Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsMS § 80 lg 1 kohaselt välisriigis elava Eesti Vabariigi kodaniku vastu, kellele laieneb eksterritoriaalsus, ja välisriigis töötava avalikust teenistujast Eesti Vabariigi kodaniku vastu võib esitada hagi tema viimase Eesti-elukoha järgi. Rahvastikuregistri andmetel on A. S. küll Eesti Vabariigi kodanik, kuid kohtule ei ole esitatud andmeid, millest nähtuks, et kostja oleks isikuks, kellele laieneks eksterritoriaalsus. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ta on isikuks, kes töötaks välisriigis avalikus teenistuses. Seega ei kuulu kostja suhtes kohtualluvuse kindlaksmääramisel kohaldamisele TsMS § 80 lg 1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 09.12.2005 tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale üle 1 597, 79 eurot. Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi nr S 1.1. Algselt kokku lepitud üldtingimusi on krediidiandja hiljem ühepoolselt muutnud üldtingimuste p 6.2 sätestatud korras. Kuna kostja ei teatanud hagejale üldtingimuste muutmisega mittenõustumisest ega lepingu lõpetamise soovist, hakkasid uued krediidilepingute üldtingimused S kostja suhtes kehtima 14.aprillist 2006. Krediidilepingute üldtingimuste S p 10.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et vaidlused kuuluvad lahendamisele Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas, tarbijaga sõlmitud lepingu puhul seaduses sätestatud kohtus. Juhul, kui krediidisaaja või käendaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või krediidisaaja või käendaja elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. TsMSRS § 4 kohaselt enne 1. jaanuari 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtib, kui see on sõlmitud seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuete kohaselt. Kuni 1.jaanuarini 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeris kohtualluvust tsiviilkohtumenetluse seadustiku 21 peatükk. TsMS ( kehtinud kuni 1. jaanuarini 2006) § 140 lg 1 andis pooltele võimaluse kokku leppida kohtualluvuses. VÕS § 42 lg 1 alusel on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 10 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustatav tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud liitumislepingus sätestatud tüüptingimus kohtualluvuse osas on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 10, kuna see tüüptingimus kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult ja rikub oluliselt tema kui lepingupoole õiguste ja kohustuste tasakaalu ning seadusega vastuolus olev tehing on ka TsÜS § 87 kohaselt tühine. TsMS § 72 sätestab Harju Maakohtu erialluvuse juhtudel, kui asi ei allu üldsätete järgi Eesti kohtule või kui sellist alluvust ei ole võimalik kindlaks teha ja välislepingust või seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub alus kohaldada ka Harju Maakohtu erialluvust mõnel TsMS § 72 lg 1 loetletud alusel. Hageja on juriidiline isik ja pole mingit alust arvata, et tal ei oleks võimalik oma õigusi xxxxxxxxxxxxxxxx kaitsta. Seega kuulub kostja suhtes kohtualluvuse kindlaksmääramisel kohaldamisele TsMS § 70 lg 2, 4. Vastavalt TsMS § 70 lg 4 kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EL Nõukogu määrusega 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 012,

2 (3)

16.01.2001, lk 1–23) ja määrusega 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1– 29), või muu EL Nõukogu määrusega. EL Nõukogu määruse 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikkel 2 p 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kuna esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, millel on iseloomulikud tarbijalepingu tunnused, siis kuulub kohtualluvuse suhtes kohaldamisele ka nimetatud EL Nõukogu määruse 44/2001 art 16 p 2, mille kohaselt teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Neil asjaoludel kohus leiab, et kuna asi ei allu Tartu Maakohtule ega mõnele teisele Eesti kohtule, keeldub kohus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel BIGBANK AS hagi A. S. vastu 48 518, 08 krooni ja viivise nõudes menetlusse võtmast ja tagastab hagi selle esitajale.

Kohtunik:

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.