Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

krooni (168-178) ja pooled on sellega nõustunud.

ES arvelduskontol nr.

152 lg. 4 ja 159 lg. 1 ja 2 alusel jagada pärandvara kohtul. Vaidlust ei ole pooltel pärandaja sõiduauto osas. Auto on füüsiliselt ja moraalselt kulunud ja kumbki pool ei soovi autot endale, kuid lahenduse huvides on hageja nõus võtma auto enda omandisse. Kostjate seisukoht Kostjad loevad erinevalt hagejast eksperdi arvamuse 1610 HS alusel xxxx ja xxxx x kinnistute väärtuseks koos müümisel 814 000.- krooni. Nii kujuneb pärandvara väärtuseks kokku 1 436 220 krooni, millest hageja osa 66,67% on 957 527 krooni ja kostjate osa 33,33% ehk 478 692 krooni. Samuti on kostjad seisukohal, et pärandvara hulka tuleb lugeda ka nõue hageja poja AP vastu summas 75 000 krooni. 30.aprillil 2010.a. antud ütlustes on A.P tunnistanud, et onu ES andis talle töökoja ostmiseks 75 000 krooni, mida ta onule ei tagastanud. TsÜS § 66 kohaselt on vara rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seepärast tuleb E.S poolt A.Ple laenatud raha lugeda TsÜS § 6 lg. 1 ja VÕS § 12 lg. 2 kohaselt pärandvara koosseisu ja igal pärijal on seega A.P vastu nõudeõigus summas 25 000.- krooni. Kostjad on seisukohal, et kõige vähem pooli koormav on suurendada kostjatele makstavat hüvitust 25 000 krooni võrra ja jätta kogu nõudeõigus laenatud raha osas hagejale. Millegagi ei ole tõendatud, et E.S oleks 75 000 krooni A.Ple kinkinud. Tegemist oli kostjate huve kahjustava tehinguga ja seepärast tuleb eeldada, et tegemist oli laenuga. Asjaolu, et pooled ei leppinud kokku laenusumma tagastamise aega ja viisi ei tähenda, et tegemist oli kinkega. Lepingu olemuse tõendamatuse korral tuleb aga asuda seisukohale, et A.P sai 75 000 krooni E.Slt alusetult. Kostjad ei nõustu hageja ettepanekutega pärandvara jagamise osas. Vastuväidetest nähtub, et hageja ei ole alates pärandi avanemisest vara võimaliku jagamise osas kostjate huve ega soove arvestanud. Pärimisseaduse § 159 lg. 1 kohaselt tuleb pärandvara jagamisel arvestada kaaspärijate enamiku soovidega olenemata nende pärandiosade suurusest. Kostjad moodustavad kaaspärijate enamiku.. Hageja ettepanekud ei vasta ka seaduses ette nähtud pärandvara jagamise võimalustele: Pärimisseaduse § 159 lg. 2 ja 3 kohaselt võib pärandvara jagada reaalosadeks, müüa pärandvarasse kuuluvad esemed avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel või jätta kaasomandisse. Hageja nõuab PärS §-ile 160 viidates endale xxxx kinnistut põhjendusega, et kinnistul asuv elamu on tema jaoks olulise väärtusega. PärS § 160 kohaselt ei müüda perekonnale erilise mälestusväärtusega asju, kui selle vastu on kasvõi üks pärija ja sama paragrahvi teise lause kohaselt müüakse niisugusel juhul asi pärijate vahelisel enampakkumisel. Nii on hageja viidanud õigusnormile valikuliselt.. Hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud, millega seoses tal on tekkinud xxxx kinnistul asuva elamuga emotsionaalne side. Asjaolu, et elamu on ehitatud hageja emapoolse suguvõsa poolt, ei anna alust kostjaid omandist ilma jätta. Hageja ja pärandaja suhted ei olnud tegelikult kuigi head. Ka kostjate jaoks on samal elamul oluline emotsionaalne väärtus. Kuigi kostjatel ja pärandajal olid erinevad emad, oli kostjate side pärandajaga nagu tõelise vennaga. Kostjad olid 3-4 aastased, kui isa suri ja nii oli 20 aastat vanem poolvend kostjatele ka isa eest. Täiskasvanuina on kostjad veetnud poolvenna juures meeldejäävaid hetki ja suvepuhkusi. Pärandaja ja kostjate