Aktsiaselts E-Profiil nende Võlgnik pankrotihaldur Üllar Talviste
(pankrotis),
esindaja
Pankrotihaldur Sirje Tael Asja läbivaatamise kuupäev
16. detsember 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sirje Taela taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja ennistada tähtaeg määruskaebuse esitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2019. a määruse peale tsiviilasjas nr 2-17-18069.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18069 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 28. juuni 2018. a määruse osas, millega maakohus vabastas Sirje Taela Aktsiaseltsi E-Profiil pankrotihalduri kohustustest. Samuti tühistada Harju Maakohtu 28. juuni 2018. a määrus samas tsiviilasjas osas, millega maakohus vabastas Sirje Taela Aktsiaseltsi E-Profiil pankrotihalduri kohustustest.
1.Harju Maakohus nimetas 8. detsembri 2017. a määrusega Aktsiaseltsi E-Profiil (võlgnik) ajutiseks pankrotihalduriks Sirje Taela (haldur). 18. jaanuari 2018. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ja nimetas S. Taela pankrotihalduriks.
21.veebruari 2018. a määrusega nimetas Harju Maakohus võlgniku teiseks pankrotihalduriks Katrin Prüki (Prükk) ja määras pankrotihalduritele ühise esindusõiguse. Võlausaldajate 15. märtsi 2018. a üldkoosolek ei kinnitanud K. Prükki teiseks pankrotihalduriks. 10. mai 2018. a määrusega nimetas Harju Maakohus võlgniku teiseks pankrotihalduriks Aivar Pilve ja määras pankrotihalduritele ühise esindusõiguse. 29. mail 2018 esitas A. Pilv kohtule taotluse, milles palus teda halduri kohustustest vabastada.
6.juunil 2018 esitasid võlausaldajad AS LHV Pank (LHV), AS Luminor Bank (Luminor Bank), AS Luminor Liising (Luminor Liising) ja Danske Bank A/S Eesti filiaal ning pankrotitoimkond Harju Maakohtule avalduse teise pankrotihalduri määramata jätmiseks.
2.Harju Maakohus tegi 28. juunil 2018 määruse, millega vabastas A. Pilve tema taotlusel halduri kohustusest. Sama määrusega vabastas maakohus S. Taela halduri kohustuste rikkumise tõttu. Maakohus nimetas uueks pankrotihalduriks Üllar Talviste ning kohustas S. Taela andma Ü. Talvistele üle dokumendid ja vara ning esitama tegevusaruande. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on S. Tael rikkunud kohtule teabe andmise kohustust, vara müügi korraldamise kohustust, laenukeeldu, lojaalsuskohustust ja hoolsuskohustust. Haldur on jätnud täitmata pankrotiseaduse (PankrS) § 55 lg 3 p-st 5 tuleneva aruande- ja andmete esitamise kohustuse. Kohus nõudis haldurilt teavet tema tegevuse kohta, kuid haldur ei vastanud kohtule ammendavalt. Kohus on pidanud tegema haldurile uusi järelepärimisi ja see on muutnud järelevalve väga ajamahukaks ning keeruliseks. Samuti on haldur rikkunud vara müügi kohustust. 25. jaanuari 2018. a telefonivestluses teatas haldur kohtule, et ta on hakanud pidama läbirääkimisi ja korraldama pankrotivara müüki. Seaduse järgi võib pankrotihaldur alustada vara müüki pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut, mis pidi toimuma 15. veebruaril 2018. Seega ei saanud halduril 25. jaanuaril 2018 olla vara müügi korraldamiseks võlausaldajate üldkoosoleku otsust. Lisaks pidi haldur enne selgitama välja võlgniku ettevõtte tervendamise võimalused. Võlausaldajate 15. märtsi 2018. a üldkoosolekul otsustati panna võlgniku tervikvara enampakkumisel müüki alghinnaga 10 miljonit eurot. Samal koosolekul otsustati, et pärast esimese enampakkumise nurjumist võib haldur müüa pankrotivara toimkonna nõusolekul väljaspool enampakkumist, kui see annab suuremat kasu. Kohus küsis 30. mai 2018. a kirjaga haldurilt üksikasjalikku ülevaadet, mida haldur on pankrotivara müümiseks teinud, miks ei ole vara veel müüdud ja kuidas haldur kavatseb vara müüki edaspidi korraldada. Haldur vastas, et ta on kolm korda avaldanud vara enampakkumise kuulutuse. Kaks esimest enampakkumist nurjusid. 4. juunil 2018 avaldas haldur kolmanda enampakkumise kuulutuse. Vara alghind oli seekord 5,5 miljonit eurot. Ka see enampakkumine nurjus. Haldur ei selgitanud, miks ta pidas pärast esimese enampakkumise nurjumist otstarbekaks korraldada veel kaks enampakkumist ega otsinud võimalusi müüa vara muul viisil. Haldur ei teatanud kohtule, kas ja milliste potentsiaalsete ostjatega on läbirääkimisi peetud. Kohtu poole on varem pöördunud kaks
2(14)
2-17-18069 isikut, kes on soovinud vara osta. Kohtule ei ole teada, kas nendega on läbirääkimisi peetud ja kui ei ole, siis miks. Kuigi võlgniku ettevõte tegutses ja seal töötas üle 200 töötaja ning võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas jätkata tegevust kuni vara müügini, ei hakanud haldur vara müüma kohe pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut, vaid avaldas esimese enampakkumise teate alles enam kui kuu aega pärast koosolekut. Haldur ei selgitanud välja vara müügi võimalusi enam kasu andval viisil, vaid jätkas müüki enampakkumisel toimkonna määratud hindadega. Samuti ei ole haldur pöördunud kohtu poole, saamaks abi, et müüa vara efektiivsemalt. Haldur ei teinud koostööd kohtu määratud teise pankrotihalduriga. Vara on siiani müümata. Haldur võib olla vara müügiga viivitamisega tekitanud võlgnikule