Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud E. C. esitas kohtule hagi K-E. R. vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Hageja põgenes oma vanematega 1944.a. Rootsi. Tema ema M. K. suri Rootsis 03.04.1960 testamenti tegemata. Hageja võttis ainsa seadusjärgse pärijana ema pärandi vastu, asudes valdama ema üürikorterit ja temast järelejäänud asju. Hagejale kuuluv XXXXXXXX linnas XXXXXX XX asuv 1/2 mõttelist osa elamust on kostja ebaseaduslikus valduses. AÕS § 35 lg 2 otsesõnu sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab, et tema valdusel puudub igasugune õiguslik alus. Hagejal kui pärijal on suurem õigus vallata 1/2 mõttelist majaosa, mis õiguslikul alusel kuulus hageja emale. Kostja poolt 1/2 mõttelise majaosa kasutamine on omavoli, sest seda kasutatakse seadusliku omaniku (hageja) nõusolekuta. Riigikohtu lahendist 3-2-1-12-03 tulenevalt Eesti Vabariik loobus ebaseaduslikust pärandist. See asjaolu tõendab, et hagejale kuulev pärandvara ei ole mitte kunagi olnud XXXXXXXX linnale kuuluv vara. Hageja tunnistati Lääne Maakohtu 10.10.2005 otsusega pärijaks ja selle alusel väljastati hagejale pärimisõiguse tunnistus. Alates sellest ajast väljastab Maksu- ja Tolliamet hagejale maksuteateid, nõudes maamaksu, mida hageja on maksnud. Hageja pärimisõiguse on tuvastanud Lääne Maakohus hageja ema pärandvara nimekirja järgi, millise vara hageja võttis tingimusteta vastu 1960.a. ja mis on kinitatud Rootsis kehtestatud pärandimaksu tasumise tõendiga. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole XXXXXXXX XXXXXX XX elamu 1⁄2 osa omanik (ta ei pärinud seda majaosa) ning tal puudub igasugune õigus valduse väljanõudmiseks. Kostja on 1⁄2 mõttelises osas elamu omanik ja teise poole tegelik omanik on pärimise teel XXXXXXXX linn, ning seda osa valdab kostja, kes on esitanud erastamise avalduse ning taganud kõikide nende aastate jooksul maja säilimise, mis muidu oleks hävinud. Rootsis avanenud pärandi pärandvara nimekirjas Eesti NSV-s asuva ehitise osa ei olnud. M. K.e nimel oli tema surma hetkel Eesti NSV-s asuva elamu 1⁄2 mõtteline osa aadressil XXXXXX XX, XXXXXXXX. M. K.e surma ajal kehtis Eesti NSV territooriumil VNFSV TsK. 1960 kehtinud VNFSV TsK § 435 sätestas, et pärandi avanemise kohas mitteviibiv pärija pidi pärandi vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest, s.t. pärandaja surma päevast. Kui pärandi avanemise kohas mitteviibiv isik ei esita kuuekuulise tähtaja jooksul arvates pärandi avanemise päevast avaldust pärandi vastuvõtuks, siis ta kaotas õiguse pärandi kohta. Seaduse tähenduses olev NSVL Ülemkohtu Pleenumi määruse 10.04.1957 nr 2 pärimisasjade kohtupraktika punkt 2 b sätestas, et isikute suhtes, kes surid väljaspool NSVL-i ning kellel ei olnud NSVL-is alalist elukohta, loeti pärandvara avanemise kohaks vara asukoht NSVL-s. Seda põhimõtet ei muudetud ka hiljem 1965.a ENSV TsK-ga. Seega M. K.e pärand ehitisele XXXXXX XX, XXXXXXXX avanes ENSV-s (mitte Rootsis, nagu ekslikult on märkinud Riigikohus lahendis 3-2-1-12-03 p-s 15). Kuna hageja viibis pärandi avanemise ajal Rootsis, mitte ENSV-s, kus asus elamu ja 2(9)

