Välja mõista kostjalt, Elina Kaal ́ult hageja, KÜ Maakri 44 kasuks põhivõlg summas 9523 krooni ja 28 senti ja viivis summas 9523 krooni ja 28 senti.
4.KÜ Maakri 44 apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Välja mõista kostjalt, Elina Kaal ́ult hageja, korteriühistu Maakri 44 kasuks kohtukulu summas 5526 krooni ja 15 senti.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 17.06.2005.a Tallinna Linnakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse summas 13 239.28 krooni. 22.12.2008.a esitas hageja hagi täpsustuse ja palus kostjalt välja mõista perioodi 14.12.2001.a - 30.11.2008.a eest võlgnevus summas 22 759.25 krooni. Hagiavalduse kohaselt oli hageja esitanud igakuiselt kostjale arveid majandamiskulude eest, kuid kostja ei täitnud oma kohustusi XXXXXX XX-XX korteriomanikuna ühistu ees KÜS-ga ja KÜ põhikirjaga ettenähtud korras. 17.11.2001.a kinnitas KÜ üldkoosolek küttekulude protsendi määra 35 % neile korteriomandi omanikele, kes olid individuaalküttele üle läinud, peale mida hakkas kostja küttekulude eest vähem tasuma, st kostja jätkas küttekulude eest tasumist 11,3%-lisest määrast lähtuvalt. Perioodil 14.12.2001.a - 15.05.2002.a moodustus kostja osaliselt tasumata arvete põhivõlg 2805.51 krooni. Nimetatud perioodil oli korteriomandi reaalosa suuruseks 47,1 m2 ning vastavalt reaalosa suurusele määrati ka maksed. 26.09.2002.a kostja korteri reaalosa suurenes juurdeehituse arvelt 93,8 m2-ni ja võlgnevus hakkas tekkima suuremast korteriomandi suurusest lähtuvalt. Jaanuaris 2007 müüs kostja korteri ära ja uueks omanikuks sai OÜ M., kes ei vaidlustanud korteri küttekulude määramist, kuid jättis varem tekkinud võlgnevuse tasumata. Omanikuvahetuse hetkest põhivõla summa ei suurenenud, kuid viiviste arvestus jätkus. Juunis 2007.a müüdi korter nr XX taas ja uueks omanikuks sai M. L.. Seisuga 30.11.2008.a oli kostja põhivõlgnevus KÜ ees perioodi 14.12.2001.a - 30.11.2008.a eest 9523.28 krooni ja viivised 13 235.97 krooni, kokku 22 759.25 krooni. Võlgnevuse kujunemise ning arvestuse kujunemise täpsed selgitused esitas hageja 22.12.2008.a (t lk 122). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole alates 1997.a, mil korter viidi üle individuaalküttele, tarbinud hageja poolt jaotatavat soojusenergiat. Nagu enne, nii ka pärast oma korteri individuaalküttele üleviimist, osales kostja korteriomanike kaasomandisse kuuluvate ruumide küttekulude kandmises proportsionaalselt temale kuuluva korteri pinnale vastavalt. Kostja oli tasunud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul soojuse üldkulu katteks Südalinna Kinnisvarahoolduse AS-i poolt määratud küttekulu, mille suurus oli 11,3% määrast, mida maksid korteriomanikud, kelle korter ei olnud individuaalküttele üle viidud. Kostja asus seisukohale, et nõude aluseks olev 17.11.2001.a üldkoosoleku otsus oli seadusega vastuolus. Nimetatud otsusega muudeti varem kehtinud arvutuslikku määra, suurendati põhjendamatult kostja maksekoormust küttesoojusenergia eest ilma vastavaid arvestusi tegemata ja kehtestati kostjale küttesoojusenergia määraks 35% ülejäänud korteriomanike poolt tasutavast, mis oli õigusvastane ja selle alusel ei tekkinud kostjal kohustust tasuda soojuskütteenergia eest otsuses märgitud maksemäära ulatuses. Hageja oli teadlik maksemäära põhjendamatusest, mida tõendas tema hilisemalt tellitud eksperthinnang Ülo Kaselt ja teised läbiviidud eksperthinnangud, mis ükski ei kinnitanud hageja 17.11.2001.a üldkoosoleku otsusega kehtestatud 35 % määra õiguspärasust. Kostja märkis, et ta oli tasunud kogu aeg regulaarselt elamu majandamise jooksvate kulutuste katteks sihtotstarbelisi makseid ja elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu reaalselt tarbitud kommunaalteenuste eest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tegelikkuses tarbinud soojusenergiat hagis viidatud summa eest. Kostja leidis, et viivisenõue oli alusetu ja põhjendamatult suur ning sellest tulenevalt