ja võlausaldajatele kahju. Pankrotiavalduse kohaselt oli võlgniku maksejõuetuse põhjuseks see, et suurim tellija ABB Oy Marine & Ports (ABB) loobus tellimustest pärast 23. novembri 2017. a kohtumist, kus osalesid mh võlgniku nõukogu esimees Tarmo Männasalu ja LHV esindaja. Võlgniku endise juhatuse liikme selgituste kohaselt survestasid T. Männasalu ja LHV ABB-d tellimustest loobuma ja ei ole välistatud, et nad soovisid võlgniku ettevõtet üle võtta. T. Männasalu tegevus võis aidata kaasa maksejõuetuse tekkimisele. Haldur pidanuks selle välja selgitama, kuid ei teinud seda. Samuti pidanuks haldur selgitama välja kahju hüvitamise nõude esitamise võimalused. Haldur algatas kohtuvaidluse teise halduri K. Prüki äriregistrist kustutamiseks, millest saab järeldada, et ta tegutses nende võlausaldajate huvides, kes jätsid K. Prüki võlausaldajate üldkoosolekul teiseks halduriks kinnitamata. K. Prükk on selgitanud, et tal ei olnud võimalik pankrotimenetluse ajal efektiivselt töötada ja et tema suhtlus S. Taelaga oli konfliktne. Hiljem teiseks halduriks nimetatud A. Pilv selgitas, et töö maht oli väga suur. Sellest järeldub, et haldur ei kasutanud heauskselt talle antud võimalust teha koostööd teiste halduritega, ei viinud neid menetluse käiguga kurssi ja koormas nad üle mahuka süstematiseerimata materjaliga. Haldur ei andnud kohtule õigel ajal olulist teavet selle kohta, et ta oli sõlminud enda abilise Tarvo Lindmaga õigusabilepingu, ega esitanud seda lepingut kohtule õigel ajal. Kohus küsis juba
15.märtsi 2018. a üldkoosolekul, kas haldur ja T. Lindma on sõlminud lepingu, ja haldur vastas sellele eitavalt. Halduri ja T. Lindma vahel 20. veebruaril 2018 sõlmitud lepingu esitas haldur kohtule alles 14. juunil 2018. Sellega varjas haldur kohtu eest olulist infot. Halduri seisukoht, et kõnealune leping ei ole oluline, kuna abiline saab tasu pankrotihalduri tasu arvel, ei ole õige. PankrS § 55 lg 2 kohaselt peab haldur täitma oma kohustusi isiklikult, kuid praegu on haldur lasknud pankrotitoimkonnal määrata endale abilise, kelle kandidaadi pakkus välja toimkond. Seega võimaldab haldur toimkonnal kontrollida abilise kaudu oma tegevust. Halduri selgituste kohaselt oli abilise ülesandeks koostada ja redigeerida ingliskeelseid dokumente, ning teha parandusettepanekuid läbirääkimistel tellijatega. Haldur varjas seega kohtu eest oma puudulikku inglise keele oskust. Abilise asemel oleks haldur võinud kasutada tõlki. Haldur ei selgitanud, miks ta andis tellijatega läbirääkimiste ülesande abilisele. PankrS § 62 lg 1 kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute pankrotimenetlusega seotud toimingute tegemisel, kuid lepingu järgi on abilise ülesanded liiga üldised ja abilisel on õigus saada endale kuni pool halduri tasust. Seega on T. Lindma varjatult määratud teiseks halduriks. Halduri peab aga nimetama kohus.
3(14)
2-17-18069 Kahtlusi halduri objektiivsuses tekitab ka asjaolu, et ta on kiitnud heaks selle, et võlgniku tehases vastutaks tootmise eest Veiko Tõnso. Selle ettepaneku tegid nõukogu liikme T. Männasaluga seotud isikud. Kohtule teadaolevalt ei ole V. Tõnsol nii suure ettevõtte juhtimise kogemust. Õigem olnuks määrata tootmise eest vastutavaks endised juhatuse liikmed. PankrS § 125 lg 3 kohaselt võib haldur teha pankrotimenetluse jaoks erilise tähtsusega tehingu üksnes toimkonna nõusolekul. 12. veebruaril 2018 sõlmis haldur laenulepingu, mille alusel sai võlgnik suurimalt võlausaldajalt LHV-lt 100 000 eurot laenu. Laenu eesmärk oli maksta pankrotimenetluse ajal töötajatele töötasu ja kanda muid kulusid (sh kindlustusmaksed ja vara hindamise tasu), samuti tagada ettevõtte tegevuse jätkumine kuni vara müügini. Laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud veel valitud pankrotitoimkonda, kelle nõusolek on laenu võtmiseks kohustuslik. Kuna laenuleping sõlmiti kolm päeva enne võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist, siis võib järeldada, et suurima võlausaldajaga oli eelkokkulepe, et üldkoosolek kinnitab halduri ametisse. Kuna haldur oli ka võlgniku ajutine pankrotihaldur, siis oleks ta saanud tagada, et võlgnikul on endal raha jooksvate kulude katmiseks, nii et ei oleks vaja laenu võtta. Aega, mis kulus laenulepingu sõlmimisele, oleks haldur saanud kasutada võlgade sissenõudmiseks. Sõlmides laenulepingu LHV-ga, rikkus haldur lojaalsuskohustust. Haldur rikkus ka hoolsuskohustust, kuna ei planeerinud võlgniku raha nõuetekohaselt ega taganud raha pidevat olemasolu hädavajalike kulutuste kandmiseks. Samuti ei selgitanud haldur, kuidas ta kavatses laenu kuu aega hiljem tagasi maksta. Laenulepingu sõlmimise ajal ei saanud haldur veel teada, kas ta saavutab lepingupartneritega kokkuleppe pooleliolevate toodete lõpetamiseks. Kuna haldur ei ole täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, siis tuleb ta vabastada.
3.Haldur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus vabastas ta pankrotihalduri kohustustest. Samuti palus haldur võimaldada tal tutvuda käesoleva tsiviilasja toimikuga ja kaasata puudutatud isikutena menetlusse pankrotitoimkonna liikmed või alternatiivselt kuulata nad üle tunnistajatena.