pärand avanes, oli hageja koos teiste pärijatega pärandi avanemise kohas mitteviibiv pärija, kes ei teinud avaldust pärandi vastuvõtuks kuue kuu jooksul alates pärandi avanemist ENSV-s, s.t. 03.04.1960 ning vastavalt sel ajal kehtinud VNFSV TsK §-le 435 kaotas õiguse pärandi kohta ning tal pole enam õigust seda nõuda. Hageja isa J. F. K. ja ema M. K. elasid Eestis koos XXXXXXXX XXXXXX X eramajas, vaid paar maja edasi XXXXXX XX majast. M. K.e abikaasale J. F. K.ele oli teada ka vara olemasolu XXXXXXXX XXXXXX XX M. K.e surma ajal 1960.a. Tema koostas ka Rootsis pärandvara nimekirja, kuhu XXXXXX XX, kui ENSV-s paiknevat vara, ei lisatud. J. F. K. oli teadlik XXXXXX XX varast ja M. K.e pärijana otsustas selle pisikese elamu osa pärandit mitte vastu võtta. Tegelikult oligi õdede A. L. ja M. K.e vahel kokkulepe, et pisike maja XXXXXX XX jääb A. L.le (kostja abikaasa ema). TsK § 571 lg 3 sätestas, et NSV Liidus asuvate ehitiste pärimine määratakse kõikidel juhtudel kindlaks nõukogude seaduse järgi. TsK § 533, pärandi avanemise koha paragrahvi kommentaar, märgib, et kui isik suri välismaal ja tal ei olnud NSV Liidus alatist elukohta, loeti pärandvara asukohaks NSV Liit. TsK § 551 lg 2 sätestas, et pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valdama või kui ta andis pärandi avamise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta. NSV Liidu Ülemkohtu pleenumi määrus 01.07.1966 nr 6 „Kohtupraktikast pärimisasjades” on selgitanud, et pärandvara osa faktilise valdamisele asumist käsitletakse kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosne ja kus see ka ei asuks. Kuna aga vastavalt ENSV TSK §-le 571 lg 3 NSV Liidus asuva ehitise pärimine määrati kõikidel juhtudel Nõukogude seaduse järgi ning vastavalt TsK §- le 533 M. K.e pärijad ei omanud NSV Liidus alalist elukohta, oli pärandi asukohaks ja avanemiskohaks NSV Liit. Kuna M. K.e pärandvara vastavalt Nõukogude seadusele asus vaid NSVL-s, siis sai ja tuli ülaltoodud määruse järgi seda ka vaid NSVL-s faktiliselt kasutama asuda. Seega, väljendit kus see ka ei asuks, saab mõista vaid kui „kus see ka ei asuks NSVL-s“, kuna pärandvara asukoht oli NSVL. Seega ei saa rakendada antud juhul pleenumi 01.07.1966 nr 6 määrust Rootsis oleva M. K.e vara kohta, kuna vastavalt seadusele pärandvara asus NSVL-s ja seda pärijate poolt valdama ei asutud. Rootsi vara puhul oleks ka pidanud rakendama ja tuvastamisel arvestama Rootsi seadust, mida ENSV TsK ehitisele välistas. Vastavalt § 551 lg 3, eelpool nimetatud valdamine ja vastuvõtmine peavad olema tehtud kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast. Kuna XXXXXX XX elamu pärandvara asukohaks oli NSV Liit ning E. C. ei asunud NSV Liidus pärandvara valdama ega võtnud seda seaduses sätestatud ajal vastu, pole ta elamu osa pärinud, ega saagi enam pärida pea 50 aastat hiljem. Kuna pärandit polnud vastu võetud ning omand oli ikka veel 1960.a surnud M. K.e nimel, siis rakendusid pärimisseaduse sätted. Vastavalt 1996.a. jõustunud pärimisseaduse PärS §le 18 päris ehitise XXXXXX XX pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus. Vastavalt kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse §-le 4 on kostja 1⁄2 mõttelise osa XXXXXX XX elamust erastamise õigustatud