OÜ SABAKONN hagi Tähesaju City OÜ vastu 2 878 728 krooni ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.05.2010 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse hind 719 682 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tähesaju City OÜ apellatsioonkaebus SABAKONN vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ SABAKONN (10687995), esindajad vandeadvokaat Paavo Paas ja advokaat Andrias Palmits; Kostja: Tähesaju City OÜ (11277696), esindajad seaduslik esindaja Hindrek Leppsalu ja vandeadvokaat Denis Polman
Kohtuistungi toimumise aeg
15.11.2010
ja
OÜ
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Tähesaju City OÜ apellatsioonkaebus osaliselt, OÜ SABAKONN vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 12.05.2010 otsus menetluskulude jaotuse osas, muus osas jätta otsus muutmata. Maakohtu otsuse terviklik resolutsioon:
2.Välja mõista Tähesaju City OÜ-lt 719 682 krooni OÜ Sabakonn kasuks.
3.Jätta menetluskulud 3⁄4 osas hageja kanda ja 1⁄4 osas kostja kanda. Kogu seni kantud menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1): Maakohtu menetluskulud jäävad 3⁄4 osas hageja kanda ja 1⁄4 osas kostja kanda Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215
Edasikaebe kord: Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 28.11.2008 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 2 878 728 krooni ja viivise 50 089,86 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.07.2007 korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi leping), mille alusel kohustus hageja ostma kostjalt korteriomandi, mille reaalosaks on Tallinnas, Tähesaju tee 27 kaubanduskeskuses asuv kaubanduspind. Hageja tasus kostjale ostuhinnast 5 757 456 krooni, millest poole, s.o 2 878 728 krooni on kostja hagejale tagastanud. Kostja teatas hagejale 02.07.2008 e-kirjaga, et kaubanduskeskuse avamise tähtpäevaks on 02.08.2008 ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks on broneeritud notariaeg 23.07.2008. Kostja rikkus lepingus ettenähtud kaubanduskeskuse avamisest etteteatamise neljakuulist tähtaega. Ka notariaeg oli kostja poolt määratud vastuolus lepingus kokkulepituga. 14.07.2008 kirjas teavitas hageja kostjat, et kostjal ei ole võimalik kaubanduskeskuse avamisest hilinenult teavitamise tõttu järgida muid lepingus sätestatud tähtaegu ja palus kindlaks määrata uued, lepinguga kooskõlas olevad tähtajad. 03.07.2008 kirjas teatas kostja, et on hagejat kaubanduskeskuse avamisest tähtaegselt teavitanud ning ei teata hagejale muid tähtaegu. 17.08.2008 keeldus kostja kaubanduspinna valdust hagejale üle andmast. 18.07.2008 kirjas teatas hageja kostjale, et taganeb lepingust juhul kui kostja ei määra kindlaks kaubanduskeskuse avamise ning asjaõiguslepingu sõlmimise uusi aegu kooskõlas lepinguga. 30.07.2008 teatas kostja notari poolt koostatud ja tõestatud avalduses, et taganeb poolte vahel sõlmitud lepingust, kuna hageja ei ilmunud 23.07.2008 sõlmima asjaõiguslepingut. Hageja leiab, et kostjapoolne lepingust taganemine ei ole kehtiv. Hageja taganes lepingust 16.09.2008. Kostja andis üle kaubanduspinna valduse umbes nädala möödudes kostja poolsest lepingu taganemisest AS-ile Common. Kostja ei ole hagejale tagastanud ülejäänud 2 878 728 krooni, leides, et tal on lepingu alusel tekkinud õigus pidada leppetrahvina hageja poolt tasutud ettemaksust kinni 10% lepingu eseme ostuhinnast. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub õigus leppetrahvi nõuda. Hageja palus kostjalt välja mõista 2 878 728 krooni ning viivise 50 089,86 krooni. Alternatiivselt palus hageja kostja poolt kinnipeetud leppetrahvi vähendada 300 000 kroonini.
