2-98-12/33 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt ostis hageja 11.01.1996 sõlmitud notariaalse ostumüügilepinguga Tallinnas aadressil XXX asuva elamu. Hageja esindaja tasus enne lepingu allakirjutamist müüjale AS sularahas 85 000 krooni. Nimetatud summa kättesaamist kinnitas kostja ka oma allkirjaga notariaalsel ostu-müügilepingul. Lisaks notariaalsele ostumüügilepingule sõlmis hageja kostjaga 12.01.1996 ka lihtkirjaliku ostu-müügilepingu, mille alusel sai kostja hagejalt sularahas sama elamu eest juurdemaksuna veel 85 000 krooni. Müügihinna tasumist kinnistasid pooled ka 12.01.1996 sõlmitud elamu üleandmisevastuvõtmise aktis. 30.05.1996 Tallinna Linnakohtu otsusega kuulutati välja kostja pankrot. Kohus määras AS pankrotihalduriks Ingrid Proosi. Pankrotivõlgniku seadusjärgse esindajana esitas pankrotihaldur kohtule hagi AS HA vastu ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Asja menetlenud Tallinna Linnakohus rahuldas 05.12.1996 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks ASja AS-i HA vahel 11.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu, mille objektiks oli Tallinnas aadressil XXX asuv elamu. Eelnimetatud Tallinna Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.1997 otsusega, millega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata ning AS-i HA apellatsioonkaebus rahuldamata. 20.04.2010 on hageja loobunud osaliselt haginõudest, leides, et Harju Maakohus 13.10.2008 otsuses on õigesti leidnud, et kuigi hageja maksis maja ostu-müügil kostjale lisaks notariaalsele ostu-müügilepingule sõlmitud lihtkirjaliku ostu-müügilepingu 12.01.1996 alusel veel lisaks ka 85 000 krooni, siis puudub selle summa välja mõistmiseks seaduslik alus, kuivõrd kehtetuks on tunnistatud tagasivõitmise korras notariaalne ostu-müügileping. Lihtkirjaliku ostu-müügilepingu tagasivõitmise taotlust ei ole kostja esitanud ja seega puudub hagejal alus saada tagasi võlgnikule antud vara. Hagi on esitatud kostja pankrotivarast 85 000 krooni eraldamiseks 31.12.2003 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 51 lg 1 kohaselt kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks ja tehingu teiselt poolelt on välja mõistetud tehingu järgi saadu, on tehingu sellel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis, kui ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kui vara tagastamine pankrotivarast on võimatu, on nimetatud poolel selle asemel õigus saada hüvitist rahas.

Kohus, kuulanud ära pooled, tunnistajad, kostja vande all antud ütlused ning tutvunud toimiku materjalidega kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Vaidlustamata on alljärgnevad asjaolud: 11.01.1996.a on sõlmitud notariaalne ostu-müügi leping (notariaalregistri nr 254), millega kostja müüs hagejale Tallinnas aadressil XXXasuva elamu. Hagejale on tasutud kostja pankrotimenetluses 85 000,00 kr. Pooled vaidlevad selle üle, kas tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud 11.01.1996.a sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel on hageja kostjale vara üle andnud. Asja materjalidest nähtuvalt on 11.01.1996 on poolte vahel sõlmitud ostu-müügi leping AS’i kui müüja ja AS HA kui ostja vahel, mille kohaselt müüs müüja ja ostja ostis ehitised koos rajatistega asukohaga Tallinn, XXX, lepinguobjekt müüdi ostjale 85 000 krooni eest, mis on täielikult tasutud enne kõnealuse lepingu sõlmimist ning mille saamist on müüja tõendanud lepingule alla kirjutamisega (I kd tl 7). 12.01.1996.a. kuupäeva kandva lihtkirjaliku ostu-müügilepingu punkti 8.4 kohaselt on leping tingimuslik sõlmitud äramuutva tingimusega, milleks on laenulepingust 11.01.1996 tulenevate kõigi kohustuste täpne täitmine ja laenusumma osade õigeaegne tagasimaksmine laenuandjale. Äramuutva tingimuse saabumisel lõpevad laenuandja (ostja) õigused ja kohused

