OÜ PAK hagi AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
771 181 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ PAK apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ PAK (registrikood:10227696), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel
esindajad
Viru Maakohtu 7. detsembri 2009 otsus
Vastustaja (kostja): AS Tamsalu Veskid (pankrotis) (registrikood:10771193), esindaja vandeadvokaat Alar Urm
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
7.detsembri 2009 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ PAK enda kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Edasikaebamise kord
Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses
ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ PAK esitas 20.12.2004 Lääne-Viru Maakohtusse hagi AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks summas 5 245 548 krooni. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Lääne-Viru Maakohtu 22.06.2004 otsusega välja AS Tamsalu Veskid pankrot. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul 18.11.2004 ei tunnustatud hageja nõuet summas 5 285 218 krooni. Nõudele vaidles täies ulatuses vastu haldur ja võlausaldajad AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti. OÜ PAK nõude aluseks on: OÜ PAK ja AS Tamsalu Veskid vahel 29.09.2003 sõlmitud laenuleping summas 1 000 000 krooni; OÜ PAK ja AS Tamsalu Veskid vahel 20.02.2004 sõlmitud laenuleping summas 300 000 krooni; OÜ PAK ja AS Tamsalu Veskid vahel 19.03.2004 sõlmitud laenuleping summas 200 000 krooni; OÜ PAK ja A.J. vahel 28.06.2004 sõlmitud tsessioonileping, mille alusel A.J. loovutas OÜ-le PAK AS Tamsalu Veskid vastu järgmised nõuded: - 18.10.2001 sõlmitud laenulepingu alusel nõude summas 82 472 EVP krooni ehk 48 639 krooni; - 20.12.2001 sõlmitud laenulepingu alusel nõude summas 1 261 462 EVP krooni ehk 983 940 krooni; - 29.07.2003 sõlmitud laenulepingu alusel nõude summas 369 000 krooni; - 30.03.2004 sõlmitud laenulepingu alusel nõude summas 240 000 krooni; - A.J. ja AS Tamsalu Terko vahel 29.09.2000 sõlmitud laenuleping summas 880 560 krooni; - A.J. ja AS Tamsalu Veskid vahel 11.10.2001 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille alusel kohustus AS Tamsalu Veskid tasuma A.J. loovutatud nõude eest 880 560 krooni. Nõue summas 5 245 548 krooni koosneb tagastamata laenusummast 4 022 139 krooni, intressides summas 41 068 krooni, viivistest summas 1 182 341 krooni.
2.AS Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur vaidles hagile vastu. Vastuväidete järgi on hageja nõude aluseks kolm laenulepingut, mille kohaselt hageja on andnud kostjale laenu kokku 1 500 000 krooni ja tsessioonileping, millega hageja on omandanud A. J nõuded kostja vastu ja mis tulenevad neljast laenulepingust, millega A.J. on andnud kostjale laenu kokku 1 641 579 krooni ning nõude loovutamise lepingust, millega A.J. on loovutanud 880 560 krooni eest AS-le Tamsalu Veskid nõude, mis tuleneb A.J. ja AS Tamsalu Terko vahelisest laenulepingust. Hageja juhatuse liige K.T. oli nimetatud tehingute tegemise ajal kostja nõukogu liige, A.J. oli nimetatud tehingute tegemise ajal kostja juhataja ja ainuaktsionär. Pankrotihalduril on põhjendatud kahtlus, et hageja nõude aluseks olevate laenulepingute näol on tegemist näilike
tehingutega, mille eesmärgiks ei olnud laenulepingus avaldatud tahtele vastava õigusliku tagajärje saavutamine. Menetluse käigus leidis kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole algselt esitanud nõuet kõigi nõude tunnustamisele vastuväite esitanud isikute vastu ja kui ta seda tegi, siis hilinenult ja seetõttu loobus ta nõudest kahe kostja vastu.