häid suhteid kinnitab fakt, et pärandaja oli AS lapse ristiisa. Pärandaja pöördus kostjate poole sooviga arutada ühisele isale kuulunud maade erastamise küsimusi ja ühiselt otsustati, et maad erastab pärandaja. Kõik kinnistud asuvad xxxxxxx xxxxxxxxxxx alal ja koormatud Looduskaitseseaduse § 16 lg. 5 alusel ostu eesõigusega riigi kasuks. Seepärast on igasugune tegevus nendel maatükkidel piiratud ja kinnistute müümine raskendatud. Vaidlusaluses elamus elab poolte ühine sugulane. Kuna hageja ja kostjate suhted ei ole head, siis teevad kostjad ettepaneku jätta kogu pärandvara hagejale ja panna hagejale kohustus hüvitada kostjatele nende pärandvara osa rahas, milleks on

kokku 475 359.20 krooni. Lisaks soovib kumbki kostja 37 320.40 krooni kompensatsiooni sügavaid mälestusi tekitava suvekodu kaotuse eest. Nii tuleb hagejal tasuda kostjatele kokku 550 000 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.aprillil 2006.a. tsiviilasjas nr. 3-2-115-06 asunud seisukohale, et omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Samale seisukohale on Riigikohus asunud ka lahendites nr 3-2-1-13-07 p13 ja 3-2-1-12-07. Kuigi viidatud kohtulahendites ei ole tegemist pärandvara jagamisega, on vaidluse sisu sama- üks vaidluse pooltest peab omandist loobuma. Seega tuleb tagada kostjatele omandi kaotamise eest õiglane hüvitis. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg. 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandit reguleerivaid sätteid. AÕS § 72 lg. 3 kohaselt on kaasomanikul õigus kasutada ühist asja nii, et ei takista teistel kaasomanikel asja kasutamast. Hageja pahatahtliku käitumise ja majas elava sugulase tõttu ei ole kostjatel olnud võimalust oma pärandiosa alates pärandi avanemisest enam kui 3 aastat kasutada. Pärijatena oli aga kostjatel õigus pärandvarasse kuuluvaid asju kasutada s.h. xxxx kinnistul asuvas talus aega veeta. Seepärast on kostjatel õigus hüvitusele kaotatud kasutuseelise eest. Kostjad lähtuvad üldteada asjaolust, et maja väljaüürimise hind ei saa olla vähem kui 2000 krooni kuus. Nii on kummalgi kostjal õigus saada vähemalt 667 krooni (2000:3) kuus üüritulu ja hüvituseks kujuneb 26 680.- krooni. Kostjad ei esita hagejale niisugust nõuet, kuid paluvad kohtul arvestada selle asjaoluga kostjate poolt omandi loobumise eest nõutava hüvituse põhjendatuse hindamisel. Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et isik omab õiguse saada hüvitust perioodi eest, mil ta ei ole saanud endale kuuluvat vara kasutada. Alternatiivse ettepanekuna paluvad kostjad jätta kõik kinnistud vastavalt pärandiosa suurustele hageja ja kostjate kaasomandisse ja vastavalt igaühe pärandiosa suurusele ka pangakontodel olev raha Hageja poolt soovitud kujul ei pea kostjad kinnistute jagamist mõistlikuks. Õigeks ei pea kostjad vara jagamist ka nii, et kostjatele jääks üks kinnistu, sest nimetatud kinnistul on raietagavara ammendatud. Auto on kostjad nõus jätma hagejale. Kolmanda isiku seisukoht AP loeb hagi põhjendatuks ja on seisukohal, et hageja ettepanekud vara jagamiseks on kaaspärijate enamiku sooviks PärS § 159 lg. 1 mõttes, kuna hageja osa pärandvaras on suurem. Seepärast peab A.P õigeks jätta hagejale xxxx kinnistu, xxxx x kinnistu, sõiduauto ja 134 861.