OÜ NimiLLAT (likvideerimisel) hagi OÜ ROMANEL vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks, alusetult saadu tagastamiseks ja viivitusintressi nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.11.2009.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
432 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ NimiLLAT apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ NimiLLAT (likvideerimisel) (registrikood 10655512, asukoht: Tallinn, aadress: J. Köleri 3-3, 10150 Tallinn), tehinguline esindaja advokaat Martin Pärn Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ ROMANEL (registrikood 11013537, asukoht: Saue, aadress: Vana-Keila mnt 84, 76506 Saue), tehinguline esindaja advokaat Arina Liskmann-Getsu
Kohtuistungi toimumise aeg
16.04.2010.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja advokaat Martin Pärn, kostja tehinguline esindaja advokaat Arina Liskmann-Getsu
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 25.11.2009.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi põhivõlast 82 000 krooni ja viivistest 43 259 krooni ja 17 sendi osas rahuldamata.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldatakse hagi osaliselt ja mõistetakse kostjalt, OÜ ROMANEL hageja, OÜ NimiLLAT kasuks välja põhivõlg 82 000 krooni ja
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746 viivis perioodi 23.10.2004.a kuni 27.05.2010.a eest summas 43 259 krooni ja 17 senti.
5.1.Jätta hagi hageja ja kostja vahel 10.09.2004.a sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
5.2.Rahalise nõude osas rahuldada hagi osaliselt.
5.3.Mõista kostjalt, OÜ ROMANEL hageja, OÜ NimiLLAT kasuks välja põhivõlg summas 82 000 krooni ja viivisintress perioodi 23.10.2004.a kuni 27.05.2010.a eest summas 43 259 krooni ja 17 senti ning alates 28.05.2010.a VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhivõla (summas 82 000 krooni) tasumiseni.
5.4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, OÜ ROMANEL kanda.
6.Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.09.2007.a esitas hageja Harju Maakohtusse hagi, milles palus tuvastada poolte vahel sõlmitud maaklerlepingu tühisus ja mõista kostjalt välja alusetult saadud 432 000 krooni ning viivised. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.09.2004.a lepingu hagejale kuuluva kinnistu müümiseks. Lepingu kohaselt pidi kostja müüma hagejale kuuluva kinnistu vähemalt 900 000 krooni eest, kui kinnistu müüakse kallimalt, siis saab kostja 50% summast, mis ületab minimaalset müügihinda. Lepingu allkirjastas hageja esindajana E. S. (pankrotis), kes oli ühtlasi kostja eest lepingu allkirjastanud V. M.’i abikaasa isa. Kinnistu müüdi 15.09.2004.a 1 600 000 krooni eest ehk 700 000 krooni kallimalt, kui oli ette nähtud minimaalne müügihind. Seega tulnuks lepingu kohaselt hagejal kostjale tasuda 350 000 krooni. Hagejat esindanud E. S. maksis aga 22.10.2004.a kostjale pangaülekande kaudu 432 000 krooni märkides selgitusse „leping“. Hageja asus seisukohale, et tegelikkuses vahendas kinnistu müüki hoopis kinnisvaramaakler R. R., mida kinnitas kinnistu ostnud äriühingu juhatuse liige. Hageja leidis, et hagejaga sõlmiti näilik tehing, et tehingu pooled saaksid kanda seaduslikult hageja arveldusarvelt 432 000 krooni kostja arveldusarvele. Hageja leidis, et lepingus kokkulepitud minimaalne müügihind oli ebareaalselt madal ja vahendustasu määr ebareaalselt kõrge. Seega sõlmiti leping hagejat esindanud E. S. poolt eesmärgiga tekitada hagejale kahju ning seetõttu on tehing heade kommete vastane ja tühine. Rikkumisest oli teadlik ka kostja, kuna kostjat esindas hageja esindaja E. S. tütre abikaasa V. M.. Seetõttu