3.OÜ PAK esitas 20.05.2010 taotluse kaasata PankrS § 106 lg 1 alusel menetlusse AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti. Lääne- Viru Maakohtu 20.05.2005 määrusega kaasati kostjatena menetlusse AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti. Lääne Viru Maakohtu 17.11.2005 määrusega peatati tsiviilasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-1031/05 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Viru Maakohtu 04.09.2008 määrusega rahuldati OÜ PAK taotlus ning uuendati menetlus. Viru Maakohtu 18.11.2008 määrusega rahuldati OÜ PAK taotlus hagist loobumiseks kahe kostja vastu ning lõpetati menetlus kostjate AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti vastu. Viru Maakohtu 18.11.2008 määrusega rahuldati senise kostja AS Kesko Agro Eesti taotlus (mida toetab kostja AS Tamsalu Veskid (pankrotis) ja peatati asjas menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-07-22974 lahendi jõustumiseni. Viru Maakohtu 19.05.2009 määrusega uuendati tsiviilasjas menetlus.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 7. detsembri 2009 otsusega jäeti rahuldamata OÜ PAK hagi AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks summas 5 245 548 krooni. Otsuse põhjenduste järgi PankrS § 106 lg l kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kohus tuvastas, et poolte vahel on jäänud vaid vaidlus selle üle, kas hagi esitamisega ainult ühe nõude tunnustamisele vastu vaielnud isiku vastu saab lugeda nõuet tunnustatuks. Riigikohtu 29.04.2009 lahendi nr 3-2-2-4-09 kohaselt kui haldur või kasvõi üks võlausaldaja on nõudele vastu vaielnud ning järgnevas PankrS § 106 lg l alusel toimuvas kohtuvaidluses jäetakse nõue kohtuotsusega tunnustamata, kehtib selline kohtuotsus kõikide võlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte. Kui ühe võlausaldaja esitatud nõue jäetakse kohtulahendiga tunnustamata, suureneb kõikide teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosus, kui nõuet kohtulahendiga tunnustatakse, selline tõenäosus väheneb. Kohus järeldas, et teoreetiliselt on võimalik nn. vaidlustajate vastu esitada hagid eraldi menetluses ja seega ei sõltu lahend sellest, kas ja kuipalju hagejaks oleva võlausaldaja nõuet vaidlustanud isikuid vastaspoolel konkreetses tsiviilasjas olema peaks, kuid oluline on, et kõikide vaidlustajate vastu oleks tunnustamise nõue esitatud. Hageja on esialgselt valinud kostjaks vaid ühe tema nõude vaidlustanud isiku ehk võlgniku. Hagejale jäi teiste nõuet vaidlustanud isikute kostjatena mittekaasamisel risk, et ta jääb nende vastu nõude esitamisega hiljaks ehk nagu käesolevas asjas ka ilmnes, kaasatud kostjad leidsid, et nende vastu esitatud nõuded on aegunud ja hageja möönis seda ning loobus nende vastu esitatud nõudest.