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291 õigusvastane. Samuti oli hageja nõue aegunud nende arvete osas, millised olid esitatud 17.06.2002.a ja varem sissenõutavaks muutunud nõuete eest. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 15.03.2010.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus lähtus oma otsuses eelkõige OÜ Ehitusekspert ekspertarvamusest ning asus seisukohale, et põhjendatud üldküttekulu määr oli 11,3 %, mitte 35 % kostja korteri üldpinnast. Kohus nõustus kostja arvamusega, et sisuliselt karistati teda elektriküttele ülemineku eest. Kohtu hinnangul oli see lubamatu, sarnanedes omakohtule. Elektriküttele üleminek oli korteriomanike vaheline vaidlus ning tulnuks vajadusel sellisena ka lahendada. Kohus leidis, et otsus, kus häälteenamusega oli vähemuse suhtes kahjulikke ning põhjendamatuid otsuseid vastu võetud, oli heade kommetega ilmselges vastuolus ning tühine. Korteriühistuseaduse viidatud sätteid kõrvutades järeldas kohus, et soojavarustuse eest tasumine ei kuulunud majandamiskulude mõistesse. Järelikult ei ole korteriühistu vastavad otsused KÜS § 13 lg 4 alusel korteriomanikele kohustuslikud. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et osa võlgnevusest tekkis enne 01.07.2002.a, mil seadus sätestas 10-aastase nõude aegumise tähtaja. Alates kehtiva TsÜSi jõustumisest lühenes aegumistähtaeg kolme aastani, kuid hagi oli esitatud 17.06.2005.a, seega aegumistähtaja piires ning nõue ei ole aegunud. Eeltoodut kogumina hinnates jõudis kohus järeldusele, et nõue oli alusetu, mistõttu jäi hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus ja viivised summas 19 046.15 krooni. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjat karistati sisuliselt elektriküttele ülemineku eest. Hageja on lähtunud üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel asjatundja arvamusest, mis kinnitas, et individuaalküttele üle läinud korterite küttekulude määr on 35% üldpinnast. Hageja leiab, et väär on maakohtu järeldus, et soojavarustuse eest tasumine ei kuulu majandamiskulude mõistesse. Hageja põhikirja punkti 3.2 lõikes 6 ja 7 on korterühistu liikmed kokku leppinud majandamise jooksvate kulutuste, sealhulgas soojusenergia eest tasumise kohustuse. Seega loetakse soojusenergia eest tasumine majandamiskulude mõistesse. Hageja on arvamusel, et üldkoosoleku 2001.a otsus ei ole vastuolus heade kommetega, kuna hagejal oli õigus mitte kehtestada teistest väiksemat protsendimäära kostja küttekulude arvestamiseks, vaid lähtuda ka temale esitatavate küttekulude osas samadest alustest, millest lähtutakse teiste ühistu liikmete puhul. Hageja on seisukohal, et hilisemas kohtumenetluses üldkoosoleku otsuse seaduslikkuse vaidlustamine ei ole kooskõlas KÜS § 13 lg-ga 3, mille eesmärgiks on tagada, et ühistu liikmed ja juhatus saaksid mõistliku aja jooksul teada, millised ühistu tegevust korraldavad otsused on vaidlustatud, milliste otsuste alusel ühistu tegutseb ning millised otsused on liikmetele täitmiseks kohustuslikud. Eeltoodu alusel leiab hageja, et 2001.a üldkoosoleku otsus on kehtiv ja kuulub täitmisele. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Kõigepealt käsitleb 3(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291 ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamise põhjuseid, seejärel hindab ringkonnakohus hagiga seotud asjaolusid ja lõpuks mõistab kohus hageja kohtukulud kostjalt välja.
