Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

lubistusi, viimasel ajal oli patsiendi liikumine muutunud raskeks, kodus korduvalt tasakaaluhäirete tõttu kukkunud. 2006.a novembris-detsembris soovis LP koostada testamendi, mille vormistamiseks pidas pärandaja hageja soovil notariga kirjavahetust. Vara soovis LP pärandada oma seadusjärgsetele pärijatele. Testament jäi koostamata, kuna perearsti arvates polnud ta sel ajal enam võimeline oma tegusid adekvaatselt juhtima ega hindama nende tagajärgi. 07.05.2007 käis LP juures perearst, kes sedastas patsiendi hooldusravi vajaduse, kuna viimane elab üksi. Haigusloost nähtub, et lisaks eelnimetatud haigusele on patsiendil diagnoositud progresseeruva kuluga dementsus. 12.11.2007 teatasid LP naabrid hagejale tema öistest häirivatest karjumistest ning selgus, et LP oli oma õe, s.o kostja ema, poolt korterisse lukustatud. Samal päeval avaldus hagejale korterisse sisenedes pilt korteri põrandal oma rooja sees abitult lebavast LP , kes oli kukkudes end tugevasti vigastanud. 12.11.2007 fikseeris perearst segasusseisundi ja kõrvalabi vajaduse. 27.11.2007 fikseeris arst tema rahutushood, talle anti saatekiri hooldushaiglasse paigutamiseks. Seitse päeva hiljem, s.o 04.12.2007 vormistas notar LP kodus tema testamendi. Testamendi tekstist nähtuvad sellised numbrilised asjaolud, mida testaator oma vanuse ja tervisliku seisundi tõttu kindlasti ei saanud mäletada (kinnistute registriosade numbrid, kostja isikukood jm), samas polnud ta suuteline õigesti kirjutama oma eesnime. 06.12.2007 paigutati haiglakoha vabanemisel LP raviasutusse. Perearsti arvates vajas ta dementsuse tõttu ööpäevast hooldust ja järelevalvet. Haiglakulude eest tasus hageja. Hooldushaiglas viibis LP ligikaudu 2 kuud, siis viis kostja ema AL ta enda juurde. Alates 2008a sügisest kuni XXX viibis LP erinevates hooldushaiglates (Keila, Järve, Märjamaa). Hageja palub tuvastada LP(isikukood XXX) poolt 04.12.2007 allkirjastatud testamandi tühisust testaatori otsustusvõimetuse tõttu selle allkirjastamisel. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja peab hageja väidet pärandaja vaimse seisundi kohta meelevaldseks ja tõendamatuks. LP oli testamandi tegemise ajal teo- ja otsustusvõimeline. Testamendi tegemise ajal oli tal normaalne kuulmine, nägemine ja arusaamine. Ta luges kirjalikku teksti, vastas küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Kõik need faktid on kontrollitud testamendi tegemise ajal notari poolt. 9 päeva enne testamendi tegemist, s.o 25.11.2007 hindas kiirabiarst testaatori teadvust selgeks, sõnalise kontakti ja motoorikat väga heaks. Hea kontaktsus arstiga on fikseeritud ka 11.11.2007. Ka peale testamendi tegemist 07.02.2008 on Keila Haigla hinnanud patsiendi üldist seisundit heaks – patsient on kontaktne, rahulik ja öösiti magab hästi. LP ei ole põdenud vaimuhaigusi, tal ei ole olnud peatraumasid, ajukasvajaid, insulti, hallutsinatsioone ega alkoholiprobleeme. Tal ei ole diagnoositud skleroosi ning tema teovõimet ei ole piiratud. Vanusest tingituna (79a) võis tal olla intellektuaalsete võimete vähene alanemine, kuid see on loomulik ega muutnud teda teo- või otsustusvõimetuks.