Antud juhul ei ole oluline, kas hageja loobus tunnustamisele vastuväite esitanud võlausaldajate vastu esitatud hagist seetõttu, et hagi osutus esitatuks aegunult või mingil muul alusel, sest riigikohus on eelviidatud lahendis leidnud, et kui hageja loobub nõude tunnustamise hagist või see hagi jäetakse rahuldamata, ei saa lugeda hageja nõuet pankrotimenetluses tunnustatuks. Seega nõue loetakse tunnustatuks alles siis, kui sellele keegi vastu ei vaidle või kui vastav haginõue rahuldatakse. Loobudes hagist nende võlausaldajate vastu, kes (lisaks haldurile) hageja nõuded vaidlustasid, on hageja nõustunud sellega, et nende võlausaldajate poolt nõude kaitsmise koosolekul esitatud vastuväide jääb püsima, kuivõrd ilma isikute vastu hagi esitamata ei saa kohus vastuväidete põhjendatuse üle otsustada. Olukorras, kus hagi ei ole tähtaegselt esitatud kõigi hageja nõudele vastuvaielnud võlausaldajate vastu, ei ole võimalik lugeda nõuet tunnustatuks isegi siis, kui sisuliselt oleks võimalik menetlusosaliseks jäänud kostja vastuväited lugeda põhjendamatuteks. Põhimõtteliselt ei ole lepingute kehtivuse üle vaidlust ja kostja ei ole vaidlustanud ka nõude suurust, millest tulenevalt juhul, kui hageja oleks esitanud haginõude selleks ettenähtud tähtaja piires kõigi tema nõudele koosolekul vastu vaielnud isikute vastu, oleks kujunenud asjaolude kohaselt ja arvestades läbitud kohtuvaidluste sisu, eelduslikult olnud võimalik tema nõuet tunnustada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.OÜ PAK esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 7. detsembri 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste järgi ei takista ükski materiaalõiguse norm pankrotimenetluses tunnustada nõuet, kui nõudele on vastu vaielnud pankrotihaldur ning nõude tunnustamise hagi on esitatud ainult võlgniku vastu. AS Tamsalu Veskid ja AS Kesko Agro Eesti menetluses mitteosalemine ei takistanud maakohtul tunnustada nõuet olemasolevas menetluses. Maakohus leidis ebaõigesti, et kui võlausaldaja nõudele vaidleb vastu lisaks pankrotihaldurile ka mõni teine võlausaldaja, siis on hageja kohustatud esitama nõude tunnustamise hagi kõigi vastuvaielnud isikute vastu pankrotiseaduse § 106 lg 1 järgi. PankrS § 106 lg 1 ei sätesta, et võlausaldajal on kohustus esitada hagi kõigi vaidlustanud isikute vastu. Kui aga sellist väidet tuletada õigusnormi tekstist, siis oleks tulemus vastuolus apellandi põhiseadusliku õigusega õigusselgusele. Tegemist on olulise õigusnormiga, millest peab saama aru ka ilma eriteadmisteta. PankrS § 106 lg 1 struktuuri analüüsides ei anna mitte miski õiguse subjektile indikatsiooni selle kohta, et kohus ei tuvasta, kas nõue on olemas, kui hagetakse haldurit, kuid ei hageta võlausaldajaid. PankrS § 106 lg 1 kolmandas lauses sisalduv õigusnorm on kirjutatud ainsuses, ei ole sätestatud, et kostjateks on võlausaldajad, kes vastu vaidlesid. Ka sätte viimane lause on sõnastatud ainsuses. Mitte miski ei viita hageja kohustusele esitada üks hagi mitme kostja vastu või mitut eraldi hagi. Kui seadusandja oleks tõepoolest tahtnud tekitada olukorda, kus kohus peab nõuet kontrollima kõikide nõuet vaidlustanud isikute juuresolekul, siis oleks ta saanud selliselt ka kirjutada. PankrS § 106 lg 1 õigusnormist ei tulene, et teine ja kolmas lause toimivad koos selliselt, et esimese lause toime on välistatud (kohus ei tunnusta), kui nõudele vaidlevad vastu nii teises kui kolmandas lauses nimetatud isikud ja hagi esitatakse ainult teises lauses nimetatud isiku vastu. Kui asuda jaatavale seisukohale, siis oleks tegu õigusnormi õigusselguse printsiibi rikkumisega,