subjekt. Riigikohus ei ole andnud menetlusluba mitmes kohtuasjas, kus oli poolte vahel jõustunud kohtuotsuste tuvastusosas tuvastatud, et E. C. ei pärinud XXXXXX XX asuva ehitise 1/2 mõttelist osa: haldusasjas 3-13/00 (E. C. kaebus notar Marika Kiiveri poolt väljastamata jäetud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks) ja tsiviilasjas 2-175/1998 (E. C. hagi EV vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks). Asjaolu, et E. C. ei pärinud XXXXXX XX 1⁄2 mõttelises osas ehitisi oli tuvastatud ülaltoodud jõustunud kohtuotsustega. Samuti nähtub tsiviilasja 2-175/1998 lahendist, et E. C. on andnud kohtule ütluse, et M. K.el oli üks laps ja seega oli ta ainus pärija. Kuna M. K.el oli tegelikult 2 last, 3(9)

näitab selline E. C. käitumine tema ebaausust. See näitab, et ta valetas kohtule ning paneb küsitavaks ta teised, tema poolt kohtule esitatud väited. Riigikohus ei tunnistanud lahendis 3-2-1-12-03 hagejat XXXXXX XX 1⁄2 elamu osa pärijaks. Riigikohus tühistas küll ringkonnakohtu lahendi tsiviilasjas 2-199/03, kuid sisulist otsust ei teinud. Kostja ei olnud tsiviilasjas 2-199/03 kohtumenetluse menetlusosaliseks. Seega pole antud lahendi tuvastuslik pool talle siduvaks ning tal on õigus pooleliolevas kohtuasjas kaitsta oma õigusi, esitades vastuväiteid, ning kohtul kohustus vastavalt esitatud tõenditele ja selgitustele tuvastada asjas olulist tähendust omavad asjaolud kohtumenetluse käigus. Pole ühtegi jõustunud kohtuotsust, milles antud tsiviilasja pooled oleksid menetlusosaliseks ja kohtu põhjenduste osa tunnistataks hagejat XXXXXX XX 1⁄2 ehitiste pärijaks. Seega hageja ei ole XXXXX XX XXXXXXXX elamust 1⁄2 osa omanik ning tal puudub kostjalt valduse väljanõudmise nõude alus. Kui E. C. olekski midagi M. K.e järel XXXXXX XX elamust pärinud, siis mitte 1⁄2 osas ehitistest, kuna olid olemas ka teised pärijad. Hageja omand XXXXXX XX osas pole tõendatud. Seega puudub vara valduse väljanõudmiseks kostjalt XXXXXX XX elamu 1⁄2 osas igasugune alus. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas E. C. omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale elamule asukohaga XXXXXX XX XXXXXXXX ja nõudis nimetatud majaosa välja K-E. R. ebaseaduslikust valdusest E. C. valdusse. Menetluskulud jäid kostja kanda. E. C. ema M. K., kes põgenes koos hagejaga 1944.a. Eestist Rootsi, suri 03.04.1960 Rootsis. M. K. jäi maha pärandvarana muuhulgas ka 1/2 mõttelist osa elamust XXXXXXXX XXXXXX XX. M. K. oli ka pärast oma surma kuni 26.07.1999 vaidlusaluse majaosa omanikuna kantud hooneregistrisse. Riigikohus tuvastas 21.03.2003 otsuses 3-2-1-12-03, et Eesti Vabariik ei võtnud pärandit PärS § 18 järgi vastu ja hagejal oli õigus pärandit vastu võtta. Lääne Maakohtu 10.10.2005 jõustunud kohtuotsuses tsiviilasjas 2-199/03 (E. C. hagi Eesti Vabariigi vastu pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks) on kohus asunud seisukohale, et antud asjas on tõendamist leidnud, et E. C. võttis oma ema M. C. pärandi Rootsis vastu ja seetõttu ei saanud M. K. Eestis asuva vara, 1⁄2 hoone ja rajatiste asukohaga XXXXXX XX, XXXXXXXX pärijaks olla riik vastavalt PärS §-dele 168 ja 18, mille kohaselt saab riik olla