Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluse käik 30.12.2009a. esitas OÜ Kissmaier Pärnu Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse osaliseks läbivaatamiseks hagimenetluses. Taotluse kohaselt palutakse vaadata hagimenetluses läbi Kristi Valdna avaldus OÜ-u Kissmaier vastu ülesütlemise hüvitise 11 963,70 krooni ning tööseisaku/töötasu 997,15 krooni väljanõudmise osas. 10.02.2010. tegi Pärnu Maakohus kohtumääruse, millega kohustas hagejat Kristi Valdnat esitama oma nõue hagiavaldusele ettenähtud vormis. 22.02.2010.a. esitas K. Valdna kohtule hagiavalduse. 15.04.2010. saabusid kohtusse töövaidlusasja toimikud. 28.04.2010. tegi Pärnu Maakohus kohtumääruse, millega võttis esitatud hagiavalduse menetlusse. 20.05.2010. esitas kostja kohtule kirjaliku vastuse. 10.08.2010, 06.09.2010 ja 05.10.2010 toimusid kohtu eelistungid. 22.09.2010 esitas hageja täiendavad seisukohad. 03.11.2010. vaatas kohus tsiviilasja läbi kohtuistungil. Hagejate nõuded, selle aluseks olevad asjaolud ja hagejate seisukoht kohtus Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töölepingu 01.04.2007, mida muudeti 01.04.2008a. Töölepingu muudatuse kohaselt pidi hageja asuma tööle täistööajaga. Hageja hinnangul kostja seda ei võimaldanud. Kostja rikkus poolte vahel sõlmitud töölepingut korduvalt ja pikema aja jooksul, mis seisnes selles, et ta ei taganud hagejale tööd täistööajaga. Kostja selline käitumine muutus reegliks veebruarist 2009. Hageja tööseisakuteks mitte mingisugust soovi ei avaldanud. Kostja nõudis hagejalt töötamist 15-18 tundi ööpäevas järjestikustel ööpäevadel ilma, et oleks taganud 11 tunnilist vahet. Samuti ei võimaldanud kostja hagejale vaheaegu vähemalt 30 minutit peale 6 tunnilist töötamist. Töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud, et poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud 05.08.2009a. TLS § 91 lg 1 ja 2 alusel. Sellega on nõustunud ka kostja. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 17 945.55 krooni suuruses summas so ülesütlemise hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samuti mõistis töövaidluskomisjon hageja kasuks kostjalt välja 3 365.15 krooni 94,5 tunni eest ajavahemikul jaanuar-juuli 2009a. Hageja leiab, et vastavalt TLS § 100 lg 4 kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huvisid. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööleping on erakorraliselt töötaja poolt üles öeldud, kuna tööandja on lepingut rikkunud. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole esitanud oma nõuet vähendada hüvitist nelja kuu

jooksul vastavalt ITVS § 6 lg 1, siis on kostja nõue vähendada hüvitise suurust kahe kuu ulatuses summas 11 963.70 krooni, aegunud. Tööseisakud ja töö mitteandmine kostja poolt ei olnud põhjustatud hageja süül. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on nõudnud puhkepäevi või palunud ennast tööle rakendada lühema tööajaga kui 94,5 tundi perioodil 01.02.2009 kuini 31.07.2009.a. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale töötasu tööseisaku aja eest. 997,15 krooni. Hageja leidis, et kõik tõendid on esitatud juba töövaidluskomisjonis ning vaidluse läbivaatamisel tugines töövaidluskomisjoni toimikutes olevatele tõenditele. Kohtuistungil jäi hageja esitatud hagiavalduse juurde ja palus hagi rahuldada täies ulatuses. Kostja kirjalikud vastuväited, kostja poolt esitatud tõendid ja kostja seisukoht kohtus Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja leiab, et tema nõue hüvitise suurust muuta ei ole aegunud. Kohus või töövaidluskomisjon võivad muuta hüvitise suurust, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Oluline on, et seadus ei nõua eraldi taotluse esitamist hüvitise suuruse muutmise osas. Seega puudub aegumise kohaldamiseks alus. Tuleb arvestada, et kohaldati töötundide kohta summeeritud arvestust perioodiga kolm kuud. Hageja ise ei olnud võimeline töötama täiskoormusega, tulenevalt oma töövõimetusest. Arvestada tuleb, et töötamise tingimused on tingitud meelelahutusasutuse töö eripärast. Juhul, kui töötaja ei saanud töötada pikendatud tööpäevadel, siis ei saanud ta välja töötada ka tööaja riiklikku normi. Töölepingu lõpetamine oli tingitud eelkõige sellest, et hageja ei saanud oma tervislikust seisundist tingituna täita riiklikku tööaja normi. Hageja palus ise panna ennast pikkadesse töövahetustesse. Kostja on arvestanud hageja puhkuste sooviga. Kostja on nõus hagejale hüvitama saamata jäänud palka 1513.43 krooni.

