Muud › Muud hagiasjad

sõlmimist ei ole hageja juhatuse koosolekul kunagi arutatud, vastupidi, I.P. on kinkelepingu sõlminud teise juhatuse liikme eest varjatult. Tuginedes TsÜS §-le 35 ja § 37 lg-le 2, samuti mittetulundusühingute seaduse § 32 lg-le 2, on I.P. kohustatud hüvitama hagejale kahju summas 300 000 krooni. Samuti palub hageja I.P. hageja kasuks välja VÕS § 113 alusel viivis summas 15 098,60 krooni, millele lisandub kuni hageja nõude täieliku rahuldamiseni iga päev 65,75 krooni. KOSTJA, T.P. ’i, VASTUVÄITED HAGILE (tl 65-69). Kostja ei tunnista tema vastu esitatud nõuet ja palub hagi jätta rahuldamata. 11.07.2003.a võõrandas I.P. oma korteri hagejale, kuid ostuhinda 300 000 krooni ei ole T.P. ’le käesoleva ajani tasutud. Seega sai hageja algselt korteri ilma igasuguse vastusoorituseta, mistõttu ei ole hageja 09.09.2008.a korterist ilmajäämisega seoses mingit kahju kandnud. Korteriomandi müügilepingu p 3.2 kohaselt müüakse lepingu ese ostjale 300 000 krooni eest, millisest summast on ostja poolt müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist 100 000 krooni ning millise summa saamist tõendab müüja oma allkirjaga lepingul. Hageja ei ole enda 11. juuli 2003.a lepingust tulenevaid kohustusi täitnud ega tasunud korteri eest kokku lepitud müügihinda. Sisuliselt on I.P. hagejale korteri kinkinud, kuivõrd korter on võõrandatud hagejale ilma, et hageja oleks selle eest maksnud. Seega on täitmata igasuguse kahju hüvitamise nõude esmane eeldus- kannatanule kahju tekitamine. Kostja on seisukohal, et hageja viide TsÜS §-le 35 ja § 37 lg 2 ei ole õige. Õigem oleks viidata TsÜS § 37 lg 1, mille kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt HAGEJA VASTUS KOSTJA, T.P. ’i, VASTUSELE (tl 91-94). I.P. vastus on selgelt vastuoluline. Kostja asub seisukohale, et hagejale ei ole mingit kahju tekkinud seetõttu, kuna hageja on XXX korteri saanud väidetavalt tasuta. Samas tunnistab kostja oma vastuses, et kostja on hagejalt 11.07.2003.a müügilepingu alusel saanud juba enne lepingu sõlmimist 100 000 krooni, mida kostja ka kinnitab oma allkirjaga lepingul. Kassa väljamineku orderitest nähtub, et hageja on tasunud kostjale peale 11.07.2003.a ostu-müügilepingu sõlmimist 2.01.2004.a 25 000 krooni, 1.07.2004.a 25 000 krooni ning 31.12.2004.a 150 000 krooni. Kõikidel kassa väljamineku orderitel on kostja enda allkiri. Seega on kokku kostja saanud hageja käest korteri eest 300 000 krooni, mis oli ka müügilepingu järgne ostu-müügihind. Isegi kui saaks väita, et hageja on saanud kõnesoleva korteri tasuta, ei tähenda see, et kostja võiks hageja juhatuse liikmena selle omal äranägemisel oma lähikondsele kinkida. Kostja ei ole seadnud hageja senist omandiõigust korterile kahtluse alla. Seega on hageja kaotanud kostja poolt 9.09.2008.a sõlmitud kinkelepinguga omandiõiguse korterile. Omandiõiguse kaotus on aga selgelt rahas mõõdetav ning vastav rahalises vääringus näidatud kaotus ongi hageja kahju, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel ta on ise omandi saanud. KOSTJA VASTUS HAGEJA VASTUSELE (tl 112-116). Kostja ei kinnita 100 000 krooni saamist enne müügilepingu sõlmimist ja 11. juulil 2003.a sõlmitud korteriomandi müügilepingu p 3.2 sõnastus on deklaratiivne. Hageja on kohtule esitanud kassa väljamineku orderi nr 55, 11. juulist 2003.a summas 100 000 krooni, makse alusena on märgitud „korteri osamaks (esimene“). Kostja ei mäleta, et oleks korteri müügitehingu vormistamise päeval sellisele orderile allkirja andnud. Orderis märgitud rahasummat kostja saanud ei ole. MTÜ kassast ei olnud võimalik