Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

eristusvõime arvelt, kandmata seejuures ise tähise väljaarendamise ja edendamisega seotud kulutusi. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-06 kinnitanud, et kui ärinimi jätab eksitava mulje saab kõne alla tulla ärinime kasutamise keelamine KaMS § 50 ja 51 alusel, sõltumata kostja tegevusaladest. Registreeritud kaubamärgi omanikul on õigus nõuda tema kaubamärki sisaldava ärinime ja domeeninime muutmist. Seejuures ei ole oluline, kas vastavat ärinime kandev ettevõte tegutseb kaubamärgiga kaitstud samas valkdonnas ja kas domeeninime all pakutakse samu kaupu/teenuseid või mitte. Riigikohus on leidnud, et ÄS § 12 lg 3 annab kaubamärgiomanikule kaitse kaubamärgis sisalduva tähise ärinimes kasutamise vastu. Juhul kui ärinimi jätab eksitava mulje, saab ÄS § 12 lg 3 rikkumise kõrval kõne alla tulla ka ärinime kasutamise keelamine nt ÄS § 12 lg 1 või KaMS § 50 ja 51 alusel, sõltumata kostja tegevusaladest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-06, käsitledes ärinime registreerimisest keeldumise aluseid ÄS § 12 lg 1 mõttes on samuti kinnitanud, et juhul kui ärinime jätab eksitava mulje, saab ärinime kasutamist keelata ÄS § 12 lg 1 alusel ja seda sõltumata kostja tegevusaladest. Hageja leiab, et kaubamärgi SERVIER kasutamine ärinimes SEOÜ on vastuolus ÄS § 12 lg-ga 1 ja sama paragrahvi lg-ga 3. Arvestades, et hageja nimele registreeritud kaubamärk SERVIER on kostja ärinime eristusvõimelisem osa ja kostja kasutab hageja kaubamärki oma ärinimes ilma hageja vastava nõusolekuta. Hageja palub kohut KaMS § 14 lg 1 p 2 alusel kohustada kostjat loobuma domeeninimest servier.ee hageja poolt määratud isiku kasuks. Hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja registreeritud domeeninimi rikub kaubamärgiomaniku ainuõigusi. Kostja kasutab hageja kaubamärki oma domeeninimes ilma hageja nõusolekuta ja pahauskselt sooviga jätta muljet nagu kuuluks kostja hagejaga seotud ettevõtete gruppi. KaMS-st tuleneb registreeritud kaubamärgi omanikule õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu ka domeeninimes. Terminit äritegevus tuleb tõlgendada laiendavalt. Äritegevuseks võib pidada muu hulgas ka kaubamärgi kasutamist domeeninimena. Seda kinnitab Riigikohtu 30.03.2006 otsuse punkt 50 tsiviilasjas nr 2-07-474, milles kohus leidis, et KaMS-st tuleneb registreeritud kaubamärgiomanikule õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes. Riigikohtu arvates on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega. Hageja leiab, et kostja domeeninimi on eksitavalt sarnane hageja eristusvõimeliste ja mainekate kaubamärkidega KaMS § 14 lg 1 p 2 mõttes. Arvestades, et nii hageja kaubamärkide eristusvõimelisem osa kui ka domeeninime eristusvõimelisem osa on SERVIER, on hageja kaubamärkide ja kostja domeeninime näol tegemist äravahetamiseni sarnaste tähistega KaMS § 14 lg 1 p 2 mõttes. Seejuures ei saa olla ega ole kostja domeeninime valik juhuslik, kuivõrd kostja osanik ja juhatuse liige VKoli varasemalt tegev hageja toodete müügi ja tutvustamisega ning pidi olema teadlik hageja nimele registreeritud kaubamärgist SERVIER ning selle kasutamise õigusvastasusest. Hageja leiab, et ettevõtte omandamine uue omaniku poolt ei muuda õigusliku olukorda, mis oli hagi esitamise hetkel. Uue omaniku heausksus ei ole aluseks varasemalt registreeritud ja kaubamärgiomaniku õiguseid rikkuva tegutsemise seaduspäraseks muutmisel. Arvestades, et ka hageja ise on kinnitanud, et peale ettevõtte omandamist andis endine omanik kostjale üle ka kõik käesoleva vaidluse materjalid, astus ta uue omanikuna varasema omaniku asemele ning vastutab seetõttu omandatud äriühingu kõigi kohustuste eest. Uue omaniku poolt äriühingu omandamine koos sooviga hiljem see võõrandada kujutab endast varasema omaniku ja uue omaniku kokkumängu eesmärgiga saada alusetult hüvitist. Kostja viide domeeninimega seotud õigustele kui kasutusõigustele (mitte ainuõigusele) ei ole asjakohane, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgiomanikul õigus takistada ka tema kaubamärki sisaldavate domeeninime kasutamist. Kostja viide nimetusele ‘SERVER’, mida sisaldavaid äriühinguid on registreeritud paarkümmend ning mis on kostja hinnangul kokkulangev nimetusega SERVIER on alusetu. Tähise SERVER ja hageja nimele registreeritud kaubamärgi SERVIER näol ei ole tegemist samade tähistega ja kostja viide ärinimedele SERVER tuleb jätta tähelepanuta. Kostja poolt rõhutatud sõnalist osa SERVIER ärinime esimesena registreerimine ei ole käesolevas vaidluses oluline. Tegemist ei ole mitte ärinimede konkurentsi, vaid kaitstud