Kostja palus tõendina välja nõuda arstliku ekspertiisi sisulise põhjenduse. Kohus rahuldas kostja taotluse ning võttis tsiviilasja materjalide juurde arstliku ekspertiisi otsuse nr 392334 sisulise põhjenduse /tl 98/. Kohtuistungil palus kostja jätta hagi rahuldamata.

Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 4264/9.3-2-2009/384 (edaspidi TVK I) ja 4590/9.3-2-2009/403 (edaspidi TVK II) toimikutega uurinud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lg 1 ja 2 sätestavad, et enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1.juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. I.

Esmalt analüüsib kohus, kas hageja nõue kohaldada aegumist on põhjendatud või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Hageja leiab, et nõue - kostjalt hageja kasuks töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitise suuruse muutmiseks, on aegunud ning palub kohtul kohaldada aegumist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Alates 01.07.2009.a kehtiva TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja sai hagejalt 05.08.2009.a. poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse koos hüvitise maksmise nõudega kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja hageja nõuet ei rahuldanud. OÜ Kissmaier vastas hagejale, et seisuga 05.08.2009 tööandja töölepingut ei lõpeta töötaja poolt esitatud avalduse alusel. (TVK I lk 18 ja 18 pöördel). 18.08.2009. esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 alusel (TVK I lk 1-5). 04.09.2009. esitas kostja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks (TVK II lk 1-4). Töövaidluskomisjon vaatas mõlemad avaldused läbi ühes menetluses ja tegi otsuse 05. novembril 2009.a. TVK otsusega jäeti rahuldamata OÜ Kissmaier nõue töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 05.08.2009 TLS § 91 lg 1 ja 2 alusel tööandja poolse olulise lepingu rikkumise tõttu. Kristi Valdna kasuks mõisteti välja hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 17 945.55 krooni. TLS § 100 lg 4 tuleneb, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas selle sätte teine lause annab kohtule ja töövaidluskomisjonile võimaluse muuta hüvitise suurust, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seega, selleks, et muuta hüvitise suurust peab keegi esitama nõude, juhul kui poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töötaja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud põhjendatult. Sellisel juhul võib kohtu hinnangul kõne alla tulla ITVS § 6 lg 1 sätestatud tähtaeg, et asjast huvitatud pool peab nõude esitama nelja kuu jooksul. Käesoleval juhul vaidlustas tööandja töötaja poolt esitatud avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, mis ühtlasi tähendab ka seda, et tööandja ei nõustunud kolme kuu hüvitise määraga. Kohtu hinnangul ei pidanud tööandja esitama eraldi nõuet hüvitise suuruse vaidlustamiseks kui tööandja oli juba vaidlustanud töötaja avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. TVK otsusega jäeti tööandja avaldus rahuldamata ja mõisteti välja töötaja kasuks hüvitis maksimaalmääras. Tööandja nõustus TVK otsusega osas, millega jäeti rahuldamata tema avaldus töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 05.08.2009 TLS § 91 lg 1 ja 2 alusel tööandja poolse olulise lepingu rikkumise tõttu. Peale TVK otsust pöördus kostja kohtusse seaduses sätestatud aja jooksul ning esitas nõude, mille kohaselt ta vaidlustas