- krooni pangakontodel olevast rahast. Kui kohus ei loe ettepanekut põhjendatuks, siis peab A.P vajalikuks lähtuda esialgses hagiavalduses esitatud ettepanekutest. Tõendatud on hageja oluline emotsionaalne side xxxx kinnistuga ja mõistlik on jagada vara nii, et kaaspärijad ei peaks maksma üksteisele hüvitusi ja et ükski kinnistu ei jääks poolte kaasomandisse, kuna hageja ja kostjate vahelised suhted on halvad. Kostjate ettepanek jätta kogu vara hagejale ja panna hagejale kohustus hüvitada kostjatele 550 000 krooni ei ole põhjendatud, sest hagejal puudub raha niisuguse summa tasumiseks. Kostjad ei ole suutnud tõendada, et hoonestatud kinnistu omab nende jaoks suuremat emotsionaalset väärtust kui hagejale. A.Pl olid oma onu ES lähedased suhted, mida kinnitab asjaolu, et E.S loovutas A.Ple oma nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud varale. A.P aitas onul korraldada ühe kinnistu õiglast hindamist ja müüki. 75 000 krooni on pärandaja poolt A.Ple kingitud ja kokkulepet raha tagastamiseks ei olnud. Kui E.S oleks soovinud raha laenata, siis oleks ta pangaülekande tegemisel märkinud ka niisuguse selgituse või vormistanud laenulepingu. Seepärast puudub A.Pl pärijate ees kohustus E.Slt 12. juunil 2006.a. saadud 75 000 krooni tagastamiseks. Kohtu seisukoht Nõustuda tuleb hagejaga selles, et pärandvara jagamisel ei ole õige panna ühele poolele kohustust

vara väärtuse hüvitamiseks teisele poolele. Kohtul ei ole alust kahelda, et hagejal selleks raha puudub. Seepärast ei pea kohus põhjendatuks kostjate ettepanekut jätta kõik kinnistud hagejale ja panna hagejale kohustus hüvitada kostjatele 475 359.20.- krooni kinnistute eest ja lisaks 37 320.40 krooni hüvitust sügavaid mälestusi tekitava xxxx kinnistu kaotamise eest. Viimati nimetatud summat ei saaks ka lugeda põhjendatuks, sest kostjad ei ole tõendanud ega selgitanud, kuidas summa on saadud ja milles seisnevad kostjate eriliselt sügavad mälestused seoses xxxx kinnistul asuva elamuga. Asjassepuutuv ei ole kostjate viide kasutuseelise kaotusele, sest kostjate seletused ega muud kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et kostjad oleksid avaldanud pärast pärandaja surma soovi xxxx kinnistul asuvat elamut endale meelepäraselt kasutada ja et hageja oleks seda takistanud. Kohtul ei ole alust kahelda hageja ja kostjate poolt vande all antud seletustes nende seotuse ja mälestuste kohta xxxx kinnistul asuva elamu ja kogu sealse piirkonnaga, mistõttu tuleb lugeda tõendatuks, et nii hagejal kui ka kostjatel on xxxx kinnistul asuva elamuga omad olulised mälestused. Tõendatuks ei saa aga lugeda, et elamu omab hageja või kostjate jaoks erilist mälestusväärtust PärS §-s 160 mõttes. Tegemist ei ole hageja ega kostjate sünnikohaga, nad ei ole selles majas kunagi elanud ega kasutanud maja püsiva suvekoduna. Asja lahendamisel ei ole oluline, et hageja on kostjatest oluliselt vanem ja omab seepärast antud kohas ja seal elanud inimestest rohkem mälestusi. Hageja seletuste põhjal ei saa kuidagi järeldada tema suuremat seost pärandaja viimase elukohaga ega vajadust saada enda omandisse just xxxx kinnistu. Pärandvara jagamisel tuleb lähtuda asjaolust, et alates 1997.a. kuulus elamu hageja vennale ja kostjate poolvennale ning hageja ja kostjate emotsionaalne seotus elamuga tuleb lugeda võrdseks olenemata kostjate vanusevahest hageja ja pärandajaga. MP poolt vande alla antud seletustest nähtub, et xxxx talu on aastasadu kuulunud tema emapoolsele suguvõsale. See on ema sünnikodu, kus ema elas kuni abiellumiseni xxxx.a. Ema oli sündinud xxxx.a. Maja on ehitatud ema isa ja onu poolt, praegu elab seal ema venna tütar ML. ES päris maja oma tädilt 1997.a., kes elas seal viimasena. Venna käes oli maja 10 aastat, kuid kostjad seal ei käinud. Enne venna surma vist US ühe korra käis koos