mis sunniks isikuid põhiseaduse vastaselt otsima õigusnorme mitte ainult seadustest, vaid ka kohtupraktikast. Käsitlus nõude tunnustamise sõltuvusest sellest, kas nõude tunnustamise menetlusse on kostjatena kaasatud kõik vastuväite esitanud isikud, on vastuolus põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatusega, mida saab piirata vaid seadusega (mitte kohtupraktikaga) ettenähtud korras. Kui pankrotihalduril lasub nõudele vastuväite esitamisel kohustus nõuet eelnevalt kontrollida PankrS § 101 lg 1 alusel, siis võlausaldajatel sellist kohustust ei ole. Seega saavad võlausaldajad sundida isikut pöörduma kohtusse nõude tunnustamiseks omamata ühtegi sisulist vastuväidet. Tegemist on väga formaalse õiguse andmisega isikule, kes ise ei ole õigussuhte (võlausaldajavõlgnik) osaline. Olukorras, kus pankrotihaldur nõuet ei vaidlusta, võib sellise õiguse andmine olla põhjendatud. Kuid juhul, kui nõude on vaidlustanud haldur ja tema vastu on esitatud ka hagi, ei näe seadus ette tagajärjena nõude tunnustamata jäämist juhul, kui menetluses ei osale muud eelnimetatud isikud. Seega oleks nõude (vara, omandi) puudumise selline tuvastamine vastuolus põhiseadusega. Maakohus oli pädev kontrollima hagis esitatud nõuet ning sellise kontrolli tulemus (lahend) oleks kehtinud tõepoolest kõikide (halduri ja võlausaldajate) suhtes, nagu kohus seda õigesti märkis viitega Riigikohtu lahendile 3-2-2-4-09. Riigikohus sedastas viidatud lahendis, et kuigi menetlusse ei kaasatud nõudele vastu vaielnud pankrotihaldurit, kehtib otsus ka tema (võlgniku) suhtes. Oluline on ka asjaolu, et haldur, vaidlustades nõuet, ei tegutse mitte ainult võlgniku huvides, vaid ka kõikide võlausaldajate huvides (PankrS § 55 lg 1). Seega, vaieldes vastu hagile, kaitseb haldur kohtus ka võlausaldajate huvisid, sõltumata sellest, kas nad on menetluse osalised või mitte. Kui haldur täidaks oma kohustusi kohtumenetluses hooletult, saaks PankrS § 55 lg 2 ja § 63 järgi esitada menetluses mitteosalenud võlausaldaja tema vastu nõude. PankrS § 106 lg 1 tõlgendamiseks viisil, et kui nõude vaidlustab lisaks pankrotihaldurile veel keegi, et siis peaks ka tema vastu ilmtingimata esitama nõude, puudub igasugune õiguslik põhjendus. Nõude tunnustamine ei sõltu sellest, mitu kostjat on kohtusse kaasatud, vaid sellest, millised tõendid kohtule nõude kohta esitatakse. PankrS § 3 lg 3 alusel on kohtul endal õigus pankrotimenetluses tegeleda tõendite kogumisega. Maakohus lahendas hageja nõuet üle viie aasta ja jõudis järeldusele, et juba viis aastat tagasi pidi olema selge hagi väidetav perspektiivitus. Mida rohkem kostjaid, seda rohkem tekib hagejal ka kohtukulusid. See ei tohiks olla asjaolu, mida õigusriigis peaks arvestama kohtusse pöördumisel nõude kaitseks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja väljavaated saada nõue rahuldatud on niigi piiratud.
6.AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja nõudele vaidleb vastu lisaks pankrotihaldurile mõni teine võlausaldaja, peab hageja esitama nõude tunnustamise hagi kõigi vastuvaielnud isikute vastu. Pankrotimenetluses on nõudele vastuvaidlemise õigus nii halduril kui võlausaldajal. Samas ei ole nõudele vastuvaidlemise korral halduril suuremat õigus vastuvaidlemiseks kui võlausaldajal. Kui üks nõudele vastuvaielnud isikutest loobub nõudele esitatud vastuväitest, ei saa nõuet siiski tunnustatuks lugeda, kui nõudele on vastu vaielnud veel selleks õigustatud isikuid.
