Aleksei Pervovi hagi Ede Jõeveri ja Lembit-Valdo Jõeveri vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aleksei Pervovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. oktoober 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aleksei Pervov (isikukood: XXX); esindaja advokaat Valli Murde; Vastustaja I (kostja): Ede Jõever (isikukood: XXX), esindaja advokaat Kaja Kiilo; Kolmas isik: Lembit-Valdo Jõever (isikukood: XXX); esindaja advokaat Kaja Kiilo
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja
1.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Aleksei Pervovi
väljamõistmine
kanda, välja arvatud riigi õigusabi kulud, mis tuleb jätta 70 % ulatuses riigi ja 30 % ulatuses Aleksei Pervovi kanda.
2.Mõista Aleksei Pervovilt riigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud summas 115,20 eurot (ükssada viisteist eurot ja 20 senti). Määrata väljamõistetud summa 115,20 eurot tasumine kord kvartalis tasutavate osamaksetena alljärgnevalt:
2.1.esimene osamakse 28,80 eurot (kakskümmend kaheksa eurot ja 80 senti) tasuda käesoleva määruse jõustumise kuule järgneva kuu viimaseks päevaks;
2.2.ülejäänud kolm osamakset igaüks summas 28,80 eurot (kakskümmend kaheksa eurot ja 80 senti) tuleb tasuda kolme kuu möödumisel eelmise osamakse tasumise tähtpäevast.
3.Riigi õigusabi tasu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole Swedbank AS-is nr EE502200221014193355, SEB Pank AS-is nr EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaalis nr EE873300333499990003 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaali nr EE401700017002872300 ühise viitenumbriga 99914700027969. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-13-25926 ja isiku nimi, kelle menetlusabikulusid makstakse.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksei Pervov (edaspidi hageja) esitas 23. mail 2013 hagi Ede Jõeveri vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2012/1862. Hagiavalduse kohaselt kinnitati Tartu Maakohtu 15. aprilli 2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42761 hageja ning Ede ja Lembit-Valdo Jõeveri vaheline kompromiss, mille kohaselt andsid Ede ja Lembit-Valdo Jõever hageja kasutusse
eluruumi asukohaga XXX Elva alates 15. aprillist 2008 tähtajaga kaks aastat. Hageja kohustus tasuma üüri 500 EEK-i kuus ning kohustus vabastama eluruumi 14. aprillil 2010, kui pooled ei lepi teisiti kokku. Ühtlasi lõpetati ülalmärgitud tsiviilasjas menetlus hageja korteriomandile omandiõiguse tunnistamise nõudes. Tartu kohtutäituri Reet Rosenthali 01. oktoobri 2012 täitmisteatest sai hageja teada, et tema suhtes on algatatud täitemenetlus sundkorras väljatõstmiseks nimetatud korteriomandist. Algatatud täitemenetlus tuleb lõpetada TMS § 48 lg 1 p 4 alusel, sest sundtäitmine ei ole TMS § 221 lg 1 alusel lubatud. 15. aprillil 2008 kinnitatud kompromiss on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja allkirjastas kompromissi, olles täielikult veendunud, et selle sisuks olev üürileping on formaalse tähendusega ega too temale kaasa negatiivseid tagajärgi. 02. aprillil 2014 toimunud kohtuistungil selgitas hageja esindaja V. Murde, et hageja ei ole psüühikahäire ja lihtsameelsuse tõttu võimeline keerulistest juriidilistest situatsioonidest aru saama. Kuna hageja omandiõiguse tunnustamine ja korteri ostuks antud raha tagastamine ei olnud seaduse kohaselt võimalik, oli ainus võimalus kindlustada hagejale kasutusõigus eluruumi suhtes. Hageja soovis kasutada eluruumi alaliseks elamiseks ja seda kinnitab 15. aprilli 2008 istungi protokoll. Hageja veendumust õiguses eluruumi alaliselt kasutada tugevdas ka asjaolu, et temalt pole kompromissis kokkulepitud üüri kunagi nõutud. Vaatamata sellele, et hageja pidi eluruumi vabastama
14.aprillil 2010, ei ole Ede ja Lembit-Valdo Jõever seda kuni 01. oktoobrini 2012 nõudnud. Kompromissi tingimused on hageja suhtes äärmuslikult ebasoodsad. Poolte vastastikuste kohustuste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest hageja kulutas raha endale eluruumi ostmiseks, kuid selgus hoopis, et tal on kaheaastane üüriõigus selles eluruumis elamiseks ning käesoleval ajal peab ta eluruumi vabastama.