A lastega. AS on seal käinud ka ainult üksikud korrad. Hageja on ise käinud maja ümbrust niitmas ja ostnud muruniiduki, tema poeg on seal käinud puid tegemas. ES usaldas hageja poega ja tütart. Viimasel talvel käisid nad neli korda maja kütmas ja hoonete katustelt lund maha ajamas. ML oli siis haiglas. Venna matused korraldas ja kõik kulud selleks kandis hageja koos pojaga, kostjad ei ole raha pakkunud. Juba 2007. aasta suvel parandasid nad lauda katuse. Venna tõid nad haiglast koju küll koos Ulli Sammelseljaga. Hageja ise pole selles majas elanud, aga suviti oli vahel vanaisa ja vanaema juures. Venna jutust on talle teada, et A ja U teda ei külastanud. Hageja soov on maja korda teha ja oma lastele jätta. Lastel metsamaad seal lähedal ei ole. Hageja enda sünnikodu on sellest majast ca 20 km kaugusel. E asus xxxx tallu elama kuskil 1980 või hiljem. Hageja suhtles vennaga ja käis seal 2-3 korda aastas ja helistasid. Kas ja kui sageli kostjad vennaga suhtlesid, seda hageja ei tea. Perekondlikel sündmustel nad ikka käisid. Kostja US poolt vande all antud seletustest nähtub, et ta mäletab E sellest ajast, kui viimane tuli sõjaväest. Kostja oli siis 3 aastane. E sai nende emaga hästi läbi, isa suri varakult. E käis xxxxxxx oma ema vaatamas ja siis käis ka nende juurest läbi ja vahel viibis pikemalt. Kostja on ka ise käinud E juures, kui viimane elas Tallinnas. Sellest ajast, kui E asus elama xxxx tallu, käisid nad tihedalt läbi. Seal lähedal xxxxxxx ja xxxxxxxxx elasid kostja tädid, keda kostja külastas ja neil kordadel tuli ka E sinna. Kostja käis xxxx talus esimest korda enne seda, kui E sinna elama asus, see oli 70. aastate lõpus. Kui vend xxxxx tallu elama asus, siis käis kostja seal sagedamini- korra või kaks aastas kindlasti. Tädide juures käies tuli E alati sinna (nii oli kokku lepitud). Pärast E surma on kostja ka xxxxx käinud, aga see on olnud seotud raskustega hageja vastuseisu tõttu. Maja võtmeid ei

ole kostjatele antud. Samas majas elab täditütar ja temaga saab kostja hästi läbi. Täditütart on aga ähvardatud elamisest ilma jätta, kui viimane kostjatega suhtleb. Kostja on käinud täditütre sünnipäevadel. Ka vend Aga sai E väga hästi läbi, viimane on käinud seal koos laste ja abikaasaga ka sünnipäevadel. Samas asuva metsaga ei oleks kostjal midagi teha, sest saaks seal käia ainult ühistranspordiga ja küttepuid ei ole otstarbekas 120 km kauguselt teha. Kostja külastas täditütar M viimati 2009.a. suvel, viimasel talvel oli M raskelt haige ja oli xxxxx haiglas. Kostja teda vaatamas ei käinud. Ms ei ole palunud minna maja kütma ja rääkis, et naabrinaine teeb seda. MP takistab kostjatel xxxxx käimist oma pahatahtliku suhtumisega. Seda teab kostja täditütar M sõnadest. Kostja ei ole isiklikult MP suhelnud kolm aastat. Nad on rääkinud ainult pärimise teemal telefoni teel. Suhtumine muutus halvaks pärast seda, kui MP sai teada, et ka kostjad soovivad E vara pärida. Isiklikult ei ole MP kostjale xxxx talus käimise kohta midagi öelnud. Kostja teab, et E laenas hageja pojale 75 000 krooni töökoja katuse remondiks. 