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746 tühistas hageja viidatud tehingu. Hageja leidis, et E. S.l ei olnud 2004.a õigust hageja nimel teiste isikutega tehinguid teha ja tehtud tehingud olid tühised. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagiavalduses toodud väited olid vastuolulised. Hageja seisukohtadest ei selgu, kas hageja arvates oli vaidlusalune leping tühine ja seega kehtetu algusest peale või oli see kehtiv ja muutus kehtetuks tühistamise tõttu. Kostja arvates oli tõendamata hageja seisukoht, et 10.09.2004.a sõlmitud lepingu puhul oli tegemist näiliku tehinguga. Kinnistule ostja leidmiseks sõlmis hageja muuhulgas 02.12.2002.a maaklerlepingu kinnisvarabürooga LandLord, milles lepiti kokku kinnistu minimaalne müügihind 1 200 000 krooni. Kuna kinnisvarabüroo LandLord vahendusel ostjat leida ei õnnestunud, sõlmis hageja 08.03.2004.a lepingu kostjaga tähtajaga kuus kuud, mida pikendati 10.09.2004.a. Ostja leidmiseks sõlmis kostja omakorda 09.04.2004.a maaklerlepingu R. R. Kinnisvarabüroo OÜ-ga ning kohustus tasuma viimasele ostja leidmise eest tasu summas 80 000 krooni. Seega ei ole leping näilik, kuna lepingu sõlmimisel tehtud poolte tahteavaldused vastasid poolte tahtele. Kostja ei nõustunud ka seisukohaga, et leping oli sõlmitud pettuse mõjul, kuna hageja ei ole toonud esile asjaolusid, milles kostja hagejat eksimusse viis või hoidis. Kostja asus seisukohale, et hageja 22.09.2006.a avaldus lepingu tühistamise kohta oli tehtud pärast TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestatud tühistamise tähtaja möödumist. Kostja asus seisukohal, et hageja väited ei anna alust hagi rahuldada TsÜS § 131 lg alusel. Hageja väidete kohaselt oleks sellisel juhul tehing vastuolus esindatava huvidega üksnes osaliselt, nimelt, selles osas, milles vahendustasu vahenduslepingu järgi ületas vastava teenuse turuhinda. Kostja leidis, et hageja enda väidete kohaselt oli äriregistri andmetel E. S.'l hageja esindusõigus kehtiv. TsÜS § 131 lg 3 kohaselt võis esindatav nimetatud alusel tühistada tehingu kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada. Hageja esitas hageja arvelduskonto väljavõtte, millest nähtus raha ülekandmine kostjale 22.10.2004.a. Hiljemalt siis pidi hageja tühistamise aluseks olevast asjaolust teada saama. Hageja tegi avalduse tehingu tühistamiseks aga alles 22.09.2006.a. Seega oli hageja raha ülekandmisest alates teadlik asjaoludest, mis andsid hagejale aluse tehing tühistada vastavalt TsÜS § 131 lg-le 1 või TsÜS §-le 94. Kostja leidis, et hageja õigus tehing tühistada oli lõppenud, kuna hageja oli 29.12.2004.a osanike otsusega vaidlusaluse tehingu heaks kiitnud. Samuti ei pidanud kostja põhjendatuks hageja väiteid kostja ja R. R. Kinnisvara OÜ vahel 09.09.2004.a sõlmitud lepingu võltsimise kohta ning esitas maksekorraldused, millest nähtus, et kostja oli tasunud R. R. Kinnisvara OÜ-le 23.10.2004.a 30 000 krooni ja 21.11.2004.a 20 000 krooni.
Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 25.11.2009.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et pooled ei leppinud kokku selles, et käsundi täitmiseks ei tohi kasutada kolmanda isiku abi ja seega ei ole kolmanda isiku kasutamine vastuolus lepingu ega seadusega. Kohus asus seisukohale, et seaduslike esindajate vahetumine ei anna õigust vaidlustada tehingut käesolevas punktis nimetatud alusel. Kohus leidis, et 10.09.2004.a leping ei ole näilik, kuna lepingu sõlmimisel tehtud poolte tahteavaldused vastasid poolte tahtele, seega ei ole vaidlusalune tehing tühine. Hageja tahe oli suunatud kinnistu müümisele juba paari aasta vältel. Kohus tuvastas, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vaidlusalune tehing oli pettuse mõjul tehtud. Samuti ei ole hageja esile toonud milles seisnes pettus või tahtlik eksimusse viimine. Pooled olid teadlikud lepingu sisust ja eesmärkidest. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et pooled olid teadlikud lepingu sisust ja