2.23.12.2009 täpsustas hageja oma nõuet ja palus kostjalt lisaks välja mõista ka viivis, mis ei olnud sissenõuavaks muutunud hagiavalduse esitamise ajaks, protsendina, märkides viivise määraks 0,03% päevas. Alternatiivselt palus hageja leppetrahvi vähendada kohtu poolt mõistlikuks peetava rahasummani ning mõista kostjalt välja vähendatud leppetrahvi vahe. Kohtuistungil suurendas hageja oma viivisnõuet 393 925,13 kroonini ning palus kostjalt välja mõista ka viivis, mis ei olnud 12.04.2010 sissenõutavaks muutunud juhindudes VÕS 13 lg 1 tulenevast viivise määrast. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et on lepingut täitnud nõuetekohaselt. Hageja rikkus oluliselt lepingut ja see andis kostjale aluse lepingust taganemiseks. Kostjapoolne lepingust
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215 taganemine on seaduslik ja kehtiv. Kostja teatas hagejale kaubanduskeskuse avamise tähtpäeva 17.09.2007 ja 12.03.2008 ning asjaõiguslepingu sõlmimise ajast 17.06.2008 ja 30.06.2008 e-kirjaga. Hageja tegelikuks eesmärgiks on lepingu kohustustest pääsemine ilma sanktsioonideta, kuna hageja ei soovi korteriomandit omandada, sest kinnisvaraturg on oluliselt langenud ja hageja ei saanud pangalaenu korteriomandi ostu finantseerimiseks. Kostja ei nõustu leppetrahvi vähendama. Korteriomandi müügihinna saamine oli kostja jaoks väga oluline, kuna projekt on väga suur ja kapitalimahukas, mille realiseerimiseks pidi kostja võtma pangalaenu. Ehituse valmimisel oli kostja laenudega ülekoormatud ja arvestas vaidlusaluse korteriomandi müügihinnaga laenu tagasimaksete planeerimisel. Hagejapoolse lepingu rikkumisel pidi kostja kiiresti otsima väljapääsu ja sõlmima asendustehinguüürilepingu Common AS-iga 10% madalama üürihinnaga. Samuti seisis kõnealune pind kuu aega tühjana. Seega kannab nüüd kostja turu langemise riski. Kostja kahju on kordades suurem kui lepingus kokkulepitud leppetrahv, mistõttu ei ole mingilgi viisil põhjendatud leppetrahvi suuruse alandamine. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 12.05.2010 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 719 682 krooni. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Müügilepingut (VÕS § 208 lg-le 1) iseloomustab teatava asja omandi üleandmise kohustus tasu eest. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 12.07.2007 korteriomandi müügilepingu. Lepingu punktide 4.3.1, 4.3.2 ja 4.3.3 järgi kohustus hageja tasuma ostuhinna selliselt, et lepingu sõlmimisest 3 pangapäeva jooksul 1 439 364 krooni, 15.09.2007 4 318 092 krooni ja 23 029 824 krooni kohustus hageja hoiustama hiljemalt lepingu eseme kinnisomandi üleandmiseks sõlmitava asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks notarikontole. Lepingu punktis 5.1 lepiti kokku, et lepingu eseme otsese valduse koos kõigi lepingu eseme päraldisteks olevate dokumentidega antakse ostjale üle hiljemalt 14 kalendripäeva enne kaubanduskeskuse ametlikku avamist, kuid mitte hiljem kui 30.09.2008. Lepingu punkti 6.2 järgi kohustus kostja teostama kõik toimingud asjaõiguslepingu sõlmimiseks, sh kokku leppima notari aja ning teavitama sellest kirjalikult käesolevas lepingus märgitud või ostja poolt teatatud ostja e-posti aadressil vähemalt 20 kalendripäeva ette. Lepingu punkti 6.3 kohaselt peab ostja olema valmis avama lepingu eseme äriruume majandustegevuseks kaubanduskeskuse avamise päeval. Kaubanduskeskuse avamise päeva teatab müüja ostjale vähemalt 4 kuud ette.
5.Kohus tuvastas, et 17.09.2007 e-kirjaga teavitas kostja seaduslik esindaja Hindrek Leppsalu hageja seaduslikku esindajat Arne Vesket kaubanduskeskuse ametlikust avamisest 02.08.2008. Samuti on 12.03.2008 edastatud hagejale ametliku avamise kuupäev, milleks oli 02.08.2008. Seega kostja teavitas hagejat nõuetekohaselt. Asjaolu, et kostja on edastanud informatsiooni e-posti aadressile, on kooskõlas varasema pooltevahelise suhtlemistavaga.
