Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. mai 2010. a Tartu
Tsiviilasja number
2-08-21339
Tsiviilasi
Aleksei Pervovi hagi Ede Jõeveri ja Lembit-Valdo Jõeveri vastu 20 000 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
20 000 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 04.12.2009. a otsus (vaheotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aleksei Pervovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Aleksei Pervov Vastustajad Ede Jõever ja Lembit-Valdo Jõever, esindaja advokaat Leanika Tamm
Jätta Tartu Maakohtu 04.12.2009 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus kantud kulud Aleksei Pervovi kanda. Jätta
ringkonnakohtus
kantud
menetluskulud
menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
lõppotsusena. Vaheotsuse teeb kohus üksnes juhul, kui ta aegumist ei kohalda ning jätkab asja menetlemist.“ Riigikohus jättis viidatud kaasuses jõusse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, mis tühistas Harju Maakohtu vaheotsuse, kuna see oli vastuolus TsMS § 449 lg 3 sätetega. Lahendis nr 3-2-1-63-08 märkis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et TsMS § 449 lg 3 alusel võib kohus teha vaheotsuse aegumise kohaldamata jätmise kohta. Kolleegium leidis, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, sest sellest sõltub, millisest võlasuhtest tuleneva nõude aegumise regulatsiooni on vaja kohaldada. Viidatud põhjustel tuleb kaevatav vaheotsus tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu; 2) kohus on kohaldanud aegumist valesti. Kohtu seisukoht, et aegumine sai alguse 16.02.2005, ei ole õige ja ei lähtu samade poolte vahelisest varasemast kohtuvaidlusest, millele on mõlemad pooled viidanud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei saanud 1997 mais osta vallasasjana korterit, kuna tal puudus legaalne isikuttõendav ja kehtiv dokument. Vaidlust ei ole ka selles, et E. Jõeveri nimele osteti korter seniks, kuni hageja saab endale tehingute tegemiseks vajaliku isikuttõendava dokumendi. Peale viidatud sündmuse (kui edasilükkava tingimuse) saabumist, pidi E. Jõever andma korteri omandiõiguse üle hagejale. Hageja sai Eesti Vabariigi passi 16.02.2005 ehk siis saabus edasilükkav tingimus, mille järel sai hageja nõuda korteriomandi üleandmist. 16. veebruarist 2005 algas hageja jaoks korteriomandi endale nõudmise õiguse aegumine, mis katkes hagi esitamisega Tartu Maakohtusse (tsiviilasi nr 2-07-43761). Tsiviilasjas nr 2-07-43761 on E. Jõever võtnud omaks asjaolu, et korteri ostis hageja. Kohus ei tuvastanud, et E. Jõeveril oleks olnud mingi seadusest või tehingust tulenev õigus saada hageja arvelt tasuta korter või selle ostmiseks tagasimaksmise kohustuseta 20 000 krooni. Hageja ja E. Jõever sõlmisid tsiviilasjas nr 2-07-43761 kompromisskokkuleppe põhjusel, et hageja raha eest ostetud korter oli selle aluse maa erastamise tõttu saanud kinnisasja koosseisus kinnisasja omaniku omandiks sõltumata vallasasja omandamise asjaoludest. Seega sai hageja teada oma alusetu rikastumise nõude olemasolust alles maakohtu 15.04.2008 (kompromissi kinnitava) kohtumääruse jõustumisest. Viidatud lahendi järel sai hageja teada, et ta ei saa kunagi enam oma raha eest teise isiku nimele ostetud korteri omanikuks ning sellest, et talle on jäänud ainult õigus nõuda kostjatelt tagasi korteri (vallasasjana) omandamiseks kulunud 20 000 krooni. Seega /.../ alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise seisukohast on oluline mitte teadmine õiguslikust, vaid faktilisest olukorrast (Vutt, Margit. Aegumine tsiviilõiguses. Kohtupraktika analüüs. Riigikohtu õigusteabe osakond, Tartu 2009, lk 38, p 3.8.1). Hageja teadmine kostjate alusetust rikastumisest sai tekkida alles peale kohtumääruse jõustumist ning TsÜS § 151 lg-s 1 märgitud aegumise algusajaks tuleb lugeda 15.04.2008. Kuivõrd uus hagi esitati 19.05.2008, ei olnud TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaeg möödunud.
TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja teadis, et kostjad erastasid 19.03.2003 korteri juurde maa ning sellega lõppes hageja nõudeõigus ühe kostja vastu käsundist tulenevalt. Kinnistusraamatu kanne on avalik, seega pidi kostja teadma, et ta on kaotanud käsundi täitmise nõude ning ka omandiõiguse tunnustamise nõude. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks ei peatanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaega. Hagejal on õigus valida õiguskaitsevahend ning asjaolu, et ta esitas teise nõudega hagi ning sõlmis selle raames kohtuliku kokkuleppe, ei peatanud teiste võimalike nõuete aegumise kulgemist. Ringkonnakohus nendib, et hageja väitel pidasid pooled läbirääkimisi, kuid asja materjalidest ei nähtu, mis perioodil läbirääkimised toimusid ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui kauaks võis hagi aegumine peatuda TsÜS § 167 lg 1 alusel.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.