Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

pankrotimenetluses rohkem tagatuks kui teise võlausaldaja oma ainuüksi seetõttu, et tema esitatud hagi on menetletud kiiremini, kuid see asjaolu tuleneb otseselt seadusest. Seadusandja on pidanud vajalikuks eristada võlausaldajaid, kes on enne võlgniku pankroti väljakuulutamist saavutanud kohtuotsuse oma nõude rahuldamise kohta, nendest võlausaldajatest, kes sellist lahendit saavutanud ei ole. Arutlus selle üle, kas võlausaldajate erinev kohtlemine eeltoodud viisil on õigustatud või mitte, on asjakohatu, kuna hageja esitas hagi võlgniku vastu ja see tagati vahetult enne pankrotimenetluse algatamist ning ca 1 kuu enne pankroti väljakuulutamist. Järelikult ei ole mingit alust väita, et hageja jäi võrreldest teiste võlausaldajatega halvemasse olukorda. Enne pankroti väljakuulutamist olid veel kahe võlausaldaja kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid, mis samuti tühistati ja hüpoteegid kustutati kinnistusraamatust. Kõiki sarnases olukorras olnud võlausaldajaid on koheldud ühetaoliselt ning ebavõrdsest kohtlemisest oleks alus rääkida siis, kui hageja nõuet tunnustataks PankrS § 153 lg. 1 p. 1 rahuldamisjärgus. AS Fortum Termest leidis, et hüpoteegi, s. h. kohtuliku hüpoteegi keskseks küsimuseks on hüpoteegiga tagatud nõuete ring. AÕS § 363 lg. 2 kohaselt on kohtuliku hüpoteegiga tagatud kohtulahendi alusel rahuldatud nõue ja see eeldab jõustunud kohtulahendit, millega kohus on rahuldanud hageja nõude kostja vastu. Seega on seaduses kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõuete ring üheselt piiritletud. PankrS § 103 lõikest 4 tulenevalt saab tsiviilhagi tagamiseks seatud kohtulikku hüpoteeki lugeda nõuet tagavaks pandiõiguseks PankrS § 153 lg. 1 p. 1 järgi üksnes juhul, kui selles osas on nõuete kaitsmise ajaks olemas tsiviilasja sisuliselt lahendav kohtulahend. Ebaõige on hageja väide, et pankroti väljakuulutamisega toimub võlausaldajate nõuete „külmutamine“. Võlausaldaja nõude sisu ja tagatus võib muutuda, kui seadus sellise võimaluse ette näeb. Üheks selliseks nõuet (ja sealhulgas selle tagatist) muutvaks võimaluseks on PankrS § 43 lg. 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg. 4 ja § 388 lg. 6 ning AÕS § 363 lg. 2, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega hagimenetlus lõpeb ning kohtulik hüpoteek kustutatakse. PankrS §-de 43 lg. 2 ja § 44 järgi toimub pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamine üksnes pankrotiseaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kui pankroti väljakuulutamise tõttu kohtumenetluse lõpetamine ei tooks kaasa kohtumenetlusega seotud asjaolude (s. h. kohtuliku hüpoteegi) lõppemist, ei saaks pankrotimenetluse eelisõigus muu menetluse ees sisuliselt realiseeruda ning realiseerumata jääks ka PankrS-s sätestatud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte. Kuna pankrotipesas puudub enamasti vara kõigi võlausaldajate nõuete täiemahuliseks rahuldamiseks, on pankrotimenetluse keskseks eesmärgiks vältida olukorda, kus nn. nõuete esitamise võidujooksu tulemusena saab üks võlausaldaja olulise eelise teiste ees üksnes seetõttu, et on oma nõude maksma pannud enne teisi võlausaldajaid. Eriti kahjustaks selline olukord võlausaldajaid, kelle nõude täitmise tähtpäev ei olnud enne pankroti väljakuulutamist veel saabunud. Hageja sai ajutiselt pandiga tagatud nõude omanikuks üksnes tänu kiirele reageerimisele. Kui lugeda hageja nõue