Tsiviilasi nr 2-98-12 lepinguobjektile ning ta on kohustatud lepinguobjekti tagasi müüma 1 krooni eest (I kd tl 810). 12.01.1996 vormistatud üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on AS-le HA üle antud objekt asukohaga Tallinn, XXX (II kd tl 11). 02.03.2010 on kostja esitanud täiendavalt 11.01.1996 sõlmitud laenulepingu nr 01, käenduslepingu nr 01, pandilepingu nr 01 ja 02 ning üürilepingu. Laenulepingu punkti 2.2 kohaselt on pandileping nr 01 ja 02, ostu-müügileping, käendusleping nr 01 ning üürileping laenulepingu lisadeks. Kohus leiab hinnates eelloetletud lepinguid ja dokumente kogumis, et pooltevahelistes suhetes on tegemist nn tagatisomandamise lepingutega ning kõiki poolte poolt sõlmitud dokumente tuleb vaadata koostoimes. Tagatisomandamise sisuks on laenu või muu kohustuse täitmise tagamiseks võõrandab laenusaaja laenuandjale oma vara, aga laenuandja kohustub laenu (muu kohustuse) täitmise korral tagastama omandisse saadu omandi laenusaajale. Kohtu veendumuse kohaselt oli poolte tahteks sõlmida tagatisomandamise leping, mille alusel kostja sai laenuna 85 000,00 kr ja hageja omandas selle laenu tagatisena kostjale kuuluva elamu ning kohustus selle tagastama kostjale 1 krooni eest, kui kostja tasub laenulepingu alusel saadu tähtaegselt. Seda veendumust kinnitab poolte poolt allkirjastatud laenuleping nr 01, mille lisadeks pooled lugesid kõik ülejäänud lepingud: 11.01.1996.a.ostumüügilepingu, pandi, käendus ja üürilepingud. Laenulepingu lisaks elamu ostu-müügilepingu märkimisel ei ole kohtu arvates muud mõistlikku põhjust, kui see oli laenu tagastamise tagatiseks omandatu. Lihtkirjaliku ostu-müügilepingu nr 01 (nn 1 krooni leping) sõlmimine näitab poolte kokkulepet, et hageja kinnitab kavatsust tagastada omandatud elamu Härmatise 6, kui täidetakse laenulepingu-järgne kohustus. Antud lepingul esinev vasturääkivus kuupäevas („11.” on läbivalt parandatud „12.”-ks, nagu ka 11.01.1996.a. laenulepingus) on kohtu hinnangul tekitatud st hilisemalt parandatud, hageja poolt oma väidete kinnituseks mitmekordsest raha maksmisest / laenamisest. Sellele järeldusele jõudis kohus järgmistel põhjustel. Esitaks, ükski parandus ei ole lepingupoolte poolt allkirjadega õiendatud, mis tõttu ei osunda miski sellele, et kostja sellest teadis. Teiseks, ei ole mõistlik ega hageja poolt selgitatud, miks pooled sõlmisid lepingu 12.01.1996.a., aga kirjutasid selle juba 11.01.1996.a. laenulepingusse. Kolmandaks, peale tunnistaja H ütluste, ei ole muid tõendeid, et pooled üldse peale notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimist kohtusid. Kuid ka tunnistaja H ei osundanud oma ütlustes, et pooled oleksid hilisemalt mingeid pabereid allkirjastanud. Lisaks sellele puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks oli hageja nõus loovutama elamu XXXomandi 85 000,00 kr tagastamise eest, kui selleks ajaks (st 12.01.1996.a.-ks) oli hageja kostjale üle andnud tema enda väidetel juba kolmel korral selle summa. Kostja on kinnitanud vande all, et tal pole olnud soovi vaidlusalust elamut müüa, vaid saada laenu 85 000,00 kr. Elamu müüs ta vaid tagatiseks. Samale viitab ka poolte vahel sõlmitud lihtkirjalik nn 1 krooni leping, mille kohaselt tuli hagejal tagastada omandatud elamu 1 krooni eest, kui kostja tasub talle laenuna saadud 85 000,00 kr. Hageja ei suutnud selgitada kohtule antud lepingu sisu ja muud eesmärki, vaid nimetas seda lepingut eksituseks. Samuti ei selgitanud hageja esindaja kohtule, miks sellele lepingule ei tehtud täiendusi, kui kostjale üleantav summa kaks korda kasvas seoses väidetavate täiendavate raha üleandmistega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-02 leidnud, et asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕS RakS) § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Ehitise või selle osa tagatisomandamise puhul peab olema notariaalselt tõestatud nii müügi- kui ka tagasiostukokkulepe.

