2-09-18844 XX pankrotimenetlus. Pankrotihalduri vabastamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. septembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Pankrotihalduri Urmas Trossi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindaja
Võlgnik XX (pankrotis, isikukood XXXXXXXXX) Pankrotihaldur (määruskaebuse esitaja) Urmas Tross Pankrotitoimkond Arkadi Beinenson, Andres Aavik, Maidu Kaasik, Viktor Särgava Puudutatud isikud Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Martin Velling
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17. septembri 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Urmas Trossi kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.Harju Maakohtu 08.01.2010 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot ja nimetati halduriks Urmas Tross (haldur). Jaotusettepanek kinnitati 08.01.2013 kohtumäärusega.
2.Haldur esitas 20.09.2013 maakohtule kinnitamiseks võlgniku pankrotimenetluses koostatud lõpparuande, mille maakohus 11.02.2014 määrusega kinnitas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.11.2014 maakohtu määruse muutmata, kuid Riigikohus tühistas 04.11.2015 määrusega nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse ning tagastas lõpparuande haldurile menetluse jätkamiseks.
3.Haldur esitas 13.04.2016 maakohtule kinnitamiseks 04.04.2016 koostatud lõpparuande, mille maakohus kinnitas 29.04.2016. Ringkonnakohus jättis 01.09.2016 määrusega maakohtu määruse muutmata, kuid Riigikohus tühistas 11.01.2017 määrusega mõlemad määrused ning saatis asja maakohtule lõpparuande kinnitamise osas uueks otsustamiseks.
4.Haldur esitas 10.02.2017 teistmisavalduse Riigikohtule 18.01.2013 jaotusettepaneku kinnitamise määruse osaliseks muutmiseks, kuna 18.01.2013 kinnitatud jaotusettepanek ja Riigikohtu 04.11.2015 määruse suuniste kohaselt arvutatavad võlausaldajate rahuldamisjärgud ja jaotised kujunevad erinevateks. Riigikohus jättis 24.04.2017 halduri teistmisavalduse menetlusse võtmata.
5.Haldur esitas uue lõpparuande maakohtule kinnitamiseks 24.05.2017. Lisaks palus haldur vabastada end halduri ülesannete täitmisest ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Haldur palus määrata end võlgniku usaldusisikuks ja vormistada ümber võlgniku arvelduskonto kasutamise õigus usaldusisikule ning kinnitada halduri tasuks 92 883,14 eurot (sh sotsiaalmaks 23 061,43 eurot). Alternatiivina palus haldur määrata sotsiaalmaksu asemel käibemaksu, mille tulemusena kujuneks halduri tasuks 83 786,05 eurot (sh käibemaks 13 964,34 eurot). Halduri kuluks märkis haldur 8 537,04 eurot. Teade lõpparuandega tutvumise ja vastuväidete esitamise võimaluse kohta ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded 24.05.2017. Swedbank AS (võlausaldaja I) ja AS SEB Pank (võlausaldaja II, koos võlausaldajad) esitasid lõpparuandele vastuväited, milles palusid jätta see kinnitamata ja tagastada lõpparuanne haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ning uue aruande esitamiseks.
6.Võlausaldaja I esitas 02.08.2017 kaebuse halduri tegevusele ja taotluse halduri vabastamiseks. Haldur ei ole kolmes varasemas kohtule esitatud lõpparuandes järginud Riigikohtu suuniseid, mistõttu menetlus on veninud, lisaks on erinevate aruannete ning täienduste esitamine põhjustanud olukorra, kus aruannete võrdlemisel ei ole jälgitav, mida on muudetud. Lisaks on haldur jätkuvalt taotlenud 92 883,14 euro suuruse tasu määramist, mis ei vasta pankrotiseadusele ega kohtupraktikale. Samuti on haldur viimases aruandes põhjendamatult leidnud, et teised pankrotimenetlusega seotud võlausaldajad peaksid esitama võlausaldaja I vastu kompensatsiooninõudeid ja et võlgnik võiks esitada võlausaldaja I vastu moraalse kahju hüvitamise nõude. Haldur on oma tegevusega kaotanud kohtu ja võlausaldajate usalduse ning tuleks ametist vabastada. Pankrotitoimkond palus jätta võlausaldaja I taotluse halduri vabastamiseks rahuldamata, kuna tegemist on ainult ühe võlausaldaja subjektiivse arvamusega. Haldur palus jätta puudutatud isiku kaebuse ja taotluse rahuldamata.
7.Harju Maakohtu 06.10.2017 määrusega jäeti 24.05.2017 esitatud lõpparuanne kinnitamata ja tagastati haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ning kohustati haldurit esitama uus lõpparuanne. Haldur esitas 09.10.2017 vastuväite kohtu tegevusele.