4.Võlausaldajad LHV, Luminor Bank ja Luminor Liising esitasid samuti määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määruse osas, millega kohus vabastas S. Taela pankrotihalduri kohustustest ja nimetas uueks pankrotihalduriks Ü. Talviste. Võlausaldajad palusid määruskaebuse tagada ja peatada määruse täitmise kuni selle jõustumiseni ning keelata Tartu Maakohtu registriosakonnal teha kohtumääruse alusel registrikandeid kuni kohtumääruse jõustumiseni.
5.Harju Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2019. a määrusega võlausaldajate määruskaebuse halduri vabastamise vaidlustamist puudutavas osas läbi vaatamata, kuna PankrS § 68 ei võimalda võlausaldajal esitada sellise määruse peale määruskaebust. Ü. Talviste uueks pankrotihalduriks nimetamist puudutavas osas jättis ringkonnakohus võlausaldajate määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse resolutsiooni S. Taela vabastamist puudutavas osas
4(14)
2-17-18069 muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi. Halduri määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on halduri vabastamine tema kohustuste rikkumise tõttu kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus halduri vabastamisel kaalub, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse. Maakohus ületas osaliselt diskretsioonipiire. Haldurile ei saa ette heita teise halduri K. Prüki kohta äriregistrisse tehtud kande vaidlustamist. Riigikohtu lahendi tulemusel selgus, et kohtumenetlus oli põhjendatud. Kõnealuse õigusvaidluse pidamine oli kõigi võlausaldajate ja ka võlgniku huvides. Samuti tuleb maakohtu määruse põhjendustest välja jätta see, et haldur ei teinud koostööd A. Pilvega ja et ta ei ole hakanud maksejõuetuse põhjusi välja selgitama. Haldur on tellinud erikontrolli ja erikontrolli akt on praeguseks valmis. Maakohtu määruse põhjendustest tuleb välja jätta ka etteheited laenukeelu ja lojaalsuskohustuse rikkumise kohta. Pankrotitoimkond pidas laenu võtmist majanduslikult otstarbekaks ja kiitis selle heaks. Seadus ei keela võtta laenu pankrotivõlausaldajalt. Maakohtu määruse põhjendustest tuleb välja jätta ka etteheide, et haldur varjas oma puudulikku inglise keele oskust. Maakohus ei ole halduri valimisel tema inglise keele oskuse vastu huvi tundnud. Samuti ei saa haldurile ette heita, et ta ei kasutanud tõlki, kuna maakohus ei ole viidanud ühelegi dokumendile, mis oleks tema arvates olnud keeleliselt ebakorrektne. Määruse põhjendustest ei selgu, miks pidanuks haldur tõlki kasutama. Lisaks leidis ringkonnakohus, et osaliselt ei ole maakohtu diskretsioon kontrollitav. Maakohtu määrusest ei saa aru, milliste tõendite põhjal kohus leidis, et tootmise eest vastutavaks määratud isik ei sobi võlgniku tootmisjuhiks. Samuti ei ole maakohus põhjendanud etteheidet, et haldur ei planeerinud piisavalt võlgniku raha laekumist. Haldur peab pankrotimenetluse korraldama majanduslikult otstarbekalt ja kohus võib küll otstarbekust hinnata, kuid peab seejuures arvestama kõiki asjaolusid. Praegusel juhul tulnuks mh arvestada, et laenu võeti ettevõtte käigus hoidmiseks, töötajatele palga maksmiseks ja muude vältimatute kulude kandmiseks. Maakohus ei ole seda arvesse võtnud. Ringkonnakohus nõustus aga maakohtuga, et haldur ei ole heauskselt kasutanud võimalust teha koostööd teiseks halduriks määratud K. Prükiga ja et suhtlus oli konfliktne. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et haldur rikkus hoolsuskohustust, kuna ei kontrollinud, ega nõukogu liikme T. Männasalu tegevuses ei esine kuriteo tunnuseid ja ega ei ole alust esitada kahju hüvitamise nõuet. Kuna nõukogu liikme kahjulikule tegevusele viidati ka pankrotiavalduses, tulnuks seda kontrollida vaatamata sellele, et asjatundjate arvamuse järgi kujunes võlgniku maksejõuetus välja palju varem ja hoopis muudel põhjustel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlausaldajate 15. märtsi 2018. a üldkoosoleku otsuse järgi pidi haldur välja selgitama, kuidas saaks pankrotivara müüa enam kasu andval viisil ilma enampakkumiseta. Haldur saanuks juba pärast esimese enampakkumise nurjumist hakata vara müüma muul viisil, sest võlausaldajad olid talle selleks andnud alternatiivse õiguse. Haldur aga korraldas veel kaks enampakkumist ega selgitanud välja, kas Riigiressursside Keskus on endiselt vara ostmisest huvitatud. 8. veebruari 2018. a dokumendi kohaselt avaldas Riigiressursside Keskus valmisolekut osaleda võlgniku tervikvara enampakkumisel, kui alghind ei ületa 4 miljonit eurot,
5(14)
2-17-18069 vara müüakse tervikvarana ja tegutseva ettevõttena. Halduri selgitustest nähtub, et Riigiressursside Keskuse pakkumist, mis esitati ka 15.veebruari 2018. a üldkoosolekul, ei ole arutatud. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu etteheidetega halduri abilist puudutavas osas, v.a see, et abiline on faktiliselt teine haldur. Tulenevalt järelevalvekohustusest on kohtul õigus kontrollida, kas haldur täidab oma kohustusi isiklikult. Selleks on kohtul õigus nõuda nii halduri ja abilise vahel sõlmitud lepingute esitamist kui ka teabe andmist lepingute täitmise kohta. Samuti on kohtul õigus nõuda, et abiline annaks kohtule selgitusi, mh selleks, et selgitada välja, kas haldur on kõiki kohustusi isiklikult täitnud ja ega abiline ei ole neid täitnud suuremas mahus, kui seadus ette näeb. Kokkuvõttes võis maakohus halduri vabastada, kuna haldur on oma kohustusi rikkunud ja kaotanud kohtu usalduse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Haldur palub määruskaebuses tühistada selle osa ringkonnakohtu määrusest, millega ringkonnakohus jättis muutmata tema vabastamist ja menetluskulude jaotust puudutava osa maakohtu määrusest. Haldur palub Riigikohtul teha uue määruse või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Haldur on esitanud menetluskulude nimekirja, mille järgi on tema menetluskulu 50 euro suurune riigilõiv apellatsiooniastmes. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole haldur oma kohustusi rikkunud ja seega ei saa tekkida küsimust, kas kohtud on tema vabastamisel diskretsioonipiire ületanud. Võlgnikul oli 176 töötajaga tegutsev majandusüksus. Haldur korraldas võlgniku majandustegevust, sh pooleliolevate toodete lõpetamist, mille väärtus oli ca 2 miljonit eurot. See tagas võlgnikule raha laekumise. Samuti tegeles haldur 83 võlausaldaja nõuetega ja töötajatega, korraldas nelja kuu jooksul kolm vara enampakkumist ja võimaldas huvilistel varaga tutvuda. Ta tellis ka erikontrolli, töötas läbi seotud isikute ringi ja eksperdile esitatavad küsimused. Andmemaht oli äärmiselt suur, nt ülevaade tarnijatest koosnes 92 toimikust, milles oli kokku ca 36 000 lehekülge. Haldur ja tema büroo tegeles menetlusega iga päev vähemalt 10 tundi. Samal ajal nõudis maakohus haldurilt pidevalt väga detailset teavet, esitades kokku 14 teabenõuet, pidades ühe kohtuistungi ja osaledes aktiivselt kahel võlausaldajate üldkoosolekul. Kohus tegi järelevalvet halduri suhtes liiga intensiivselt ega selgitanud kordagi, miks nii intensiivne järelevalve on vajalik. Põhjendamatu on etteheide, et haldur ei teinud koostööd teise halduri K. Prükiga. Kohtud ei ole selgitanud, mida oleks haldur pidanud täpsemalt tegema või mida talle konkreetselt ette heidetakse. K. Prüki ja halduri suhtlus ei laabunud, kuid seda ei saa ette heita vaid haldurile ja põhjendada etteheiteid üksnes K. Prüki selgitustega. Lisaks ei saa sellised suhtlemisprobleemid tingida halduri vabastamist. Põhjendamatu on ka maakohtu etteheide, et haldur koormas K. Prüki materjalidega üle. Kuna K. Prükk määrati teiseks halduriks poolteist kuud pärast menetluse algust, siis oli materjali suur maht paratamatu ja haldurile ei saa seda ette heita. Ekslik on kohtute seisukoht, et haldur on rikkunud kohustust kaitsta võlgniku huve, kuna ta ei ole uurinud pankrotiavalduse väidet, et nõukogu liige T. Männasalu võib olla võlgnikku kahjustanud. Halduril ei ole andmeid, et oleks toime pandud kuritegu või muu rikkumine, mis annaks aluse esitada nõue võlgniku juhtorganite liikmete või kolmandate isikute vastu. Haldur on kõnealused asjaolud piisavalt välja selgitanud, tellides maksejõuetuse põhjuste ja maksejõuetuks muutumise aja väljaselgitamiseks erikontrolli riiklikult tunnustatud eksperdilt. See teave on antud ka kohtule. Erikontrolli akti järgi on nõukogu liige käitunud kooskõlas seadusega. Ka kohtud ei ole viidanud 6(14)
2-17-18069 ühelegi asjaolule ega tõendile, mis annaks aluse järeldada vastupidist. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost. Põhjendamatu on kohtute etteheide, et haldur rikkus pankrotivara müümisel hoolsuskohustust. Võlausaldajate üldkoosolek ei ole teinud haldurile ettekirjutust müüa vara enampakkumise väliselt. Seadus ei kohusta haldurit müüma vara enampakkumiseta. PankrS § 137 lg 2 kohaselt võib haldur müüa vara enampakkumiseta toimkonna nõusolekul, kui ta leiab, et see annab suuremat kasu. Praegusel juhul haldur nii ei leidnud. Enampakkumine võimaldab saada kõrgeimat võimalikku hinda ja tagab selle, et teave jõuab suurima arvu potentsiaalsete ostuhuvilisteni. Enampakkumiste alghinnad tulenesid hindamisaktidest. Vara müüki arutati korduvalt ka toimkonnas ja toimkond oli seda meelt, et vara tuleb müüa enampakkumisel. Ei ole tõendatud, et Riigiressursside Keskus soovis ka tegelikult pankrotivara osta, et vara oleks saanud müüa enampakkumisest suuremat kasu andval viisil ja et haldur teadis sellest, kuid ei taotlenud toimkonnalt nõusolekut. Samuti ei ole tõendatud, et toimkond või võlausaldajate üldkoosolek oleks soovinud müüa vara Riigiressursside Keskusele kohtu viidatud hinnaga. Enampakkumisevälist müüki ei olnudki võimalik kaaluda, kuna ükski vara vastu huvi tundnud isik ei olnud teinud siduvat pakkumist, mida toimkond oleks saanud arutada. Selles olukorras ei ole mõistlik enampakkumisi lõpetada. Arvestades pandipidajate nõuete suurust, seda, et vara ei õnnestunud enampakkumisel müüa, samuti seda, et mitte keegi ei olnud nõus ostma vara hinnaga, mis oleks olnud ligilähedanegi pandipidajate nõuete suurusele, oli ilmne, et peale pandipidajate ei ole teistel võlausaldajatel võimalust oma nõudeid rahuldada. See omakorda tähendab, et menetluse kulud kantakse vaid pandipidajate nõudeid tagava vara arvel. Neljast toimkonna liikmest kolm olid pandipidajate esindajad, seega on loomulik, et vara müügil arvestatakse eelkõige toimkonna seisukohtadega. Toimkonna seisukohtadega peab seaduse järgi arvestama ja see on ka majanduslikult põhjendatud. Lisaks põhinevad vara müügi etteheited majanduslikul otstarbekusel, kuid kohtud ei ole seda ise üldse hinnanud. Selliste põhjendustega ei või haldurit vabastada. Põhjendamatud on ka kohtute etteheited abilise kasutamise