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746 eesmärkidest ning esitatud väide jäi paljasõnaliseks ega andnud alust tehingu tühistamiseks. Kohus leidis, et tehingute tegemine erinevate juriidiliste isikute vahel, kelle seaduslike esindajate hulka kuuluvad sugulased või lähikondlased ei ole heade kommetega vastuolus isegi siis kui nad olid registreeritud samal aadressil. Tegemist oli eraõiguslike juriidiliste isikutega. Maakohus leidis, et vaidlusalune maaklerileping kehtib ka seetõttu, et 29.12.2004.a toimunud hageja üldkoosoleku otsusega kiideti vastav otsus heaks ning 20.11.2007.a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega (tsiviilasjas nr 2-05-19491) kiideti vastav tehing heaks. Hageja väiteid, et kostja ja R. R. Kinnisvara OÜ vahel 09.09.2004.a sõlmitud leping oli võltsitud jäi kohtu hinnangul paljasõnaliseks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit dokumendi võltsimise, so dokumendi järeletegemise või ümbertegemise kohta. Kostja esitatud maksekorraldused ja kviitungid, millest nähtuvalt tasus kostja R. R. Kinnisvara OÜle vaidlusaluse tehingu täitmisena 30 000 krooni 23.10.2004.a ja 20 000 krooni 21.11.2004.a kinnitasid reaalse tehingu olemasolu. Tuginedes eeltoodule leidis kohus, et 10.09.2009 lepingu tühisus ei leidnud tõendamist, samuti puudus tühistamiseks alus, mistõttu ei ole põhjendatud alusetult saadu tagastamise ja viivitusintressi nõue. Maakohus leidis, et kuigi vaidlusalusest maaklerilepingust tulenes kostjal õigus nõuda maakleritasu maksmist summas 350 000 krooni, ei välistanud selline kokkulepe käibemaksu tasumise kohustust ega kulude hüvitamist kostjale.
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Hageja asub oma apellatsioonkaebuses seisukohale, et kohus on alusetult leidnud, et hageja on E. S. poolt hageja esindajana kostjaga sõlmitud 10.09.2004.a lepingu heaks kiitnud, kuigi jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-05-19491 on tuvastatud, et sellekohane hageja osanike otsus on tühine. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et hageja nimel sõlmis kostjaga lepingu esindusõiguseta isik ja vaidlustatav tehing on tühine TsÜS § 129 lg 1 kohaselt. E. S.l ei olnud õigust hageja nimel teiste isikutega tehinguid teha ja selliselt tehtud tehingud on tühised. Hageja asub seisukohale, et poolte vahel sõlmitud tehing on näilik, kuna kinnisvarabüroo R. R. Kinnisvara OÜ pidi saama tehingu vahendamise eest 80 000 krooni vahendustasu. Kohus oleks pidanud hagi rahuldama TsÜS § 129 lg 1 alusel, sest tehingu tegemise ajal olid hageja nimel kostjaga lepingu sõlminud E. S. volitused juhatuse liikmena lõppenud.
Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha otsuse, millega hagi rahuldatakse osaliselt. Hageja nõudis kostjalt hageja ja kostja vahel 10.09.2004.a sõlmitud lepingu alusel tasutud raha tagastamist, leides, et vastav leping ei kehti. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus viidatud lepingu kehtivusega seonduvat, seejärel hindab kohus, kas hageja poolt kostjale ülekantud summa saamiseks esines õiguslik alus kogu summa osas ning lahendab seejuures hageja poolt kostjale tasutud raha tagastamise nõude ning viivisenõude. Lõpuks käsitleb kohus menetluskuludega seonduvat.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746
7.Hageja leidis, et hageja ja kostja vahel 10.09.2004.a sõlmitud leping (t lk 6) on mittekehtiv. Ringkonnakohus sellise hageja käsitlusega ei nõustu. Maakohus asus õigele seisukohale, et miski ei viita sellele, et hageja ja kostja vaheline leping oleks olnud näilik. Lepingu näilikkuse tuvastamiseks tulnuks hagejal tõendada, et lepingupoolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel oli midagi muud, kui see, mis lepingus kajastati, ning et pooled soovisid tegelikult tehtavat tehingut varjata (TsÜS § 89). Selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. See, et lepingu allkirjastanud hageja ja kostja esindajad olid omavahel väidetavalt hõimlussuhetes ei anna iseenesest sellise järelduse tegemiseks alust.
8.Vaidlusalune tehing ei ole tühine ka heade kommete vastasuse tõttu. Heade kommete vastasusele ei viita miski. Heade kommete vastaseks ei muuda vaidlusalust tehingut ka see, et hagejal tuli lepingu alusel tasuda kostjale suhteliselt suur lepingutasu. Miski ei viita sellele, et lepingu eesmärgiks oli hagejale kahju tekitamine.