8.Haldur esitas 27.10.2017 lõpparuande ning taotluse, milles palus lõpetada võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega, vabastada haldur halduri ülesannete täitmisest ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Haldur palus määrata end usaldusisikuks ja vormistada ümber võlgniku arvelduskonto kasutamise õigus usaldusisikule ning kinnitada halduri tasuks 3,5% pankrotivarast koos maksudega kokku 67 096,55 eurot, millest tasu on 50 448,53 eurot ja sotsiaalmaks 16 648,01 eurot. Haldur palus tasu määramisel arvestada 13.05.2013 võlausaldajate üldkoosoleku otsust tasu määra osas, toimkonna ja võlgniku arvamust, pankrotivara suurust, menetluse keerukust, halduri kutseoskusi ja tema 2 (6)
poolt õigusabi kulude tagasimakset, halduri tasu vähendamise tulemina tagastada kohustustest vabastamise menetluse ajal võlgnikule 26 474,34 eurot, millest haldur peab tagastama 16 587,93 eurot ja taotlema tagasi Maksu-ja Tolliametilt enammakstud sotsiaalmaksu 6 568,82 eurot ning enamamakstud tulumaksu 3 317,59 eurot. Haldur palus kinnitada pankrotivara arvelt 24.05.2017 seisuga halduri kuluks 8 537,04 eurot. Teade lõpparuandega tutvumise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 27.10.2017.
9.Võlausaldaja I esitas 03.11.2017 lõpparuandele vastuväite. Halduri taotletav tasu on ebaproportsionaalselt suur ning ei vasta kohtupraktikale ning on endiselt vastuolus Riigikohtu poolt antud suunistega. Halduri tasuks tuleb määrata 1% pankrotivarast. Võlgniku pankrot kuulutati välja 08.01.2010 ning esimese lõpparuande esitas pankrotihaldur kohtule 20.09.2013. Haldur on esitanud neli ebaõige sisuga lõpparuannet. Sealjuures on viimase kolme aruande koostamisel haldur olnud teadlik, kuidas ning millises ulatuses tuleb halduri tasu arvestada. Menetlus on kujunenud seega ebamõistlikult pikaks ja haldur on esitanud pahatahtlikult lõpparuandeid, mis ei vasta kohtute suunistele. Võlausaldaja I palus jätta 27.10.2017 lõpparuande kinnitamata. Võlausaldaja II esitas samuti 03.11.2017 lõpparuandele vastuväite. Põhjendamatu on halduri seisukoht, et võlausaldajal II tuleb pankrotipessa tagastada 56 623,42 eurot. 18.01.2013 kinnitatud jaotusettepanek vastab selle kinnitamise ajal kehtinud pankrotiseadusele (PankrS) ja kohtupraktikale ning on jõustunud. Õiguspärane ei ole, et kohtupraktika muutmisega on sisuliselt muudetud tagasiulatuvalt jõustunud lahendit (jaotust). 27.10.2017 lõpparuande alusel ei ole võimalik tagasinõuet esitada, kuna see nõue on aegunud. Seega ei saa kinnitada lõpparuannet, mida ei ole võimalik täita. Võlausaldaja II palus samuti jätta 27.10.2017 lõpparuande kinnitamata. Haldur esitas oma seisukoha vastuväidetele. Maakohtu 18.01.2013 määrusega kinnitatud jaotusettepaneku alusel on väljamaksed tehtud ja menetluskulud kantud, seega on möödunud väljamakse tegemisest rohkem kui kolm aastat, millest tulenevalt on nõudeõigused väljamaksete osas aegunud. Haldur tegi ettepaneku märkida 27.10.2017 lõpparuande kinnitamisel määrusesse, et vastavalt 18.01.2013 jaotusettepanekus märgitule ja Riigikohtu 11.01.2017 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16 praktika ümbervaatamise kohta kehtivad 27.10.2017 lõpparuandes võlausaldajate muutunud jaotised pärast pankrotimenetluse lõpetamist edaspidi kohustustest vabastamise menetluses väljamaksete tegemise alusena. 27.10.2017 lõpparuandes halduri poolt taotletud tasu vastab Riigikohtu seisukohtadele, PankrS sätetele ja on menetlusorganite (üldkoosolek, toimkond, võlgnik) poolt heaks kiidetud. Tasu määr sõltub menetluses pankrotivarast, halduri tööpanusest vara suurendamisel, õigusabi kasutamisest, pankrotimenetluse organite ostustest ja kohtu diskretsiooniõigusest. Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb kontrollida halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ning õigusabi kasutamist. Halduri tegevust, töömahtu ja kutseoskusi vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ei ole seatud kahtluse alla. Tasu määr 3,5% pankrotivarast ei riku võlausaldajate ega võlgniku õigusi.