seetõttu esimese järgu nõudeks, kaotaks pankrotimenetluse võrdse kohtlemise põhimõte sisulise tähenduse. Kohtuliku hüpoteegi seadmine sõltub konkreetsest kohtunikust ja tema siseveendumusest, mistõttu ei saa hagi tagamise otsus objektiivselt olla võlausaldaja nõude rahuldamisjärku määravaks asjaoluks. TsMS § 382 lg. 2 kohaselt võib kohus hagi tagada ka enne selle esitamist. Seega võiks tekkida olukord, kus päev enne võlgniku pankroti väljakuulutamist esitab võlausaldaja kohtule hagi tagamise taotluse ja selle rahuldamise korral tekitab endale esimese järgu nõude võlgniku pankrotimenetluses. Pandiga tagatud nõude eelisõiguse realiseerimine nõuete rahuldamisel eeldab, et võlausaldajal eksisteerib pandiõigus pandieseme müügi hetkel. Kuna hageja pandiõigus hagi tagamise tühistamisega lõppes, on ta seadusest tulenevalt kaotanud ka kinnispandist tulenevad õigused. Seega ei oma võlausaldaja nõude rahuldamisjärgu määramisel tähendust asjaolu, et võlausaldajal eksisteeris pankroti väljakuulutamise hetkel hagi tagamise korras seatud

kohtulik hüpoteek. Tähendust omab üksnes asjaolu, kas hageja nõude näol oli tegemist pandiga tagatud nõudega või mitte. Esimese astme kohtu otsus

tagamiseks kohtulik hüpoteek seati, rahuldanud, hagi tagamise abinõu ei ole kohtulahendiga muudetud ega tühistatud ning vastav kohtulahend on jõustunud, on vastuolus hagi tagamise mõttega. TsMS § 377 lg. 1 eesmärgiks on soodustada hagi rahuldamise võimalikkust ning vältida kostja tegevust, mis võiks kohtuotsuse täitmist raskendada. TsMS § 378 lg. 1 p. 1 kohaselt on kohtulik hüpoteek üks hagi tagamise abinõusid. Lähtudes maakohtu tõlgendusest, ei omaks kohtulik hüpoteek enne kohtuotsust hüpoteegiga võrdset õigusjõudu ning ei tagaks kohtumenetluses menetletavat nõuet. Arvestades, et kohtulik hüpoteek ei ole enne kohtuotsust pandiks, võib kinnistu omanik kinnistu võõrandada kolmandale isikule ning seejärel esitada pankrotiavalduse isikliku pankroti väljakuulutamiseks. Pankroti väljakuulutamine toob tulenevalt TsMS-st kaasa hüpoteegi kustutamise nüüdseks kolmandale isikule kuuluvalt kinnistult. Seega pärast pankroti väljakuulutamist oleks vaadeldav kinnistu kolmanda isiku omandis ning seda ei koormaks ükski asjaõiguslik piirang. Tekib olukord, kus kohus on seadnud hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi, mis tegelikkuses hagi ei taga ja kohtulikul hüpoteegil kaoks sisuline mõte. AÕS § 363 lg. 2 mõte seisneb nende nõuete ringi piiramises, mis kohtuotsuse korral rahuldamisele kuuluvad, vältimaks hageja hagimenetluses menetlemata nõuete kaitstust. Kohus on lähtunud üksnes grammatilisest tõlgendusest ning jõudnud seetõttu normi vale tõlgenduseni, mis omakorda tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. PankrS § 43 lg. 2 ei sätesta pankrotimenetluse algatamise tagajärgi kohtulikule hüpoteegile, nagu kohus seda väidab. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamisel nõude läbi vaatamata. Kohtulik hüpoteek ei ole nõue, vaid nõuet tagav abinõu. Seega ei sätesta PankrS § 43 lg. 2 tagajärgi hagi tagamiseks seatud kohtulikule hüpoteegile. Pankroti väljakuulutamise tagajärjed kohtulikule hüpoteegile ei ole Eesti õiguses piisavalt reguleeritud. PankrS ei erista kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteeki ja kohtulikku hüpoteeki, samuti ei näe seadus ette kohtuliku hüpoteegi mõju algatatud pankrotimenetlusele. Kuivõrd vastav regulatsioon puudub, peab lähtuma pankrotimenetluse