9.Vaidlusaluse lepingu kehtivust ei mõjuta ka see hageja väide, et hageja poolt lepingu allkirjastanud E. S. valiti hageja juhatuse liikmeks 2000ndal aastal ja et 2004ndaks aastaks oli sellest möödunud enam kui kolm aastat. Hageja 09.09.2004.a üldkoosoleku otsusega otsustati müüa Tuule kinnistu, so kinnisasi, mille vahendamiseks vaidlusalune leping kostjaga sõlmiti, ning määrati juhatuse liige E. S. ostu-müügi lepingu sõlmimise jaoks (vt t lk 54F). Sellest otsusest nähtuvalt käsitlesid hageja osanikud hageja ja kostja vahelise lepingu hageja poolt allkirjastanud isikut hageja juhatuse liikmena veel 09.09.2004.a, so üks päev enne vaidlusaluse vahenduslepingu sõlmimist. Samast otsusest nähtub ka see, et E. S. ́le tehti ülesandeks korraldada Tuule kinnistu müüki. Kinnisasja müügi korraldamine hõlmab endas ka müügiks vajalike lepingute, sh ka vahenduslepingu sõlmimist.
10.Vaidlusalune leping ei ole muutunud tühiseks ka hagejapoolse tühistamise tõttu. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et lepingu tühistamise aluseid ei esine. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusaluse tehingu tegemisel esinesid eksimus, pettus vm tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks teadnud TsÜS § 131 lg-s 1 sätestatud asjaolusid või et kostja oleks vastavatest asjaoludest teadma pidanud. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et isegi siis, kui muud TsÜS § 131 eeldused oleksid täidetud, tegi hageja vaidlusaluse tehingu tühistamisavalduse (t lk 39) (22.09.2006.a) peale tühistamiseks ettenähtud tähtaja möödumist, sest hageja pidi hageja esindaja poolt hageja nimel tehtud tehingust teada saama hiljemalt 22.10.2004.a, so siis, kui hageja esindaja vaidlusaluse lepingu alusel kostjale 432 000 krooni üle kandis, ning seetõttu esineb tühistamisõiguse preklusioon (TsÜS § 131 lg 3).
11.Eespool toodust tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et hageja ja kostja vahel 10.09.2004.a sõlmitud lepingu mittekehtivuse aluseid ei esine. Seega tuleb jätta hagi nimetatud lepingu tühisuse tuvastamise nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et selle nõude osas tuleb hagi jätta rahuldamata ka veel seetõttu, et tuvastusnõude esitamine on lubatud üksnes juhul, kui selle esitamiseks on hagejal õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 tähenduses. Hageja sellist huvi esile toonud ei ole. 07.05.2010.a kohtuistungil, kus kohus hageja esindajaga tuvastusnõude esitamise eelduseks oleva õigusliku huviga seonduvat arutas, kinnitas hageja esindaja, et vaidlusaluse lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitati kohtule üksnes selleks, et nõuda tagasi vastava lepingu täitmisena kostjale makstud raha. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada tuvastushagi esitamise õiguslikuks huviks TsMS § 368 lg 1 tähenduses.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746
12.Järgnevalt hindab kohus raha tagastamise nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale 22.10.2004.a 432 000 krooni. Seda kinnitab ka toimiku lk 37 olev hageja konto väljavõte. Kostja väitis, et ta sai hagejalt raha vaidlusaluse 10.09.2004.a lepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et see leping andis kostjale õiguse nõuda lepingutasuna 350 000 krooni. Hageja leiab, et juhul, kui 10.09.2004.a lepingu mittekehtivuse alused ei peaks tuvastamist leidma, tuleb kostjal tagastada hagejale 432st tuhandest kroonist summa, mis ületab lepingus kokku lepitud tasu, so 350 tuhandet krooni. Vastav nõue võiks kohtu hinnangul kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel. Selle eeldusena tuleb kohtul kontrollida, kas kostja sai vastava summa (432 000 – 350 000 = 82 000) õiguslikul alusel või vastav õiguslik alus puudus. Kostja väitis nii maakohtu menetluses, kui ka apellatsioonimenetluses, et 350 000 krooni ületav summa on käibemaks. Kostja muutis 07.05.2010.a kohtuistungil oma seisukohta ja leidis, et 350 000 krooni ületav summa ei olnud saadud käibemaksuna, vaid kulutuste hüvitisena. Ringkonnakohus leiab, et kostjal ei olnud õigust 350 000 krooni ületavat summat käibemaksuna nõuda, sest poolte vahel 10.09.2004.a sõlmitud lepingu (t lk 6) p-i 3 tuleb mõista selliselt, et sellega oli määratletud hageja poolt kostjale tasumisele kuuluv lõplik tasu, millele ei saanud lisanduda makse, sh käibemaksu. Seda võib järeldada nii vastava lepingupunkti sõnastusest aga ka sellest, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja käibemaksukohuslane (vt riikliku käibemaksukohuslaste registri andmeid) ning seetõttu ei saanud lepingupoolte tegelik ühine tahe lepingu sõlmimise ajal hõlmata ka käibemaksu tasumise kohustust. Sellise tõlgenduse kasuks räägib ka kostja esindaja poolt 07.05.2010.a toimunud kohtuistungil antud seletus, mille kohaselt kostjale tasutud summa käibemaksu siiski ei hõlmanud.
