Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-35-10 Tartu, 5. mai 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Aktsiaseltsi Nessen hagi Nikolai Smelovi vastu 568 355 krooni suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21398 Nikolai Smelovi kassatsioonkaebus 568 355 krooni Hageja aktsiaselts Nessen (registrikood 10066039) Kostja Nikolai Smelov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa 5. aprill 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21398 ning teha uus otsus, millega jätta aktsiaseltsi Nessen hagi Nikolai Smelovi vastu 568 355 krooni suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks rahuldamata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta aktsiaseltsi Nessen menetluskulud tema enda kanda. Nikolai Smelovi menetluskulud jätta aktsiaseltsi Nessen kanda.
4.Tagastada Viktoria Smelovale 19. jaanuaril 2010. a Nikolai Smelovi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 5700 (viis tuhat seitsesada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Nessen (hageja) ja Aleksander Valjaikin esitasid 11. augustil 2006. a Harju Maakohtule hagi Nikolai Smelovi (kostja) vastu 638 870 krooni saamiseks. A. Valjaikin loobus hagist kostja vastu 153 554 krooni saamiseks ja maakohus lõpetas 23. jaanuari 2008. a määrusega selles osas tsiviilasja menetluse. Hageja täpsustas hagi ja maakohus jätkas menetlust hageja nõudes kostja vastu 568 355 krooni suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingud nr 1 (18. märtsil 1999), nr 2 (18. märtsil 2000), nr 3 (18. märtsil 2001), nr 4 (18. märtsil 2002) ja nr 5 (30. septembril 2002). Kassa väljamineku orderite kohaselt oli lepingutes märgitud raha üle antud lepingu sõlmimise päeval. Laenulepingute nr 1-5 järgi andis hageja kostjale ajavahemikul 18. märts 1999 kuni 30. september 2002 laenu kokku 327 700 krooni intressimääraga 8% aastas. Kostja kohustus laenud tagasi maksma hiljemalt 17. märtsiks 2003. Laenu kasutamise otstarbeks loeti kostja ja Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti (edaspidi liisinguandja) vahel 18. märtsil 1999 sõlmitud liisingulepingu järgi maksete tegemist. Enne laenu tagasimaksmise tähtaja saabumist tunnistas kostja oma võimetust täita laenulepingust tulenevat tagasimaksmise kohustust, mida kinnitas oma allkirja andmisega 30. oktoobril 2002 laenulepingule nr 6, kus fikseeriti, et kostja võlgneb hagejale 395 281 krooni. Seda dokumenti saab
käsitada deklaratiivse võlatunnistusena. Samas leppisid pooled kokku, et alates 30. oktoobrist 2002 maksab hageja kostja käsundi kohaselt iga kuu osamakseid, mis tulenevad 18. märtsil 1999 sõlmitud liisingulepingust. Ülekannete tegijaks oli määratud hageja juhatuse liige A. Valjaikin (edaspidi hageja seaduslik esindaja). Lepingu nr 6 kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt pärast liisingulepingu järgi viimase osamakse tegemist, s.o 26. juulil 2004. Laenu võis tagastada alternatiivselt kas liisingulepingu esemeks oleva korteriomandi üleandmisega hagejale või tema seaduslikule esindajale või raha väljamaksmisega nimetatud korteriomandi turuväärtuse ulatuses, kuid mitte vähem kui 568 355 krooni. Kostja jättis kokkulepitud kuupäevaks laenu tagastamise kohustuse täitmata. Kostja müüs korteriomandi 1. oktoobril 2004 hageja seadusliku esindaja lastele. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale lepingu nr 6 järgi korteriomandi turuväärtus, kuid mitte vähem kui 568 355 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista laenu põhivõlgnevusena 481 254 krooni, intressina 87 101 krooni ja alates
26.juulist 2004 viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole kunagi hagejalt raha laenanud. Hageja esitatud lepingud ja kassa väljamineku orderid on hageja võltsinud. Hageja seadusliku esindaja endine abikaasa ja kostja abikaasa on õed. Liisinguleping, millest räägitakse nn laenulepingutes, sai vormistatud Õismäe tee 148-125 asuva korteri väljaostmiseks. See korter oli alates 1997. aastast hageja seadusliku esindaja ja tema perekonna elukohaks. Algselt oli korter hageja omandis. Hageja seaduslik esindaja oli ja on praegugi hageja omanik ja juhatuse ainuliige. 1999. a palus hageja seaduslik esindaja kostjalt abi, et viimane aitaks korteri hageja omandist tema perekonna omandisse saada sel moel, et kõigepealt müüa korter liisinguandjale, seejärel ostaks kostja korteri liisinguandjalt välja ja vormistaks selle ümber hageja seadusliku esindaja perekonna omandisse. Loomulikult kohustus hageja seaduslik esindaja ise liisinguandjale makseid tegema. Pärast maksete tegemise lõpetamist andis kostja korteri tasuta hageja seadusliku esindaja laste omandisse, nad elavad senini selles korteris. Kostja ei ole laenulepingutele alla kirjutanud. Laenulepingud on rahatud.