6.Kohus luges tõendatuks, et kostja teavitas hagejat nõuetekohaselt asjaõiguslepingu sõlmimise ajast, poolte e-kirja vahetusega 30.06.2008 ning 03.07.2008. Asjaolu, et asjaõiguslepingu sõlmimise aeg oli määratud 23.07.2008 ja see on 3 päeva vähem, kui 14 päeva enne kaubanduskeskuse avamist 02.08.2008, on tingitud eelkõige hagejast endast, kuna 30.06.2008 e-kirjast nähtub, et esialgselt oli planeeritud aeg asjaõiguslepingu sõlmimiseks 16.07.2008. Poolte vahel tekkisid tõenditest nähtuvalt sisulised vastuolud, mille tõttu 23.07.2008 asjaõiguslepingut ei sõlmitud.
7.Kostja taganes lepingust 30.07.2008 notariaalse avaldusega VÕS § 188 alusel põhjusel, et hageja asjaõiguslepingut sõlmima ei ilmunud ning lepingu punktide 6.5.1 ja 6.5.5 järgi on asjaõiguslepingu sõlmimisele ilmumata jätmine aluseks lepingust taganemiseks.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215 Hagejapoolne lepingust taganemine ei ole antud juhul kehtiv ja leping lõppes kostjapoolse lepingust taganemisega. Kuna kostjapoolne lepingu rikkumine tõendamist ei leidnud, siis ei ole põhjendatud hageja nõue kostjalt 2 878 728 krooni ja viivise 393 925,13 krooni väljamõistmiseks.
8.Hageja esitas alternatiivse nõude leppetrahvi vähendamiseks kohtu poolt mõistlikuks peetava rahasummani. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja on kokkulepitud ostuhinnast 28 787 280 kroonist tasunud kostjale 5 757 456 krooni. Nimetatud summast on kostja hagejale 04.08.2008 tagastanud 2 878 728 krooni ning ülejäänud 2 878 728 krooni leppetrahvina kinni pidanud. Vastavalt VÕS § 158 lg-le 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu punkti 6.7 kohaselt lepingust taganemisel ostjapoolse rikkumise tõttu mh lepingu punkti 6.5.1 (ostja ei ilmu müüja poolt ostjale vähemalt 20 päeva e-posti teel ette teatatud päeval notaribüroosse asjaõiguslepingu sõlmimisele ja ei ole müüjat teavitanud seaduslikust takistusest) ja/või 6.5.2 (asjaõiguslepingu sõlmimiseks määratud päevaks ei ole müüjale ja/või notari notarikontole tasutud ostuhinda) alusel on ostja kohustatud tasuma müüjale leppetrahvi 10% lepingu esemeks oleva korteriomandi ostuhinnast. Lepinguosalised lepivad kokku, et käesoleva lepingu alusel ostja poolt müüjale tasutud summast jääb leppetrahvina tasumisele kuuluv summa müüjale, ülejäänud summa kohustub müüja ostjale tagastama 5 pangapäeva jooksul arvates lepingust taganemisest. Seega on kostja leppetrahvi kohaldamisel käitunud vastavalt lepingule. Ka on lepingus kokkulepitud leppetrahv 10% ostuhinnast tavapärane suurus. VÕS § 161 lg 1 järgi võib kahjustatud lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Seega pole kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav, kuna leppetrahvi eesmärgiks on eelkõige kohustuse täitmisele sundimine. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega võimaldab viidatud säte kohtul oma diskretsiooniõigust kasutades vähendada nõutav leppetrahvi summa mõistliku suuruseni võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kohus otsustab leppetrahvi vähendamise lepingupoolte huve kaaludes.