hüvitise suuruse. Asjaolu, et kostja ei vaidlustanud tervikuna TVK poolt tehtud otsust, millega tema avaldus jäeti rahuldamata, ei ole asjaoluks, mis annab aluse aegumise kohaldamiseks. Kostja on õigeaegselt vaidlustanud töötaja avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning peale TVK otsust pöördunud õigeaegselt kohtusse avaldusega vaadata töövaidlus uuesti läbi osaliselt. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kostja nõue väljamõistetud hüvitise suuruse muutmiseks ei ole aegunud. II. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja kasuks tuleb välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 11 963.70 krooni ja tasu summas 997.15 krooni tööseisaku eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et igal juhul on põhjendatud hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 5981.85 krooni, mille TVK on hageja kasuks kostjalt välja mõistnud. TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. ITVS § 25 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Eeltoodust tuleneb, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja oli õigustatud poolte vahel 01.04.2007.a. sõlmitud lepingu erakorraliselt üles ütlema. Hagiavalduse kohaselt ei taganud kostja hagejale tööd täistööajaga pikema aja vältel, mis muutus reegliks alates 2009. aasta veebruarist, ilma, et hageja oleks tööseisakuteks soovi avaldanud. Kostja nõudis hagejalt tööd mitmel järjestikusel ööpäeval 15-19 tundi ööpäevas, ilma, et oleks olnud tagatud 11 tunnine vahe. Kostja ei võimaldanud hagejale pikema kui 6 tunnise töötamise kohta vähemalt 30 minutilist tööpäevasisest vaheaega. Kostja ei andnud hagejale andmeid talle maksmisele kuluva töötasu kohta. Kostja kohtles hagejat ebaväärikalt, mis seisunes hageja peale karjumises, alandamises, mõnitamises. Kostja leiab, et tuleb arvestada meelelahutusasutuse töö eripära. Hageja töötas pubis. Pikendatud tööpäevad olid reedeti ja laupäeviti. Hageja töö on seotud klientide katkematu teenindamisega, sest hageja töötas baaridaam-ettekandjana. Kuni 30.06.2009. kehtinud Töö- ja puhkeaja seaduse (edaspidi TPS) § 20 lg 1 järgi tööpäevade ja töövahetuste vahelise puhkeaja kestus on vähemalt 11 järjestikust tundi. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hageja töötas järjestikustel ööpäevadel 15-18 tundi ööpäevas ja tema vaheaeg töötamise vahel oli vähem kui 11 tundi. Samas on kostja väitnud, et seda juhtus kokku kolmel korral, neist kahel korral juunis 2009 ja ühel korral juulis 2009. Kostja leiab, et tuleb arvestada, et tegemist oli reedese ja laupäevase päevaga, mis on pikendatud tööpäevad, tulenevalt ööklubi eripärast. Alates 01.07.2009. kehtiva TLS § 51 lg1 ja 5 järgi kokkulepe, mille kohaselt töötajale jääb 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähem kui 11 tundi järjestikust puhkeaega, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.Tööandja annab töötajale, kes töötab 24-tunnise ajavahemiku jooksul rohkem kui 13 tundi, vahetult pärast tööpäeva lõppu

täiendavat vaba aega võrdselt 13 töötundi ületanud tundide arvuga. Eeltoodust tuleneb, et kostja käitumine on vastuolus nii TPS-ga kui ka TLS-ga. Hageja leiab, et kostja ei kindlustanud teda täistööajaga, mistõttu kostja on oluliselt rikkunud poolte vahel sõlmitud töölepingu tingimusi. Poolte vahel 01.04.2007. sõlmitud ja 01.04.2008. muudetud töölepingu p 3.2. kohaselt töötaja tööajanorm on 40 tundi iga töönädala kohta. Tööaja kohta peetakse summeeritud arvestust perioodiga kolm kuud. Kostja tunnistab, et ta ei kindlustanud hagejat perioodil veebruar kuni juuli 2009 tööga 66,5 tunni ulatuses, mil tal tegelikult oli kohustus hageja tööga kindlustamiseks. Kohus leiab, et kostja poolt hageja tööga kindlustamata jätmine poolte vahel lepingus märgitud ulatuses on oluline lepingu rikkumine. Hageja väidetel jättis kostja ta tegelikult tööga kindlustamata 94,5 tunni ulatuses mainitud perioodil jaanuar kuni juuli 2009a. Kohus nõustub hageja poolt 22.09.2010 esitatud seisukohadega, mis puudutavad andmeid hageja tööseisakute kohta ajavahemikul 01.01.2009 kuni 05.08.2009, kokku 94,5 tunni ulatuses. /tl 111-112/. Hageja on teinud arvutused kostja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelite alusel (TVK II lk 39-40). Kostja ei ole nimetatud arvestusele esitanud mitte ühtegi konkreetset vastuväidet, jäädes oma varasemate seisukohade juurde /tl 116/. Kohtul ei ole alust kahelda hageja poolt tehtud arvutustes. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et kostja ei ole hagejat kindlustanud tööga 94,5 tunni ulatuses. Kuni 30.06.2009. kehtinud Palgaseaduse § 20 lg 2 sätestab, et kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja on teatanud tööseisakut esile kutsuda võivatest asjaoludest ning tööseisaku algusest tööandjale või tema esindajale, maksab tööandja talle tööseisaku aja eest tasu kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Kuni 30.06.2009. kehtinud TLS § 66 lg 1 järgi tööseisak on töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. TVK poolt on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 3365.15 krooni. Kostja vaidlustas 997.15 krooni väljamõistmise. Kuna kohus loeb tõendatuks, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga kokku 94,5 tunni ulatuses, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 997.15 krooni. III. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja rikkumised olid nii olulised, et kuulub rahuldamisele hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks kahe kuu keskmise palga ulatuses lisaks vaidlustamata ühe kuu keskmisele palgale. TLS § 100 lg 4 sätestab, et hüvitise maksimummäär on kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus leiab, et käesolevas vaidluses ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks aluse rahuldada hageja nõuet hüvitise osas maksimaalmääras. Kostja on küll rikkunud töölepingu olulisi tingimusi, jättes hageja kindlustamata tööga perioodil jaanuar kuni 05.08.2009 kokku 94,5 tunni ulatuses, kolmel korral on kostja kohustanud hagejat tegema tööd ilma, et oleks tagatud talle vaheaeg vähemalt 11 tundi, kui hageja töötas järjestikustel ööpäevadel. Kohus nõustub hagejaga selles, et tema töövõime kaotus 40% ulatuses, ei olnud hagejale takistuseks, et täita riiklikku tööaja normi. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et hageja soovis teha tööd tööaja normi piires, sest hagejal on kaks ülalpeetavat. Ainuüksi asjaolu, et isikule on määratud 40% töövõime kaotus, ei tähenda, et see takistab tal täitmast tööaja normi. Kostja ei ole tõendanud, millised tööülesanded ja kuna hageja jättis täitmata, tulenevalt oma tervislikust seisundist, nii, et ei tulnud täis tööaja norm. Kostja on võtnud õigeks, et hageja tegi pikki