3.Harju Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2008. a otsusega rahuldamata. Maakohus kohaldas tsiviilkoodeksi § 272 ja § 276 ning tuvastas, et kostja ei ole hagejalt nõude aluseks olevaid rahasummasid saanud ning ei ole seetõttu kohustatud neid tagastama.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 568 355 krooni ning alates 26. juulist 2004 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud suuruses kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohus osutas, et lepingus nr 6 sätestatud võlatunnistust saab käsitada nn deklaratiivse võlakohustusena VÕS § 30 lg 1 mõttes ning kostja ei ole lepingus nr 6 võetud kohustust täitnud, kuna võõrandas korteri pärast väljaostmist kolmandatele isikutele, mitte hagejale ega tema seaduslikule esindajale. Deklaratiivse võlakohustuse puhul ei ole tähtsust sellel, kas raha tegelikult saadi või mitte. Kostja sai enda omandisse korteri, mille sissemakseid tehti lepingute järgi kostjale väljamakstud
laenu arvel. Kostja omandas korteriomandi, mille eest ta ühtegi makset ei teinud, ja võõrandas selle oma äranägemisel kolmandatele isikutele, mistõttu ta ei vabanenud võlakohustuse täitmisest.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
7.Riigikohus tühistas 8 aprilli 2009. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-22-09) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et kostja sai korteriomandi omanikuks. Korteriomandi notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel, millega võõrandati korteriomand hageja seadusliku esindaja lastele, oli müüjaks ja korteriomandi omanikuks liisinguandja, mitte kostja. Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, missugused õigussuhted asjaosaliste vahel olid ning kas sõlmitud lepingute puhul võis olla tegemist omavahel seotud lepingutega, mille puhul tuleb arvestada seda, et ühe lepingu kehtetus võib kaasa tuua kogu tehingu tühisuse. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, kas lepingute sõlmimisel on pooled täitnud lepingute vorminõudeid. Nii liisinguleping kui ka kokkulepe korteriomandi üleandmise kohustuse kohta lepingus nr 6 on vormipuudusega, sest need lepingud tulnuks sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks kanne kinnistusraamatusse. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas hageja seadusliku esindaja lastega sõlmitud lepingut saab pidada liisingulepingu täitmiseks ning kas liisinguleping muutus kehtivaks kinnistusraamatu kande tegemisega hageja seadusliku esindaja laste kasuks. Samuti tuleb tuvastada, kas lepingus nr 6 sätestatud kokkulepe on liisingulepinguga seotud leping ja seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu tühine. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et leping nr 6 kehtib, tuleb hinnata, kas korteriomandi üleandmist seadusliku esindaja lastele saab käsitada sellest tuleneva kohustuse täitmisena hageja seaduslikule esindajale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et kostja ei ole hagejalt laenu saanud ning et liisingulepingujärgsed maksed tasus hageja seaduslik esindaja. Maakohus ei ole aga arvestanud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike hinnangutega. Maakohus on olulises osas jätnud täitmata TsMS § 400 lg-st 5 tuleneva selgituskohustuse ning jätnud tuvastamata pooltevahelised õigussuhted. VÕS § 692 lg 1 kohaselt on komisjonileping leping, millega üks isik (komisjonär) kohustub teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Tulenevalt lepingust nr 6 ja kostja vastuväidetest sõlmisid pooled komisjonilepingu. Selle lepingu kohaselt pidi kostja hageja kulul (hageja seadusliku esindaja tasutavate liisingumaksete eest) omandama hagejale kuulunud ja