13.Kostja väitis 07.05.2010.a kohtuistungil, et 350 000 krooni ületav summa – 82 000 krooni maksti kostjale kulutuste hüvitisena. Vaidlusaluse lepingu p 3 kohaselt oli kostjal õigus nõuda lisaks lepingutasule ka kulutuste hüvitamist. Kostja väitis, et kulutusena, mille hüvitamiseks tal lepingust tulenevalt õigus oli, tuleb käsitleda kostja ja R. R. Kinnisvara OÜ vahel 09.09.2004.a sõlmitud lepingust tulenevat kohustust tasuda R. R. Kinnisvara OÜ-le 80 000 000 krooni hagejale kuulunud kinnisasja müügi vahendamise eest. Kohus sellise kostja väitega ei nõustu. Kohtu hinnangul ei saa hageja ja kostja vahelise 10.09.2004.a lepingu p-i 3, mis nägi ette kostja õiguse nõuda kulutuste hüvitamist, mõista selliselt, et kostja võiks kuluna nõuda selle maakleritasu hüvitamist, mida kostja peab ise kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu täitmisena tasuma. Hageja ja kostja vahelisest lepingust tulenes kostja õigus nõuda hagejalt lepingutasu summas 350 000 krooni. Seda tasu maksmist ettenägevat lepingupunkti (p. 3) tuleb mõista selliselt, et lepingu tasu katab vahendustegevuse kui sellise. Kui kostja ise vahendusteenuse jaoks vajalikku sooritust ei teosta, vaid tellib selle kolmandalt isikult, tuleb kostjal viidatud lepingu p-i 3 kohaselt katta vastavad kulud vahendustasu arvelt ning 10.09.2004.a lepingu p 3 sellise, kolmandale isikule makstava maakleritasu kulutusena käsitlemise võimalust ette ei näe. Eespool toodust tulenevalt ei saa kohus nõustuda kostjaga, et kostja sai hagejalt 80 000 krooni 10.09.2004.a lepingu alusel lepingu täitmiseks tehtud kulutuste hüvitisena.
14.07.05.2010.a kohtuistungil väitis kostja esindaja, et 432 000st kroonist 2000 krooni moodustas transpordikulu. Sellise transpordikulu kandmise osas ei ole kostja tõendeid esitanud. Seetõttu ei saa ringkonnakohus järeldada, et kostjal oleks olnud õigus hagejalt 10.09.2004.a lepingu alusel transpordikuluna 2000 krooni hüvitamist nõuda. Selline kostja väide tuleb jätta arvestamata ka seetõttu, et kostja esitas esmakordselt transpordikulusid puudutava väite alles apellatsioonimenetluses. Kostja ei esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid uut asjaolu apellatsioonimenetluses arvestada (TsMS § 652).
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746
15.Eespool toodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja sai hagejalt 22.10.2004.a 432 000 krooni, millest 350 000 krooni sai kostja hagejalt õiguslikul alusel ning 82 000 krooni saamiseks kostjal õiguslik alus puudus. Seega on täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused ning kostja peab hagejale tagastama 82 000 krooni.