Tsiviilasi nr 2-98-12 Notariaalselt on tõestatud ainult ehitusjärgus aiamaja (Härmatise 6, Tallinn) müügikokkulepe. Seaduses nõutud notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 93 lg 3 järgi tühine. 12.01.1996 on sõlmitud lihtkirjalik ostu-müügileping mille 8.4 kohaselt on leping tingimuslik sõlmitud äramuutva tingimusega, milleks on laenulepingust 11.01.1996 tulenevate kõigi kohustuste täpne täitmine ja laenusumma osade õigeaegne tagasimaksmine laenuandjale. Kohus leiab, et kuigi notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 93 lg 3 järgi tühine, siis lepingu sõlmimisel tuleb arvestada poolte tahet, milleks on tuginedes esitatud asjaoludele olnud laenu saamine. TsÜS § 68 kohaselt ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Kuna asjas on tuvastatud, et pooled tahtsid sõlmida tagatisomandamise lepingut ja mitte hoone ostu-müügilepingut, ei saa eeldada, et pooled oleks tehingu teinud ilma tagasivõõrandamise kokkuleppeta. Käesolevas asjas on esitatud Tallinna Linnakohtu 05.12.1996 kohtuotsus, millega on tehing kehtetuks tunnistatud ning selle tagajärjed on samased tühisusega ja kehtetu lepingu alusel saadu tuleb tagastada. Kohus nõustub antud juhul kostja vastuväidetega, et kuna hageja pole 11.01.1996 notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimisel midagi saanud, siis pole kostjal talle ka midagi tagastada. Kostja on saanud hagejalt vastavalt laenulepingule kokkulepitud 85 000,00 kr ning selle summa on kostja pankrotimenetluses hagejale ka väljamakstud. Kohus on 16.09.2010 kohtuistungil üle kuulanud tunnistajatena MH’i ja KS’i ning kuulanud üle kostja vande all. MH’i ütluste kohaselt toimus raha üleandmine HSpoolt AS’ile kolmel korral. Esimesel korral Endla tn notaribüroo juures, kus anti 85 000 krooni HS poolt kostjale, seejärel toimus sama suure summa üle andmine XXXning kolmas kord oli Vabaduse väljakul, kus kostja sai hagejalt sama suure summa. Tunnistaja luges oma ütluste kohaselt mõlemal korral raha üle, samas on hiljem täpsustanud ütluste andmise käigus, et tema ise ühelgi korral üleantavat raha isiklikult üle ei lugenud (16.09.2010 protokolli lk 3-4). Kohtu hinnangul ei saa tunnistaja MH’i ütlusi lugeda usaldusväärseteks, arvestades nende vasturääkivust ja teiste tõendite poolt ei ole need ütlused samuti toetatud. Hageja poolt esitatud koosolekute protokollid ja kassa väljamineku orderid ei ole kohtu hinnangul sellisteks tõenditeks, mis saaksid toetada tunnistaja H ütlusi, kuna need on koostatud hageja poolt ning ei osunda sellele, et väidetavalt välja võetud summad oleks välja võetud kostjale üleandmiseks. Kohus leiab, et ei saa lugeda tõendatuks rahade üle andmist kostjale tunnistaja poolt osundatud aegadel ja kohtades, kuivõrd tunnistaja ise on selgitanud ütluste andmise käigus kohtule, et raha isiklikult üle ei lugenud, samuti ei ole raha üleandmist muul moel põhistatud. Kostja AS on vande all kinnitanud, et ei ole kordagi tunnistajat MH’i näinud. Kostja on avaldanud, et tema sooviks oli saada laenu 85 000 krooni ning kogu see laenatav summa oli tol ajal ostetava kinnistu hind. Kostja ütluste kohaselt ei oleks ta maja müünud 85 000 krooni eest hagejale kui ta oleks teadnud, et summa tagastamisel ei saa ta maja tagasi 1 krooni eest, kui laen on tagasi makstud. Kostja tahteks ei ole olnud maja lõplik müümine, vaid hagejale laenu tagatiseks andmine.