2006.a. sügisel venna tervis halvenes. Sellest teatas hageja tütar M ja nad läksid koos kohale. Pärast seda viidi vend haiglasse. Koju tõid venna 16.veebruaril 2007.a. Kostja AS ütlustest nähtub, et ta mäletab E lapsepõlvest ja on võtnud teda kui oma päris venda. E käis kuu või kahe järel neil xxxxxxx külas. Neil kordadel käis E vaatamas xxxxxxx elanud ema ja siis külastas ka kostjaid. Kohal oli E nii 2-3 päeva, neil oli hea läbisaamine. Õde Mga nii lähedast suhet polnud, nad kohtusid rohkem perekondlikel üritustel. xxxx talus on käinud rohkem kostja lapsed ja õde (AS), nad on käinud xxxxxxxxx tädi juures, kuhu tuli neil kordadel ka E, kellega veetsid koos aega. Nii käis kostja suvel kuskil 2 korda, tema pere ja õde olid seal kauem, kostja ise nii pikalt olla ei saanud. E elas sel ajal juba xxxxx. Pärast E surma on kostja käinud xxxxx kuskil 3 korda metsatükke vaatamas ja M külastamas, kuid pikemalt pole nad rääkinud. Kostja on aru saanud, et ta ei ole seal oodatud. Samas lähedal on kostja isakodu. Viimati käis kostja xxxxx 2009 jõulude ajal enne seda, kui täditütar M haiglasse läks. M näitas maja halba seisukorda ja rääkis, et külamehed aitavad küttepuid teha ja viivad puude alt õunu ära. Esimesel aastal pärast venna surma elas seal venna kasupoja poeg, kes aitas maja korras hoida. Kostjate abi ei ole seal kunagi soovitud, pakkunud on nad küll. Hageja võtab maja nagu ainuomandit. Kostjad ei ole tõesti seal midagi teinud, sest ei ole xxxxx teretulnud ja tunnevad end kõrvaliste isikutena. Kostjatel ei ole maja võtmeidki. Muidu oleksid nad valmis kõike koos tegema. Kohus ei loe põhjendatuks hageja väidet, et kostjad ei käinud pärandajaga läbi. Kohtule on esitatud kostja AS lapse ristimise tunnistus, mille kohaselt oli üheks ristivanemaks ES. (t.l. 105). Selle põhjal võib järeldada kostjate ja pärandaja häid suhteid. Kohtul ei ole alust kahelda kostjate seletustes selle kohta, et suviti külastasid nad alati võimaluste piires E ja samas piirkonnas elanud teisi sugulasi ning neil oli Ega hea läbisaamine. PärS § 159 lg. 1 kohaselt tuleb pärandvara hulka kuuluvate esemete jaotamisel arvestada iga kaaspärija erivajadusi ja huve ning kaaspärijate enamiku soove. xxxx ja xxxx x kinnistu jätmine hagejale ja xxxx x kinnistu jätmine kostjatele ei oleks nimetatud seadusesättega kooskõlas. Hageja on küll huvitatud xxxx kinnistu enda omandisse saamisest, kuid millegagi ei ole tõendatud hageja sellekohane erivajadus või huvi võrreldes kostjatega. Hageja plaan xxxx kinnistul asuv elamu korda teha ja lastele jätta on igati mõistetav, kuid seda ei saa lugeda erivajaduseks või huviks ühe osa vastu pärandvarast vastavalt PärS § 159 lg. 1. Samasugune huvi xxxx kinnistu endale saada oleks ka kostjatel, kuigi nad seda nõuet ei ole esitanud. Alust jätta nimetatud kaks kinnistut hagejale ei anna ka asjaolu, et xxxx kinnistul asuv elamu on ehitatud hageja ema isa ja onu poolt ning et see koht on kuulunud pikka aega hageja emapoolsele suguvõsale. Kohus leiab, et need faktid ei kinnita hageja erivajadust või huvi xxxx kinnistu vastu. Pooled on oma seletustes kinnitanud, et pärast pärandaja surma on nende suhted halvenenud, nad ei

suhtle ja sellepärast ei pea hageja õigeks jätta kinnistuid poolte kaasomandisse. Kohus nõustub pooltega selles, et halvenenud suhted võivad takistada xxxx kinnistul asuva elamu kasutamist ja hooldamist. Kostjad oleksid seepärast nõus jätma kõik kinnistud hagejale, kuid tegelikult ei soovi kostjad kaotada sidet xxxx kinnistul asuva elamuga. Kuna ühegi pärija erihuvi ega vajadust xxxx kinnistu või muu pärandvarasse kuuluva asja vastu ei ole tõendatud, siis tuleb PärS § 159 lg. 1 kohaselt võtta aluseks kaaspärijate enamiku arvamus. Pärijale jääva pärandiosa suurus pärijate enamiku arvamuse kindlakstegemisel seaduse kohaselt tähtsust ei oma ja seepärast tuleb pärandvara jagamisel lähtuda kostjate soovist. Kostjate teine ettepanek on jätta kinnistud vastavalt pärandiosa suurustele