16.Järgnevalt käsitleb kohus viivisintressiga seonduvat. Eespool tuvastas kohus, et hageja tasus kostjale 432 000 krooni 22.10.2004.a. Kuivõrd raha maksmine toimus 82 000 krooni osas ilma õigusliku aluseta, tekkis hagejal kostja suhtes 82 000 krooni osas alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tulenev nõue, mis muutus sissenõutavaks alates raha saamisest. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 lausele 2 võib võlausaldaja nõuda viivisintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus arvestab väljamõistetava viivisintressi summaarselt välja alates raha maksmisele järgnevast päevast (23.10.2004.a) kuni ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tegemiseni (27.05.2010.a) ning alates 28.05.2010.a protsendina. Perioodi 23.10.2004.a kuni 27.05.2010.a jooksul oli kostja viivituses viis nö täisaastat (2005-2009), millele lisandub veel 2004nda aasta jooksul viivituses oldud 70 päeva (23.10.2004-31.12.2004) ja 2010nda aasta jooksul viivituses oldud 147 päeva (01.01.2010- 27.05.2010), mis teeb kokku 5 aastat ja 217 päeva. Vastavalt ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ avaldatud intressimäära avaldamise teadetele oli perioodil 23.10.2004.a- 30.06.2005.a kehtinud intressimäär 2%, seega tuleb kostjal tasuda hagejale selle perioodi eest viivisintressi 9%-lises aastamääras. Sellesse perioodi jääb 252 päeva ning sellel perioodi eest tuleb kostjal tasuda viivisintressi (9%/365*82000/100*252=5083,34 krooni). Perioodil 01.07.2005.a kuni 31.12.2005.a oli intressimäär 2,25% ning seetõttu tuleb kostjal selle perioodi eest tasuda viivist 9,25%. Sellesse perioodi jääb 184 päeva ning selle eest tuleb tasuda viivist (9,25%/365*82000/100*184=3817 krooni ja 26 senti). Perioodil 01.01.2006.a kuni 30.06.2006.a oli intressimäär 2,75 ning kostjal tuleb selle perioodi eest tasuda viivist aastamääras 9,75%. Selles perioodis on 181 päeva ja kostjal tuleb tasuda viivist (9,75%/365*82000/100*181=3962 krooni ja 81 senti). Perioodil 01.07.2006-31.12.2006.a oli intressimäär 3,5% ning kostjal tuleb selle perioodi eest tasuda viivist aastamääras 10,5%. Sellesse perioodi jääb
päeva ning kostjal tuleb tasuda viivist (10,5%/365*82000/100*184=4224 krooni ja 64 senti). Perioodil 01.01.2007- 30.06.2008.a oli intressimäär 4% aastas ja kostjal tuleb selle perioodi eest tasuda viivist aastamääras 11%. Sellesse perioodi jääb
päeva ning kostjal tuleb tasuda viivist (11%/365*82000/100*546=13431 krooni ja 60 senti). Perioodil 01.07.2008 kuni 31.12.2009.a oli intressimäär 2,5% ning kostjal tuleb tasuda viivisintressi aastamääras 9,5%. Sellesse perioodi jääb 184 päeva ning kostja poolt selle perioodi eest tasumisele kuuluv viivis on (9,5%/365*82000/100*184=3922 krooni ja 88 senti). Alates 01.01.2009 kuni 27.05.2010.a on intress 1% aastas ja kostjal tuleb selle perioodi eest tasuda viivist 8%-lises aastamääras. Sellesse perioodi jääb 512 päeva ning kostjal tuleb selle perioodi eest tasuda viivist (8%/365*82000/100*512=8816 krooni ja 64 senti). Seega tuleb kostjal hagejale perioodil 23.10.2004.a kuni 27.05.2010.a summa 82 000 krooni tasumisega viivitamise eest tasuda viivist kokku summas 43 259 krooni ja 17 senti.
Menetluskulude jaotus
17.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuigi hagi kulub rahuldamisele vaid osaliselt, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb jätta täielikult kostja kanda, sest kohus tegi 07.05.2010.a kohtuistungil pooltele ettepaneku lõpetada käesoleva kohtuvaidlus kompromissi sõlmimisega, mille kohaselt oleks kostja tasunud hagejale 127 000 krooni ning 10.09.2004.a
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-07-34746 lepingust ja hageja poolt 22.10.2004.a tehtud rahaülekandest tulenevad nõuded oleksid sellega lõppenud. Hageja nõustus sellise kompromissiettepanekuga, kuid kostja sellega ei nõustunud. Käesoleva kohtuotsusega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 125 259 krooni ja 17 senti, so kohus rahuldab hagi ligilähedaselt selles suuruses, nagu oli kompromissiettepanek. Seetõttu tuleb TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ele Liiv
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.