3-25-1194/15 - Korrakaitse - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

2.Tallinna Halduskohus lõpetas 20.05.2025 määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu ning jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning menetlus tuleb lõpetada HKMS § 124 lg 2 ning § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Kaebuse asjaolud on ka sedavõrd ilmselged, et asjas ei saa esineda kaebetähtaja ennistamise aluseid. Kaebaja vaidlustas korteri omandi ja valdamise küsimuse kohtuasjas nr 2-07-42761, milles kohus kinnitas 15.04.2008 määrusega kompromissi. Seega on möödunud 10 aastat kaebaja väidete kohaselt kahju tekitanud õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Kaebaja esitas 23.05.2013 hagi asjas nr 2-13-25926 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ehk eesmärgil, et teda korterist välja ei tõstetaks. Maakohtu 21.04.2014 otsuse kohaselt oli kaebaja põhiväiteks, et Tartu Maakohtu 15.04.2008 määrusega kohtuasjas nr 2-07-42761 kinnitatud kompromiss on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Seega oli kaebajal juba 2013. a-l teada, et Tartu Maakohtu 15.04.2008 määrus nr 2-07-42761 võib olla kaebajale kahju tekitanud. Samas asjas kuulutati ringkonnakohtu otsus 10.11.2014 ja Riigikohtu määrus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta 21.01.2015. Kuna kaebaja pöördus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kõige varem kohtusse 10.04.2025 (kohtuasi nr 2-25-5550), on igal juhul 10aastane kaebetähtaeg möödunud. Kaebaja väited aegumise arvestamise ja ringkonnakohtu kahe lahendi kohta on seotud kohtuasjaga nr 2-08-21339. Selles kuulutati maakohtu otsus aegumise kohta 04.12.2009 ja ringkonnakohtu otsus 27.05.2010 (jõustus 27.09.2010). Seega on samuti möödunud 10 aastat kaebaja väidete kohaselt kahju tekitanud õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Kaebaja tugines ka apellatsioonkaebuses asjas nr 2-13-25926 väitele, et kaebaja nõue raha tagastamiseks ei olnud 04.12.2009 otsuse nr 2-08-21339 tegemisel aegunud. Ringkonnakohus leidis, et see väide ei saanud mõjutada hinnangut varem sõlmitud kompromissile (ringkonnakohtu otsuse p-d 4 ja 11). Sellegipoolest nähtub eeltoodust, et kaebaja sai hiljemalt 2014. a-l teada, et Tartu Maakohtu 04.12.2009 otsus nr 2-08-21339 ja/või ringkonnakohtu otsus samas asjas võivad olla kaebajale kahju tekitanud. Kuna kaebaja pöördus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kõige varem kohtusse 10.04.2025 (kohtuasi nr 2-25-5550), on igal juhul 10-aastane kaebetähtaeg möödunud. Erandlikult võib olla ka kahju hüvitamise kaebuse 10-aastane kaebetähtaeg ennistatav, kui erinevad avaliku võimu organid on olnud ise samuti eksimuses nii, et kaebajal ei olnud võimalik kahju tekkimisest aru saada (Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 3-19-1340). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, kuna ükski avaliku võimu organ ei ole kaebajat eksitanud, et ta võiks jätkuvalt vaidlusalust korterit omada või vallata. Võimalusest, et kaebaja võidakse korterist välja tõsta ja see on mingiski osas seotud 2007.˗2010. a-ni 2(5)

3-25-1194 toimunud kohtumenetlustega, pidi kaebaja aru saama hiljemalt 2013. a-l, mil kaebajale määrati riigi õigusabi seoses kinnisasja väljaandmisega (kohtuasi nr 2-13-6989) ja kaebaja esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seoses kaebaja sundkorras korteriomandist väljatõstmisega (kohtuasi nr 2-13-25926). Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal esines 10 aasta kestel (2015˗2025) mõjuv põhjus, miks ta ei saanud kaebuse esitamiseks halduskohtu poole pöörduda. Alternatiivselt on võimalik kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, s.o põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise eelduseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-te 1 ja 3 1 järgi on see, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule. Vaidlusalustes kohtuasjades ei ole ka äratuntav, et riivatud oleks kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele inimõiguste konventsiooni art 6 mõttes. Kaebaja läbis kohtuasjades nr 2-08-21339 ja 2-13-25926, millest viimases hinnati kohtuasjas nr 2-07-42761 sõlmitud kompromissi, kõik kolm kohtuastet. Sisuliselt ei ole kaebajal ka subjektiivset õigust sellele, et sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt põhivaidluse läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2025 määrus nr 3-25-1061; 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10). Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebajale tekkinud riivet pidada väheintensiivseks, vaatamata kaebaja väidetud kahju summale, sest sisuliselt on kaebajale tekkinud riiveks see, et ta ei saa juba lahendatud kohtuasja taasalustada. Kaebuse rahuldamine on ka ebatõenäoline. Täidetud ei ole kumbki RVastS §-s 15 toodud õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise eeldustest. Halduskohtul puudub õigus hinnata vaidlustatud kohtulahendi sisulist õiguspärasust. Kaebaja on selgitanud, et prokuratuur on keeldunud kriminaalmenetluse algatamisest (dtl 27). Kohtule ei nähtu kohtute infosüsteemist, et kriminaalmenetluse algatamata jätmise osas toimuks kohtus kaebemenetlust. Seega tuleneb kaebaja avaldatust, et kohtunike osas ei ole süüdimõistvat kohtuotsust. Sealjuures ei ole halduskohus pädev tuvastama kohtuniku poolt kuriteo toimepanemist. Kohtunikku ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Arvestades kohtuotsuste kuulutamise aega, oleks ka süüteo möönmise korral see aegunud (karistusseadustiku § 311 ja § 81 lg 1 p 1). Arvestades halduskohtusse pöördumise aega, on kaebaja minetanud ka võimaluse pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Kuna menetlus tuleb lõpetada kaebetähtaja ilmselge ületamise tõttu, tuleb kaebaja riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata, sest asjaoludest tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5).