10.Maakohus kinnitas 24.11.2017 määrusega lõpparuande ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse ning vabastas halduri kohustustest ja määras halduri tasuks 67 096,55 eurot (sh sotsiaalmaks 16 648,01 eurot) ning halduri tehtud vajalikeks kuludeks 8 537,04 eurot. Maakohus algatas võlgniku võlgadest vabastamise menetluse ning määras usaldusisikuks halduri. Kohus jättis rahuldamata võlausaldaja I kaebuse halduri tegevusele ja taotluse halduri vabastamiseks ning halduri vastuväite kohtu tegevusele. Lisaks jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja II vastuväited lõpparuandele.
11.Ringkonnakohtu 29.06.2018 määrusega tühistati maakohtu määrus osas, milles maakohus kinnitas võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja tegi sellega seonduvad otsustused, määras halduri tasu, kinnitas pankrotihalduri tehtud kulutused, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja tegi korralduslikud otsustused. Ringkonnakohus jättis võlgniku 3 (6)
pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamata ja tagastas lõpparuande haldurile menetluse jätkamiseks. Samuti tühistati maakohtu määrus osas, milles jäeti rahuldamata kaebus halduri tegevusele ja taotlus halduri vabastamiseks ning asi saadeti maakohtule menetluse jätkamiseks võlausaldaja I kaebuse ja taotluse lahendamise osas.
MAAKOHTU MÄÄRUS
12.Maakohus rahuldas 17.09.2018 määrusega (vaidlustatud määrus) võlausaldaja I kaebuse halduri tegevusele ja vabastas halduri omal algatusel võlgniku haldurina tegutsemisest. Ühtlasi nimetas kohus uue halduri ning kohustas vabastatud haldurit esitama kohtule tegevusaruanne ja üle andma uuele haldurile kogu tema valduses olev dokumentatsioon ja vara võlgniku kohta. Maakohus lähtus ringkonnakohtu 29.06.2018 määrusega antud juhistest. Teade võlgniku suhtes uue halduri nimetamise kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded. Maakohus leidis, et haldur ei suutnud korduvalt nõuetele vastavat lõpparuannet esitada, millega ta on pankrotimenetluse lõppu ebamõistlikult venitanud. Vaatamata sellele, et Riigikohus selgitas 04.11.2015 määruses, kuidas tuleb rahuldada pandiga tagatud nõuded ja millest lähtudes määrata pankrotihalduri tasu, esitas haldur kahel korral lõpparuande, mis Riigikohtu määruses toodud seisukohtadega ei arvestanud. Haldur ei ole toonud esile mõistlikke põhjendusi selle kohta, miks ta pärast Riigikohtu 04.11.2015 määrust ei esitanud mõistliku aja jooksul uut nõuetekohast lõpparuannet, kuigi pankrotivara oli juba 20.09.2013 lõpparuande esitamiseks müüdud ja kohtuvaidlusi käimas ei olnud. See, et haldur ei ole suutnud pärast Riigikohtu 04.11.2015 määruse tegemist nõuetekohast lõpparuannet esitada, viitab sellele, et haldur ei ole oma ülesannete täitmisel käitunud viisil, mis tagaks pankrotimenetluse optimaalse ajaga läbiviimise. Esimese lõpparuande esitamise (16.08.2013) ja viimase lõpparuande esitamise (27.10.2017) vahelisel ajal ei ole tuvastatav pankrotivara suurenemine, küll on aga suurenenud pankrotimenetlusega seonduvad halduri kulutused. Eeltoodu viitab sellele, et haldur ei ole täitnud oma kohustusi kooskõlas PankrS § 55 lg-ga 1. Aruande esitamisega viivitamine võib olla tekitanud olukorra, kus pandiga tagatud nõuete rahuldamiseks võlausaldajatele enammakstud summade tagasinõudmine võib olla aegumise tõttu võimatu, millega rikutakse PankrS § 153 lg 1 p-s 2 toodud rahuldamisjärku kuuluvate nõuetega võlausaldajate õigusi. Lisaks maksis haldur vaidlusaluse halduri tasu välja jõustumata lahendi alusel. Seega on haldur oma kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse.