kohta. Haldurile ei saa ette heita, et abiline ei soovi kohtule selgitusi anda. Haldur on selgitusi andnud. T. Lindma on kohtule kirjalikult vastanud, et kuna ta ei ole asjas menetlusosaline, siis saab temalt teavet nõuda üksnes kohtumääruse alusel. Lisaks selgitas T. Lindma kohtule, et tema arvates ei saa temalt teavet nõuda ka seetõttu, et ta on nõustanud haldurit advokaadina. Seisukoht, et kohtul on põhjendatud huvi halduri ja abilise vahelise lepingu vastu, ei põhine seadusel. Haldur vastutab abilise tegevuse eest nagu oma tegevuse eest. Ainus asi, mille vastu kohtul võiks huvi olla, on see, kas toimkond on andnud nõusoleku abilise kasutamiseks. Halduri ja tema abilise vaheline leping reguleerib üksnes nende sisesuhet. Kui kohus küsis haldurilt, kas ta on sõlminud T. Lindmaga lepingu, vastas haldur eitavalt mitte seepärast, et oleks tahtnud kohut eksitada, vaid seetõttu, et eeldas, et kohus küsis, kas sõlmitud on pankrotivara puudutav leping. Haldur peab küll kohtule oma tegevusest aru andma ja kohtul on mh õigus tutvuda halduri toimikuga, kuid toimikusse tuleb lisada vaid pankrotivaraga seotud lepingud. Halduri leping abilisega ja selle sisu ei mõjuta võlgniku kohustusi ega pankrotivara ja selle üle ei saa kohus järelevalvet teha. Lisaks ei ole kohtud toonud välja ühtegi konkreetset etteheidet, kuidas on haldur suhetes abilisega oma kohustusi rikkunud.
7(14)
2-17-18069 Maakohus oleks pidanud halduri enne tema vabastamist ära kuulama. Ringkonnakohus märkis, et haldur osales maakohtu istungitel, kuid neil istungitel ei olnud võimalik aru saada, et kohus on seisukohal, et haldur on oma kohustusi rikkunud.
8.Pankrotihaldur Ü. Talviste on arvamusel, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 14. oktoobril 2019 asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 6 ja PankrS § 68 lg 6 enne 29. märtsi 2019 kehtinud redaktsiooni kohaldamisel. TsMS § 6 näeb ette, et tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. PankrS § 68 lg 6 enne 29. märtsi 2019 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli halduril õigus esitada tema vabastamise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule. Alates 29. märtsist 2019 kehtiva seaduse järgi ei ole enam võimalik esitada määruskaebust Riigikohtule. Haldur esitas määruskaebuse 11. aprillil 2019.
10.Pankrotihaldur esitas 18. oktoobril 2019 Riigikohtule seisukoha kaebeõiguse kohta. Ta leiab, et TsMS §-s 6 on menetlustoimingute all silmas peetud üksnes menetluse korraldamist puudutavaid toiminguid. Praegusel juhul aga ei ole küsimus menetlustoimingu tegemises, vaid kaebeõiguse tekkimises ja olemasolus. TsMS § 6 eesmärk ei ole reguleerida kaebeõiguse tekkimist ja lõppemist. Kaebeõigus on põhiseaduslik õigus, mis erineb oluliselt muudest menetlusõigustest ja selle piiramisel on riive suurem kui muude menetlusõiguste piiramisel. Ringkonnakohtu määruse tegemise ajal ehk 27. märtsil 2019 oli halduril kaebeõigus olemas ja PankrS § 68 lg 6 muudatuse jõustumine 29. märtsil 2019 koostoimes TsMS §-ga 6 ei saanud seda lõpetada. Isegi kui leida, et PankrS § 68 lg 6 muudatuse jõustumisega kaotas haldur kaebeõiguse, pidi halduril kaebeõigus olemas olema vähemalt 27. ja 28. märtsil. Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva. Seaduses, millega muudeti PankrS § 68 lg-t 6, ei olnud rakendussätteid. Kui seadusandja oleks soovinud, et muudatus lõpetaks enne muudatuse jõustumist alanud kaebeõiguse enne 15-päevase tähtaja möödumist, tulnuks see rakendussätetes ette näha. Kui asuda seisukohale, et alates 29. märtsist 2019 ei olnud halduril enam õigust esitada määruskaebust Riigikohtule, moonutaks see kaebeõiguse olemust ka seetõttu, et sellisel juhul sõltunuks halduri kaebeõigus sellest, kui kiiresti ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatab. Kui ringkonnakohus oleks teinud lahendi hiljemalt 13. märtsil 2019, oleks määruskaebuse esitajal olnud võimalik esitada määruskaebus Riigikohtule viieteistkümne päeva jooksul. Kaebeõiguse olemasolu ei saa sõltuda ajast, mil ringkonnakohus lahendi teeb. Kui Riigikohus leiab, et alates 29. märtsist 2019 ei olnud halduril enam õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, siis on PankrS § 68 lg 6 muudatuse kehtestanud seadus vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega ja §-s 11 sätestatud keeluga moonutada põhiõigusi, mistõttu tuleb kõnealune säte tunnistada põhiseaduse vastaseks ja jätta kohaldamata. Kui Riigikohus leiab, et alates 29. märtsist 2019 ei olnud halduril enam õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale ja PankrS § 68 lg 6 muudatuse kehtestanud seadus ei ole vastuolus põhiseadusega, palub haldur käsitada Riigikohtule esitatud määruskaebust TsMS § 67 8(14)
2-17-18069 lg-s 1 sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusena. Haldur ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et määruskaebuse esitamise tähtaeg möödus 29. märtsil 2019. Vaidlustatud ringkonnakohtu määrus oli eksitav, kuna selles oli viidatud 15-päevasele kaebetähtajale, ja see on kogumis muude asjaoludega mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 691 p-de 3 ja 4 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus vabastas S. Taela võlgniku pankrotihalduri kohustustest ja millega ringkonnakohus jättis maakohtu määruse selles osas muutmata. Määruskaebus rahuldatakse.
