2-08-14512/37 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

jaanuaris ja veebruaris helistas hageja pidevalt kostjale ja küsis, millal ta saab asuda täitma tööülesandeid. Lisaks helistamisele käis hageja ka pidevalt kostja juures kontoris Haapsalus, Jaani 8. Hageja suhtles töö teemadel kostja esindaja A. K.-ga. A. K. ei öelnud hagejale kordagi, et temaga on tööleping lõpetatud. Kostja esindaja palus oodata, lubades, et kohekohe töö tuleb. Pooled suhtlesid vähemalt 3 korda kuus. Pooltevaheline tööleping on lõpetamata nii suuliselt kui ka kirjalikult. Vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 73 lõikele 1 teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta kande lepingusse. Kuna M. T.-ga keegi töölepingut ei lõpetanud, siis oli ta terve 2007. a. detsembri ja 2008. a. jaanuari ning veebruari kuni 24. kuupäevani ootel, kuna tööandja ta tööle kutsub. Alates 25. veebruarist 2008. a. on hageja arvel tööbüroos tööotsijana ja sellest ajast arvates on tööleping hagejaga lõpetatud. 2007. a. detsembrist kuni 2008. a. 25. veebruarini pidi tööandja täitma endale töölepinguga võetud kohustusi. Vastavalt TLS § 49 p. 1 ja 2 on tööandja kohustatud kindlustama töötaja tööga ning maksma töö eest ettenähtud tasu. Kostja oma kohustusi täitnud ei ole. Kui kostja ei soovinud hagejaga enam olla töösuhetes, siis tulnuks tööleping ka vastavalt lõpetada. Kuna seda tehtud ei ole, siis on töötajal põhjendatud ootus saada tööd ja selle eest vastavat tasu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt hageja avalduse ja tuvastas, et M. T. ja OÜ DW. vahel sõlmitud tööleping lõppes 30. novembril 2007. a. M. T. ei ole töövaidluskomisjoni otsust selles osas tähtaegselt, s. o. individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lõikes l sätestatud 1-kuulise tähtaja jooksul vaidlustanud. Vaidlustamiseks puudus ka alus, sest otsus vastas hageja taotlusele. Töövaidluskomisjoni otsus on kostja poolt täidetud ulatuses, kui palju see on võimalik hageja aktiivse osavõtuta. Puhkusetasu on hagejale üle kantud, kirjalikult vormistatud töölepingu allkirjastamisele ja ärakirja kättesaamisele pole M. T. hoolimata tähitud kirjaga saadetud kutsest ilmunud. Hageja nõue töötasu saamiseks ei ole põhjendatud. Igasuguse töötasu saamise eeldus ja alus on poolte vahel kehtiv tööleping, s. o. tööleping, mida pole lõpetatud ega peatatud. Hagejal vaidlusalusel ajal kehtiv tööleping puudus ja OÜ-1 DW. ei olnud sel ajal kohustust kindlustada töötaja tööga ning maksta talle töö eest tasu. Seda asjaolu, et hagejal puudus pärast 30. novembrit 2007. a. töösuhe kostjaga, on kinnitanud ka hageja ise. Nimelt on hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses taotlenud kirjaliku töölepingu vormistamist ajavahemiku kohta 1. juunist 30. novembrini 2007. a. Hageja määratles töövaidluskomisjonis töölepingu lõppemise kuupäevaks 30. novembri ja töövaidluskomisjon juhinduski asja lahendades sellest hageja taotlusest. Ei töövaidluskomisjon ega kohus saa mõista hageja kasuks välja palka ajavahemiku eest, mis jääb välja tema enda määratletud töölepingu kehtivuse ajast. Esimese astme kohtu otsus