7.Maakohus lähtus otsust tehes õigesti sellest, et kostjal tuleb tasuda küttekulusid 35%lises määras juhul, kui selleks esineb õiguslik alus, ning et selliseks õiguslikuks aluseks võiks olla hageja 17.11.2001.a üldkoosoleku otsus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga siiski selles, et käesoleva hagi raames saaks vastava üldkoosoleku otsuse kehtetusest või tühisusest lähtuda. Kuigi korteriühistu üldkoosoleku otsus on tehing, on vastava tehingu kehtetus ja tühisus allutatud üldistest tehingu kehtetuse ja tühisuse alustest teistsugustele alustele. Juriidilise isiku organi, milleks on ka korteriühistu üldkoosolek, otsuse tühisusele saab tugineda vaid siis, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud, juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks tuleb esitada hagi juriidilise isiku vastu (vt kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 44 lg 5, mis vaidlustamise korra osas vastab kehtiva TsÜS §-le 38 ja KÜS § 13 lg 3). Käesoleva tsiviilasja raames ei ole kostja tuginenud sellele, et viidatud hageja üldkoosoleku otsus oleks kehtetuks tunnistatud või et kohtuotsusega oleks selle otsuse tühisus tuvastatud. Samuti ei ole kostja vastavat nõuet esitanud ka käesoleva kohtumenetluse raames (n vastuhagina). Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja 17.11.2001.a üldkoosoleku otsus, millega nähti ette, et kostja peab tasuma tema korteri küttekulude eest 35%-lises määras, on kehtiv, seda isegi siis, kui otsus ei olnud piisavalt põhjendatud või kui mitmetest erinevatest spetsialisti arvamustest, mis vastava otsuse sisulist põhjendatust kinnitavad või ümber lükkavad, loeb maakohus usutavamaks need arvamused, mis nimetatud otsuse sisulise põhjendatuse kahtluse alla seavad.
8.Maakohus leidis, et sisuliselt karistati kostjat elektriküttele ülemineku eest ning et see on lubamatu ja selline tegevus sarnaneb omakohtule. Ringkonnakohus sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kostja jaoks keskkütte taastamine ei ole keelatud, kusjuures keskkütte taastamine ei ole seotud sedavõrd suurte kulutustega, et keskkütte taastamine oleks keskmise inimese jaoks välistatud. Keskkütte taastamise korral peaks kostja tasuma küttekulusid samas määras, milles teisedki korteriomanikud. Kui aga kostja keskkütet ei taasta, tuleb kostjal nii või teisiti tasuda üldkasutatavate ruumide kütmise eest. Samuti on põhjendatud muude küttekulude, sh ka nö kaudsete küttekulude hüvitamine. Kusjuures kaudsete küttekulude määratlemine on keeruline, sõltudes paljudest asjaoludest, mh sisuliselt ka sellest, kas ja millisel määral kostja korterit köetakse. Seetõttu on seadusandja näinud ette regulatsiooni, mille kohaselt saab kaasomandit muuta üksnes kõikide korteriomanike nõusolekul (vt KOS § 16 lg 1). Kehtiva õiguse kohaselt tuleb majandamiskulusid ja küttekulusid kanda vastavalt korteriomandi mõttelise osa suurusele, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti (vt KÜS § 151 lg 1). Antud juhul ei ole tegemist mitte korteri küttekuludega, vaid terve maja kütmiseks tehtud kuludega, mille kandmises peavad osalema kõik korteriomanikud. Seega oli korteriühistu 17.11.2001.a otsus kostja jaoks seaduses sätestatust soodsam, sest otsuse kohaselt tuli kostjal tasuda küttekulusid vähem, võrreldes sellega, mis tulnuks kostjal tasuda siis, kui vastavat üldkoosoleku otsust ei oleks tehtud. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus maakohtu väitega, et osutatavate teenuste kulupõhisus nähtub korteriühistu põhikirjast. Mitte ükski põhikirja säte sellele ei viita. Vastasel korral võiksid mitmed korteriomanikud keelduda näiteks prügiveo eest maksmisest, väites, et nemad prügi ei tekita, või näiteks keelduda trepikodade koristamise eest tasu maksmisest põhjusel, et nemad trepikodasid ei määri. Seetõttu ei saa väita, et hageja üldkoosoleku otsusega oleks kostjat karistatud või sellise otsuse vastuvõtmine oleks kujutanud omakohut.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291
9.Eespooltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus leiab, et alused, millest lähtuvalt maakohus hagi rahuldamata jättis, hagi rahuldamata jätmist ei võimalda.
