Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

§ 415, § 416 lg 1, § 420 lg 1). Avalikult kättetoimetatuks loetakse tagaseljaotsus 30 päeva möödumisel teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast (TsMS § 317 lg 5). Kajalt tasutakse kautsjon, välja arvatud juhul, kui vastavalt seadusele kuulub avaldus rahuldamisele, sõltumata sellest, kas kohtuistungile ilmumata jätmiseks või menetlustoimingu õigeaegseks tegemata jätmiseks oli mõjuv põhjus või mitte. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 16 eurot ja mitte rohkem kui 6400 eurot (TsMS § 142 lg 1, 2). Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 420 lg 1, § 630 lg 3, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 4 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Teatud järeldusi peab kohus vajalikuks siiski põhjendada. Asja materjalidest nähtub, et AS MiniCredit ja Rita Toomsalu tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingu tingimuste läbirääkimise võimalus – lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusummat ja selle kasutamise tähtaega. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et AS-i MiniCredit ja Rita Toomsalu vahel sõlmitud laenulepingu punkt 9.1 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 1,5% suuruse viivise määra osas (547,5% aastas), sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus mõistab kohtupraktikat arvestades kostjalt välja viivise laenusumma ulatuses, s.o 191,73 eurot. Hageja on taotlenud kostjalt lisanduva viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest 1,5% päevas võlgnetavalt laenusummalt kuni nõude täitmiseni TsMS § 367 järgi. Kohus ei pea hageja lisanduva viivise väljamõistmise nõuet õiguslikult põhjendatuks. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel

nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole olukorras, kus sissenõutav viivis on 16.07.2009 seisuga 405,52 eurot, tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja on taotlenud kostjalt laenulepingu punkt 9.3 alusel leppetrahvi 95,87 euro väljamõistmist. Kohus tuvastas eespool, et pooltevaheline laenuleping oli sõlmitud tüüptingimustel, seega ei saa lugeda leppetrahvi kohta käivat tingimust eraldi kokkulepituks. Kohus leiab, et kuna hageja taotleb kostjalt laenulepingu punktis 9.3 ettenähtud leppetrahvi väljamõistmist lisaks kohustuse täielikule täitmisele, siis on nõutav leppetrahv ebaproportsionaalselt suur (kuni 50% lepingu rikkumise hetkel tagastamata laenusummast), mistõttu on antud tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ja seetõttu tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühine. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude leppetrahvi summas 95,87 euro kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 162 lg-st 1, § 163 lg-st 1 ning § 173 lg-test 1 ja 4. Hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskulud jaotada järgmisel: riigilõiv tuleb jätta kostja kanda; hageja muudest menetluskuludest tuleb jätta 64% kostja kanda ja 36% hageja kanda; kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja toimikumaterjalide kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 89,48 eurot ning hageja esindaja õigusabikulu 63,91 eurot, kokku seega 153,39 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv vastavalt TsMS § 138 lg-le 2) ja kohtuvälised kulud (menetlusosaliste esindajate kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1). Hageja on riigilõivu tasunud seaduses sätestatud määras. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt TsMS §-s 218 sätestatule. Kohtule on esitatud lepingulise esindaja kulusid tõendava dokumendina OÜ Credit Inkasso arve nr 90030 summas 63,91 eurot, selgitusega õigusabi – konsultatsioon ja hagiavalduse koostamine Rita Toomsalu tsiviilasjas nr 2-09-34938. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja lepinguliseks esindajaks on AS-i MiniCredit jurist Martin Gasman ehk hageja töötaja TsMS § 218 lg 2 tähenduses. Kuivõrd hagejat esindas menetluses tema enda töötaja, mitte OÜ Credit Inkasso (registrikood 11561842; asukoht Toompuiestee 18, Tallinn), siis ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulusid summas 63,91 eurot. Hageja menetluskuluks on käesolevas asjas seega 89,48 eurot (riigilõiv).

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.