9.Kohtule esitatud 01.08.2008 äriruumide üürilepingust nähtub, et kostja on andnud Common AS-ile Tallinnas Tähesaju 27/29 hoones üürile kaubanduspinna kuni 01.09.2018 (I köide lk 116-125). Lepingu punkti 3.1 kohaselt on esimesed 12 kuud üür 165 krooni ühe ruutmeetri eest kuus, kokku 141 405 krooni kuus, alates teisest aastast on vastavalt 172 krooni ruutmeetri eest, kokku 147 404 krooni ning alates kolmandast aastast vastavalt 180 krooni ruutmeetri eest, kokku 154 260 krooni. Nimetatud lepingut on muudetud 17.09.2009, mille punkti 1 järgi on perioodil 01.09.2008 kuni 28.02.2009 üür 141 405 krooni kuus, perioodil 01.03.2009 kuni 30.06.2009 üür 115 695 krooni kuus, perioodil 01.07.2009 kuni 30.09.2009 üür 105 411 krooni kuus, 01.10.2009 kuni 31.12.2009 üür 100 269 krooni kuus, 01.01.2010 kuni 31.03.2010 üür 95 127 krooni kuus, perioodil 01.04.2010 kuni 31.08.2010 üür 147 404 krooni kuus ning alates kolmandast aastast on üür 180 krooni ruutmeetri eest, kokku 154 260 krooni kuus. Nimetatud summad ei sisalda ühtegi riiklikku ega kohalikku maksu, sealhulgas käibemaksu (I köide lk 198-199). Seega on kostja koheselt peale hagejaga sõlmitud lepingust taganemist 30.07.2008 sõlminud kõnesoleva kaubanduspinna kasutamiseks üürilepingu vastavalt turu tingimustele. Kostja kindlustas turuhinnaga sõlmitud kümne aastase üürilepinguga endale pideva sissetuleku üürimaksete näol. Küll aga arvestab kohus sellega, et kostjal lasus antud juhul risk oma kohustuste täitmisel kaubanduskeskusega seotud projekti finantseerimisel. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ja VÕS § 162 lg 1 alusel, vähendas
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215 kohus leppetrahvi 2 159 046 kroonini ning mõistis kostjalt välja 719 682 krooni, s.o 1⁄4 kinnipeetud leppetrahvist. Apellatsioonkaebus
10.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse ja palus uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Arvestades menetluse keerukust ja kestvust oleks menetluskulude jätmine poolte enda kanda sõltumata hagi rahuldamise ulatusest on antud juhul ääretult ebaõiglane.
11.Kostja leiab, et asendustehingu sõlmimine kohe pärast põhitehingu ärajäämist ei saa olla leppetrahvi vähendamise põhjenduseks, sest see asjaolu ei mõjuta mitte kuidagimoodi põhitehingu ärajäämisega kostjale tekitatud kahju suurust. Asjaolud, mida saab arvestada leppetrahvi vähendamisel on sätestatud VÕS § 162 lg 2. Asendustehingu sõlmimise aeg pärast põhitehingu ärajäämist ei anna mitte mingit indikatsiooni kostja tegeliku kahju kohta. Kahju üle otsustamiseks tuleb uurida ja omavahel võrrelda asendus- ja põhitehingu tingimusi, mida maakohus teinud ei ole. Asendustehingu sooritamise lühike aeg näitab vaid kostja aktiivset tegutsemist suurema kahju ärahoidmise eesmärgil. Otsuses on leppetrahvi mõistlik suurus määratud meelevaldselt. Kohus ei ole põhjendanud, miks on leppetrahvi mõistlikuks suuruseks 719 682 krooni ehk 1⁄4 kinnipeetud leppetrahvist. Kuna ainuüksi asendustehingu sõlmimise aeg ei võimalda teha järeldusi kostja kahju ulatuse kohta, ei saa asendustehingu sõlmimise aja põhjal määrata leppetrahvi mõistlikku suurust. VÕS §-st 162 on tuletatav põhimõte, et leppetrahvi vähendamist saab nõuda kui kahjustatud poole reaalne kahju on leppetrahvi suurusest oluliselt väiksem. Seega ei pidanud kostja tõendama oma tegelikku kahju suurust. Leppetrahvi vähendamiseks pidi hageja tõendama, et kostja kahju oli leppetrahvist oluliselt väiksem. Mõlemad pooled on esitanud tõendid kostja kahju suuruse kohta, kuid kohus ei ole neid hinnanud. Maakohus pidi võtma seisukoha leppetrahvi vähendamise küsimuses lähtudes poolte poolt esitatud tõenditest. Kostja tõendas, et tema tegelik kahju oli leppetrahvist oluliselt suurem. Vastuapellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsuse peale esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus vähendas leppetrahvi 719 682 kroonini ja teha uus otsus, millega vähendada leppetrahvi suurust 1 439 364 kroonini ja mõista kostjalt hageja kasuks välja vähendatud leppetrahvi vahe ehk 1 439 364 krooni. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162 lg-s 1 sätestatut, kuna kohus jättis leppetrahvi vähendamisel arvestamata kostja õigustatud huvi puudumise leppetrahvi maksmise vastu ning leppetrahvi tuleb olulisel määral vähendada. Vastasel juhul viiks leppetrahvi maksmine kostja alusetu rikastumiseni. Kostjal ei tekkinud lepingust taganemise tõttu mitte mingisugust kahju, mis õigustaks leppetrahvi saamist. Sellise kahju tekkimist ei ole kostja tõendanud ega saanudki tõendada, kuivõrd ta jätkas oma tavapärast majandustegevust ning tegi vahetult pärast lepingust taganemist sama objekti suhtes uue lepingupartneriga teise tehingu. Üürilepingu sõlmimisega on kostja teinud enda jaoks soodsama tehingu, kui seda oli kaubanduspinna müümine hagejale. Kuna kaubanduskeskuses oli juba avatud 3 kodutehnika müügiga tegelevat kauplust, millest tulenevalt võib järeldada, et kostja ise ei soovinud oma ärilistes eesmärkides veel neljanda kodutehnika kaupluse avamist nende kõrval. Lepingust taganemise järel on kostja jätnud leppetrahvina endale hageja poolt tasutud ostuhinna 2 878 728 krooni, samas jäi ka kaubanduspind kostja omandisse ning ta kasutab seda jätkuvalt oma tavapärases majandustegevuses tulu teenimiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215 ning jõudnud ka seetõttu leppetrahvi vähendamisel ebaõige tulemuseni. Lisaks sellele ei ole kohus leppetrahvi vähendamise ulatust ka piisavas mahus motiveerinud. Kohus ei ole selgitanud, millist puutumust omab kostja ja AS-i Common vaheline üürileping pooltevahelistele õigussuhetele, mis tingiks leppetrahvi vähendamise just 1⁄4 võrra. Maakohus jättis leppetrahvi vähendamisel hindamata hageja poolt esitatud tõendi, millest nähtub, et Tallinnas Lasnamäe linnaosas ei olnud arendatavate kaubanduspindade müügihind langenud ja kostja lepingust taganemise järel ei ole tema seisund kinnisvara müügihindade muutumatuse tõttu halvenenud. Seetõttu ei saanud kostjal olla ka kõrgendatud huvi leppetrahvi tasumise vastu ning maakohus oleks pidanud leppetrahvi vähendama vähemalt 1⁄2 võrra, mõistes kostjalt välja 1 439 364 krooni. Vastustaja seisukoht
14.Pooled vaidlevad vastastikku apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja vastuapellatsioonkaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, menetluskulude väljamõistmise osas tuleb otsus tühistada. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes väljamõistmisele kuuluva leppetrahvi suuruse vähendamise üle. Maakohtu otsus vastab leppetrahvi vähendamise osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Maakohus on teinud seadusliku otsuse, apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise maakohtule. Vastuseks apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Leppetrahvi vähendamisel mõistliku suuruseni pidi kohus arvestama võlausaldaja võimalikke huve lepingu täitmise vastu lepingus kokkulepitud viisil. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul oli leppetrahvi eesmärgiks eelkõige kohustuse täitmisele – asjaõiguslepingu sõlmimisele – sundimine ehk survefunktsioon. Pooled on menetlusdokumentides väitnud, et leppetrahvil oli kostjale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsioon (VÕS § 158 lg 3). Seega võis ringkonnakohtu hinnangul täita kokkulepitud leppetrahv mõlemat funktsiooni.