10.Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas hagi saab kuuluda rahuldamisele. Kõigepealt käsitleb kohus põhivõla nõuet. Hageja esitas kostja vastu hagi, tuginedes sellele, et kostja oli vaidlusaluste nõuete sissenõutavaks muutumise ajal korteriomanik, et hageja on vastava kinnisasja majandamiseks asutatud korteriühistu, et vaidlusalusel perioodil toimus kinnisasja soojateenusega varustamine, mille osas nägi hageja 17.11.2001.a korteriühistu üldkoosoleku otsus ette, et kostjal tuleb tasuda tema korteriomandi kaasomandiosa mõttelise osa suurusele vastavatest soojakuludest 35%, ning et kostja täitis vastavat kohustust üksnes 11,3% ulatuses. Hageja esitas 22.12.2008.a korteriühistu Maakri 44 selgituse raamatupidamisväljavõtte juurde, kus esitati üksikasjalik selgitus põhivõla ja viiviste kujunemise kohta (vt t I kd lk 122). Selle selgituse kohaselt tasus kostja soojakulusid 11,3%-lises määras ning võlgnevus tekkis sellest, et kostja jättis soojakulude eest seda ületavas osas tasumata. Kostja ei vaielnud nendele väidetele vastu. Kostja ei vaidlustanud seda, kui palju oleks tulnud kostjal tasuda soojateenuse eest 100%-lise määra korral. Kostja vaidles põhivõla nõude puhul hagile vastu sellel põhjusel, et kostja leidis, et õige on lähtuda 35%-lise määra asemel 11,3%-lisest määrast. Kostja leidis veel, et tema ei pea enam vastavat võlgnevust tasuma, sest tema ei ole enam vaidlusaluse korteri omanik, samuti leidis kostja, et tema suhtes esitatud nõue on osaliselt aegunud.
11.Ringkonnakohus leiab, et eelmises lõigus viidatud asjaoludel võiks korteriühistu nõue korteriomaniku suhtes kuuluda rahuldamisele. KÜS § 151 lg 1 näeb ette majandamiskulude ja küttekulude tasumise kohustuse. Kostja ei ole küttekulude 100%-lisele määrale vastuväiteid esitanud. Kostja vaidlustas üksnes 35%lises määras küttekulude kandmise kohustust, väites, et küttekulusid tuleb kanda 11,3%-lises määras. Seetõttu kontrollib kohus põhinõude põhjendatust üksnes osas, milles kostja esitas nõudele vastuväiteid. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et küttekulude kandmisel saaks lähtuda 11,3%-lisest määrast. Hageja 17.11.2001.a üldkoosoleku otsusest tulenevalt lasub kostjal küttekulude 35%-lises määras kandmise kohustus. KÜS § 13 lg-st 4 tulenevalt on vastav otsus kostja suhtes kohustuslik. Viidatud otsust ei ole kehtetuks tunnistatud, samuti ei ole kohtulikult vastava otsuse tühisust tuvastatud. Seetõttu kuulub põhinõue rahuldamisele. Ringkonnakohus märgib, et kostja on tunnistanud seda, kui palju tulnuks maksta küttekulude eest 100%-lise määra korral, kuivõrd kostja tasus vastavate küttekulude eest, kuid üksnes 11,3%lisest määrast lähtuvalt. Ringkonnakohus märgib veel, et hagi rahuldamist ei mõjuta see, et kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et küttekulude jaotamisel tuleks lähtuda küttekulude arvestamise metoodikast, mis on kehtestatud EV Majandusministeeriumi 11.08.1997.a käskkirjaga nr 86. Vastav metoodika ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Eraõiguslikud õigused ja kohustused saavad tekkida üksnes seaduse alusel ning ministeeriumi käskkirjaga kehtestatud metoodika ei saa omada eraõiguslikele suhetele otsemõju.