2.Ede Jõever vaidles hagile vastu. Hageja väited kompromissi tühisuse kohta tulenevad asjaoludest, mis esinesid enne kompromissi kinnitava kohtulahendi tegemist, ega ole seetõttu TMS § 221 lg 2 kohaselt lubatud. Kompromissi kinnitamisel on kohus leidnud, et kompromiss ei ole vastuolus heade kommetega ega seadusega. Kohtumäärus on selles osas jõustunud ning käesolevas kohtuasjas ei ole seetõttu võimalik uuesti hinnata kompromissi vastavust heade kommetega.
15.aprilli 2008 kohtumäärus ei jõustunud viivitamatult, seega oli hagejal pärast kompromissi kinnitamist võimalus ja piisavalt aega sellega tutvuda, oma esindajaga konsulteerida ja vajadusel ka vaidlustada. Hageja tasus kompromissis märgitud üüri igakuiselt E. Jõeveri arveldusarvele kuni 2010 veebruarini. Hageja keeldus pärast 14. aprilli 2010 üüri maksmast ning eluruumi vabastamast, hoolimata Ede Jõeveri korduvatest vastavasisulistest nõudmistest.
19.veebruari 2014 määrusega kaasas kohus menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Lembit-Valdo Jõeveri. Kolmas isik peab hagi põhjendamatuks ning toetab E. Jõeveri poolt esitatud seisukohti ja avaldusi.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 21. aprilli 2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud Aleksei Pervovi kanda. Kuigi hageja tugines hagiavalduse esitamise ajal kehtinud TsÜS §-le 86, kohaldas maakohus tehingu kehtivuse hindamisel tehingu tegemise aja, s.o 15. aprilli 2008, seadust. Kuigi hageja poolt nimetatud kriteeriume ei ole otsesõnu 15. aprillil 2008 kehtinud TsÜS § 86 redaktsioonis mainitud, on tegemist universaalsete kriteeriumitega, mille abil konkretiseerida ja sisustada mõistet „head kombed“ ka kompromisslepingu kinnitamise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt. Mõlemad pooled on kompromissi sõlmides teinud järeleandmisi oma esialgsetes õiguslikes positsioonides. Mitte igasugune poolte kohustuste väärtuse erinevus ei ole veel heade kommete vastane ega too kaasa lepingu tühisust. Selleks, et leping oleks tühine poolte kohustuste väärtuste erinevuse tõttu, peab
erinevus olema märkimisväärne ja ühe poole soorituse väärtus oluliselt ületama teise poole vastusoorituse väärtust. Kompromissi sõlmimisel ei olnud pooltele tulenevate kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei ole kompromiss sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohtu hinnangul on kompromisslepingus kokku lepitud kaks aastat piisavalt pikk aeg võimaldamaks hagejal oma elu ümber korraldada ja uus eluruum leida. Asjakohased ei ole hageja väited, et ta ei saanud kompromissi tagajärgedest aru. Kompromissi tekst ei ole keeruliselt ega arusaamatult sõnastatud või üllatuslik. Elva Linnavalitsuse kirjast (I kd tl 150) tuleneb, et A. Pervov on 30. juulil 2008, s.o pärast 15. aprilli 2008 kohtumääruse jõustumist, esitanud Elva Linnavalitsusele taotluse sotisaalkorteri saamiseks ning asunud aktiivselt otsima ka muid võimalusi uue eluruumi leidmiseks. Viidatud kirjast nähtub, et hageja sai pärast kompromissi sõlmimist aru sellest, et tal ei ole vaidlusaluse korteriomandi osas eluaegset kasutusõigust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Aleksei Pervov esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 21. aprilli 2014 otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2012/1862. Aleksei Pervov palub jätta nii esimese kui ka teise astme kohtu kulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei vasta vaidlusalune kompromiss TsÜS § 86 nõuetele. VÕS § 578 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu sõlmimisel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissilepingu eesmärgiks on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Käesoleval juhul ei ole nimetatud eesmärki saavutatud. Kompromiss on apellandi suhtes äärmiselt ebaõiglane. Vaieldamatu on, et omandiõigus eluruumile erineb oluliselt selle eluruumi ajutise kasutamise õigusest. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik, ehk absoluutne võim asja üle. Kasutusõigus eeldab ajutist õigust allutamisega omaniku korraldustele. Kompromissilepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas; 2) on apellandi näol tegemist väga kergesti mõjutatava inimesega, kes ei suuda õigesti hinnata temale pakutavate tehingute tagajärgi. Seda tõendab arstitõend (I kd tl 137). Apellanti on eksitatud kompromissis sisalduva üürilepingu tähenduse ning korteriostule kulutatud raha tagasisaamise osas. Apellandi tolleaegne esindaja ning ka kohus kinnitasid apellandile 15. aprillil 2008 tsiviilasja nr 2-07-42761 raames toimunud istungil, et üürilepingul on vaid formaalne tähendus. Apellant tasus korteri ostusumma 20 000 krooni 13. mail 1997 ning materjalidest ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe 20 000 krooni tagastamise tähtaja osas. Apellant määras hagi esitamisega VÕS § 82 lg 3 järgi kostjale tähtaja raha tagastamiseks. Järelikult ei olnud apellandi nõue raha tagastamiseks
04.detsembri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-08-21339, ega 15. augusti 2008 otsuse tsiviilasjas nr 2-0742761 tegemisel aegunud; 3) oli vastustaja teadlik sellest, kuidas apellanti saab mõjutada. Vastustaja on hiljemalt aastast 1992 olnud apellandiga lähedastes suhetes, apellant on vastustajale kandnud pidevalt üle suuri rahasummasid (I kd tl 130-131, 133-134). Vastustaja käitumine kompromissi sõlmimisel on olnud heade kommetega vastuolus. Vastustaja kallutas apellanti sõlmima viimasele äärmiselt ebasoodsat kompromissi.
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see täielikult rahuldamata. Vastustaja palub jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) leidis maakohus õigesti, et kompromissiga tegid mõlemad pooled järeleandmisi oma esialgsetes õiguslikes positsioonides ning need järeleandmised on õiglased. Kompromisslepinguga nähti ette ka
võimalus korteri kasutamise tähtaja pikendamiseks. Tsiviilasja menetluses oli selge, et apellandi nõuded omandiõiguse tunnustamiseks või hüvitise saamiseks on perspektiivitud. Kui kompromissi poleks sõlmitud, oleks apellant kaotanud igasuguse õiguse vaidlusalusele korterile; 2) on ebaõige apellandi väide, et kompromissi sõlmimisel oli ta kindel, et kompromissis kokkulepitu on formaalse tähendusega. Apellandile on kompromissi tingimused olnud arusaadavad ning kompromissi jõustumisel asus ta seda ka täitma – apellant tasus kokkulepitud üüri kuni veebruarini 2010. Samuti esitas apellant 30. juulil 2008 Elva Linnavalitsusele avalduse sotsiaalkorteri saamiseks; 3) tuleb apellandi väited selle kohta, et osturaha tagasisaamise nõue ei olnud aegunud, jätta tähelepanuta. Tsiviilasjas nr 2-08-21339 jättis kohus apellandi vastava nõude aegumise tõttu rahuldamata. Apellant ei saa vaidlustada juba jõustunud kohtulahendit; 4) ei saa väita, et apellandi puhul oleks tegemist lihtsameelse ja kergesti mõjutatava isikuga. Apellant on varasemad hagid koostanud ise, millest nähtub, et ta orienteerub õigusaktides ning tal on olemas teadmised oma õiguste kaitseks. Ei ole usutav, et apellant ei mõistnud 15. aprillil 2008 sõlmitud kompromissi võimalikke tagajärgi. 12. aprilli 2013 arstitõend ei tõenda, et apellandil esines isiksusehäire ka 2008. aastal ning et ta isiksusehäire tõttu ei olnud võimeline mõistma oma tegude tähendust ja võimalikke tagajärgi kompromissi sõlmimisel. Samuti oli apellandil kompromissi sõlmimisel esindaja, kes kompromissi sõlmimisel pidas silmas apellandi huvisid ning selgitas talle kompromissi tingimusi ja selle sõlmimise tagajärgi. Kompromissi tagajärgi on apellandile selgitanud ka kohus.