12.Kolleegium käsitleb esmalt pankrotihalduri kaebeõigust tema vabastamise määruse peale (I) ja seejärel kohtu järelevalvet pankrotimenetluses ning halduri vabastamist (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
13.Kolleegium selgitab esmalt halduri kaebeõigust reguleerivate sätete kohaldamist. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse üksnes pankrotiseaduses ettenähtud juhul. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata vaid siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.
14.Määruskaebuse esitamist halduri vabastamise kohta tehtud määruse peale reguleerib PankrS § 68, mille lg 6 enne 29. märtsi 2019 kehtinud redaktsioon sätestas, et määruse peale, millega kohus on halduri PankrS § 68 lg-s 2 nimetatud alusel vabastanud, võib haldur esitada määruskaebuse ja et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse Riigikohtule. Alates 29. märtsist 2019 näeb PankrS § 68 lg 6 ette üksnes ühekordse kaebeõiguse, st ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab halduri vabastamise kohta tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse, ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Seega oli kuni
28.märtsini 2019 (k.a) halduri vabastamise peale võimalik esitada määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole.
15.Praeguses asjas tegi ringkonnakohus vaidlusaluse määruse 27. märtsil 2019 ja märkis oma määruse resolutsiooni p-s 11, et pankrotihalduril on õigus esitada teda puudutavas osas määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määrus toimetati haldurile kätte 27. märtsil 2019 ja määruskaebus on esitatud 11. aprillil 2019. Seaduses ei ole erisätteid selle kohta, kuidas on Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus reguleeritud juhul, kui ringkonnakohus on teinud halduri vabastamise määruse ajal, mil seadus nägi kaebeõiguse ette, kuid määruskaebuse esitamise tähtaja (TsMS § 698 lg 2) jooksul jõustub kaebeõigust välistav seadusemuudatus. Seega tuleb praegusel juhul kohaldada TsMS § 6, mille kohaselt tehakse menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (vt selle kohta ka nt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-28-10, p 13). Kuna määruskaebus
9(14)
2-17-18069 on Riigikohtule esitatud 11. aprillil 2019, siis on see esitatud ajal, mil PankrS § 68 lg 6 ei näinud enam ette määruskaebuse esitamise õigust ringkonnakohtu määruse peale.
16.Kolleegiumi arvates saab aga erandlikke asjaolusid arvestades tõlgendada määruskaebust selliselt, et selles sisaldub TsMS § 68 lg 1 järgi vajalik taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon oli kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvestanud sellega, et
29.märtsil 2019 jõustus seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see kolleegiumi arvates aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks, ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel ja määruskaebust menetleda (vt näiteks ka Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 11; 12. mai 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-04). II
17.PankrS § 69 lg 1 kohaselt teeb kohus järelevalvet pankrotihalduri tegevuse üle. Seejuures võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, tutvuda halduri toimikuga ja saada võlgniku arvelduskontode väljavõtteid. Pankrotikohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus.
18.Määruskaebemenetluse keskne õiguslik küsimus on see, kas kohus võis praegusel juhul halduri vabastada, kuna haldur on rikkunud oma kohustusi. Nimelt näeb PankrS § 68 lg 2 esimene lause ette, et kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, vabastab kohus halduri kas omal algatusel või pankrotitoimkonna, võlgniku või Justiitsministeeriumi taotlusel või võlausaldajate üldkoosoleku otsuse alusel. Praegusel juhul on maakohus pankrotihalduri vabastanud omal algatusel. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata peamiselt põhjendusega, et kõrgema astme kohus saab halduri vabastamise kohta tehtud otsustusse sekkuda vaid juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus märkis, et üks asjaolu, mida kohus saab halduri vabastamise õiguspärasuse kaalumisel arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema. Sama seisukoht tuleneb ka kolleegiumi varasemast praktikast (vt Riigikohtu 2. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-10, p 14). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde, kuid märgib, et kohus saab halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud.
19.Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt olid halduri rikkumised, mis praegusel juhul tingisid tema vabastamise, järgmised: haldur ei teinud kohtu määratud, kuid võlausaldajate üldkoosolekul kinnitamata jäänud teise pankrotihalduri K. Prükiga koostööd ja nende suhtlus oli konfliktne; haldur rikkus hoolsuskohustust, kuna ei kontrollinud, ega nõukogu liige T. Männasalu ei ole pannud toime kuritegu või võlgnikule kahju tekitanud; haldur rikkus vara müügi kohustust, kuna oleks juba pärast esimese enampakkumise nurjumist pidanud tegema jõupingutusi, et müüa vara väljaspool enampakkumist. Haldur ei selgitanud välja, kas Riigiressursside Keskus tahab vara osta; haldur varjas lepingut oma abilise T. Lindmaga ega taganud seda, et abiline tuleks kohtusse selgitusi andma; 10(14)
2-17-18069 on kahtlus, et haldur on andnud abilisele üle liiga palju ülesandeid, mida ta peaks tegelikult ise täitma.
20.Alljärgnevalt käsitleb kolleegium neid etteheiteid ükshaaval, lähtudes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest.
21.Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt rikkus haldur oma kohustusi esiteks sellega, et ei kasutanud heauskselt võimalust teha koostööd teiseks pankrotihalduriks määratud K. Prükiga, ja sellega, et nende suhtlus oli konfliktne.