12.Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu, et kostja ei ole enam vaidlusaluse korteriomandi, mille majandamiskulude üle vaidlus toimub, omanik, ei saa tingida kostja suhtes hagi rahuldamata jätmist. Käesoleva tsiviilasja raames ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli vaidlusaluste nõuete sissenõutavaks muutumise ajal vastava korteri omanik. Kuigi kostja käesoleva kohtumenetluse ajal korteri võõrandas, ei tähenda see, et kostja kohustus korteri võõrandamisega lõpeks. Tsiviilõiguse üldpõhimõtete järgi vastutab omanik nende omandist tulenevate kohustuste eest, mis muutusid sissenõutavaks tema omanikuks olemise ajal. Sellisest põhimõttest erandeid ei tee ka KÜS § 7 lg 3, KÜS § 51 ega ka mitte ükski muu
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291 seadusesäte. KÜS § 7 lg 3 näeb ette korteriomandi omandaja täiendava vastutuse senise korteriomaniku kõrval. Sätte eesmärgiks ei ole selle korteriomaniku, kelle omanikuks olemise ajal rahalised kohustused tekkisid, vastutusest vabastamine, vaid korteriomandi omandaja suhtes täiendava kohustuse loomine, st vastava regulatsiooni eesmärk on lihtsustada korteriühistu jaoks majandamiskulude nõuete maksmapanemist. KÜS § 51 raames ei ole mõeldud mitte sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi, vaid korteriühistu liikme õigusi ja kohustusi kui selliseid, st õigusi, mida korteriühistu liige saab korteriühistu suhtes maksma panna, näiteks õigust nõuda korteriühistult maja majandamist ning sellega seotud kohustusi, näiteks korteriühistu liikme kohustust maksta majandamiskulude eest vastavalt seadusele ja üldkoosoleku otsustele. Seega ei ole KÜS § 7 lg 3 ja § 51 eesmärgiks mitte selle korteriomaniku, kelle omanikuks olemise ajal majandamiskulude jm nõuded tekkisid, kohustustest vabastamine ning sellest lähtuvalt ei saa asjaolu, et kostja ei ole enam korteriomandi omanik, vabastada kostjat tema omanikuks olemise ajal sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmisest.
13.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kostja suhtes esitatud nõuded ei ole aegunud. Kuni 2002.aasta 30. juunini nägi tollel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus ette üldise 10-aastase nõuete aegumistähtaja ning alates 2001.a lõpust tekkinud nõuded ei olnud uue TsÜSi jõustumise ajaks aegunud. Seetõttu jätkus aegumine alates 01.07.2002.a uue TsÜSi järgi (vt VÕSRakS § 9). Kuid ka uus TsÜS näeb vastavate nõuete osas ette 10-aastase aegumistähtaja. Antud nõuete puhul ei ole tegemist tehingust tulenevate nõuetega. TsÜS eraldi mittetulundusühingu poolt oma liikmete suhtes esitatavaid nõudeid ei reguleeri. Seetõttu on tegemist seadusest tulenevate nõuetega TsÜS § 149 tähenduses. Korteriühistu liikme kohustus maksta majandamiskulude ja soojusenergia eest on sätestatud seaduses. Seega kohaldub käesolevatele nõuetele nii või teisiti 10-aastane aegumistähtaeg. Käesolev hagi esitati 17.06.2005.a ning selleks ajaks ei olnud 10-aastane aegumistähtaeg möödunud. Eespool toodust tulenevalt ei ole käesoleva hagi raames esitatud nõuded aegunud ning põhivõlanõue summas 9523 krooni ja 28 senti kuulub rahuldamisele.