Tsiviilasi nr 2-98-12 Tunnistaja KS’i ütluste kohaselt oli raha summas 85 000 krooni vajalik uue maja ostmiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta notari juures kaasas lepingute sõlmimisel. Raha on saadud ühel korral notaribüroos ja arusaamatu on miks oleks pidanud kostja müüma hagejale maja 85 000 krooni eest. Kohus leiab, et kostja AS’i vande all ning tunnistaja KS’i antud ütlustega on tõendatud, et kostja eesmärgiks oli saada laenu 85 000 krooni ning eelnimetatud summast rohkem ei ole kostjale raha üle antud. Asja materjalide juurde lisatud väljaminekuorderid võivad küll kaudselt tõendada raha üle andmist, kuid ei tõenda seda, kellele raha üle on antud, seega ei saa neid tõendeis seostada AS’iga. Kostja on asja menetluse käigus tuginenud asjaolule, et PankrS § 51 lg 1 kohaselt hagejal on seadusest tulenev õigus midagi saada, juhul kui ta ei teadnud, et tehing kahjustab võlausaldajate huve. Kostja väidete kohaselt oli hageja kostja majanduslikust olukorrast teadlik, mis välistaks hageja õiguse midagi saada, kuid hageja on omalt poolt esitanud nimetatule vastuväite, mille kohaselt ei olnud tema teadlik kostja teistest võlakohustustest. Asja materjalidest nähtub, et selleks ajaks, kui vaidlusalune tehing toimus, oli kostja võtnud juba laenu PP ja MM (tl 100). Kostja on kinnitanud, et just XXX maja müümise tõttu hagejale, tekkis kostja maksejõuetus. Seda on kinnitanud ka pankrotihaldur (tl 47). Samas asub kohus seisukohale, et eelnimetatu ei luba järeldada, et hageja teadis või oleks pidanud teadma kostja majanduslikust olukorrast, vastavat ei ole käesoleva menetluse raames tõendamist leidnud ning seega ei ole asja materjalidele tuginedes tuvastatud, et PankrS § 51 lg 1 mõttes oleks hageja õigus midagi saada välistatud. Käesolevas asjas on leidnud tuvastamist, et kostja on saanud laenuks kokku vaid ühel korral 85 000 krooni, kuivõrd kohtu hinnangul ei saa tunnistaja MH’i ütlusi lugeda usaldusväärseteks ning seega ei ole asjaolu nagu rahade üleandmist on toimunud kolmel korral nimetatud ütlustega tõendatud. Samuti ei ole esitatud asja materjalide juurde dokumentaalseid tõendeid, millised võiksid lubada järeldada muud. Antud asjas on leidnud kinnitust, et vaidlus puudub selles, et kostjaga sõlmitud laenulepingu alusel on hageja saanud laenu katteks 85 000 krooni kostja pankrotimenetluses. Kohus leiab, et tuginedes hagiavalduses esitatud asjaoludele, kostja vastuväidetele, dokumentaalsetele tõenditele kogumis, tunnistajate ning kostja vande all üle kuulamisel antud ütlustele, tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud