Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

Muud teksti hagejalt ei tellitud. Hageja ei nõustunud sõlmima töö üleandmise-vastuvõtmise akti, sest ta ei suutnud kohustust täita. Kuna hagejalt ei tellitud eessõna ega 10. peatükki, jäeti need osad teosest välja. Pooled ei sõlminud lepingut teose kasutustingimuste kohta. Lepinguga läksid teose varalised õigused üle kostjale. Isegi juhul, kui hageja esitas lepingus kokkulepitud teksti ja seda kasutati teose loomisel, ei hõlmanud hageja esitatud teksti maht kogu vaidlusaluse teose mahtu. Hageja kahjunõue on kindlaks määramata. Pole selge, milles seisneb rikkumine ning mis on hagejal tekkinud kahjuks. Hageja peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 järgi esitama asjaolud, mis on aluseks kahju hüvitamise nõudele või näitama, millist kokkulepet on kostja rikkunud ja sellega tekitanud hagejale kahju ning milles kahju seisneb. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

tagajärjel teadmata hageja kui teksti autori ja koostaja osa. Isiklikud õigused kaitsevad autori isiklikku eneseväljendust, mis ei ole rahas hinnatav. Kuna hageja viidatud hingevalu ja kannatusi ei saa rahas hinnata, peab kohus otsustama, kas ja mis suuruses tuleb hingelise valu põhjustamise eest hüvitis välja mõista. Mittevaralise kahju määramisel tuleb arvestada mh asjaoludega, et hageja nõuded on osaliselt põhjendatud ning et kogumiku kuuendal leheküljel ei ole enam võimalik parandusi teha, sest kogumik anti välja 2005.a ja seda on trükitud kujul müüdud mitu aastat. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on õiglane hüvitis 10 000 krooni. Vardo Rumesseni apellatsioonkaebuse põhjendused

möönis, et see on töövõtuleping. Hageja on kogu aeg käsitanud 29.04.2004 lepingut nr 15 kui töövõtulepingut. Eksituse tõttu on hagiavalduse täpsustuses hageja esindaja märkinud, et tegemist on autorilepinguga. Arusaamatuks jääb kohtu järeldus, mille kohaselt väidab hageja, et andis teose kasutamiseks ühekordse litsentsi, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Üldjuhul peaks uue teose loomiseks sõlmitav töövõtuleping sisaldama ühelt poolt nii töövõtulepingule omaseid tingimusi, mis reguleerivad uue teose loomist ja tellijale üleandmist, ja teiselt poolt autorilepingut, millega autor annab loa (litsentsi) teose kasutamiseks või loovutab oma varalised õigused, ilma milleta on teose kasutamine keelatud. Hageja ja TMM-i vahel 29.04.2004 sõlmitud leping nr 15 sisaldab ainult töövõtulepingu sätteid ja kokkulepe teose kasutamiseks puudub. Seega tegelikult puudus TMM-l mis tahes õiguslik alus teose kasutamiseks, mis tuleks lugeda autori varalise õiguse rikkumiseks, seejuures väga oluliseks rikkumiseks. Hageja on kogu aeg väitnud, et ta ei esita väidet varalise õiguse rikkumises ega esita sellega seonduvat rahalist nõuet. Lepingu koostas TMM ja see anti hagejale allakirjutamiseks, ning kuna lepingus oli hageja nimetatud autoriks, siis hageja arvates sellest piisas. Hageja on kinnitanud nii kohtuväliselt kui ka kohtulikul asja arutamisel oma suulist nõusolekut teose ühekordseks kasutamiseks ning selles osas vaidlus puudub. Kohus on ebaõigesti samastanud ja sidunud mõisted „käsikiri” ja „kirjandusteos” ja sellest tulenevalt kunstlikult ja meelevaldselt teinud järelduse, et hageja on mitte ainult kogumiku koostaja, vaid ka kirjandusteose autor, ning et seetõttu tuli ka hageja kõrvuti TMM-ga näidata autoriõiguse kandjana. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et vaidlusaluse teose puhul on tegemist kirjandusteosega, samuti ei ole asjas esitatud sellekohaseid tõendeid ning asja arutamise käigus ei tõusetunud kordagi küsimust teose mingil muul viisil kui kogumikuna tõlgendamisest. Hagiavalduse kohaselt on teose kasutaja rikkunud kogumiku väljaandmisel autori isiklikke õigusi, sealhulgas alusetult näidanud kogumiku teise koostajana toimetaja Inna Kivi. Hageja õigusi oli rikkunud ja sai rikkuda vaid teose kasutaja, mitte isik, kelle nimi vastu tema enda tahtmist teose väljaandel kogumiku koostaja staatuses märgiti. Kuna tegemist oli tuvastushagiga, hageja õigusi rikkus teose kasutaja, siis ei olnud põhjendatud Inna Kivi kui kostja vastu hagi esitamine. Autoriõigus tekib teose loomisega. Inna Kivil ei tekkinud ainuüksi tema näitamisega autorina/kaaskoostajana autoriõigust. Seega ei olnud kohtu poolt hageja ainuautorsuse tunnustamise korral alust rääkida ka Inna Kivi ilmajätmisest ühestki õigusest. Juhul, kui autoriõiguse seadus sätestaks, et isikul tekib autoriõigus teosel tema autorina märkimisega, siis oleks olnud põhjendatud toimetaja Inna Kivi vastu nõude esitamine. Isegi juhul, kui teistsugustel asjaoludel oleks tulnud Inna Kivi kaasata kostjana ja see jäeti tegemata, siis ei ole mitte millegagi põhjendatud tunnistaja ütluste ja töövõtulepingute kui dokumentaalsete tõendite analüüsimata ja hindamata jätmine. Kuna Inna Kivil ei olnud tekkinud autoriõigust, ei olnud põhjendatud seisukoht, et kohus ei saa Inna Kivi õiguste üle otsustada ega tunnustada hageja autoriõigust ainukoostajana. Hageja esitas kohtuistungil ka vastava selgituse, kuid kohus omapoolset seisukohta ei avaldanud. Seetõttu oli kohtuotsus üllatav, sest hagejale jäi mulje, et kohus tema seisukohaga nõustub. Kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi, jättes kogumis hindamata ühelt poolt tunnistajate Inna Kivi ja Eve Pärnaste ning teiselt poolt Risto Lehiste ütlused. Inna Kivi ja Eve Pärnaste kui teose kirjastamise protsessis vahetult osalenud isikute ütlused on kaalukamad selle tunnistaja ütlustest, kelle osalus teose väljaandmisel piirnes muuseumi ja kirjastuse vahelise suhtlemisega ja osalemisega töökoosolekutel või paari ettemääratud foto tegemisega helilooja kunagisest elukohast. Seetõttu on kohus leidnud ebaõigesti, et vaidlusalune kogumik loodi TMM initsiatiivil ja juhtimisel ning sellest tulenevalt on muuseum kollektiivse teose autoriõiguse subjekt.

Lisaks vaidlusalusele teosele on hageja kirjutanud Eduard Tubinast veel 10 raamatut, 27 artiklit, koostanud 14 noodiväljaannet, kirjutanud saatesõnad 4-le heliplaadile, esitanud kontsertidel väga paljudel kordadel helilooja teoseid. Ka ainuüksi viimastele faktilistele andmetele toetudes on selge, et hagejal olid albumi jaoks materjalid olemas ning et albumi tervikliku käsikirja oli suuteline koostama ja kokku panema vaid hageja. Autori isiklike õiguste rikkumise osas on kohus ekslikult märkinud, et hageja isiklike õiguste rikkumine seisnes selles, et kogumiku 6. lehel (s.o tiitellehe pöördel) jäeti TMM kõrval märkimata hageja nimi, et ei küsitud hageja nõusolekut eessõnade lisamiseks ja hageja eessõna väljajätmiseks teosest. Hageja kui kogumiku koostaja isiklike õiguste rikkumine seisnes AutÕS § 12 lg 1 p 1 (õigus autorsusele), p 2 (õigus autorinimele), p 3 (õigus teose puutumatusele) ja p 4 (õigus teose lisadele) rikkumises. AutÕS § 12 p 3 ja p 4 rikkumises on kohus asunud õigele seisukohale ja leidnud, et nende õiguste rikkumine on aset leidnud, kuid jätnud sisuliselt tähelepanuta niisuguste autori isiklike õiguste rikkumise nagu õigus autorsusele ja õigus autorinimele. Hageja kui autori nimi on märgitud vaid tiitellehe pöördel, mis ei ole hinnatav, tõlgendatav ega samastatav autori nime teosel märkimisena. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatud moraalse kahju puhul on põhjendamatu seisukoht, et isik peaks mittevaralise kahjuga seonduvalt tõendama näiteks ravil viibimist ja kõrget vererõhku, mis tekkis isiklike õiguste rikkumise tulemusena. Raviarst niisugust tõendit väljastada ei saa. Eesti ühiskond peaks olema juba sellisel arenguastmel, kus mittevaraliste kahjude väljamõistmisel kajastuks kohtu poolt määratud hüvitise summades esiteks intellektuaalomandi valdkonna eripära ja loomeisikute isiklikult sügav puudutatus nende isiklike õiguste rikkumise korral. Samuti peab kohtuotsus olema õiglane ja andma preventiivse signaali kolmandatele isikutele. Kohus ei arvestanud mittevaralise kahju väljamõistmisel autori isikuga ega sellega, et hageja on nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tuntud kui isik, kes on suure osa oma elust pühendanud Eduard Tubina loomingupärandi kogumisele, jäädvustamisele ja tutvustamisele. Albumi sünd sai teostuda ainult hageja pikaajalise loometegevuse tulemusena. Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuse põhjendused

Autoriõiguse seadus ei reguleeri täpselt, millisel viisil peaks toimuma teose autorsuse AutÕS § 12 lg 1 p-s 1 nimetatud seostamine autori isiku ja nimega teose kasutamisel. Kohus on tuvastanud, et hageja nimi albumi koostajana on märgitud 6. leheküljele, kus on esitatud ka kõik muud autoriõiguslikud andmed: albumi autoriõiguse kuuluvuse ja albumi teiste autorite kohta. Seega ei ole hageja nimi albumi teiste autoriõiguse subjektidega võrreldes kuidagi ebaõiglaselt varju jäänud. Puudub alus märkida hageja nimi I reale, sest kohus on õigesti tuvastanud, et album loodi TMM initsiatiivil ja juhtimisel ning AutÕS § 31 lg-st 2 juhindudes on kostja märkimine autoriõiguse subjektina 6. lehekülje I real õige. Asjaolu, et hageja nimi on märgitud 6. leheküljel I reast mõni rida allpool, ei riku tema isiklikke õigusi. Kohus on jätnud tunnustamata nõude, mille kohaselt hageja on väidetavalt albumi ainukoostaja. Seevastu mittevaralise kahju hüvitamist on kohus põhjendanud hageja nime kostja nime kõrvale märkimata jätmisega. Sellisel otsuse resolutsiooni punktiga 3 vastuolus oleval motivatsioonil puudub alus, sest hageja on albumile (kui kogumikule) ühena autoritest märgitud. Kohus on tuvastanud, et albumi loomises osales hulk isikuid ja album koostati kostja initsiatiivil ja juhtimisel. Tunnistaja Risto Lehiste ütluste kohaselt katkes koostöö hagejaga pärast 4. peatüki üleandmist, alates 5. peatükist koostas teksti Inna Kivi. Sellest tulenevalt on hageja suurte mööndustega märgitud originaalteksti autoriks. Lisaks tekstile aga koosneb album teistegi autorite teostest ja töödest, eelkõige kujundusest, mille autorina on albumile märgitud kirjastus SE&JS (OÜ Hardman), ja fotodest, millest osa valisid albumi jaoks peale hageja välja teised isikud, millist asjaolu on esitanud ka hageja. Albumi osaks olev muu loometöö ei olnud lepingu nr 15 esemeks, lepingu kohaselt pidi hageja kostjale üle andma käsikirja teksti. Hageja nõue omistada täielikult endale teiste autorite tööd, on pahatahtlik. Pole põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt hageja õigust autorsusele või autorinimele on rikutud. Eeltoodust tulenevalt ei ole rikutud hageja AutÕS § 12 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud isiklikke õigusi. Kohus on tuvastanud, et lepingu nr 15 kohaselt kohustus hageja andma kostjale üle albumi täieliku käsikirja, kuid on jätnud tähelepanuta asjaolu, et lepingu kohaselt pidi nimetatud käsikiri koosnema üksnes nelja perioodi käsitlevast tekstist, puudub igasugune viide eessõnale. Pidades albumile kahe eessõna lisamist hageja õiguste rikkumiseks, on kohus ekslikult samastanud albumi “Eduard Tubin ja tema aeg” ning hageja koostatud käsikirja. AutÕS § 31 lg 2 järgi albumi kui kollektiivse teose autoriõiguse kuuluvusest kostjale on AutÕS § 12 lg 1 p 4 kohaselt kostjal õigus lubada lisada albumile eessõnasid. Eeltoodust tulenevalt ei ole rikutud hageja AutÕS § 12 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud isiklikke õigusi. Mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks puudub alus. Vastused apellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

kirjastada ja trükkida album "Eduard Tubin ja tema aeg", mille autor on hageja, toimetaja I. Kivi ja konsultant M. Pärtlas. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejaga sõlmitud töövõtulepingu järgi tellijaks muuseum ja töövõtjaks hageja. Lepingu kohaselt on poolte eesmärgiks koostada, toimetada, kirjastada ja trükkida album "Eduard Tubin ja tema aeg", mille autor on hageja, toimetaja I. Kivi ja konsultant M. Pärtlas. Lepingu p 1 järgi kohustus hageja tegema ja andma muuseumile üle albumi täieliku käsikirja lepingus märgitud etappide kaupa ning tellija kohustus selle eest töövõtjale tasuma. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja on üksnes teose teksti autor ja muuseum omandas autoriõigused hagejaga sõlmitud lepingu alusel tööandjana. Maakohus on eksinud 29.04.2004 sõlmitud lepingu nr 15 tõlgendamisel. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg-st 4 juhindudes nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. 29.04.2004 lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda ka autoriõiguse seaduses sätestatust. Ringkonnakohus leiab, et pooled sõlmisid 29.04.2004 töövõtulepingu uue teose loomiseks, s.t esitada tuli albumi täielik käsikiri neljas erinevas etapis, mis pidi kajastama E. Tubina eluperioodi 1905-1982. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et E. Tubina esindaja volitas teda E. Tubina loomingut avaldama; tema pöördus 2003. aastal Kultuuriministeeriumi poole, et selline album välja anda; 29.04.2004 sõlmitud lepingu valmistas ette kostja; lepingu sõlmimisel ei olnud juttu teistest autoritest. AutÕS § 4 lg 2 kohaselt loetakse autoriõiguse seaduse tähenduses teoseks mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. Autoriõigus teosele tekib AutÕS § 7 lg 1 järgi teose loomisega. Teos loetakse sama paragrahvi teise lõike kohaselt looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis. Ekslik on kostja seisukoht, et teose autorid on hageja ja kostja. Kas seejuures on tegemist teose kaasautorite või ühisautorite või kollektiivse teosega, pole kostja selgitanud ega kohtud tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on tekkinud ainuautoriõigus teosele, milleks on kogumik. Tõendatud on hageja seletuse ja tunnistajate ütlustega, et hageja valis materjali ja süstematiseeris selle, võttes aluseks E. Tubina erinevad elu- ja loominguperioodid seostatuna ajaloolise ja poliitilise taustaga. Tegemist on helilooja elust ja loomingust ülevaadet andva albumiga, mis kajastub perioodidena aastaid 1905-1930, 1930-1944, 1944-1961 ja 1961-1982. Lepingu nr 15 p 1 kohaselt telliti hagejalt albumi täielik käsikiri neljas erinevas etapis, mis pidi kajastama perioodi 1905-1982. Lepingu nr 15 p 1.1.1 periood 1905-1930 on kogumikus avaldatud 1. ja 2. peatükina, lepingu p 1.1.2 periood 1930-1944 3. ja 4. peatükina, lepingu p 1.1.3 periood 1944-1961 5. ja 6 peatükina ning lepingu p 1.1.4 periood 1961-1982 7., 8. ja 9. peatükina (I kd, t.lk 16). Maakohus on eksinud, kui on lepingus nr 15 nimetatud perioodid samastanud peatükkidega kogumikus. Et kogumiku koostajaks oli hageja, on tõendatud tunnistajate E. Pärnaste ja I. Kivi ütlustega. I. Kivi ütlustel ei olnud tema tööülesandeks luua teos, vaid ta oli teose toimetajaks ja temaga sõlmitud töövõtulepingus oli tööülesannetena märgitud tekstide analüüs ja süstematiseerimine, teksti toimetamine ja korrektuuri korduv lugemine, fotode ja käsikirjade otsimine kogudest, teksti autori esitatud fotode ja materjalide süstematiseerimine ja valik kujundaja jaoks, fotode ja materjali skaneerimine esialgse maketi jaoks, projekti juhtimine (t.lk 266-267). Maakohus on jätnud hindamata tunnistaja I. Kivi ütlused, millega