16.Maakohus on tõlgendanud õigesti VÕS § 161 lg-s 1 sätestatut ja leidnud, et kahju olemasolu või puudumine ei ole lepingu rikkumise korral leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav, leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Hageja ei tuginenud hagiavalduses asjaolule, et leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur võrreldes kostjale tekkinud kahjuga. Hageja leidis, et kostjal puudus oluline õigustatud huvi selle vastu, et vaidlusalune asjaõigusleping sõlmitaks just hagejaga. Kuigi hagiavalduse p-s 7.3 on hageja käsitlenud kostjal tekkinud võimalikku kahju, on hageja leidnud, et kahju ei saanud olla suurem kui 2,8 miljonit krooni. Seega ei tuginenud hageja asjaolule, et kostjal tekkinud kahju oli leppetrahviga võrreldes väike. Nimetatud asjaoludel ei pidanud maakohus hindama tõendeid kahju tekkimise kohta kostjal tehingu (asjaõiguslepingu sõlmimine) ärajäämise tõttu, kui esinesid muud asjaolud, mis võimaldasid hinnata leppetrahvi ebaproportsionaalsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene VÕS § 161 lg 1 ega § 162 lg 1 sõnastusest vajadus võrrelda leppetrahvi suurust võlausaldaja kahjudega, kui võlgnik sellele oma taotluses leppetrahvi vähendamiseks ei tugine.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215
17.VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nagu nähtub normi sõnastusest, on tegemist lahtise loeteluga. Võlaõigusseadus ei sea piiranguid kohtule, milliste asjaoludega võib kohus leppetrahvi suuruse vähendamisel arvestada. Kohus tuvastas järgmised asjaolud: - tegemist oli antud asjaoludel tavapärase suurusega leppetrahviga (so 10 % müügihinnast); - hageja ei täitnud oma müügilepingust tulenevat kohustust sõlmida asjaõigusleping; - kostja sõlmis asendustehinguna vastavalt turu tingimustele üürilepingu vaidlusalusele kaubanduspinnale kestusega kümme aastat, üüri maksmine pidi algama alates 01.09.2008; - kostjal lasus risk oma kohustuste täitmisel kaubanduskeskusega seotud projekti finantseerimisel. Kohus on arvestanud leppetrahvi vähendamisel ja selle mõistliku suuruse arvestamisel kõigi eelnimetatud asjaoludega kogumis (otsuse p 13). Kohtuotsuses ei sisaldu järeldust, et ainuüksi asendustehingu sõlmimise aeg kohe pärast põhitehingu ärajäämist on leppetrahvi vähendamise aluseks nagu apellant väidab.
18.Apellatsioonkaebuse väide (punkt 2), et kohus pidas leppetrahvi mõistlikuks suuruseks 719 682 krooni, on ekslik. Otsuse punktist 13 järeldub üheselt, et leppetrahvi on vähendatud 2 159 046 kroonini ja kostjal tuleb juba kinnipeetud summast tagastada 719 682 krooni.
19.Leppetrahvi summa vähendamisele kuuluva summa määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-87-10 p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleval juhul diskretsioonipiire ületanud ja otsus vastab leppetrahvi väljamõistmise osas TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele.
20.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta apellandi käsitluse, mille kohaselt leppetrahvi ei saanud vähendada, kuna see oli juba tasutud. Tegemist on uute asjaoludega, mida kostja maakohtus esile ei ole toonud ja mille esitamist esmakordselt apellatsiooniastmes ei ole põhistatud.
21.Hagihind maakohtus oli 2 878 728 krooni ja kohus rahuldas nimetatud nõudest 1⁄4. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu poolt menetluskulude enda kanda jätmine arvestades hagi rahuldamise ulatust ei ole antud juhul õigustatud. Riigikohus on märkinud, et hagi osalisel rahuldamisel ei ole õige jätte menetluskulusid poolt endi kanda, kui poolte kokkuvõttes saavutatud hüvede tasakaal on märkimisväärselt erinev (vt Riigikohtu lahend 32-1-73-10). Menetluskulude osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja määrab uue menetluskulude jaotuse, jättes maakohtus kantud menetluskuludest 3⁄4 hageja kanda ja 1⁄4 kostja kanda (TsMS § 163). Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt vaid menetluskulude jaotuse osas, vastuapellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, hagi hinnalt on kaebused võrdsed, jätab ringkonnakohus kummagi poole menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1).
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-08-80215 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ele Liiv
Ulvi Loonurm
Ande Tänav
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.