selliseid summasid välja maksta, sest sellist raha MTÜ kassas ei olnud. I.P. kahtlustab, et orderile on tema allkirjad kirjutanud keegi teine. Kostja ei ole saanud kassa väljamineku orderis nr 1, 2. jaanuarist 2004.a märgitud summat 25 000 krooni ning samuti ei mäleta kostja, et oleks sellisele orderile allkirja andnud. Kassa väljamineku orderi nr 42, 1.juulist 2004.a alusel ei ole kostja hagejale laenu summas 25 000 krooni andnud ja kostja sellel orderile allkirja andnud ei ole. Hageja on kohtule esitanud kassa väljamineku orderi, millel puudub number. Orderi

koostamise kuupäev on 31. detsember 2004.a, üleantav summa 150 000 krooni. Makse alusena on märgitud „Laenu lõplik tagasimakse“. Mistahes laenu tagasimakset tõendav kassa väljamineku order ei ole antud vaidluses relevantne tõend. Vaidlus on korteri müügilepingu järgsete osamaksete tasumise üle, mitte laenu tagasimaksete üle, seega on hageja tõenäoliselt eksinud esitatava tõendiga. Hageja polt esitatud orderite alusel oleks nagu kogu ostuhinna tasumine toimunud 2003 ja 2004 aasta jooksul ehk siis ostuhind tasuti kolm aastat enne tähtaega. MTÜ tööst laekunud sissetulek ei oleks võimaldanud selliste summade ennetähtaegset tasumist. I.P. VASTUHAGI NÕUE JA PÕHJENDUS (tl 135-138). I.P. on seisukohal, et MTÜ Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskus ei ole talle maksnud kokkulepitud müügihinda summas 300 000 krooni. 11. juuli 2003.a müügilepingu 3.3 kohaselt kohustub ostja tasuma võlgujääva summa 200 000 krooni nelja aasta jooksul tasudes iga aasta esimeseks jaanuariks ja 1. juuliks 25 000 krooni. I.P. ei ole ühtegi lepingus ettenähtud makset saanud. I.P. palub MTÜ Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskuselt välja mõista 150 000 krooni põhinõudena ja viivis alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 0,02191% (8/365) võlgnetavast summast päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. VASTUS VASTUHAGILE (tl 191-192). MTÜ Meritus on juba 11.08.2009.a menetlusdokumendis selgitanud, et I.P. on kogu müügihinna 11.07.2003.a müügilepingu alusel ammu kätte saanud. Müügihinnast 100 000 krooni kättesaamist, on I.P. kinnitanud oma allkirjaga juba 11.07.2003.a notariaalsel müügilepingul. Seega nimetatud summa osas ei saa olla kuidagi vaidlust. Ülejäänud 200 000 krooni ositi tasumise kohta on MTÜ Meritus esitanud kohtule kassa väljamineku orderid 2.01.2004.a, 1.07.2004.a ja 31.12.2004.a, millel on I.P. allkirjad raha kättesaamise kohta. Kui I.P. väidab, et ta pole müügilepingu alusel ühtegi krooni saanud jääb arusaamatuks, miks ta ei ole müügilepingu sõlmimisest enam kui 6 aasta jooksul MTÜ-le Meritus ühtegi vastavasisulist nõuet esitanud. Tulenevalt eeltoodust on MTÜ Meritus seisukohal, et T.P. i vastuhagi rahuldamiseks puudub alus ning tulenevalt TsÜS §-st 146 on I.P. väidetav nõue ka aegunud.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, advokaat Peeter Viirsalu, seletuste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et I.P. oli hageja juhatuse liige perioodil 1998.a - 2007.a. Kostja võõrandas 11.07.2003.a hagejale korteri Pikal tänaval. 09.09.2008.a võõrandas kostja korteri oma pojale kinke teel. Kostja poeg omakorda kinkis 17.09.2008.a korteri kostja elukaaslasele. Pooled ei vaidle nende asjaolude üle, vaidlus poolte vahel on selle üle, kas hageja tasus kostjale 2007.a võõrandatud korteri eest müügihinna. Müügihinna tasumist tõendavad kassa väljamineku orderid, majandusaasta aruanded, mis on kostja enda poolt allkirjastatud. Hageja leiab, et kostja võõrandades hageja korteri oma pojale, on rikkunud TsÜS §-i 35, kuna kostja on teinud hageja juhatuse liikmena täiesti põhjendamatu tehingu ja on tekitanud hagejale kahju. Samuti leiab hageja, et kostja on rikkunud lojaalsuskohustust, eelistades isiklikke huvisid hageja huvidele. Tuginedes viidatud asjaoludele on hageja esitanud kostja vastu nõude ja soovib ka seaduses ettenähtud viiviste väljamõistmist kostjalt, samuti leiab hageja, et kostja poolt esitatud vastuhagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata, kuna kostjale on korteri müügihind tasutud. Hageja jääb viivisenõude juurde, summas 15 098.60 krooni hagi esitamise seisuga, millele lisandub iga viivitatud päeva eest 65,75 krooni. Kostja esindaja, vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar’e, seletuste kohaselt on kostja seisukohal, et ei ole täidetud kahju tekkimise tingimused kahjusaajale. Kostja märgib, et ehkki hageja on kinnisasjast ilma jäänud, ei ole ta samal ajal kahju kannatanud. Poolte vahel ei ole vaidlust 11.07.2003.a sõlmitud korteriomandi müügilepingu osas, millega kostja võõrandas korteri hagejale. Müügilepingu p 2.3 kohaselt oli lepingu eseme müügihinnaks 300 000 krooni, millist summat kostja hagejalt saanud ei

ole. Kostja ei ole saanud lepingu p-s 3.2 esmast makset 100 000 krooni, mis enne lepingu allkirjastamist pidi tasutama ega ka lepingu p 3.3. järgi tasumisele kuuluvat 200 000 krooni, mis tuli tasuda osade kaupa iga aasta 1.jaanuariks ja 1.juuniks 25 000 krooni suurustes osades. Kuna hageja ei ole oma kohustust täitnud, siis on saanud hageja korteri ilma vastusoorituseta, mis ongi kostja seisukoha põhjenduseks, et hageja ei ole tegelikult kahju kannatanud. Kostja on esitanud menetluses ka vastuhagi eelnimetatud ostu-müügi lepingu alusel ostuhinna nõudmiseks hagejalt ja nimetatud nõue tugineb ka kostja eelpool antud vastuväidetele hagi suhtes ehk siis kostja seisukoht on, et ostuhinda temale lepingu alusel tasutud ei ole. Hageja poolt esitatud MTÜ Meritus majandusaasta aruanded aastatest 2003-2005, ei tõenda korteri ostu-müügihinna tasumist hagejalt kostjale. Seetõttu jääb kostja nii oma kohtule esitatud vastustes kui ka vastuhagis esitatud seisukohtade ja argumentide juurde ja palub kohtul jätta hagi rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja jääb ka viiviste nõude juurde. Kostja, T.P. ’i, poolt kohtuistungil antud seletuste kohaselt toimus MTÜ-s allkirjade andmine üks kord aastas, majandusaasta lõpus kui Maksuametile tuli esitada paberid. K.J. tõi raamatupidaja käest kaks paksu kausta, mida nad allkirjastasid kahekesi koos ja praktiliselt toimus see kõik väga kiiresti Kui mingi asi oli valesti läinud, siis võis ka juhtuda, et nad kirjutasid allkirjad ära ja raamatupidaja kirjutas pärast teksti juurde. 100 000 krooniseid summasid ei olnud neil MTÜ-s kunagi kasutusel, seda raha ei olnud kuskil hoida. K.J. saatis talle meili teel kirja, et reaalsest varast on neil järel korter ja et K.J. tegeleb selle korteri müügiga. Ta sai aru, et K.J. müüb selle korteri maha ja siis kinkis ta korteri oma pojale. Raha ta korteri müümise eest hagejalt saanud ei ole. See korter oli tema eksabikaasa vara ja tehing korraldati tema selja taga. See oli väga kummaline, et notar ei nõudnud tema eksabikaasa nõusolekut korteri müügilepingule. Kui ta oleks hakanud hagejalt raha küsima, oleks tulnud sellest konflikt, mis oleks viinud MTÜ lõpetamiseni. See, et ta korteri hagejale müüs, oli väga rumal otsus. Keegi teda korterit müüma ei sundinud, see oli kulutuste katmiseks. Ta ei tea miks ta notari juures allkirja 100 000 krooni kättesaamise kohta kirjutas.