21.1.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu ega ka maakohtu põhjendustest võimalik aru saada, milles täpsemalt seisnes halduri kohustuste rikkumine. Kahe isiku omavahelise suhtluse probleeme ei saa ette heita üksnes ühele neist, seda täiendavalt põhjendamata. Maakohus leidis mh, et haldur rikkus oma kohustusi sellega, et koormas K. Prüki materjalidega üle (nt saatis talle väga palju e-kirju). Kolleegium nõustub määruskaebuse seisukohaga, et kuna teine haldur määrati poolteist kuud pärast pankrotimenetluse algust ja pankrotivara hulka kuulus tegutsev ettevõte, siis oli materjali suur maht pankrotimenetluse eripära arvestades paratamatu ja haldurile ei saa seda ette heita. Iseenesest võib kahe halduri koostöö ebaõnnestumine olla halduri vabastamise põhjus, kuid seda eelkõige siis, kui selle põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse, näiteks kui ta keeldus koostööst või takistas teise halduri tegevust. Praegusel juhul ei ole kohtud aga tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et koostöö ebaõnnestus just S. Taela tõttu, järelikult ei saa see etteheide olla tema vabastamise põhjus.
21.2.Ringkonnakohus märkis lahendis iseenesest õigesti, et koostööoskus on seotud halduri kohustusega tagada kiire pankrotimenetlus. Samas ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et haldur rikkus seda kohustust. Pigem viitab kohtute tuvastatu (intensiivne suhtlus, suure hulga materjalide edastamine jmt) sellele, et haldur püüdis teha kõik endast oleneva, et teist haldurit menetluse käiguga kurssi viia.
21.3.Ringkonnakohus märkis ka seda, et haldur ei ole käitunud heas usus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 mõttes, kuid samas ei ole kohtud tuvastanud ühtegi asjaolu, millest võiks kolleegiumi arvates järeldada halduri pahauskset käitumist. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse isiku heausksust. Vastupidine peab seega olema tõendatud ja kohtulahendis arusaadavalt põhjendatud.
22.Teiseks rikkus haldur ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt oma kohustusi sellega, et ei kontrollinud, ega nõukogu liikme T. Männasalu tegevuses ei esine kuriteo tunnuseid ja ega ei ole alust esitada tema vastu kahju hüvitamise nõuet. Ringkonnakohtu arvates tulnuks seda kontrollida vaatamata sellele, et asjatundjate arvamuse (st erikontrolli järelduste) järgi kujunes võlgniku maksejõuetus välja palju varem ja hoopis teistel põhjustel. Nii maa- kui ka ringkonnakohus põhjendasid lisakontrolli vajadust sellega, et võimalikule kahju tekitamisele oli viidatud pankrotiavalduses.
22.1.PankrS § 55 lg 3 p 11 kohaselt on halduri ülesanne selgitada välja maksejõuetuse tekkimise põhjused ja aeg. PankrS § 163 lg 5 sätestab, et menetluse lõpetamise määruses märgib kohus, kas võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjus on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Kui võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjus on kuriteo tunnustega tegu, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Kui võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjus on raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu, kui seda nõuet ei ole juba esitatud.
11(14)
2-17-18069
22.2.Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt tellis haldur maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamiseks erikontrolli ja selle tulemused ei kinnitanud pankrotiavalduses väljendatud kahtlusi. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Hagi esitamine ilma tõenditeta kahjustaks lisaks ka võlausaldajate huve, kuna niisugune hagi jääks tõenäoliselt rahuldamata ja tekitaks võlgnikule üksnes rohkem menetluskulusid. Kolleegium nõustub ka määruskaebuse seisukohaga, et kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. Ringkonnakohus on küll märkinud, et pankrotiavalduses sisalduvaid väiteid tulnuks kontrollida isegi juhul, kui ekspertide arvamuse kohaselt on võlgniku maksejõuetus välja kujunenud varem ja muudel põhjustel, kuid ei ole selgitanud, mida oleks haldur kontrollimiseks veel teha saanud või tegema pidanud. Seega ei ole ka kõnealune etteheide haldurile asjakohane.
23.Kolmandaks põhjendas ringkonnakohus halduri vabastamist sellega, et haldur rikkus vara müügi kohustust. Täpsemalt heitsid nii maa- kui ka ringkonnakohus haldurile ette, et ta ei teinud juba pärast esimese enampakkumise nurjumist piisavalt jõupingutusi, et müüa vara väljaspool enampakkumist, ega selgitanud välja, kas Riigiressursside Keskus tahab vara osta.
23.1.PankrS § 136 lg 1 kohaselt müüakse vara enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 137 lg 1 näeb ette, et võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutuse müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib juhul, kui üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust müüa vara enampakkumiseta, kuid haldur leiab, et vara müük enampakkumiseta annab suuremat kasu, pankrotivara müüa pankrotitoimkonna nõusolekul enampakkumiseta suuremat kasu andval viisil.
23.2.Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt pidi haldur 15. märtsi 2018. a üldkoosoleku otsuse järgi välja selgitama, kuidas saaks pankrotivara müüa enam kasu andval viisil ilma enampakkumiseta. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt otsustati kõnealusel üldkoosolekul panna võlgniku tervikvara enampakkumisel müüki alghinnaga 10 miljonit eurot ja nähti ette, et pärast esimese enampakkumise nurjumist võib haldur müüa vara toimkonna nõusolekul väljaspool enampakkumist, kui see annab suuremat kasu.
23.3.Eeltoodust nähtub, et võlausaldajate üldkoosolek ei kohustanud haldurit pärast esimest enampakkumist müüma vara enampakkumiseta, vaid andis haldurile selleks võimaluse, kui sellega nõustub toimkond ja kui müük väljaspool enampakkumist annab suuremat kasu. Kolleegium leiab, et kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada vara müügi viis. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga.