14.Järgnevalt käsitleb kohus viivisenõudega seonduvat. Hageja rakendas kostja suhtes 0,07%-list viivisemäära. Selline viivisemäär tuleneb KÜS § 7 lg-st 4. Kostja esitas viivise osas vastuväited, mis seondusid sellega, et viivist tuleks arvestada VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras ja et viivis on lubamatult suur ning seda tuleks vähendada. Ringkonnakohus leiab, et soojusenergia eest maksmisele kuuluvat tasu tuleb pidada majandamiskuluks KÜS § 7 lg 4 tähenduses. Vastava sätte eesmärk on anda korteriühistule õigus nõuda üldisest viivisemäärast suuremat viivist olukorras, kus korteriühistu liige viivitab igakuiselt maja majandamiseks vajalike teenuste või muude vajalike soorituste maksmisel. Apellatsiooniastmes nõuab hageja viiviseid üksnes põhivõla ulatuses. Tegelikult võiks viivisenõue kuuluda rahuldamisele ka suuremas määras, kuid hageja nõuab viivist üksnes põhivõla ulatuses. Üldjuhul ei saa nõuda viivise vähendamist olukorras, kus viivist nõutakse seaduses sätestatud määras. Sellele lisaks on hageja juba vähendanud viiviseid põhivõlani. Seetõttu saaks viivise vähendamine kõne alla tulla üksnes väga erandlikel asjaoludel, mida kohtu hinnangul antud juhul ei esine. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada sellega, et korteriühistu on mittetulundusühing, mis peab tagama elamu normaalse majandamise. Korteriühistu saab oma rahalised vahendid üksnes korteriomanikelt ning korteriühistu peab nende rahaliste vahenditega tagama kõikide teenuste eest tähtaegse tasumise, sest vastasel korral võiks maja majandamine ohtu sattuda või korteriühistu suhtes võidaks sanktsioone rakendada. Eespool toodust tulenevalt kuulub viivisenõue summas 9523 krooni ja 28 senti rahuldamisele ning viivise vähendamiseks alus puudub.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-05-3291 Kohtukulude jaotus ja väljamõistmine
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006.a alanud tsiviilkohtumenetluse kohtukulude kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud seadust. Nimetatud seaduse § 60 lg 1 kohaselt tuleb kohtukulu jätta kostja kanda, sest kohus rahuldab hagi. Käesoleva vaidluse raames taotles hageja riigilõivu ja esindajatasu väljamõistmist. Hageja tasus riigilõivu hagi esitamisel 1050 krooni (vt t I kd lk 7), käesolevas asjas esimese apellatsioonkaebuse esitamisel 2000 krooni (vt t I kd lk 162) ja teise apellatsioonkaebuse esitamisel 2000 krooni (vt 2 ap kaebuse lisa). Ringkonnakohtu hinnangul kuulub see summa kostjalt välja mõistmisele. Sellele lisaks taotles hageja kostjalt esindajatasu väljamõistmist kokku summas 15 000 krooni (vt t I kd lk 332 jj). Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist hinnaga hagiga kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 tähenduses ja hagihind on 9523 krooni ja 28 senti, saab esindajatasu välja mõista 5%-lises määras hagihinnast arvestatuna. Seega saab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu summas 5050 krooni (riigilõiv), millele lisandub 476 krooni ja 15 senti esindajatasu eest, seega kokku 5526 krooni ja 15 senti.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.