liisinguandjale müüdud korteri, kostja eest pidi liisingumakseid tasuma hageja seaduslik esindaja ja kostja pidi pärast kõigi liisingumaksete tasumist, s.o pärast korteriomandi väljanõudeõiguse omandamist, andma korteriomandi kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse. Kostja jättis viimase kohustuse täitmata, kui andis liisinguandjale õiguse anda korteriomand üle kolmandatele isikutele, s.o hageja seadusliku esindaja lastele. Lepingu p 6 järgi lepiti kokku hüvitatava kahju suurus juhuks, kui kostja korteri omandit hagejale või hageja seaduslikule esindajale üle ei anna (ei "kirjuta ümber"). Sellisel juhul pidi kostja tasuma hagejale korteri turuväärtuse, kuid mitte vähem kui 568 355 krooni. VÕS § 158 lg 3 kohaselt juhul, kui lepingupooled on enne kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma kohustust rikkunud lepingupool, tuleb kohaldada leppetrahvi reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 33 kohaselt on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu (eellepingus kokkulepitud tingimustel), eelleping. Kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Nii kostja ja liisinguandja sõlmitud korteri järelmaksuga ostu-müügileping (liisinguleping) kui ka poolte sõlmitud komisjonileping nägid ette tulevikus sõlmida korteri omandi üleandmise lepingu. Eellepingud ei olnud sõlmitud ettenähtud notariaalses vormis. Mis puutub liisingulepingusse, siis see muutus kohustustehinguna kehtivaks asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2 järgi korteriomandi omandi üleandmiseks 1. oktoobril 2004 sõlmitud notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimisega ja sellekohase kande tegemisega kinnistusraamatusse. Liisinguandja andis korteriomandi kostja nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele. Korteriomandi omandamisele (üleandmisele) suunatud komisjonilepingu täitmist ei saa hageja nõuda notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu ja seetõttu, et kostja ei ole korteriomandi omanik, küll aga saab ta nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 3 ja § 115 lg 1 järgi. Kuigi kostja rikkus lepingus nr 6 sätestatud kohustust ja lepingus oli kokku lepitud sellel juhul hüvitatava kahju (miinimum)suurus, ei saa ringkonnakohus TsMS § 436 lg 4 järgi ise asjas otsust teha, sest hageja tugines esimese astme kohtu menetluses laenulepingutele (s.o nõudis nende täitmist), mitte lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist sätestavatele õigusnormidele ja asjaoludele. Seega tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, andmaks hagejale võimaluse muuta oma nõude materiaalseid ja õiguslikke aluseid ja andmaks kostjale võimaluse esitada nendest tulenevaid vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jõustada maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ületas haginõude ja apellatsioonkaebuse piire. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja tasumata võlakohustuse täitmist ning ei ole soovinud hagi alust muuta, samuti ei ole ta esitanud selle kohta apellatsioonkaebust. Kostja ei ole ka TsMS § 376 lg 1 järgi hagi aluse muutmiseks nõusolekut andnud. Samuti ei ole ringkonnakohtu istungil arutatud hagi aluse muutmise võimalust ega tehtud pooltele sellekohast ettepanekut.
Ringkonnakohus rikkus materiaalõiguse norme, kui leidis, et kuigi liisinguleping ja kokkulepe lepingus nr 6 on vorminõuete rikkumise tõttu tühised, on hagejal õigus nõuda nende lepingute rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Tühisel tehingul ei saa olla sellist õiguslikku tagajärge. Selliselt on ringkonnakohus rikkunud ka TsMS § 693 lg-t 2, jättes Riigikohtu selles asjas antud juhised järgimata.