kaasomandisse ja jagada rahalised vahendid vastavalt igaühe pärandiosale. Seepärast peab kohus PärS § 159 lg. 2 kohaselt õigeks pärandvara selliselt ka jagada. Kuna kostjad on soovinud ühe võimalusena kõigi kinnistute kaasomandisse jätmist, siis tuleb eeldada, et kostjad on valmis koos hagejaga kandma kõiki kinnistutega seotud kulusid ja täitma vajalikke kohustusi. Kinnistute jäämine hageja ja kostjate kaasomandisse on otstarbekas ka kinnistute eripära tõttu. Kõik kinnistud asuvad xxxxxxx xxxxxxxxxxx territooriumil ja on kinnistusregistri väljavõtete (t.l. 22-24) kohaselt koormatud Looduskaitse seaduse § 16 lg. 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks ostueesõigusega. Eksperdi arvamusest (t.l. 170) nähtub, et xxxx x kinnistul on 4,42 ha metsamaad ja 0,8 ha maast jääb kõrgepingeliini alla ning suurem osa lubatud raiest on lähemaks viieks aastaks tehtud. (t.l. 190). Kinnistule on küll hea juurdepääs, kuid ehituseks on võimalused piiratud. xxxx x kinnistul on maakatastri andmetel küll põllumaa, kuid tegelikult kasvab kinnistul 6,77 ha ulatuses mets. (t,.l. 183) Visuaalse vaatluse põhjal on sellel kinnistul raied tegemata, kuid metsa tagavara on suures osas kasutatud ja lageraied on antud piirkonnas keelatud. (t.l. 183-184). Eksperdi arvates moodustaksid müümisel paremini terviku xxxx ja xxxx x kinnistud, kuna viimaselt saaks elamu jaoks küttepuid ja iseseisvat metsmajanduslikku otstarvet viimane kinnistu enam lähema viie aasta jooksul ei täida. xxxx x kinnistu enam xxxx kinnistule eksperdi arvamuse kohaselt niisugust lisaväärtust ei annaks, sest xxxx x kinnistul kasvab mets ja elamumaast huvitatud ostjad ei ole üldjuhul huvitatud metsast ja vastupidi. Nii oleks kolmele kinnistule üheaegselt ostjat leida raske. (t.l. 190) Kohus leiab, et eksperdi arvamus xxxx ja xxxx x kinnistute sobivuse kohta ühiselt müümiseks ei saa olla aluseks samade kinnistute jätmiseks hagejale ja xxxx x kinnistu jäämiseks kostjatele. Ekspert on arvamuses küll märkinud, et xxxx x kinnistul kasvab korralik mets, kuid võimalike lubatud raiemahtude kohta andmed puuduvad. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et nende elukohast xxxxxxxx 120 km kaugusel asuv kinnistu võib osutuda neile kasutuks, kuna ei ole teada, kas antud metsast peale küttepuude on lubatud varuda ka muud puitu või mitte s.o. kas avaneb kunagi võimalus metsaga majandada ja tulu saada. Eraldi tuleb nõustuda kostja US kinnitusega, et temal kui üksikul inimesel ei oleks metsa kuidagi võimalik kasutada, küttepuude tegemine nii kaugelt ei ole majanduslikult otstarbekas ja ka sinna kohalesaamine oleks raskendatud. Hageja on kinnitanud, et tal ei ole kavatsust pärandvarast kasu saada ja on vastuseks kostjatele viidanud tõsiasjale, et pärandvara koosseisu ei saa valida. (t.l. 113) Kohus leiab, et kuna kõigi kinnistute kasutamisel tuleb arvestada eespool nimetatud piirangutega, siis ei saa kostjatele ette heita xxxx x kinnistu edaspidise kasutamisega seotud küsimuste tõstatamist. Poolte seletustest tulenevalt on kõik kolm kinnistut moodustanud ajalooliselt ühe terviku. Asja lahendamisel ei ole oluline, kes pooltest pärandajat rohkem külastas ja matusekulud kandis. Samuti ei ole oluline, kes on pärast pärandaja surma rohkem xxxx kinnistul asuavas elamus käinud, elamut ja selle ümbrust hooldanud ja E.S hauda korrastanud. Nimetatu ei saa kinnitada ühegi pärija erihuvi või vajadust xxxx kinnistu endale saada. Hagejal on AÕS § 72 lg. 4 kohaselt õigus nõuda kostjatelt elamu jaoks tehtud kulutuste hüvitamist. Kohtul ei ole alust kahelda kostjate poolt vande all antud seletustes, et nende suhted hagejaga halvenesid pärast seda, kui hageja sai teada, et ka kostjad soovivad venna vara pärida ega soovi, et nad seal käiksid. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole

keelanud kostjatel xxxx talus käia, kuid majal on ainult üks võti ja kostjatele tal midagi anda ei ole. Samas võtab hageja omaks, et pärast venna surma on suhted kostjatega halvenenud. Neil põhjustel on mõistetav, miks kostjad ei ole pärast pärandaja surma võtnud osa xxxx kinnistul asuva elamuga seotud kulude kandmisest. Kinnistute jäämisel kaasomandisse on aga pooltel võimalus kõiki kinnistuid vastastikuste kokkulepete alusel kasutada ja tekib kohustus kanda ühiselt kinnistutega seotud kulud. Hageja ja kostjad on eksperdi arvamuse põhjal hinnanud xxxx ja xxxx x kinnistute koguväärtuse erinevalt. Ekspert loeb xxxx ja xxxx x kinnistute väärtuseks koos müümisel 810 000 - 814 000.krooni. Täpne arvutuskäik (16 000 + 580 000) x 1,1, annab tulemuseks 814 000 krooni ja selle on pärandvara koguväärtuse arvestamisel võtnud aluseks kostjad. Hageja on eksperdi sama arvamuse alusel hinnanud nimetatud kahte kinnistut kokku 800 000 kroonile. Muus osas pooltel kinnistute turuväärtuste osas eriarvamusi ei ole. Kohus leiab, et kuna kõik kinnistud jäävad pärijate kaasomandisse, siis ei oma xxxx ja xxxx x kinnistu võimalik ühine turuhind enam asja lahendamisel tähtsust. Pärandajale kuulunud sõiduauto hinna osas pooltel vaidlus puudub ja autot ei soovi endale kumbki pool, kuid hageja on lahenduse huvides nõus võtma auto endale. Seepärast peab kohus PärS § 159 lg. 1 kohaselt vajalikuks jätta auto hagejale, kuid rahalist hüvitust kostjate kasuks mitte välja mõista. Tõendatuks ei saa lugeda nõuet AP vastu summas 75 000 krooni. ES pangakonto väljavõte (t.l. 141) kinnitab küll, et 12.juulil 2006.a. on kontolt kantud APle 75 000 krooni, kuid kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et tegemist oli raha laenamisega või et A.P oleks muul alusel olnud kohustatud summa E.Sle tagastama. A.P on oma ütlustes kinnitanud, et ta sai onuga hästi läbi ja aitas teda ühe maja müümisel, onult palus ta raha töökoja katuse remondiks. Sama on kinnitanud oma seletustes ka hageja. Kohtul ei ole alust A.P ütlustes ja hageja seletustes kahelda. Seda kinnitab ka asjaolu, et E.S loovutas A.Ple oma nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud varale. (t.l. 121 ja 122)). Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni xx. xxxxxxxxx xxxx.a. otsus (t.l. 119-120), AL poolt E.S kasuks tehtud testament (t.l. 116), perekonnaseisuametniku otsus (t.l. 117) ja sünnitõend (t.l. 118) asja lahendamisel tähtsust ei oma. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt jäetakse hagimenetluses kulud poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Antud juhul ei osutunud pärandvara jagatuks hageja poolt soovitud kujul, kuid samal ajal ei olnud pooled jõudnud pikema aja vältel kinnistute jagamise osas kokkuleppele ja kohtusse pöördumine oli põhjendatud. Hageja esindaja oli teinud kostjatele mitmeid ettepanekuid vara jagamiseks ja hageja on teinud olulise kulutuse riigilõivu tasumiseks. Hagi esitamise tõttu sai vaidlus lahenduse ka kostjate jaoks. Seepärast oleks ebaõiglane panna hagejale kohustus vastaspoole menetluskulude kandmiseks ja kohus peab õigeks jätta kummagi poole menetluskulud TsMS § 162 lg. 4 kohaselt poolte endi kanda. Indrek Saar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.