MÄÄRUSKAEBUS
13.Haldur esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks esitas haldur korduvalt PankrS-le vastava lõpparuande, sh püüdis lahendada objektiivselt võlgniku ja võlausaldajate huvides tekkinud vastuolusid, rakendades Riigikohtu 04.11.2015 määruses uut kohtupraktikat. Teiseks esitas haldur põhjendused menetluse ajal selle kohta, miks ta pärast Riigikohtu 04.11.2015 määrust ei esitanud mõistliku aja jooksul uut nõuetekohast lõpparuannet, kuigi pankrotivara oli juba 20.09.2013 lõpparuande esitamiseks müüdud ja kohtuvaidlusi käimas ei olnud. Haldur tagas pankrotimenetluse optimaalse ajaga läbiviimise ja esitas esimesel 4 (6)
võimalusel nõuetekohase lõpparuande. Haldur rõhutas, et menetluse lõpetamise kohtumenetlust ei saa pidada pankrotimenetluseks PankrS mõttes. Kolmandaks täitis haldur oma kohustusi kooskõlas PankrS § 55 lg-ga 1, pankrotimenetlus on ajavahemikus 08.01.2010 kuni 20.09.2013 läbi viidud kiirelt ja majanduslikult otstarbekalt. Ajavahemikus 11.02.2014 kuni viimase lõpparuande esitamiseni 27.10.2017 on toimunud võlausaldaja I kaebuste alusel menetluse lõpetamise menetlus, mis ajaliselt on veninud haldurist sõltumata pikemaks kui pankrotimenetlus. Pankrotivara ei suurene menetluse lõpetamise kohtumenetluse ajal, kuna rahalised vahendid on välja makstud võlausaldajatele ja menetluskuludeks ning kulud on jäänud PankrS piiridesse. Neljandaks ei rikkunud haldur PankrS § 153 lg 1 p-s 2 toodud rahuldamisjärku kuuluvate nõuetega võlausaldajate õigusi, kuna Riigikohtu 04.11.2015 lahendiga muudetud jaotiste alusel ja 18.01.2013 kinnitatud jaotisettepaneku alusel tehtud väljamakseid ei saa pandiga tagatud nõuete rahuldamiseks võlausaldajatele enammakstud summade osas tagasi nõuda, kuna jaotusettepanek on jõustunud sisuga kohtulahend ja aegumine tegelikkuses tähtsust ei oma. Pealegi ei ole käesoleva ajani jõustunud kohtumäärust, mis nõude esitamist võimaldaks. Viiendaks maksis haldur vaidlusaluse halduri tasu välja hagita menetluses tehtud kohtulahendi alusel, mis on koheselt täidetav. Hilisem tühistamine ei mõjuta isiku poolt või tema suhtes enne tühistamist või muutmist tehtud tehingute kehtivust. Sellega haldur võlausaldajate õigusi rikkunud ei ole ja samuti ei ole usaldust kuritarvitanud. Samas märkis haldur, et praeguses asjas tõusetub küsimus võlgniku huvide kahjustamisest, mis saab olla tingitud võlausaldaja pahatahtlikust tegevusest. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused ja vajadus halduri vabastamiseks ja uue halduri nimetamiseks.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule, pankrotitoimkonnale ja võlausaldajatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles määruskaebusele vastu, võlausaldaja II toetas määruskaebust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 22.10.2018 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.
16.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse sekkuda juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus saab kaalumisel arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema (vt Riigikohtu 02.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-10, p 14). Maakohus leidis, et haldur on oma kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, 5 (6)
mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb haldur vabastada ja nimetada uus haldur.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haldur on oma tegevusega kohtu ja võlausaldajate usalduse kaotanud, kuna ei ole esitanud kohtute suunistele ja seadusele vastavat lõpparuannet. Vaatamata sellele, et kohtud on korduvalt asunud seisukohale, et halduri tasu osas kuulub kohaldamisele PankrS § 651 lg 4, on haldur soovinud tasu 3,5% pankrotivaralt. Seega ei ole haldur oma kohustusi täitnud korrektselt ega arvestanud kõigi võlausaldajate ja võlgniku huvidega, kuna pankrotihalduri tasu suuruse muutmisel muutuvad ka pankrotivarast tehtavad väljamaksed. Halduri soov saada kõrgemat tasu, on toonud kaasa ebamõistlikult pika pankrotimenetluse, kuna lõpparuanne on jäänud korduvalt kinnitamata. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatud seisukohale, et halduri käitumine ei ole kooskõlas PankrS § 55 lg-st 1 tuleneva halduri kohustusega tagada kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse läbiviimine ning antud olukorras tuleb haldur vabastada ja nimetada uus haldur.
18.Kolleegium möönab, et pankrotimenetluse lõpus halduri vabastamine võib pankrotimenetlust pikendada, kuid praeguses asjas tuleb arvestada sellega, et ametis olnud haldur ei ole vaatamata kohtute poolt antud juhistele suutnud esitada nõuetele vastavat lõpparuannet. Halduri väljendatud seisukohti arvestades ei pruugi seda juhtuda ka ettenähtavas tulevikus.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel halduri kanda. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
20.PankrS § 68 lg 6 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.