10.Hageja ei ole kostja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
12.Ringkonnakohus tuvastas asja uuel läbivaatamisel samas asjas tehtud Riigikohtu lahendist juhindudes, et kostja ei ole hagejalt laenu saanud, ning selgitas välja pooltevahelise õigussuhte sisu. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled sõlmisid komisjonilepingu. Komisjonilepingu järgi pidi kostja hageja kulul omandama hagejale kuulunud ja liisinguandjale müüdud korteri, kostja eest pidi liisingumakseid tasuma hageja seaduslik esindaja ja kostja pidi pärast kõigi liisingumaksete tasumist andma korteri omandi kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole vabanenud komisjonilepingu täitmisest (kohustus võõrandada korteriomand hagejale või tema seaduslikule esindajale). Kolleegiumi arvates saab selline kohustus kostjal olla juhul, kui komisjonileping on kehtiv.
13.Analüüsides poolte õigussuhteid tuvastas ringkonnakohus, et nii liisinguleping kui ka komisjonileping nägid ette sõlmida tulevikus korteri omandi üleandmise leping, kuid need lepingud ei olnud sõlmitud seaduses ettenähtud notariaalses vormis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et liisinguleping muutus kohustustehinguna AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks korteriomandi üleandmiseks sõlmitud notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimise ja sellekohase kande tegemisega kinnistusraamatusse. Ka märkis ringkonnakohus, et liisinguandja andis korteriomandi kostja nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele. Seejärel hindas ringkonnakohus lepingus nr 6 sisalduva komisjonilepingu kehtivust ja leidis, et selle täitmist ei saa nõuda tulenevalt asjaolust, et leping ei ole sõlmitud notariaalses vormis ning kostja ei ole korteriomandi omanik. Seega on ringkonnakohus tuvastanud korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonilepingu tühisuse. Selline järeldus on kolleegiumi arvates kooskõlas AÕS § 119 lg-ga 1, mille kohaselt peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Komisjonilepingu järgi oli kostja kohustuseks mh anda pärast kõigi liisingumaksete tasumist korteriomand kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse. AÕS § 119 lg 2 (1. juulil 2003. a jõustunud sõnastuses) järgi saaks vormipuudusega kohustustehing muutuda kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis on kolleegium selgitanud, et selle sätte viidatud redaktsiooni saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist. Kolleegium
järeldab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusest, et ringkonnakohtu hinnangul ei muutunud poolte vahel sõlmitud korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonileping kehtivaks liisinguandja (müüja) ja hageja seadusliku esindaja alaealiste laste (ostjad) vahel kostja nõusolekul korteriomandi üleandmiseks sõlmitud notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimise ja sellekohase kande tegemisega kinnistusraamatusse. Nii märgib ringkonnakohus, et liisinguandja andis korteriomandi kostja nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele (II kd, tlk 49). Seega võõrandati notariaalse asjaõiguslepingu kohaselt korteriomand hageja seadusliku esindaja alaealistele lastele. Järelikult ei saa notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimist lugeda korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonilepingu, mille kohaselt oli kostja kohustuseks anda korteriomand kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse, täitmiseks.
14.Tuvastades korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonilepingu tühisuse, leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et hageja saab nõuda selle lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu eeltoodud järeldus ei ole kooskõlas seadusega. TsÜS § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu täitmisest või täitmata jätmisest. Kuivõrd hageja ei saa nõuda korteriomandi üleandmisele suunatud tühise komisjonilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb jätta hagi rahuldamata.
15.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas asja lahendamisel haginõude ja apellatsioonkaebuse piire. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Ringkonnakohus ei ole hageja nõude kvalifitseerimisel tuginenud menetluses esitamata asjaoludele.
16.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
17.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud Viktoria Smelova. TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti või tema korraldusel muule isikule. Kostja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Viktoria Smelova arvelduskontole. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.