Vaevalt nädal enne testamendi tegemist 25.11.2007 testaator kukkus ja vigastas oma jalgu ja käsi. Sellest ajast tekkisid tal valud ja tõsised liikumisraskused ning ta vajas kõrvalist hooldusabi. Kõik tervislikud hädad olid aga füüsilist laadi. Oluline on ka see, et kostja ei olnud pärandajale võõras, vaid õetütar. Kostja ja tema ema käisid pärandajaga tihedalt läbi ja olid tema peamised hooldajad. Viimased paar aastat enne testamendi tegemist elas pärandaja tihti päevade kaupa kostja juures kui perekonnaliige. Otsus teha testament ei tekkinud üleöö. Pärandaja rääkis viimase aasta jooksul korduvalt, et pärandab oma vara kostjale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja meneltuskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Surmatunnistuse kohaselt suri LP XXX(t lk 9). 04.12.2007 tegi LP notariaalse testamendi, millega määras kogu oma vara ainupärijaks oma õetütre AL(t lk 10-11, 73). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ning kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel on vaidlus, kas LP oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 järgi „tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.“ Otsusevõimetus tähendab seda, et isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. See suutmatus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Tegemist võib olla haigushooga, alkoholi- vm joobega, uinutite või ravimite mõjuga vms. Käesolevas vaidluses on hageja viidanud testaatori halvale tervislikule seisundile. Kohus on määranud antud asjas ekspertiisi. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 22 järelduse kohaselt esines LPil testamendi koostamisele eelnevalt (perearsti tähelepanekud uuritava vaimse seisundi kohta ja dementsuse diagnoosi püstitamine ambulatoorses tervisekaardis alates 04.04.2007) intellekti häirumine nõdrameelsuse ehk dementsusena. Hilisemalt on uuritaval haiglates diagnoositud väljendunud dementsust – andmed haiguslugude väljavõtetest alates SA PER Keila Haiglas viibimisest 05.12.2008-14.01.2009a. Vaskulaarne dementsus on lainetava kulu ja raskusega kulgev psüühiline haigestumine, kus ei ole välistatud lühiajalised rahuldavad objektiivse reaalsuse tajumise perioodid. Olemasolevate objektiivsete andmete põhjal (perearsti sissekanded ambulatoorses tervisekaardis 12.11 ja 27.11.2007, testamendi koostamise asjaolude üldine kirjeldus) ei olnud uuritav testamendi koostamise perioodil püsivalt võimelineoma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima (t lk 95-96). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-81-07 ja 3-2-1-83-07 eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Kohus jätkab tõendite analüüsiga. Ida-Tallinna Keskhaigla AS-i väljavõttest haigusloost nähtub, et novembris-detsembris 2006 hospitaliseeriti LP siseosakonnast hooldusravi voodile kõrgenenud vererõhu ja kroonilise südamepuudulikkuse tõttu, voodipäevi oli kokku 34 (t lk 12-13). 09.11.2006-17.11.2006 hospitaliseeriti LP plaanilise haigena perearsti poolt kõrge vererõhu ja tasakaaluhäirete tõttu

ravi korrigeerimiseks (t lk 12-15). Need tõendid ei viita aga LPvaimutegevuse häirele. Südamepuudulikkus, kõrgenenud vererõhk ja tasakaaluhäired ei kujuta endast vaimutegevuse häireid. Samuti ei ole vaimutegevuse häire igapäevase kõrvalabi vajadus, mis tuleneb füüsilisest puudest. 07.05.2007 on perearst leidnud, et patsient vajaks hooldusravi, diagnoosiks on märgitud dementsus (dementia senilis) (t lk 16). 12.11.2007 on perearst märkinud, et patsiendil esines segasusseisund, diagnoosina on märgitud dementsus (t lk 17). 27.11.2007 on perearst märkinud rahutushood, objektiivne kontakt haigega on olemas, diagnoosina on märgitud dementsus (t lk 18). 18.12.2007 on perearst märkinud, et täidetud on dokumendid puude saamiseks, diagnoos dementsus (t lk 19). 03.01.2008 on koostatud saatekiri Keila Taastusravikeskusesse, kaasuvaks haiguseks on märgitud dementsus (t lk 20). Kohus kuulas tunnistajana üle perearst Viive M , kelle ütluste kohaselt sai LP ümbritsevast kohati aru ja kohati mitte. Seisund dementia senilis on aju orgaaniline haigus, mille põhjused on erinevad. Haiged võivad ümbritsevat palju aduda. Haiguslikus seisundis haige ei saa ümbritsevast aru. Tegemist on aeglaselt areneva, kuid progresseeruva haigusega. Dementsus võib esineda ka lühiajalise sündroomina. Perearst ei pane haigele diagnoosi, vaid väljendab ainult kahtlust. Diagnoosi paneb spetsialist. Hooldushaiglasse paigutamise vajadus sõltub sellest, kes inimest hooldab. Segasusseisund tähendab rahutushoogu, mis kirjutatakse ambulatoorsesse kaarti lähedaste sõnade järgi. LP võimetuse kohta ümbritsevast aru saada andis ütlusi tunnistaja MK, kes on hageja abikaasa. Tunnistaja ütluste kohaselt ei saanud LP detsembris 2007 oma tegude tähendusest aru. Ebaadekvaatsus hakkas ilmnema alates 2002 ja rohkem silma paistma 2005-2006. Tunnistaja oli juures ka 12.11.2007 sündmustel, mil LP avastati oma korteri põrandal verisena oma rooja sees. Tunnistaja PM ütluste kohaselt nägi ta naabrina LP suviti, viimasel korral 2007a sügisel. Viimasel suvel ei tundnud LP teda enam ära. Viimastel aastatel ei tundnud LP enam inimesi. Samas AL(kostja ema) ütlusi, et LP oli ainult jalgadest haige, mõistus oli tal korras. Tunnistaja koos tütrega olid LP ainukesed aitajad. Pärast kukkumist 11.11.2007 soovis LP notarit, testamendist rääkis ta palju kordi ka varem. Notar küsis testaatorilt mitu korda, kas ta soovib pärandada midagi ka teistele sugulastele, millele LP vastas eitavalt. Notar vestles LP iga väga pikalt. Kostja elukaaslane HK ütluste järgi oli LP tervislik seisund detsembris 2007 normaalne, ainult käimisega oli raskusi. Ta sai kõigest aru, oli kontaktne. Testamendi tegemise päeval oli tunnistaja LP koos. Tema vaimne seisund oli normaalne ja ta sai kõikidest toimingutest aru. Tunnistaja EA tundis LP kooliajast surmani. Viimati kohtus ta LP a 2008a Keila haiglas ja koos olid ka Valingul. Ka aastal 2007 nad kohtusid. L P vaimne tervis oli normaalne, kõigest sai räägitud. Tunnistajale ütles LP, et soovib testamenti teha kostja kasuks. Tunnistajana üle kuulatud notar Ülle-Riin R märkis, et LP ta tegelikult ei mäleta. Ta mäletab, et LP oli voodis. Vestlust ei mäleta. LP sai aru miks notar kohal on ning ta soovis teha testamenti kostja kasuks. Tundus, et LP sai aru, mida teeb, notar kinnitas, et testamendi tegemine oli LP tahe. Testament trükiti eelnevalt büroos, notar läks valmistrükitud tekstiga testaatori koju ja luges teksti ette.