Apellandi nõudele vaidlesid vastu nii võlausaldajad kui haldur. Apellant vaidlustas ainult halduri poolt nõudele esitatud vastuväite - apellant loobus hagist nõudele vastuvaielnud võlausaldajate vastu. Nõudest loobumine tähendab võimatust esitada uuesti sama nõuet samade isikute vastu. Võlausaldajate nõudele esitatud vastuväidete tõttu nõude kaitsmata jäämine oli muutunud vaieldamatuks seoses asjaoluga, et apellant seda õigeaegselt ei vaidlustanud. Apellant põhjustas menetlusliku olukorra, kus vaidlus nõude tunnustamise üle on lõppenud ja nõue ei ole tunnustatud. Asjaolu, et apellandil on pooleli nõude tunnustamise vaidlus halduriga, ei muuda fakti, et vaidlus nõudele vastuvaielnud võlausaldajatega on lõppenud. PankrS § 106 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et kui nõude on vaidlustanud nii haldur kui võlausaldaja, tuleb hagi esitada nii haldur kui nõude vaidlustanud võlausaldaja vastu. Kui nõue tuleks esitada üksnes halduri vastu, peaks haldur tuginema ka põhjendustele, millistel vaidlustas nõude võlausaldaja, samuti jääks sellisel juhul nõude vaidlustanud võlausaldajad ilma võimalusest ise enda vastuväiteid kohtus kaitsta, sest nad ei oleks menetluses pooleks. PankrS § 106 lg 1 ei saa tõlgendada nii, et kui nõudele vastu vaidlevad nii haldur kui võlausaldaja, oleksid võlausaldajad menetluses näiteks kolmandad isikud. See looks ebaõiglase olukorra, kus võlausaldajad saaks enda menetluskulude hüvitamist nõuda kas haldurilt või hagejalt, sõltuvalt menetluse tulemusest. Kui haldur tunnistaks hagi, minetaks võlausaldajad võimaluse enda õiguste kaitseks, sest menetlus tuleb seoses hagi õigeksvõtmisega lõpetada. Apellandi väide põhiseaduslike õiguste riivest on alusetu. Kui isiku esitatud nõudele on vastu vaielnud mitu isikut, on õiguspärane, et nõude kaitsmiseks peab nõude esitanud isik kõigile vastu vaidlema, mitte vaid ühele. Apellandi konstrueeritud PankrS § 106 lg 1 tõlgendus sisaldab nõudele vastuvaielnud isikute ja nõude esitanud isikute ebavõrdset kohtlemist, piirates nõudele vastuvaielnud võlausaldajate õigusi juhul, kui nõude vaidlustab ka haldur. Samuti tekiks nii nõude esitanud isikule soodsam olukord, kus ta vabastatakse kohustusest vastu vaielda kõigile nõudele esitatud vastuväidetele. Riigikohtu lahendis 3-2-2-4-09 ei sisaldu apellandi väiteid toetavat järeldust. Viidatud lahend käsitab antud vaidlusest erinevat olukorda ja lahend ei kätke võimalust pidada nõuet tunnustatuks, kui sellele on vastu vaielnud võlausaldajad ja haldur ning nõude esitaja esitab nõude tunnustamiseks hagi üksnes halduri vastu. Viidatud lahend sisaldab pigem apellandile ebasoodsat järeldust, et nõude tunnustamine või tunnustamata jätmine ühe isiku suhtes kehtib kõigi suhtes. Praegu on nõue võlausaldajate esitatud vastuväidete tõttu tunnustamata jäänud ja see kehtib ka halduri suhtes. Apellant on minetanud võimaluse nõude tunnustamiseks. Apellatsiooni rahuldamiseks peab apellant tõendama, kuidas minetasid nõude vaidlustanud võlausaldajad enda õiguse nõudele vastu vaielda ning kuidas saaks kohus lugeda nõude kaitstuks juhul, kui osade võlausaldajate poolt vaieldi nõudele vastu ning nõude esitaja seda ei vaidlustanud (hagi aegus). Vastavalt TsÜS § 142 tähendab aegumine õigust keelduda kohustuse täitmisest. Seega on apellandi nõue jäänud kaitsmata ja kuna apellant nõudele vastuvaielnud võlausaldaja vastuväiteid tähtaegselt ei vaidlustanud, on apellant minetanud võimaluse nõude kaitsmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
7.detsembri 2009 otsus muutmata.