6.Kolmas isik vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas poolte vahel sõlmitud kompromiss, mis on kinnitatud Tartu Maakohtu 15. aprilli 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42761, on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Apellant esitas viidatud tsiviilasjas kõigepealt hagi vastustaja vastu omandiõiguse tunnustamiseks korteriomandile asukohaga XXX Elvas. Vaidlustatud kompromissi tulemusena loobus apellant oma omandiõiguse tunnustamise nõudest ja sai õiguse kasutada vaidlusalust korterit üürnikuna tähtajaga kaks aastat kuni 14. aprillini 2010 üüritasuga 500 krooni kuus. Asjas puudub vaidlus, et kokkulepitud perioodi jooksul tasus apellant vastustajale kokkulepitud üüri. Tähtaja möödumisel apellant vaidlusalust eluruumi ei vabastanud ning lõpetas ka tasu maksmise korteri kasutamise eest, misjärel vastustaja esitas kohtutäiturile avalduse apellandi eluruumist väljatõstmiseks. Täitedokumendiks on seejuures Tartu Maakohtu 15. aprilli 2008 määrus tsiviilasjas nr 2-07-42761, mille kohaselt kohustub A. Pervov pärast üürisuhte lõppemist vabastama korteri XXX Elvas, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Vabatahtlikult korterist väljakolimisest keeldumise korral kuulub A. Pervov korterist väljatõstmisele täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras. Asjas puudub vaidlus, et pooled oleksid kompromissi järgselt leppinud kokku teisiti.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et vaidlustatud kompromiss ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuse väide ja põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on põhjendatult kohaldanud TsÜS §-i 86 redaktsioonis, millises see kehtis kompromissi tegemisel ajal 15. aprillil 2008, ja mille kohaselt oli tühine tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 15. aprilli 2008 kompromisslepingust tulenevalt ei olnud poolte õiguste ja kohustuste väärtus heade kommete
vastaselt tasakaalust väljas. Ka enne kompromissi kasutas A. Pervov vaidlusalust korterit mitteomanikuna. Kompromissis leppisid pooled kokku korteri kasutamise õiguslikus aluses ja tähtajas, samuti A. Pervovi kohustustes korteri kasutajana, sh tasu maksmise kohustuses. Nimetatud kohustusi A. Pervov ka täitis (sh tasus üüri) kuni kokkulepitud tähtaja lõpuni. Kuigi kompromissist tulenevalt võisid pooled leppida kokku ka üürisuhte pikendamises, ei ole asja materjalide kohaselt A. Pervov selle vastu huvi tundnud ning lõpetas ka üüri tasumise. Seetõttu esitas vastustaja apellandi osas sundtäitmise avalduse ja taotleb tema väljatõstmist täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras. Sundtäitmine täiteasjas nr 186/2012/1862 ei ole lubamatu.