Komisjon mõistis tööandjalt avaldaja kasuks välja puhkusehüvitise 2738, 70 krooni. 2007. a. detsembri, 2008. a. jaanuari ja veebruarikuu töötasu nõude jättis komisjon rahuldamata, kuna pärast töölepingu lõppemist ei saa töötaja nõuda, et tööandja kindlustaks teda tööga või maksaks talle töötasu. Töövaidluskomisjoni otsuse on tööandja täitnud. 1. aprillil 2008. a. kanti hageja arvele puhkusetasu hüvitis. 10. aprillil 2008. a. on tööandja hagejale väljastanud tähitud kirja, milles kutsus teda allkirjastama töölepingut. Hageja tunnistab, et sai kirja kätte ja käis tööandja kontoris. Kuna töölepingut talle lugemiseks kaasa ei antud, siis ta seda ei allkirjastanud. Seega on tööandja teinud kõik endast oleneva, et vormistada hagejaga kirjalik leping ja on töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamata osa täitnud. ITLS § 24 lg. 1 järgi võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. ITLS § 25 lg. 1 järgi jõustub töövaidluskomisjoni otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik (lg. 2). Hageja pöördus kohtusse hagiga selle nõude osas, mille töövaidluskomisjon on jätnud rahuldamata, s. o. töötasu nõue ajavahemiku eest detsembrist 2007. a. kuni veebruarini 2008. a. Teiste, rahuldatud, nõuete osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja kostja poolt täidetud. Komisjon tuvastas avaldaja taotluse alusel, et hageja tööleping kostjaga on lõppenud 30. novembril 2007. a. ja see asjaolu on kohtule siduv. Kuna hagejal puudus pärast

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ega nõustu otsuse muutmisega ka menetluskulusid puudutavas osas. Hageja on asjatu ja omaenda varasema taotlusega vastuolus oleva kohtuskäimisega põhjustanud kostjale olulise menetluskulu. Menetluskulude jaotamine vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 on nii õiglane kui ka mõistlik. Hageja on keskealine täies tööjõus teovõimeline mees ja menetluskulude kandmiseks vajalike vahendite teke lähema 30 aasta jooksul, arvestades kohtulahendiga tunnustatud nõude aegumistähtaega, on tõenäoline. Isikuid tuleb kaitsta ka maksejõuetute isikute poolt ilmselt põhjendamatu hagemise eest. Taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks Adv. Tiina Mare Hiob esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks, taotledes määrata apellatsioonimenetluses hagejale riigi arvel osutatud õigusabi tasu suuruseks 3600 krooni (koos käibemaksuga, 20 ajapunkti ehk 10 töötunni eest). Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja tuleb jätta muutmata. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei korda seda. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Et apellatsioonkaebus ei sisalda vaidluse sisu kohta väiteid, millele maakohus ei oleks juba otsuses vastanud, siis ei ole vajadust vastata kaebuse väidetele ringkonnakohtu otsuses. Ka menetluskulude osas maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Menetluskulude jätmine ilmselt põhjendamatu hagi esitanud hageja kanda ei saa olla tema suhtes TsMS § 162 lg. 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ainuüksi hageja töötusest ja ajutistest makseraskustest tulenevalt. Muude asjaoludega ei ole hageja oma kaebust menetluskulude poolte vahel jaotamist puudutavas osas põhjendanud. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 jätta samuti hageja kanda, kelle apellatsioonkaebus rahuldamata jääb. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg. 1 kohaselt võib asja menetlev kohus kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel muuhulgas asjas tehtavas kohtuotsuses kindlaks määrata riigi õigusabi tasu suuruse. Pärnu Maakohtu 22. aprilli 2008. a. määrusega anti M. T.-le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl. 25). Apellatsiooniastmes jätkus hagejale riigi õigusabi osutamine RÕS § 17 lõigete 1 ja 3 alusel ning selles kohtuastmes oli õigusabi osutajaks adv. Tiina Mare Hiob, kes esitas taotluse õigusabitasu kindlaksmääramiseks 3600 krooni suuruses summas. RÕS § 22 lõikes 7 sätestatust tulenevalt on kohtul kohustus kontrollida advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust; kohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu hüvitamisele kuuluvad kulud. Kolleegium leiab vaidlusaluse asja asjaolusid, hageja apellatsioonkaebust ja õigusabitasu kindlaksmääramise taotlust hinnates, et apellatsiooniastmes ei olnud põhjendatud kulutada õigusabi osutamisele üle 10 pooltunni, mille eest advokaaditasu suuruseks on 1500 krooni ja käibemaksu lisandudes moodustab lõplik tasu 1800 krooni. Et hagejale anti riigi õigusabi kohustuseta riigi õigusabi tasu ja kulud hüvitada, siis ei kerki hagejalt riigi kasuks õigusabitasu väljamõistmise küsimust.