Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Asjaolud ja menetluse käik 20.04.1998 esitas AS Harry’s Agency hagiavalduse kohtule, milles paluti 170 000 krooni eraldamist Arle Schumanni (pankrotis) pankrotivarast. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt ostis hageja 11.01.1996 sõlmitud notariaalse ostumüügilepinguga Tallinnas aadressil Xxxxxxxx x asuva elamu. Hageja esindaja tasus enne lepingu allakirjutamist müüjale Arle Shcumannile sularahas 85 000 krooni. Nimetatud summa kättesaamist kinnitas kostja ka oma allkirjaga notariaalsel ostu-müügilepingul. Lisaks notariaalsele ostu-müügilepingule sõlmis hageja kostjaga 12.01.1996 ka lihtkirjaliku ostumüügilepingu, mille alusel sai kostja hagejalt sularahas sama elamu eest juurdemaksuna veel 85 000 krooni. Müügihinna tasumist kinnistasid pooled ka 12.01.1996 sõlmitud elamu üleandmise-vastuvõtmise aktis. 30.05.1996 Tallinna Linnakohtu otsusega kuulutati välja kostja pankrot. Kohus määras Arle Schumanni pankrotihalduriks Ingrid Proosi. Pankrotivõlgniku seadusjärgse esindajana esitas pankrotihaldur kohtule hagi AS Harry’s Agency vastu ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Asja menetlenud Tallinna Linnakohus rahuldas 05.12.1996 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks Arle Schumanni ja AS-i Harry’s Agency vahel 11.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu, mille objektiks oli Tallinnas aadressil Xxxxxxxx x asuv elamu. Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.1997 otsusega, millega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata ning AS Harry’s Agency apellatsioonkaebus rahuldamata. Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja osundanud perioodil 01.09.199231.12.2003 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 51 lg-le 1, millest tuleneb, et kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks, on tehingu teisel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis. Kostja hagi ei tunnistanud. AS Harry’s Agency ei ole kostjale tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu (11.01.1996.a sõlmitud elamu ostu-müügi lepingu) alusel mingisugust vara (raha) üle andnud. Seetõttu puudub hagejal õigus ka mistahes rahasummat kostja pankrotivarast tagasi nõuda. 10.11.1998 määrusega peatas kohus kostja taotlusel käesolevas tsiviilasjas menetluse kuni kriminaalasjas 1-04-30 tehtava lahendi jõustumiseni. 31.01.2007 määrusega uuendas kohus tsiviilasjas menetluse. Esimese astme kohtu otsus 13.10.2008 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Arle Shcumanni pankrotivarast AS-i Harry ́s Agency kasuks välja tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadud 85 000 krooni ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Alates 01.01.2004 kehtiva PankrS § 193 lg 1 kohaselt kohaldatakse selles seaduses sätestatut ka enne seaduse jõustumist alanud pankrotimenetlustes tehtavate pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast seaduse jõustumist. Käesoleva tsiviilasja esemeks olev hagi on esitatud enne 01.01.2004 ning ka Arle Schumanni (pankrotis) pankrotimenetlus on

alanud enne nimetatud kuupäeva. Ajavahemikus 01.09.1992-31.12.2003 kehtinud PankrS § 51 lg-st 1 tulenes, et kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks ja tehingu teiselt poolelt on välja mõistetud tehingu järgi saadu, on tehingu sellel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis, kui ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kui vara tagastamine pankrotivarast on võimatu, on nimetatud poolel selle asemel õigus saada hüvitist rahas. Pooltel puudus vaidlus selles, et 11.01.1996 on sõlmitud notariaalne ostu-müügileping, millega kostja müüs hagejale Tallinnas aadressil Xxxxxxxx x asuva elamu. Nimetatud ostu-müügileping on Tallinna Linnakohtu 05.12.1996 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/464748/1996 tunnistatud kehtetuks vastavalt toona kehtinud PankrS § 44 lg-le 2. Kõnealune Tallinna Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.1997 otsusega, millega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata ning AS Harry’s Agency apellatsioonkaebus rahuldamata. Pooled vaidlesid selle üle, kas tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud 11.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel on hageja kostjale vara üle andnud. Esitatud tõendite alusel on tõendatud 85 000 krooni üleandmine 11.01.1996 sõlmitud ostumüügilepingu alusel. Lepingu kohaselt on 85 000 krooni tasutud enne lepingu sõlmimist ning raha saamist tõendab Arle Schumann lepingu allkirjastamisega. 