varasema kaubamärgi ja ärinime vahelise konkurentsiga. Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Juhindudes KaMS § 57 lg 1 p 1, § 14 lg 1 p 2, § 10 lg 1 p 6, ÄS § 12 lg 1 ja lg 3, KonkS § 50 lg 1 p1 ja lg 2 ja §-ga 51 palub hageja: 1. keelata kostjal hageja kaubamärgi SERVIER kasutamine oma ärinimes OÜ SEning kohustada kostjat muuma põhikirja ja esitama ärinime muutmise avalduse äriregistri pidajale; 2. tuvastada domeeninime servier.ee kasutamise õigusvastasus kostja poolt; 3. kohustada kostjat domeeninime servier.ee üle andma hagejale, sealhulgas kohustada kostjat andma Eesti Interneti Sihtasutuse domeenireeglite punktis 5.3.6.3 sätestatud nõusolek; 4. lugeda kohtuotsuse jõustumisega kostja nõusolek antuks; 5. mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt kantud menetluskulud vastavalt esitatavatele kohtukulude nimekirjale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja asutati detsembris 2008. Kostja seaduslik esindaja ja tema tutvusringkond ei tea, et SERVIER nimetus oleks maailmas hästi tuntud, ja mainekas kaubamärk. Kostja ärinimi ei saa rikkuda hageja ainuõigusi. Poolte ärinimed ei ole identsed. Seetõttu on välistatud tarbijate eeldused, et ettevõtted kuuluvad samasse gruppi. Kostja tegeleb IT valdkonnas. Server nime kandvaid äriühinguid on registreeritud paarkümmend. Ükski hageja kaubamärk ei ole registreeritud IT valdkonnas. Seega on väär hageja viide KaMS § 14 lg 1 p-le Vale on ka viide KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2, § 51. Kostja ei ei tegutse ega konkureeri hagejaga samas valdkonnas ja kaubaturul, ei ole avaldanud ebatõeseid andmeid ega püüdnud jätta oma tegevusest ekslikku muljet. Puudub ka hageja väidetud vastuolu ÄS-ga (§ 12 lg 3). Kostja ärinime registreerimisega seoses registreeriti ka doomeninimi. KaMS § 14 lg 1 p 2 asjakohatu – RK 3-2-1-4-06 p 36- ei reguleeri ärinime kasutamist KaMS § 10 lg 1 p 6 ei kohaldu, reguleerib olukordi, kus kaubamärgile ei anta õiguskaitset. Ärinime kasutamist reguleerib ÄS § 12 lg 3 KonkS § 50 lg 1 p 1, lg 2, § 51 – ei ole eksitavat teavet. Ärinime registreerimisel puudus informatsioon seostusega hageja kaubamärgiga, puudus alus eeldada 3.isiku õiguste rikkumist. ÄS § 52 kontrolli käigus ei leitud asjaolusid, mis taksitanuks ärinime registreerimist. Kostja leiab, et hageja ärinime muutmise nõue on nii sisuliselt põhjendamatu kui faktiliselt mittetäidetav. ÄS § 12 lg 3 kohaselt ei tohi ärinimes kasutada Eestis kaubamärgina kaitstavat sõnalist, tähelist või numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud. Antud juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et kostja tegutseks samadel tegevusaladel kui hageja kaitstud kaubamärk. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja tegutseks samadel tegevusaladel kui hageja. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaubamärk SERVIER on registreeritud klassides 5 ja 35 (lihtsustatult ravimid ja reklaam). Kostja on taotlenud SERVIER kaubamärgi registreeringut arvutiprogrammide ja erootikatoodete valdkonnas. Tegemist on tegevusaladega, mis ei haaku mitte kuidagi hageja tegevusaladega. Samalaadselt on hageja tegevusaladest täiesti erinevad ka kostja äriregistrisse kantud tegevused. Seetõttu on hageja nõue sõna SERVIER kasutamise keelamiseks kostja ärinimes põhjendamatu, kuivõrd kostja tegutseb eranditult tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk SERVIER ei ole kaitstud. Hageja nõue ei ole täidetav ning on seetõttu vastuolus TsMS § 442 lg 5, mille kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hageja nõude rahuldamine esitatud vormis ei ole võimalik. Riigikohtu 30.03.2006 otsuse nr 3-2-1-4-06 punktis 38 selgitab kolleegium, et ainuüksi ÄS §12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Hageja ei ole ta nõuet täpsustanud viisil, et see oleks üheselt täidetav; hageja on esitanud nõude kohustada kostjat muutma põhikirja ja esitama ärinime muutmise avalduse äriregistri pidajale. Samas ei selgu hageja nõudest kuidas peaks kostja enda ärinime muutma ja millise sisuga avalduse äriregistri pidajale esitama. Hageja nõuab kostjalt abstraktset ärinime muudatust ja abstraktset avaldust

äriregistri pidajale, täpsustamata nende sisu. Kuna Riigikohtu seisukoht on üheselt mõistetav ainult viisil, et kostjale ei saa panna abstraktseid kohustusi, tuleb vastav hagiavaldus kui ebaselge ja mittetäidetav jätta rahuldamata. Kostja ei näe võimalust kuidas täita hageja nõude resolutsiooni muutma põhikirja ning leiab, et hageja nõue tuleb nii sisulise põhjendamatuse kui menetlusliku puuduse tõttu jätta rahuldamata. KaMS § 14 lg 1 ei ole domeeninime kasutamise keelamise nõude alus, vaid vastava nõude saaks esitada nt KaMS § 57 lg 1 p 1, VÕS § 1055 lg 1, samuti VÕS § 1055 lg 3 p 1, reklaamiseaduse § 2 lg 1 koosmõjus § 4 lg 1 ja lg 2 p 6 alusel. KaMS § 14 lg 1 p 2 eeldused ei ole täidetud. Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Kostja ei osuta ega ole kunagi osutanud teenuseid reklaami ja ravimite valdkonnas, vaid nagu juba eelnevalt käsitletud, on kostja tegevusalad oluliselt erinevad. Seetõttu ei ole ka KaMS § 14 lg 1 p 2 sätestatud eeldused täidetud, kuivõrd vastav säte rakendub ainult olukorras, kus sama tähistust kasutatakse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste suhtes. Kostja palub jätta hageja nõuded täies ulatuses rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastustega, poolte poolt menetluse käigus esitatud avaldustega ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja on kaubamärgi SERVIER rahvusvahelise registreeringu ainuomanik klassides 5 ja 35 (lk 8); 2) hageja nimele on registreeritud kaubamärk LES LABORATIRES SERVIES klassis 5, kusjuures kaubamärgi sõnaline osa LES LABORATOIRES ei kuulu kaitse alla (lk 9); 3) hageja nimel on registreeritud ka SERVIER+ kuju klassides 1, 3, 5, 10, 16, 35, 41, 42 (lk 10); 4) kostja on 04.12.2008 Eestis registreeritud äriühing ärinimega SEOÜ (lk 11); 5) kostja tegutseb saunade, solaariumide ja massaažisalongide jm füüsilise heaoluga seotud teeninduse valdkonnas; 6) kostja nimele on registreerituid domeeninimi servier.ee (lk 12). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt hageja kaubamärgi kasutamine kostja ärinimes ja kostjale kuuluvas domeeninimes on lubatud ning kas kostjal on kohustus anda nõusolek tema nimele registreeritud domeeninime „servier.ee“ hagejale üleandmiseks ning muuta oma ärinime ja põhikirja. Kohus nõustub hagejaga, et KaMS § 60 lg 1 sätestab, et kõik kaubamärgi õiguskaitsega seotud kaebused ja hagid alluvad patendiameti asukohajärgsele maakohtule – Harju Maakohtule. Hageja võimalik õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu kolmanda isiku ärinimes ei tulene ainult kaubamärgiseadusest (KaMS § 57 lg 1 p 1), vaid Eesti õiguses ka ÄS § 12 lg-s 3, § VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 või § 1055 lg-s 1 ja KonkS § 50 ja § 51. Juhul kui kostja ärinimi jätab eksitava mulje, saab ärinime kasutamise keelustamine kõne alla tulla konkurentsiseaduse sätete alusel ka sõltumata kostja tegevusaladest. Kostja ärinime eristuvaks osaks on sõna „Servier”. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt peab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine tuginema tähiste visuaalse, foneetilise ja semantilise sarnasuse osas nende üldmuljele, arvestades eelkõige nende eristatavaid ja domineerivaid osasid. Keskmisel tarbijal on harva võimalus võrrelda erinevaid kaubamärke või tähiseid vahetult. Tarbijate võrdlus kaubamärkide osas tugineb üldjuhul neile meelde jäänud ebatäielikele kujutluspiltidele varem nähtud kaubamärkidest (Euroopa Kohtu 11.11.1997.a otsus

