeti rahuldamata. Sellest võib järeldada, et haldur peab võlgniku hagi põhjendatuks ning leiab, et võlgnik on lepingust võlausaldajaga III õiguspäraselt taganenud. Nõuete kaitsmise koosolekul jättis haldur aga samast hoonestusõiguse müügilepingust tulenevale võlausaldaja III nõudele vastuväite esitamata. Selline halduri käitumine on vastuoluline ning ei ole kooskõlas PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva halduri kohustusega täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega.
16.Kuna maakohus on õigesti leidnud, et haldur rikkus oma kohustusi, ega ole ületanud halduri vabastamisel diskretsioonipiire, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ning on võimalik jätta jõusse maakohtu määrus.
17.Maakohus algatas pankrotihalduri vabastamise menetluse PankrS § 69 lg 1 alusel. PankrS § 3 lg 2 järgi lahendatakse muud pankrotimenetlusega seotud asjad hagita menetluses. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kolleegium leiab, et sellest sättest tulenevalt tuleb menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooni- ja
kassatsioonimenetluses jätta halduri kanda, kuivõrd tema esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale põhjustas menetluse ringkonnakohtus. Arvestades seda, et maakohtu määrus jäi jõusse, oli halduri määruskaebus põhjendamatu ning õiglane on jätta teiste menetlusosaliste menetluskulud, mis on sellest tingitud, halduri kanda.
18.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel võlausaldajatele I ja II tagastada. Võlausaldajad I ja II on Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le (endise ärinimega Aktsiaselts Advokaadibüroo Tark & Ko). Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.