23.4.Kolleegium märgib, et hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Kohtud on aga praegusel juhul hinnanud halduri tegevust ex post positsioonilt ehk tagantjärele, heites haldurile sisuliselt ette seda, et vara ei õnnestunud enampakkumistel müüa, ja järeldanud sellest, et haldur on oma kohustusi rikkunud. Kolleegium leiab, et heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et ka tegelikult oli tegemist majanduslikult ebaotstarbeka käitumisega, sisalduma kohtumääruses. Praegusel juhul neid põhjendusi kohtulahendites ei ole. 12(14)
2-17-18069
23.5.Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kohtute seisukoht, et haldur rikkus oma kohustusi, kui jätkas pärast esimese enampakkumise nurjumist vara müüki enampakkumisel ega hakanud otsima ostjaid enampakkumise väliselt. Kolleegium nõustub halduriga, et talle saaks enampakkumiste jätkamist ette heita vaid juhul, kui keegi oleks enne järjekordset enampakkumist avaldanud selget soovi võlgniku tervikvara omandada. Seda ei ole kohtud aga tuvastanud. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt oli Riigiressursside Keskus üksnes väljendanud soovi osaleda tervikvara enampakkumisel, kui alghind ei ületa 4 miljonit eurot.
24.Neljandaks tingis ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt halduri vabastamise see, et haldur rikkus teabe andmise kohustust, kui ei esitanud kohtu esimesel nõudmisel abilise T. Lindmaga sõlmitud käsunduslepingut ega taganud seda, et abiline tuleks kohtusse selgitusi andma, jättes nii kõrvaldamata kahtluse, et halduri ja abilise vahel sõlmitud lepingu järgi on haldur andnud abilisele üle liiga palju ülesandeid, mida haldur peaks tegelikult ise täitma.
24.1.PankrS § 62 lg 1 kohaselt võib haldur üksikute pankrotimenetlusega seotud toimingute tegemisel kasutada kolmandate isikute abi ja teha pankrotimenetlusega seotud tehingu ka esindaja kaudu. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt on halduril lubatud kasutada esindajat ja abilist pankrotimenetlusega seotud toimingute ja tehingute tegemisel pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul. Kohtud ei ole tuvastanud, et halduril ei olnud abilise kasutamiseks pankrotitoimkonna nõusolekut, seega oli abilise kasutamine lubatud.
24.2.Halduri teabe andmise kohustuse pankrotimenetluses sätestab PankrS § 69 lg 1, mille kohaselt võib kohus nõuda haldurilt igal ajal teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta. Samuti võib kohus tutvuda halduri toimikuga. Kohtud on halduri kohustuste rikkumiseks pidanud seda, et haldur ei esitanud kohtu esimesel nõudmisel kohtule tema ja abilise vahel sõlmitud lepingut. Haldur on seisukohal, et ta on kohustatud kohtule näitama vaid neid lepinguid, mida ta peab säilitama halduri toimikus.
24.3.Justiitsministri 30. detsembri 2009. a määrusega nr 48 kinnitatud dokumendi „Pankrotihalduri toimikule ja pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“ § 4 lg 5 p 3 kohaselt peavad pankrotivara valitsemise kohta halduri toimikus sisalduma mh ka halduri sõlmitud lepingud. Kolleegium nõustub määruskaebuse seisukohaga, et toimikus sisalduvateks lepinguteks on üksnes pankrotivara puudutavad lepingud, mitte aga lepingud, mille haldur on sõlminud enda nimel ja mitte pankrotivara valitsedes. Enda nimel sõlmitud lepinguid ei pea haldur kohtule esitama. Sellest järeldub, et kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa eelnimetatud vaidlusaluse lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks, mistõttu ta ei ole teabe andmise kohustust rikkunud.
24.4.Kohtud on halduri kohustuste rikkumiseks pidanud ka seda, et haldur ei taganud, et abiline tuleks kohtusse selgitusi andma.
24.5.PankrS § 55 lg 3 p 5 kohaselt on haldur kohustatud andma oma tegevusest aru ja esitama kohtule andmeid pankrotimenetluse kohta. See aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Kohtud ei ole tuvastanud, et haldur ei andnud abilise tegevuse kohta kohtule teavet, vaid on üksnes leidnud, et haldur pidanuks tagama, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. Sellist kohustust halduril seaduse järgi ei ole.
24.6.Ringkonnakohus on rikkumiseks pidanud ka seda, et haldur ei kõrvaldanud maakohtu kahtlusi, et abiline on täitnud halduri ülesandeid liiga suures ulatuses. PankrS § 62 lg 1 esimene lause näeb 13(14)
2-17-18069 ette, et üksikute pankrotimenetlusega seotud toimingute tegemisel võib haldur kasutada kolmandate isikute abi. PankrS § 62 lg 2 esimese lause järgi on halduril lubatud kasutada abilist pankrotimenetlusega seotud toimingute ja tehingute tegemisel pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul. PankrS § 62 lg 3 näeb ette, et haldur vastutab abilise tegevuse eest pankrotimenetluses nagu oma tegevuse eest. Kolleegium selgitab, et eeltoodud sätted nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada, seega ei saa kohtu kahtlus, et „abilisele on antud liiga palju ülesandeid“, olla halduri vabastamise põhjus. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ja kooskõlas PankrS § 62 lg-ga 4 pidi haldur maksma abilisele tasu oma tasu arvel ning seega ei saanud abilise ülesannete ulatus võlausaldajaid kahjustada.
24.7.Kolleegium märgib, et kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. Kui tegemist on mahuka pankrotimenetlusega (nagu seda on olnud võlgniku pankrotimenetlus), siis on põhjendatav abilise kasutamine suuremas mahus ja seda ei saa haldurile ette heita. Lisaks leiab kolleegium, et PankrS § 62 lg-te 1–3 mõte on selles, et haldur ei või üle anda kogu oma tegevust. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. Kolleegiumi arvates võiks kohus haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik.
24.8.Eeltoodust tulenevalt ei olnud ka abilisega seotud etteheited kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades sellised, mille tõttu olnuks alust haldurit vabastada.
25.Kuna kohtute tuvastatud asjaolud ei anna alust haldurit PankrS § 68 lg 2 alusel vabastada, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus halduri vabastamist puudutavas osas tühistada. Riigikohtu määruse tulemusena on haldur ennistatud võlgniku pankrotihalduriks. III
26.TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt jäävad menetluskulud halduri kanda. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt tagastatakse riigilõiv määruskaebuselt TsMS §-s 150 sätestatu järgi.
27.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.