välisriigis avanenud pärandi pärijaks olla, kui ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud. Sama tsiviilasja toimikus on M. K. pärandvara nimekiri ja tõend pärandimaksude kohta. Pärandvara nimekirja on 13.11.1961 koostanud J. K., testamenditäitjad T. E. ja E.E. E. K. juuresolekul. Tütar A. L. oli teatatud talituse toimumisest, kuid ta ei ilmunud kohale. Pärandvara nimekirjast nähtuvalt on 03.04.1960 Rootsi Kuningriigis Grännas surnud M. K. (sünd 02.12.1892, neiuna K.) pärandvara kaasomanikuna pärandanud järgmistele isikutele: abikaasa J. K., tütar A. L. ja poeg E. K.. Nimekirjas olev vara koosnes koduse majapidamise esemetest, üleriietest, mööblist, maalidest, Rootsi riigi preemiaobligatsioonist, hoiuarvest Smalandi Pangas Grännas. 15.11.1961 on nimetatud pärandi maksukohuslasteks olnud M. K.e lesk ja kaks last. Nimetatud dokumendid kinnitavad hageja väidet, et ta võttis oma ema M. K.e pärandi Rootsis vastu. Järelikult võttis E. C. pärandina vastu ka M. K.ele kuulunud vara Eestis, s.o. 1/2 majaosa asukohaga

XXXXXX XX XXXXXXXX.

4(9)

03.11.2005 E. C.ele väljastatud M. K.e vara pärimistunnistus, mille XXXXXXXX notar Marika Kiiver 11.03.2009 tagasi kutsus, ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS § 140 (1) lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Pärimistunnistuse olemasolu või selle puudumine iseenesest ei mõjuta pärimisõigust ega selle ulatust. Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust (Riigikohtu otsus 3-2-1-121-05). AÕS § 80 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Eeltoodud põhjendustel tunnustab kohus hageja omandiõigust vaidlusalusele 1/2 majaosale asukohaga XXXXXX XX XXXXXXXX. Käesoleval ajal on vaidlusalune majaosa kostja ebaseaduslikus valduses. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud valesti materiaalõigusnorme. Kostja jääb selle juurde, et vastavalt M. K.e surma ajal kehtinud VNFSV TsK-le, 1965.a jõustunud ENSV TsK-le ja 1996.a. jõustunud pärimisseadusele päris ehitise XXXXXX XX XXXXXXXX pärandi avanemise koha kohaliku omavalitsusena XXXXXXXX Linnavalitsus. M. K.ele kuulunud 1⁄2 osa XXXXXX XX elamust on pärinud ning omanik on XXXXXXXX Linnavalitsus hoolimata asjaolust, kas ta on pärandi vastuvõtmiseks mingeid toiminguid teinud või ei. Kohus on kohaldanud valesti AÕS § 80 ja jätnud kohaldamata AÕS § 79. Asja materjalidest tuleneb, et kostja ja kostja õiguseellane kasutasid elamut kaasomanikuna M. K.e eluajal, sh. ajal, millal M. K. elas Eestis. Materjalidest selgub, et M. K. ei soovinud elamut kasutada ja pole andmeid selle kohta, et tal oleks olnud vaidlusi kostja õiguseellasega seoses elamu valduse ja kasutamisega. See annab alust arvata, et kostja õiguseellase ja M. K.e vahel oli sõlmitud kaasomandi kasutamise kokkulepe, et kaasomandit kasutab ja sellega seotud kulud kannab kostja eellane. Seega läks vastav kokkulepe üle ka kostjale ja M. K.e pärijatele AÕS § 79 lg 1 alusel. Tulenevalt eeltoodust on ilmne, et isegi kui hagejale kuuluks 1⁄2 elamust, ei ole kostja valdus elamus ebaseaduslik. Kuivõrd tulenevalt AÕS § 36 lg-st 1 on valdus tegelik võim asja üle, ei saa nõuda mõttelise osa valduse üleandmist. Valdust saab nõuda konkreetsele