on rikutud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kõigi tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet ja kohtuotsuse põhjendamise nõuet (TsMS § 436 lg 1). Tunnistaja E. Pärnaste ütlustel oli tema teose väljaandmisel kirjastajapoolne tehniline toimetaja esimese nelja peatüki juures ja album on realiseerunud sellisena, nagu hageja 2003. aastal rääkis. Tunnistaja ütlustel oli illustratiivne materjal (noodid, isiklik kirjavahetus, kunstiteosed, ajaloolised fotod, artiklid) albumi käsikirja osaks ja tunnistaja otsis materjale, mida hageja valduses ei olnud, hageja juhiste järgi. Tunnistaja teada oli hageja neid materjale kogunud aastaid (I kd, t.lk 267-268). Tunnistaja R.Lehiste poolt antud ütlustel koostas tema eessõna ja tegi pilte ning ta peab end teose kaasautoriks (I kd, t.lk 268). Maakohus on tunnistaja R. Lehiste ütlustest teinud ebaõige järelduse, et muuseum oli kogumiku koostajaks. Hinnates asjas kogutud tõendeid, leiab ringkonnakohus, et 29.04.2004 sõlmitud lepingu alusel valmis kogumik, mille autoriks on hageja. Tegemist ei ole kollektiivse teosega ning samuti ei ole tõendatud, et sellel teosel oli kaas- või ühisautoreid. Eeltoodud põhjendustel ei ole alust rahuldada kostja apellatsioonkaebust, milles kostja palub jätta hageja nõue rahuldamata. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus hageja autoriõiguse rikkumisega seonduvat. Maakohus tuvastas hageja isiklike õiguste rikkumise, mis seisnes selles, et hageja kui teose autori nime ei olnud kogumiku kuuendal leheküljel märgitud ja tema nõusolekut ei küsitud eessõnade lisamiseks ning hageja eessõna väljajätmiseks. Maakohus pidas õiglaseks hüvitise suuruseks 10 000 krooni. Riigikohus on 28.04.2010 lahendi p-s 16 märkinud, et kui kostja leidis, et hageja rikub töövõtulepingut, oli tal õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hagejale oleks esitatud hagejale pretensioone lepingus märgitud tähtaegadest kinnipidamise osas. Isegi juhul, kui teose autor rikub lepingut, ei anna võlaõigusseadus ega autoriõiguse seadus teose tellijale õigust jätta autor ilma autoriõigusest. Ringkonnakohus leiab, et asjas on leidnud tõendamist, et rikutud on hageja isiklikke õigusi, s.t rikutud on õigust autorsusele, õigust autorinimele, õigust teose puutumatusele ja õigust teose lisadele. AutÕS § 11 lg 1 p 4 kohaselt on autoril õigus lubada lisada oma teosele teiste autorite teoseid (eessõnasid, järelsõnasid, kommentaare, selgitusi, uusi osasid jms). Kostja rikkus hageja isiklikke õigusi sellega, et jättis hageja autorina märkimata, sest hageja nime märkimine tiitellehe pöördel ei ole samastatav autori nime teosel märkimisena. Samuti ei andnud hageja nõusolekut tema koostatud eessõna väljajätmiseks ja teiste eessõnade lisamiseks, mida lisaks hageja seletusele kinnitavad tunnistaja I.Kivi ütlused (I kd, t.lk 267) Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hüvitama hagejale mittevaralise kahju. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus käesoleva vaidluse asjaolusid ja peab õigeks ja õiglaseks 50 000 krooni väljamõistmist. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ning rahuldab hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad kahes kohtuastmes kantud menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Reet Allikvere

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.