85 000 krooni tasumist hageja poolt kinnitab kaudselt ka hagile lisatud 12.01.2006 üleandmise-vastuvõtmise akt. Samuti saab kaudseks tõendiks raha üleandmise kohta lugeda tunnistaja M.Holmi ütlusi, mille kohaselt on ta näinud hageja seadusjärgse esindaja Harry Sikka poolt raha üleandmist Arle Schumannile. Kostja ei ole tõendanud enda vastuväidet, et 11.01.1996 sõlmitud ostu-müügi lepingus nimetatud müügisummat 85 000 krooni hageja poolt kostjale üle ei antud. Müügihinna mittetasumist ei saa tuvastada Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu ülalosundatud lahenditega. Nimetatud küsimust ei ole kohtud oma lahendites analüüsinud. Kohtud on käsitlenud üksnes AS Harry’s Agency poolt menetluses esitatud vastuväidet, et Tallinnas Xxxxxxxx x asuva elamu eest tasuti Arle Schumannile tegelikkuses rohkem kui ostu-müügilepingus märgitud 85 000 krooni. Seda väidet ei ole kohtud tõendatuks lugenud. Hagi täielikuks rahuldamiseks puudus alus, kuna hageja ei ole tõendanud 170 000 krooni üleandmist 11.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Ajavahemikus 01.09.199430.06.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt oli tehing seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tühine. 12.01.1996 sõlmitud lepingu punkti 3.1 kohaselt oli selle objektiks Tallinnas Xxxxxxxx x asuv elamu. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st 6 tulenevalt võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsuse jõustumiseni ehitist või selle mõttelist osa võõrandada ja pärida kui vallasasja. Sama sätte kohaselt pidi aga ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Seega oli poolte vahel lihtkirjalikus vormis sõlmitud ehitise ostumüügileping seaduses sätestatud notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise tõttu tühine. Toodud õiguslikku järeldust ei muuda ka kostja poolt 11.01.1996 allkirjastatud tahteavalduse kinnitus. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg-test 3-5 tulenevalt oli tühine tehing kehtetu algusest peale, mistõttu ei tekkinud lihtkirjalikus vormis sõlmitud ostu-müügilepingust pooltel kehtivaid kohustusi ning tehingu täitmisena ei saanud hageja kostjale mingit vara (raha) üle anda. Ülaltoodud järeldusi tehingu tühisuse kohta ei muudaks ka see, kui vaadelda 12.01.1996 sõlmitud lihtkirjaliku lepingut 11.01.1996 sõlmitud notariaalse ostu-müügi lepingu muutmiseks sõlmitud lepinguna. Vastavalt enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 lg-le 3 sai tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing oli tehtud. Seega ei olnud notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud lepingu lihtkirjalikus vormis muutmine õiguslikult võimalik.

Hagejal ei oleks lisaks ka õigust varemkehtinud PankrS § 51 lg 1 alusel tagasi nõuda 12.01.1996 lihtkirjaliku ostu-müügilepingu alusel väidetavalt tasutud summasid ka seetõttu, et kohtute poolt on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud üksnes 11.01.1996 sõlmitud notariaalne ostu-müügileping. Lähtudes eeltoodust, rahuldas kohus hagi 85 000 krooni ulatuses. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited võlausaldaja õiguste rikkumise kohta pankrotihalduri Ingrid Proosi poolt, kuivõrd kohtu hinnangul puudus seos menetletava hagi esemeks oleva nõudega. Lõppenud on kriminaalasja menetlus, mille tõttu tsiviilasja menetlus 10.11.1998 peatati. 14.12.2007 Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-30-07 lõpetati Harri Sikka suhtes kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetlus aastatel 1994-1996 toime pandud tegude osas. Harri Sikka tunnistati süüdi kriminaalkoodeksi § 143 lg 1 - § 15 lg 2 järgi. Tsiviilhagid jäeti kriminaalasjas läbi vaatamata. Eeltoodut arvestades ei oma kriminaalasjas tehtud lahend käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohtu hinnangul tähtsust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Arle Schumann palub tühistada Harju Maakohtu 13.10.2008 otsuse osas, millega hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja kantud kohtukulud. Kaevatavas kohtuotsuses on kohus tuvastanud ebaõigesti hagi aluseks olevad asjaolud ning otsuse tegemisel hindas kohus tõendeid valikuliselt. Kohtuotsuses ei ole kohus veenvalt ja täie kindlusega jõudnud ka sellele järeldusele, nagu oleks hageja 11.01.1996 notariaalse lepingu sõlmimisel kostjale raha 85 000 krooni andnud ja et hagi selles osas kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus leidis, et kostjal tuleks oma väidet müügihinna mittetasumises tõendada. Seega pidanuks ta kostjale ka sellise võimaluse andma. Ebaõige on ka kohtu järeldus nagu oleks müügihinna mittetasumine tuvastatud Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditega. Kohus ei arvestanud ega hinnanud eelpool nimetatud kohtuotsuseid koos teiste tõenditega. Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata eelkõige 14.12.2007 Riigikohtu otsuse 3-1-1-3007. Ehkki nimetatud Riigikohtu otsusega oli hageja esindaja Harry Sikka suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud aegumise tõttu, ei muuda see olematuks kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolusid. Riigikohtu 14.12.2007 otsusega tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2007 ja Harju Maakohtu 20.10.2007 otsustega oli Harri Sikka tunnistatud süüdi kuue lõpuleviidud kelmuse ja ühe kelmuse katse toimepanemises. Kohtuotsuses viidatud A.S on kostja Arle Schumann. Üheks eelpoolnimetatud kriminaalasjas hageja esindaja Harri Sikka kelmuse episoodiks oli käesoleva tsiviilasja aluseks olev 11.01.1996 elamu notariaalne ostu-müügileping. Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud erinevad lepingud ning poolte suhetele hinnangu andmisel ja sellest aru saamiseks ei ole võimalik analüüsida lepinguid eraldi, vaid peab seda tegema kogumis. Kõiki lepinguid kogumis hinnates on võimalik jõuda samale järeldusele, nagu kohtud Harri Sikka suhtes tehtud kohtuotsustes. Kohus on jätnud tõenditena arvestamata terve rea hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid. Kostja peab oluliseks toimiku II köites (lk 95-99) olevaid kohtute otsuseid, mis käsitlevad poolte vahel 11.01.1996 sõlmitud laenulepingut. Samuti on asjakohane II köite lk 74 olev tõend, milleks on Arle Schumanni 11.04.1996 notariaalne teade hagejale ja milles ta nõuab 12.01.1996 tingimusliku lepingu täitmist ja endale ühe krooni ees elamu tagasimüüki. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 13.10.2008 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuulub 01.09.1992-31.12.2003 kehtinud PankrS, mille § 51 lg-st 1 tulenes, et kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks ja tehingu teiselt poolelt on välja mõistetud tehingu järgi saadu, on tehingu sellel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis, kui ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Maakohus on küll hagi rahuldanud, kuid ei ole tuvastanud selleks vajalikke eeldusi. Asja materjalidest nähtub, et selleks ajaks, kui vaidlusalune tehing toimus, oli kostja võtnud juba laenu Peeter Purrult ja Mati Müürsepalt (t.l.100). Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid tuvastanud, kuigi kostja on kinnitanud, et just Härmatise tn 6 maja müümise tõttu hagejale, tekkis kostja maksejõuetus. Seda on kinnitanud ka pankrotihaldur (t.l.47). Maakohus ei ole kontrollinud ka kostja väited selle kohta, et on hagejalt saanud laenuks kokku vaid ühel korral 85000 krooni. Kõik ülejäänud lepingud olid sõlmitud hageja algatusel nn laenu tagatisena. Seda on kinnitanud kostja ka avalduses Politseiametile (t.l.121). Kostja on kinnitanud kohtule, et soovis vaid laenu ning tal puudus tahe müüa maja Xxxxxxxx x hagejale vaid 85000 krooni eest. Kostja väidete kinnitamiseks on kohtutoimikus rida tõendeid, millistele ei ole maakohus üldse hinnangut andnud. 11.01.1996 sõlmitud lihtkirjalik ostu-müügileping, milles on otsene viide laenulepingule nr. 1 11.01.1996 (t.l.8). Samast lepingust p-st 8.4 ja 8.5 nähtub, et laenumaksete õigeaegse tasumise korral lõpevad ostja (hageja) õigused ja kohustused lepinguobjekti suhtes ja ta kohustub müüma elamu 1 krooni eest kostjale (t.l.10). Siia lisandub ka tõend 11.01.1996 a-st, mis seostab nn ostumüügilepingu otseselt laenulepinguga – kui laen jääb kostja poolt tasumata, siis jääb laenuandja (ostja) omandiõigus kehtima (t.l. 12). Kolleegiumi arvates on tegemist nn tagatisomandamise lepingutega, mida tulebki vaadata koostoimes. Kostja on kinnitanud, et tal pole olnud soovi vaidlusalust elamut müüa, vaid saada laenu. Kõik dokumendid vormistas hageja. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-02 leidnud, et AÕS RakS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Ehitise või selle osa tagatisomandamise puhul peab olema notariaalselt tõestatud nii müügi- kui ka tagasiostukokkulepe. Notariaalselt on tõestatud ainult ehitusjärgus aiamaja müügikokkulepe. Seaduses nõutud notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 93 lg 3 järgi tühine. TsÜS § 68 kohaselt ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Kuna kohus tuvastas, et pooled tahtsid sõlmida tagatisomandamise lepingut ja mitte hoone ostu-müügilepingut, ei saa eeldada, et pooled oleks tehingu teinud ilma tagasivõõrandamise kokkuleppeta. Põhjendatud on kaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt pidanuks maakohus andma hinnangu kogumis kõigile poolte vahel sõlmitud lepingutele. Põhjendatud on kostja viide ka kriminaalasjas tehtud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-30-07. Ka sellest nähtub, et maja ostumüügilepingud ja laenuleping olid üks tervik. Kostja pole kunagi väitnud, et ta lihtsalt sooviski maja hagejale müüa. Vaidlus puudub selles, et kostjaga sõlmitud laenulepingu alusel on hageja saanud laenu katteks kokku 85000 krooni kostja pankrotimenetluses.

Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut suurele osale tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.