KOHTU PÕHJENDUSED

VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus asja arutanud ja hinnanud tõendeid kogumis on seisukohal, et I.P. väited selle kohta, et tema ei ole saanud 11.07.2003.a sõlmitud korteri müügilepingu järgi ostjalt raha, et ta ei ole maksnud enne müügilepingu sõlmimist hagejale 100 000 krooni, et müügilepingu sõlmimisel ei olnud küsitud tema eksabikaasa nõusolekut korteri müügiks ja et hageja poolt nimetatud kassa orderitele ta alla kirjutanud ei ole, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Korteriomandi müügilepingu 11.07.2003.a (tl 43) kohaselt I.P. müüs MTÜ-le Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskus Meritus korteriomandi asukohaga XXX , Tartus. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu p 2.1.2 kohaselt on müüja, T.P. , abielus, lepingu ese kuulub tema ja tema endise abikaasa ühisvara hulka, notari asendajale on esitatud müüja endise abikaasa nõusolek käesoleva lepingu sõlmimiseks. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu p 3.2. kohaselt lepingu ese müüakse ostjale 300 000 krooni eest, millisest summast on ostja poolt müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist 100 000 krooni ning millise summa saamist tõendab müüja oma allkirjaga lepingul. Seega on notari asendaja kinnitanud, et müügilepingu sõlmimisel on talle esitatud I.P. endise abikaasa nõusolek korteri müügiks. Samuti on I.P. ise notari juures andnud allkirja selle kohta, et

enne lepingu sõlmimist on ta korteri ostjalt, s.o. MTÜ-lt Meritus kätte saanud 100 000 krooni. Müügilepingu p.2.3 kohaselt on lepinguosalised kinnitanud, et nad on tutvunud lepingu sõlmimise aluseks olevate dokumentidega ja nõustuvad nende sisuga. Kohtule esitatud kassa väljamineku orderist nr 55;11.07.2003.a (tl 99) nähtub samuti, et Meritus MTÜ on tasunud T.P. ’le 100 000 krooni korteri esimese osamaksena. Kohtul ei ole alust antud juhul kahelda notari poolt läbiviidud toimingutes ning asjaolus, et I.P. notari juures ei oleks aru saanud notari poolsetest selgitustest. Kassa väljamineku orderitest nr 1, 2.jaanuarist. 2004.a; nr 42, 1. juulist 2004.a ja 31. detsembrist 2004 (tl 98,100-101) nähtub, et MTÜ Meritus on T.P. ’le ajavahemikul jaanuar 2004 kuni detsember 2004 maksnud kokku 200 000 krooni. Kuigi makse aluseks on MTÜ näidanud vastavalt korteri võlg, korteri laenu tagastamine ja laenu lõplik tagasimakse, on kohus seisukohal, et eelpoolnimetatud orderitega on tõendatud, et MTÜ on oma müügilepingujärgsed kohustused müüja ees täitnud ning orderitest on üheselt aru saada, et maksed on tehtud vastavalt poolte vahel sõlmitud müügilepingust tulenevatele kohustustele. Raamatupidamise aastaaruandest 01.01.2003 - 31.12.2003.a (tl 245) nähtub, et 31.12.2003.a seisuga oli MTÜ bilansis korteri ostuks tasumata laen 200 000 krooni, aruandele on alla kirjutanud mõlemad juhatuse liikmed. Raamatupidamise aastaaruandest 01.01.2004 - 31.12.2004.a (tl 255) nähtub, et korteri laen 200 000 krooni sai ennetähtaegselt tasutud 2004 aastal. Tõendeid selle kohta, et hagejal oleks olnud kostja ees veel mingeid muid kohustusi kohtule esitatud ei ole. I.P. väited selle kohta, et tema ei ole eelpoolnimetatud orderitele allakirjutanud, on ümber lükatud ekspertiisiaktiga nr DK-0009-10/372;10.02.2010.a (tl 215-219), milles eksperdi poolt antud arvamuse kohaselt, on kassa väljamineku orderid allkirjastatud I.P. poolt. I.P. väited selle kohta, et ta andis allkirjad tühjadele blankettidele kohtus tõendamist ei leidnud.

Kuna kohtu poolt leidis tuvastamist, et MTÜ on T.P. ’le vastavalt 11.07.2008.a sõlmitud müügilepingule tehingu eest maksnud, siis T.P. ’i, kui MTÜ juhatuse liikme poolt, korteri kinkimisega 9.09.2008.a, on MTÜ jäänud ilma oma varast, kaotanud omandi korterile, selle eest mistahes vastusooritust saamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et MTÜ juhatus oleks arutanud eelpoolnimetatud kinkelepingu sõlmimist või vastu võtnud otsuseid või kooskõlastusi lepingu sõlmimiseks. Seega puuduvad antud juhul ka TsÜS §-s 37 lg 1 sätestatud vastutust välistavad asjaolud. Seega on kohtus leidnud tõendamist, et I.P. on teinud majanduslikult põhjendamatu tehingu, mis on ilmselges vastuolus MTÜ huvidega ja rikkunud oma hoolsuskohustust juhatuse liikmena ning korteri kinkimisega oma lähikondsele, on I.P. rikkunud lojaalsuskohustust, eelistades oma isiklikku erahuvi mittetulundusühingu huvidele, mille tulemusena põhjustas mittetulundusühingule kahju. Arvestades eeltoodut tuleb MTÜ Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskus Meritus (likvideerimisel) hagi I.P. vastu 300 000 krooni ja viiviste väljamõistmiseks rahuldada ja I.P. vastuhagi MTÜ Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskus Meritus (likvideerimisel) vastu 150 000 krooni ja viiviste väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus rahuldab põhihagi, siis kohus ei pea vajalikuks käsitleda vastuhagi aegumise küsimust. VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on esitanud viivise nõude alates hagi esitamisest perioodi 23.01.2009-30.06.2009 eest summas 12 336,95 krooni ja perioodi 1.07.2009-11.08.2009 eest summas 2 761, 65 krooni, kokku 15 098.60 krooni. Kostja on palunud viivise vähendamist. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja poolt nõutud viivise suurus ebamõistlikult suur ning seetõttu ei kuulu nõutud viivis vähendamisele ja kostjalt kuulub välja mõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 summas 15 098,60 krooni ja alates 12.08.2009.a kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas MTÜ Psühholoogilise nõustamise ja koolituse keskus Meritus (likvideerimisel) poolt kantud menetluskulud täies ulatuses T.P. .

TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 139 lõike 2 punktile 1 tuleb riigilõivu muuhulgas tasuda ka vastuhagilt. Tartu Maakohtu määrusega 25.11.2009 (tl 161) vabastati I.P. vastuhagi esitamisel riigilõivust osaliselt 50% ulatuses, s.o. summas 7500 krooni. TsMS § 190 lõike 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmise, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna I.P. poolt esitatud vastuhagi jäeti rahuldamata, siis kuulub I.P. välja mõistmisele 7500 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Väljamõistetud riigilõiv kanda käesoleva määruse jõustumisest alates 15 päeva jooksul Rahandusministeeriumi kontole nr 221023778606 Swedbangas või kontole nr 10220034796011 SEB Pangas või kontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumbriga 2900078538. Selgitusse märkida nimi ja tsiviilasja number.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.