üldpõhimõtetest. Maakohtu tõlgendus kohtuliku hüpoteegi mõjust ei lähe kooskõlla PankrS mõttega, eelkõige võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga. PankrS § 43 lg. 2 tulenevalt jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. Kui ühel ajal alanud kohtumenetlustest on üks jõudnud maakohtu otsuseni ja teine mitte, siis esimese vaidluse osas menetlus jätkub, samuti jääb kehtima hagi tagamise abinõuna kohaldatud kohtulik hüpoteek. Seega on ühe võlausaldaja nõue pankrotimenetluses tagatud rohkem kui teise võlausaldaja nõue üksnes seetõttu, et ühe võlausaldaja kohtuprotsess on kulgenud kiiremini. Kuivõrd võlgniku pankrot kuulutati välja enne kui ühe võlausaldaja kohtumenetlus otsuseni jõudis, siis on ühe võlausaldaja nõue pankrotimenetluses esimese järgu nõue ning teise võlausaldaja nõue teise järgu nõue. Selline olukord, kus nõude rahuldamise järk sõltub sellest, millal kohtumenetlus otsuseni jõudis, on ebamõistlik ning vastuolus võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega. Oluline protsessiõigusnormi rikkumine seisneb maakohtu otsuse põhjendatuse nõude (TsMS § 436 lg. 1) rikkumises. Maakohtu otsus on põhjendamata, vastuoluline ning ei sisalda seisukohti kõikide apellandi väidete kohta. Kohus on asunud seisukohale, et PankrS § 43 lg. 2 kannab võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet ning samaaegselt tekitab ebavõrdsust võlausaldajate vahel, mis ei ole võimalik. Kohtu nimetatud järeldused on vastuolulised. Maakohus ei ole andnud hinnangut hageja väidetele, mis puudutasid võlausaldaja nõuete “külmutamist” pankroti väljakuulutamisel. PankrS § 35 lg. 1 p. 6 eesmärgiks on külmutada võlausaldaja nõue, takistamaks selle suurenemist pankrotimenetluse käigus. Samal põhimõttel kuuluvad “külmutamisele” kõikide võlausaldajate nõuded, olenemata asjaolust, kas need nõuded võiksid tulevikus suureneda, väheneda või nende rahuldamisjärk muutuda. Oma olemuselt on apellandi nõue esimese järgu nõue, mistõttu kuulub nõuete kaitsmise koosolekul ka kaitsmisele esimese järgu nõudena. Hagi tagamise abinõuna rakendatud

kohtulik hüpoteek kustutati seetõttu, et võlgnik pankrotistus kohtumenetluse käigus. Seega ei langenud hagi tagamise alus ära sisuliselt, vaid formaalselt, kuivõrd esines alus kohtumenetluse lõpetamiseks. Pankroti väljakuulutamisel fikseeritakse kõik nõuded väljakuulutamise hetke seisuga ning edasises pankrotimenetluses lähtutakse üksnes pankroti väljakuulutamise hetkel eksisteerinud nõuetest ja nende tagatusest pandiga. Vastustajate poolt pakutud AÕS § 363 lg. 2 ja PankrS § 43 lg. 2 tõlgendus tekitab võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist. Võlausaldaja eelistatud olukord ei saa sõltuda kohtute töö kiirusest ning AÕS § 363 lg. 2 tuleb tõlgendada PankrS valguses. Kohus ei ole seisukohta võtnud apellandi väite osas, et vastustajate poolt pakutud tõlgendus on vastuolus TsMS-is sätestatud hagi tagamise mõttega. AÕS § 363 lg. 2 tõlgendusel tuleb arvestada PankrS ettenähtud võimalusi nõuetele vastuväidete esitamiseks. Kohus, olles tutvunud vaidluse esemeks oleva nõude ning muude asjaoludega, on pidanud vajalikuks apellandi nõue tagada pandiga. Asjaolu, et kuulutati välja pankrot, peaks apellandi hinnangul muutma üksnes viisi, kuidas nõue sisuliselt lõpuni vaadatakse, mitte selle nõude tagatust. Sisuliselt on võimalik pankrotimenetluses jätkata vaidlust nõude üle, mis oli pankroti väljakuulutamise hetkel kohtuliku hüpoteegiga tagatud. Selline