11.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist. Asjas esitatud arstitõendiga (OÜ Jaanson ja Lääne) 12. aprillist 2013 on tõendatud, et apellandil on diagnoositud täpsustamata isiksusehäire ja alkoholisõltuvus. Tõendeid apellandi tervisliku seisundi kohta kompromissi sõlmimise ajal 15. aprillil 2008 ei kohtule esitatud. Seega ei saa ringkonnakohus asja materjalide põhjal mitte kuidagi järeldada, et apellant ei saanud kompromissi sõlmimise ajal aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida. Kompromissi sõlmimine toimus kohtuistungil kohtuniku juuresolekul. Apellandil oli kohtuistungil esindaja. 15. aprilli 2008 kohtuistungi protokollist (II kd lk 10) nähtub, et ettepaneku lahendada tsiviilasi nr 2-07-42761 kompromissiga, mille sisuks oleks pooltevaheline üürileping, tegi apellandi esindaja nimetatud tsiviilasjas. Kohus tegi kohtuistungil vaheaja 23 minutit, mille ajal sai apellant esindaja M. Adamsoniga oma seisukohti kompromissi osas omavahel arutada. Apellant on seejärel kohtule avaldanud, et talle on kompromiss ja üürilepingu sõlmimine arusaadav. Seega ei ole asjas tõendatud, et apellant sõlmis tsiviilasja nr 207-42761 lõpetamiseks kompromissina üürilepingu kellegi, sh vastustaja, poolsete mõjutuste tulemusena. Kompromissina üürilepingu sõlmimist ei muuda tühiseks ka asjaolu, et hageja oli esitanud hagi omandiõiguse tunnustamiseks või tekitatud kahju hüvitamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et korteri XXX Elvas ostuhinna 20 000 krooni tasus vastustaja eest 13. mail 1997 apellant. Poolte vahel oli nii tsiviilasjas nr 2-07-42761 kui ka käesoleval ajal vaidlus selles, millised olid poolte kokkulepped 20 000 krooni tasumise osas. E. Jõever (vastustaja) on olnud jätkuvalt arvamusel, et korter oli talle kompensatsiooniks apellandi poolt vastustajale tekitatud kehavigastuse ravikuludeks (nina operatsioonid). Apellant on seisukohal, et ta soovis osta vaidlusalust korterit endale, kuid ta ei saanud mittekodanikuna 1997. aastal maad erastada ning seepärast vormistati korter apellandile kõige lähema inimese E. Jõeveri nimele. VÕS § 578 lg 1 kohaselt muudetakse kompromissilepinguga õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued nõuded. Kompromissist nähtub, et pooled sõlmisid vaidluse lahendamiseks tsiviilasjas nr 2-07-42761 kompromissi eesmärgiga säilitada A. Pervovile korter XXX Elvas valdamise õigused. Seega vastas sõlmitud kompromiss ka VÕS §-s 578 sätestatule. Apellandi väited selle kohta nagu oleks kohus tsiviilasjas nr 2-08-21339, st pärast vaidlusaluse kompromissi tegemist teises tsiviilasjas, ebaõigesti hinnanud A. Perovi nõude 20 000 krooni tagasisaamiseks E. Jõeverilt, aegunuks, ei saa mitte kuidagi mõjutada hinnangut tsiviilasjas nr 2-07-42761 varasemalt sõlmitud kompromissile.
12.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda, välja arvatud tasu riigi õigusabi eest, mis tuleb jätta 30 % ulatuses A. Pervovi ja 70 % ulatuses riigi kanda. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud määrusega välja mõistnud riigilt A. Pervovile osutatud õigusabi eest 384 eurot.
Aleksei Pervovile määrati riigi õigusabi kohustusega hüvitada osaliselt osamaksetena riigi õigusabi tasu ja kulud. TsMS § 190 lg 4 esimese lause kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. A. Pervovi hagi ja apellatsioonkaebus jäävad täies ulatuses rahuldamata, seega TsMS § 190 lg 4 arvestades tuleks mõista A. Pervovilt riigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulu täies ulatuses välja. Siinpool nõustub ringkonnakohus Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12 toodud seisukohaga, et riigi õigusabi saajale peab juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see kolleegiumi arvates, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Sellest tulenevalt on põhjendatud jätta A. Pervovi kanda riigi õigusabi tasu 30% ulatuses. Tartu Maakohtu 04. märtsi 2013 määruse kohaselt tuleb A. Pervovil riigile hüvitada riigi õigusabi tasu 30% ulatuses ühe aasta jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist. Seega peab A. Pervov hüvitama riigile osamaksetena ringkonnakohtu menetluses osutatud õigusabi tasu ja kulud 115,20 euro (384/100*30) ulatuses. Arvestades Tartu maakohtu
04.märtsi 2013 määrusega kehtestatud tasude ja kulude hüvitamise korda, tuleb A. Pervovil õigusabi tasu 115,20 eurot hüvitada nelja osamaksena igaüks summas 28,80 eurot (115,20/4). Esimene osamakse tuleb teha käesoleva määruse jõustumise kuule järgneva kuu viimaseks päevaks. Järgmised kolm osamakset igaüks summas 28,80 eurot tuleb tasuda kolme kuu möödumisel eelmise osamakse tasumise tähtpäevast.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.