LP tervisliku seisundi kohta on esitatud veel ka 11.11.2007 Tallinna Kiirabi kiirabikaart, kus LP teadvus on märgitud selgeks (t lk 59), 25.11.2007 Tallinna Kiirabi kiirabikaart, kus patsiendi teadvus on samuti märgitud selgeks (t lk 60) ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla õiendusepikriis, mille kohaselt saabus LP osakonda 08.01.2008, oli kontaktne ja rahulik. Vajab abi paljude igapäevaste toimingute juures (t lk 61). Eeltoodud tõenditest viitavad tõsikindlalt LPvõimatusele ümbritsevast aru saada tunnistajate MK ja PM ütlused. Ülejäänud tunnistajad väidavad vastupidist. Perearst sellist selget hinnangut ei andnud. Perearst märkinud ambulatoorsesse kaarti vaid kahtluse LP dementsuse kohta, mida ei saa käsitada lõpliku diagnoosina, sest lõpliku diagnoosi paneb spetsialist. Perearst märkis, et dementsuse all kannatavad haiged võivad ümbritsevat palju aduda, kuid haiguslikus seisundis ümbritsevast aru ei saa. Segasusseisundi märkis perearst ambulatoorsesse kaarti lähedaste ütluste järgi. Seega ei väitnud perearst, et LP oli kogu aeg vaimutegevuse häire. Ekspert on oma ekspertarvamuse järeldustes aga tuginenud paljuski just perearsti poolt koostatud ambulatoorsetele kaartidele. Arvestades, et perearst ei pane diagnoosi, vaid märgib üksnes kahtluse, ei saa kahtlust tõsikindla diagnoosina käsitleda. Samuti on ekspert tuginenud haiguslugude väljavõtetele, kuid testamendi tegemisega võrreldes oluliselt hilisemale perioodile 05.12.2008-14.01.2009. Need asjaolud muudavad ekspertarvamuse kritiseeritavaks. Tuleb märkida, et kiirabiarstid hindasid erinevatel juhtudel LP teadvust selgeks ning ka jaanuaris-veebruaris 2008 (s.o vahetult pärast testamendi koostamist) on hooldusravi arstid märkinud, et patsient oli kontaktne. Seega enamus asjas kogutud tõenditest viitab sellele, et LP suutis oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Hageja ülesanne oli käesolevas menetluses tõendada, et LP oli testamendi koostamise ajal, s.o 04.12.2007 vaimutegevuse häirega. Hinnates tõendeid kogumis leiab, kohus, et hageja ei ole suutnud seda asjaolu kohtule tõendada. Mõlemad pooled väidavad, et LP oli soov teha testament (t lk 22-25), sellele on viidanud ka tunnistajad. Seega testamendi tegemise tahe testaatoril oli. Oma vara on testaator pärandanud sugulasele. Asjaolu, et pärandaja eelistab üht sugulast teisele, ei muuda teda otsusevõimetuks. Ka testamendis märgitud numbrilised näitajad ei tekita kohtul hageja poolt märgitud kahtlust, sest testamendi projekt koostati notari poolt. Kohus leiab, et testamendi tühisuse tuvastamiseks puudub alus ja kohus jätab hagi rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 28.10.2009 määrusega rahuldas kohus hagi tagamise taotluse ja keelas Tallinna notar Kaata K XXX surnud LP pärimisasjas pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas tsiviilasjas (t lk 47-48). Kuivõrd hagi jääb rahuldamata tühistab kohus hagi tagamise abinõu TsMS § 386 lg 4 alusel. Hageja hindas hagihinnaks 140 000 krooni tuginedes TsMS § 125. Hagi rahuldamisel oleks hageja saanud 1/6 pärandvarast, pärandvarasse kuulub Tallinnas, XXXasuv korteriomand ja

kinnistu XXXkogumaksumusega 840 000 krooni. Sellest väärtusest arvestas kohus hagihinna ning kohus nõustus sellise hagihinna määramisega.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.