Kuna Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastavalt PankrS § 103 lg-le 2 loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 106 lg l kohaselt (nõuete kaitsmise koosoleku ajal kehtinud redaktsioon) kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Lähtuvalt PankrS § 106 lg 1 grammatilisest tõlgendusest, on nõude tunnustamise hagi esitamise korral kostjaks isik, kes on nõude vastu vaielnud, s.o kas võlgnik või võlausaldaja või võlgnik ja võlausaldajad.
9.Nõuete kaitsmise koosoleku protokolli (I kd tl 11-15) kohaselt on OÜ PAK nõudele summas 5 285 218 krooni vastu vaielnud haldur ning võlausaldajad AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti. OÜ PAK on tähtaegselt esitanud hagi nõude tunnustamiseks vaid võlgniku AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastu (I kd tl 5-10). Hageja esitas 20.05.2005 taotluse (I kd tl 108-109) kaasata kostjatena AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti ning kohus on nad 20.05.2005 määrusega ka kaasanud kostjatena (I kd tl 112). OÜ PAK on 17.11.2008 esitanud maakohtule loobumise hagist AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti vastu (II kd tl 76). Maakohus on 18.11.2008 määrusega loobumise vastu võtnud ning menetluse kostjate AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti vastu lõpetanud. Kuna hageja loobus hagist kahe võlausaldaja vastu, kes olid nõuete kaitsmise koosolekul tema nõude tunnustamisele vastu vaielnud, siis tekkis olukord, kus jäi kehtima kahe võlausaldaja poolt esitatud vastuväited hageja nõude tunnustamisele. Sellises situatsioonis on maakohus õigesti jätnud rahuldamata OÜ PAK hagi AS Tamsalu Veskid (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks, sest tulenevalt Pankr § 103 lg-st 2 saab lugeda nõuet tunnustatuks vaid siis, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu ükski võlausaldaja, kuid antud juhul on võlausaldajad AS Tamsalu Terko (pankrotis) ja AS Kesko Agro Eesti OÜ PAK nõudele vastu vaielnud ning ei ole oma vastuväidetest loobunud. Maakohtu poolt hagi rahuldamine oleks toonud kaasa PankrS § 103 lg 2 rikkumise, s.o kohus oleks tunnustanud nõuet, millele olid võlausaldajad nõude tunnustamise koosolekul vastu vaielnud ning võlausaldajate vastuväited ei olnud kõrvaldatud PankrS § 106 lg 1 kohases hagimenetluses.
10.Ebaõige on apellandi väide, et PankrS § 106 lg-st 1 tulenev võlausaldaja õigus vastu vaielda teise võlausaldaja nõude tunnustamisele on vaid formaalne õigus ning seetõttu ei ole oluline, kas vastuväite esitanud võlausaldaja osaleb nõude tunnustamise kohtumenetluses või mitte. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole formaalse õigusega, vaid võlausaldaja kaitse normiga. Viidatud sätte läbi on võlausaldajal võimalik oma õigusi kaitsta seeläbi, et välistatakse alusetud nõuded ja seeläbi suureneb võlausaldaja võimalus enda nõude täielikumale rahuldamisele. Iseenesest õige on apellandi väide, et pankrotihaldur kaitseb pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve, kuid see asjaolu ei välista võlausaldajate poolt neile pankrotimenetluses seadusega antud õiguste kasutamist.
11.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude kohta dokumente ei ole esitanud.
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.