asjale või reaalselt piiritletud asja osale, seega ei ole kohtuotsus õigusteoreetiliselt täidetav. Samuti ei ole 1⁄2 elamu valduse üleandmine teostatav ka siis, kui üritada elamut jagada reaalosadeks, sest tegemist on 1-toalise väikse kalurionniga, mille jagamine 2 leibkonna vahel on praktiliselt võimatu. Seega ei ole kohtuotsus täidetav. Kohus on arvestanud tõendit, mida pole asja juurde võetud. Hageja ei ole esitanud tõendina Lääne Maakohtu 10.10.2005 otsust tsiviilasjas 2-199/03. Kohtuotsust ei ole tõendina juurde võetud ka 16.09.2009 istungil, kuivõrd siis võttis kohus tõendina vastu ainult Lääne 5(9)

MK toimikus 2-199/03 II kd-s lk 84-95 oleva dokumentaalse tõendi. Kostja on esitanud nimetatud otsusest väljavõttena resolutiivosa ja kohus ei keeldunud nimetatud tõendit väljavõttena vastu võtmast, samuti ei ole seda vaidlustanud hageja. Seega on otsuse rajamine Lääne Maakohtu 10.10.2005 otsuse tuvastuslikule osale ilma asjaolusid eraldi hindamata menetlusõiguse rikkumine. Samuti ei ole asjas 2-199/03 tuvastatud asjaolud siduvad käesolevas asjas, kuivõrd nimetatud asjas ei olnud kostja pooleks. Lisaks menetles tsiviilasja 2-199/03 ebaseaduslik kohtukoosseis, kuivõrd kohtunik Piia Jaaksoo menetles asja kohtumenetluse eelselt Haapsalu Linnavalitsuse Reformiosakonna juhatajana ja oleks pidanud ennast asja menetlemisest kohtunikuna taandama. Kohtunik Piia Jaaksoo erapoolikus ilmnes kasvõi selles, et kui hageja ei esitanud ise tõendeid, nõudis kohus tõendid ilma kummagi poole taotluseta Rootsi Kuningriigist menetlusabi korras välja, rikkudes sellega võistleva kohtumenetluse põhimõtet. Kohus on jätnud tõendid analüüsimata. Inventariseerimise toimiku järgi leidis kohus, et M. K.est jäi maha pärandvarana muuhulgas ka 1/2 mõttelist osa elamust XXXXXXXX XXXXXX XX. M. K. oli ka pärast oma surma kuni 26.07.1999 vaidlusaluse majaosa omanikuna kantud hooneregistrisse, kuigi jääb arusaamatuks, kuidas kohus jõudis niisugusele järeldusele pelgalt inventariseerimistoimiku ühe lehekülje järgi. Kohus on otsuse tegemisel osundanud Riigikohtu 21.03.2003 otsusele nr. 3-2-1-12-03, kuid ei ole seda analüüsinud ja põhjendanud, miks nimetatud otsus kuulub käesolevas asjas kohaldamisele, samuti miks ei ole õiged kostja seisukohad, mis vastustavad Riigikohtu seisukohti. Siinjuures on kohus tsiteerinud Riigikohtu otsust ebakorrektselt, kuivõrd ei ole aru saada, kus tsitaat algab ja kus lõpeb, ning missugused on Riigikohtu ja missugused maakohtu enda seisukohad. Kohus on tuginenud otsuse tegemisel M. K.e pärandvara nimekirjale ja tõendile pärandimaksude kohta, kuid ei ole neid analüüsinud. Kohus on andnud M. K.e pärandvara nimekirjale ebaõige tähenduse. Pärandvara nimekiri ei tõenda pärandi vastuvõtmist hageja poolt. Nimekiri tõendab vaid, et M. K. pärandas nimekirjas loetletud vara abikaasale ja lastele (tütar A. L. ja poeg E. C.) ja nimekiri ei tõenda pärandi vastuvõtmist või pärandist loobumist. Tulenevalt Rootsi Kuningriigi seadustest (pärandilt tuleb tasuda maks) tuleb pärandvara täies ulatuses deklareerida. Nimetatud asjaolust tulenevalt on ka pärandaja abikaasa kinnitanud pärandvara andmete tõele vastavust (nimekirja 5. lehekülg). Pärandvara