kohtuasjas C-251/95: SABEL, EKL 1997, lk I-6191, punkt 23 ja 22.juuni 1999.a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I-3819, punkt 25). Hageja kaubamärk reg nr-ga 814214 SERVIER ja kostja vaidlustatav ärinimi Servier on identsed. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja ärinime koosseisus teised sõnalised elemendid, so sõna Eesti ja lühend OÜ on üksnes kirjeldavad ja neid kasutatakse laialdaselt ka teistes Eestis registreeritud ärinimedes. Kohus leiab, et arvestades tähiste identsust on hageja kaubamärkide ja kostja ärinime segiajamise tõenäosus tarbija poolt tõenäoline (KaMS § 10 lg 1 p 2). Seega on tuvastatud kostjapoolne hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumine. Kohus leiab, et hageja esitatud asjaolude järgi on kostja ärinimi eksitav ka seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu oleks kostja hagejaga seotud. See aga tähendab ühtlasi vastuolu ÄS § 12 lg-ga 1, mille järgi ei või ärinimi olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse osas. Samuti tähendab see KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Hageja nõue keelata kostjal hageja kaubamärkide kasutamine oma ärinimes ja kohustada kostjat muutma oma ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks hagejale kuuluvaid kaubamärke, on põhjendatud. Hageja nõue kohustada kostjat muutma ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks hagejale kuuluvaid ärinime on põhjendatud. Nõue kuulub rahuldamisele (KaMS § 57 lg 1 p 1 ja VÕS § 1055 lg 1 alusel). Domeeninime kasutamisel on hageja nõude aluseks on eelkõige KaMS § 57 lg 1 p 1, mille kohaselt võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu õigusrikkumise lõpetamiseks. Vaidluse lahendamise seisukohalt on oluline tuvastada, kas kostja tegevus langeb kaubamärgiomaniku absoluutse õiguse seadusega sätestatud piirangute alla, seega kas hagejal on kohustus taluda tema nimele registreeritud kaubamärgi kasutamist tulenevalt kaubamärgiseaduse (KaMS) § 16. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et domeeninimi sarnaneb oma funktsioonidelt kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni. Domeeninimel on varaline väärtus ning see võib olla intellektuaalse omandi objektiks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-4-06, p 49). Kohus leiab, et käesolev domeeniime vaidlus tuleb lahendada eelkõige KaMS § 14 sätete alusel, mis reguleerib kaubamärgi ainuõiguse sisu. KaMS § 14 lg 1 p 2 järgi on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Kohus leiab, et KaMS § 14 lg 1 sätestatud terminit äritegevus, tuleb tõlgendada laiendavalt. KaMS § 14 lg 2 loetletud tegevusi tuleb pidada äritegevuseks, kuid seadus sätestab loetelu avatuna. Äritegevuseks võib pidada muu hulgas ka kaubamärgi kasutamist domeeninimena või domeeninime osana internetis. KaMS § 14 lg 1 p 2 või 3 tähenduses piisab hageja nõude rahuldamiseks üldjuhul domeeninime registreerimisest, vajalik ei ole selle tegelikkuses kasutamine, kuna juba registreerimisega on takistatud kaubamärgiomaniku võimalused kaubamärgis sisalduvat tähist ise ärilisel eesmärgil kasutada.

Selleks, et välja selgitada, kas kostja domeenini rikub hageja ainuõigusi või mitte tuleb seda analüüsida sarnaselt kaubamärgile. Kostja poolt registreeritud domeeninimi sisaldab sõna „servier“, mis on äravahetamiseni sarnane hageja poolt registreeritud kaubamärgiga SERVIER. Kohus leiab, et hageja kaubamärk ja kostja domeeninimi on äravahetamiseni sarnased ning on tõenäoline kostja domeeni ja hageja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt. Kohus möönab, et kostjal on õigus kasutada oma ärinime ka domeeninimena, kuid samas peab nii ärinime kui ka domeeninime kasutamine olema selline, et see ei rikuks hageja seadusega kaitstud ainuõigust. Kohus leiab, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kostja ja tema tuttavad ei tea hagja registreeritud kaubamärki SERVIER. Eeltoodule tuginedes tuleb hageja hagi kohustada kostjat esitama tippdomeeni „.ee“ haldajale Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgule taotlus domeenist „servier.ee“ loobumiseks ja hagejale loovutamiseks rahuldada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lõike 1 esimese lausega kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Nimetatud sätetest tulenevalt, juhul kui kostja ei ole kahe nädala jooksul nõus vabatahtlikult tippdomeeni „.ee“ haldajale EISesitama taotlus domeenist „servier.ee“ loobumiseks hageja kasuks, asendab kostja tahteavaldust domeenist „servier.ee“ loobumiseks hageja kasuks käesolev jõustunud kohtulahend. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi kostja vastu rahuldada. Hagihind on 3 195,58 eurot, e 50 000 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluse kulud kostja kanda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.