vaidlustamine viib olukorrani, kus kohus saab uuesti läbi vaadata nõude aluseks olevad asjaolud ja anda õigusliku hinnangu nõudele ehk viia läbi samad toimingud, mis jäid pankrotieelses kohtumenetluses pooleli. Seega tekib olukord, kus kohtuliku hüpoteegi aluseks olnud nõue vaadatakse kohtulikult läbi ning see vaidlus jõuab ka jõustunud kohtuotsuseni. Kohus ei ole kohtuotsuses viidatud väite suhtes oma seisukohta esitanud. Vastustajate seisukoht Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kolleegium leiab, et asjakohane ei ole üksnes otsuse põhjenduses sisalduv arutlus selle kohta, kuidas tuleks maakohtu arvates PankrS § 43 lg. 2 sõnastust muuta, ja see käsitlus tuleb otsuse põhjendusest välja jätta. Siiski ei muuda see käsitlus maakohtu otsust ülejäänud osas ebaõigeks. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusega, järgib seda ega pea kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ja otsuse põhjendus vastab seaduses sätestatud nõuetele. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks tegemist TsMS § 436 lg. 1 nõuete rikkumisega, kui maakohus ei ole otsuses avaldanud arvamust kõigi apellandi õigusteoreetiliste arutluste kohta. TsMS § 436 lõikest 1 tuleneb küll kohtu kohustus kohtuotsust põhjendada, täpsemalt käsitlevad otsuse põhjendusele esitatavaid nõudeid aga TsMS § 438 ja § 442 lg. 8. TsMS § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kohtul osundatud normis sätestatust tulenevalt tõendite hindamise alusel tuvastada asjas olulised faktilised asjaolud, kontrollida nende vastavust asja lahendamiseks asjakohase õigusnormi koosseisu tunnustele ning otsustada selle alusel hagi rahuldamise üle. Täpsemaid nõudeid otsuse põhjendusele sisaldab TsMS § 442 lg. 8, mille lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus nendele nõuetele vastab. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning ka asjas oluliste faktiliste asjaolude tuvastamise üle ei ole vaidlust. Osundatud normist tuleneb küll kohtu

kohustus selgitada, miks ta ei nõustu poolte poolt faktide kohta esitatud väidetega, ei tulene aga kohustust teha kaasa menetlusosaliste ekskursid õigusteooriasse. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud ja otsuse põhjendus vastab TsMS § 436 lg. 1, 438 lg. 1 ja § 442 lg. 8 nõuetele. Otsuses on loogiliselt põhjendatud materiaal- ja menetlusõiguse normide kohaldamist, otsuse põhjal on mõistetav, kuidas maakohus seadust kohaldas, apellatsioonkaebus ei sisalda aga sisulisi ja vaidluse lahendamiseks olulisi küsimusi, millele maakohus otsuses ei oleks juba vastanud. Kolleegium nõustub ka viisiga, kuidas maakohus materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme kohaldas. Arvestades seda, et tegemist on pankrotimenetluses esitatud nõude rahuldamisjärgu tunnustamiseks esitatud hagiga, mis on oma sisult tuvastusnõue, kusjuures esiletoodud asjaolud ei võimalda hinnata hageja poolt hagiga loodetava hüve väärtust, tuleb nõue kooskõlas TsMS § 125 lausega 2 lugeda mittevaraliseks, mille puhul vastavalt TsMS § 132 lõikele 1 eeldatakse, et hagihind on 25.000 krooni. Asjaolusid, mis võimaldaksid määrata tsiviilasja hinna teisiti kui osundatud normis sätestatud eeldatav hind, ei ole esile toodud. Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 jätta apellandi kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Jõustunud Riigikohtu 09 02 2011 otsuses nr 3-2-1-143-10 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.