nimekirjas ei ole XXXXXX XX XXXXXXXX elamut loetletud. Niisugune asjaolu tähendab, et pärijad ei võtnud pärandvara vastu. Nimekirjas on märgitud, et pärijad on abikaasa ja 2 last, kusjuures pole määratud iga pärija osa suurust. Seega, isegi kui eeldada, et pärandinimekiri tõendaks pärimist, ei olnud M. K.el mitte 1, vaid 3 pärijat. Kuigi pärandinimekirjas on kinnitatud, et tütar ei viibinud pärandvara nimekirja koostamise juures, ei ole kuskil viidatud sellele, et nimekirja koostamisel mitteviibimine tähendaks pärandi vastuvõtmisest loobumist. Isegi kui eeldada, et nimekirja koostamisel mitteviibimine tähendanuks loobumist, oleks sellisel juhul pärandi võtnud vastu 2 isikut: hageja ja tema isa. Sellisel juhul on vale kohtu järeldus, et hageja päris kogu M. K.e vara, sest puuduvad andmed selle kohta, kas hageja päris ka oma isalt või mitte. Seega isegi kui lugeda, et pärandinimekiri tõendas pärandi vastuvõtmist, võiks selle alusel eeldada, et hageja võttis vastu 1/3 pärandist, mitte aga kogu pärandi. Nimetatud seisukohta tõendab ka tõend pärandimaksu kohta, kus on samuti nimetatud pärandimaksu kohuslasena leske ja 2 last. Tulenevalt eeltoodust kinnitab nimetatud tõend, et hageja ei pärinud 1⁄2 osa elamust XXXXXX XX XXXXXXXX ja kohtu vastupidine seisukoht ei tugine tõenditele.

6(9)

Kohus pole võtnud seisukohta kostja faktiliste väidete kohta. Kohus on jätnud andmata hinnangu näiteks järgmistele kostja esitatud faktilistele asjaoludele: Hageja loobus hagist tunnistada ennast XXXXXX XX, XXXXXXXX 1/2 mõttelise osa ehitise pärijaks. Vastavalt 10.10.2005 Lääne Maakohtu määrusele tsiviilasjas 2-199/03 lõpetas kohus menetluse E. C. hagis Eesti Vabariigi vastu nõuetes tunnistada EV pärimisõigus XXXXXX XX XXXXXXXX asuva 1/2 mõttelise osa ehitise osas kehtetuks ja tunnistada E. C. XXXXXX XX, XXXXXXXX 1/2 mõttelise osa ehitise osas pärijaks hageja loobumise tõttu hagist. Seega jõustunud Lääne Maakohtu määrusega E. C. loobus hagist tunnistada ennast XXXXXX XX, XXXXXXXX 1/2 mõttelise osa ehitise pärijaks. Riigikohus ei ole andnud menetlusluba mitmes kohtuasjas, kus poolte vahel oli jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et E. C. ei pärinud XXXXXX XX XXXXXXXX asuva ehitise 1/2 mõttelist osa. Riigikohtu loakogu ei andnud menetlusluba: haldusasjas 3-13/00 (E. C. kaebus notar Marika Kiiveri poolt väljastamata jäetud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks) ja tsiviilasjas 2-175/1998 (E. C. hagi EV vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks) ning hageja taotlused menetluseks jäeti rahuldamata. Asjaolu, et E. C. ei pärinud XXXXXX XX, XXXXXXXX 1⁄2 mõttelises osas ehitisi oli tuvastatud ülaltoodud jõustunud kohtuotsustega. Hageja esitas kohtule valeandmeid. Tsiviilasja 2-175/1998 lahendist nähtub, et E. C. on andnud kohtule ütluse, et M. K.el oli üks laps ja seega oli ta ainus pärija. Kuna M. K.el oli tegelikult 2 last ja abikaasa, näitab selline E. C. käitumine tema ebaausust. See näitab, et ta valetas kohtule ja notarile ning paneb küsitavaks ta teised tema poolt kohtule esitatud väited. Vastavalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist, samuti pole hageja neid põhjendanud. Seetõttu tuleb hageja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja on esitanud omapoolse taotluse menetluskulude väljamõistmiseks hagejalt, samuti on esitanud kostja vastavad kuludokumendid, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamisel kostja menetluskulud hagejalt välja mõista. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb muuta ja osaliselt tühistada, tuvastades, et E. C. võttis oma ema M. K.e pärandi vastu ja muutus sellega XXXXXXXX XXXXXX XX asuva majavalduse kaasomanikuks kostja kõrval, ning tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest; viimases osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja AÕS § 80 lg. 2 järgi esitatud nõude aluseks on asjaolu tuvastamine, et hageja võttis oma emast jäänud pärandvara vastu, millega muutus õigusjärgluse korras emast jäänud vara - XXXXXXXX XXXXXX XX elamu 1/2 mõttelise osa - omanikuks. Kolleegium leiab, et kostja kui märgitud elamu 1⁄2 mõttelise osa omanik on sellises 7(9)

tuvastusnõudes kohane kostja, kuivõrd ta vaidlustab hageja poolt pärandi vastuvõtmist ja sellega kostja kõrval elamu kaasomanikuks muutumist ja on esitanud taotluse teise poole majavalduse osa erastamiseks. Nagu kohus tuvastas, võttis hageja oma emast jäänud pärandvara vastu. Selles osas vastavad maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 654 lg.6 sätetele, seaduse kohaldamise osas aga Riigikohtu 21.03.2003 otsuses nr. 3-2-1-12-03 antud selgitustele hageja pärimisõigusega seotud vaidluses kohaldamisele kuuluvate materiaalõigusnormide kohta. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on otseselt kohustuslikud sama asja uuesti läbivaatavale kohtule (TsMS § 693 lg.2). See aga ei tähenda, et teist asja läbivaatav kohus ei võiks lähtuda ja viidata teistes analoogilistes vaidlustes tehtud Riigikohtu otsustes toodud selgitustele õigusnormi kohaldamise ja tõlgendamise kohta. Hageja esitas käesoleva vindikatsioonihagi nii K-E. R. kui ka Eesti Vabariigi vastu 19.01.2000. 30.01.2002 esitas hageja hagi Eesti Vabariigi ja notar Marika Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Tegemist on kahe iseseisva hagiga. Hageja vindikatsioonihagis tegi Lääne Maakohus 15.03.2002 otsuse hagi rahuldamata jätmiseks ja Tallinna Ringkonnakohus jättis selle otsuse oma 14.11.2002 otsusega muutmata. Riigikohus oma 10.06.2003 otsusega tühistas ringkonnakohtu 14.11.2002 otsuse, pärast mida Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.05.2004 otsusega Lääne Maakohtu 18.03.2002 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule põhjendusel, et asja lahendamisel on vaja oodata ära pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagis tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Käeolevas asjas, s.o. vindikatsioonihagis oli maakohtu 28.07.2004 määrusega asja menetlus peatatud kuni tsiviilasjas nr. 2-199/03 tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Lääne Maakohtu 10.10.2005 määrusega lõpetati menetlus tsiviilasjas nr. 2-199/03 hageja hagis notar Marika Kiiveri vastu vastu, Eesti Vabariigi vastu esitatud nõudes pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks tegi aga maakohus samal kuupäeval kohtuotsuse hagi