vahetusi 15-18 tundi, seega ei olnud hageja tervislik seisund takistuseks, mis ei lasknud tal täita tööülesandeid tööaja normi piires. Kostja väide, et hageja oli tihti haige ja võttis puhkusi kostjale ebasobival ajal, ei ole kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Hageja oli haige jaanuaris 2009. Veebruaris 2009 viibis hageja lapsega taastusravil ning märtsis 2009 puudus lapse haiguse tõttu kolmel tööpäeval /tl 112/. Arvestades, et hageja kasvatab kahte alaealist last, mis on ka kostjale teada, leiab kohus, et hageja ei ole haiguse ega haige lapse hooldamise tõttu olnud töölt eemal sellisel määral, mis takistas kostjal töö organiseerimist. Kostja peab arvestama, et lapse vanemal võib tulla ette päevi, mil vanem on seotud haige lapse hooldamisega. Kohus leiab, et hageja on töölt eemal viibinud seoses haige lapse hooldamisega mõistlikul määral, mis ei ületa tööandja talumiskohustust. Mis puutub hageja haigestumisse 06-31. jaanuarini 2009, siis mitte keegi ei ole kaitstud selle eest, et võib haigestuda. Kostjal tööandjana lasub töö korraldamise kohustus ning tööandja peab olema valmis selleks, et töötaja võib ootamatult haigestuda. Tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et hageja viibis puhkusel kostja nõusolekul (TVK II lk 38). Kostja seisukoht, et hageja puhkusel viibimise tõttu ei olnud tal võimalik täita tööaja normi, ei ole kooskõlas asja materjalidega. Hageja puhkuse avaldustest nähtub, et hageja on kasutanud puhkusi, mis on talle seadusega ette nähtud (TVK II lk 37-38). Kohus leiab, et kostja rikkumised ei ole nii ulatuslikud, mis annaks aluse rahuldada hageja nõuet täies ulatuses. Kohus peab põhjendatuks rahuldada hageja nõue hüvitise osas osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei nõustu kostjaga, et piisav hüvitise määr on TVK poolt väljamõistetud hüvitis. Kohus arvestab, et kostja jättis hageja kindlustamata tööga suhteliselt suures ulatuses, mis on töölepingu oluline rikkumine. Kohtu hinnangul ei ole siiski see rikkumine nii oluline, et kohaldada hüvitist maksimaalmääras. Asjaolu, et hageja oli sunnitud töötama osadel kordadel pikkades vahetustes, ei ole samuti nii suure kaaluga, et kohaldada maksimaalmääras hüvitist. Kohus leiab, et need asjaolud ka koostoimes ei anna alust hageja nõude täielikuks rahuldamiseks. Samas aga nimetatud asjaolud koostoimes tingivad kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätte poolte endi kanda, sest kohus rahuldab hagi osaliselt. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144.

Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.