rahuldamiseks. Hageja võttis tagasi vindikatsioonihagi Eesti Vabariigi vastu. Lääne Maakohtu 20.07.2007 määrusega jäeti läbi vaatamata hageja hagi Eesti Vabariigi vastu ja jätkati menetlust kostja K-E. R. vastu. Seega on ebaõige apellatsioonkaebuse väide ja viide selle kohta, et maakohtu 10.10.2005 määruse kohaselt hageja loobus hagist kostja K-E. R. vastu „tunnistada ennast XXXXXXXX XXXXXX XX 1⁄2 mõttelise osas ehitise pärijaks“. Ekslik on ka apellandi väide, et Lääne Maakohtu 10.10.2005 otsus tsiviilasjas nr. 2-199/03, millega maakohus tunnistas kehtetuks Eesti Vabariigile välja antud pärimisõiguse tunnistuse XXXXXXXX, XXXXXX XX elamu 1⁄2 mõttelise osa ja rajatise pärimise kohta, et ole tõendina asjas esitatud. Tsiviilasja nr. 2-199/03 tehtud otsus on tervikuna asja juurde võetud ja asub käesoleva tsiviilasja toimiku 1. köite lk.-del 165-166. 8(9)

Seadusjõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas ei ole siduv selles tuvastatud asjaolude kohustuslikkuse mõttes, s.o. nad ei oma ette kindlaksmääratud jõudu, kuid nad on TsMS § 229 kohaselt dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus hindab kooskõlas teiste tõenditega. Jõustunud kohtuotsuse tõendamisväärtust ei saa vaidlustada põhjendusel, et otsuse teinud kohtunik oleks pidanud ennast taandama. Pärimisõiguse tunnistus ei ole konstitutiivse tähendusega, s.o. ei loo omandiõigust, ja pärandvarast ühe osa valdamisele asumisega võtab pärija vastu kogu pärandvara. Seetõttu ei ole õigustlõpetavat tähendust sellel, et Lääne Maakohtu 30.09.1998 otsusega jäeti rahuldamata hageja hagi Eesti Vabariigi vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks ja Lääne Maakohtu 02.11.2000 otsusega haldusajas nr. 3-13/00 jäeti rahuldamata hageja kaebus notar Marika Kiiveri vastu pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisest keeldumise peale. Maakohus on aga ebaõigesti rahuldanud hageja vindikatstiooninõude. AÕS § 82 lg. 2 kohaselt saab vinditseerida, s.o. välja nõuda asja, mitte aga mõttelist osa. Lisaks tuleb arvestada, et kostja on märgitud majavalduse 1/2 mõttelise osa omanik, s.o. kaasomanik, siis ei saa tema poolt antud elamu valdamist lugeda ebaseaduslikuks. Hageja ei ole esitanud nõuet kaasomandi eseme kasutuskorra määramiseks. Arvestades, et vindikatsioonihagi aluseks on tuvastusnõue ja käesolevaks ajaks on avalduse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks XXXXXXXX XXXXXX XX elamu 1⁄2 mõttelise osas pärimiseks esitanud ka M. K.e tütre A. L.i pärijad, mistõttu notar Marika Kiiver kutsus 11.03.2009 tagasi tema poolt hagejale 03.11.2005 välja antud pärimisõiguse tunnistuse nimetatud elamule, siis tuleb tuvastada, et hageja on võtnud vastu oma emast M. K.test jäänud pärandi, millega ta muutus XXXXXXXX XXXXXX XX asuva elamu üheks kaasomanikuks, vara väljanõudmise nõue aga jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et sellega on hageja nõue rahuldatud pooles ulatuses, mistõttu jätab kolleegium TsMS ja TMS RakS § 3 järgi kohaldamisele kuuluva kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg.1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Mare Merimaa

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.