Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Olga Pantjuhhova esitas Viru Maakohtule hagi OÜ Megafort vastu töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks, töölepinguseaduse (TLS) § 117 lg 2 alusel 6 kuu keskmise palga 36 000 krooni ja TLS § 119 lg 2 sätestatud hüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas avaldaja tööandja juures 02.09.2006 määramata tähtajaks sõlmitud töölepingu alusel. 20.11.2008 tahtis tööandja töölepingu TLS § 76 alusel ühepoolselt lõpetada, millega töötaja ei nõustunud. Ajavahemikus 24.10.2008-19.11.2008 viibis töötaja haiguslehel. Selle aja jooksul võeti tema töökohale teine töötaja ja avaldajale teatati, et ta on vallandatud. Avaldajal puuduvad distsiplinaarkaristused. Tööandjal ei olnud pretensioone avaldaja vastu, avaldajat premeeriti heade töötulemuste eest. 16.12.2008 sai avaldaja kätte tööandja käskkirja töötajapoolse töökohutuste jämeda rikkumise, s.o alates 20.11.2008 tööle mitteilmumise tõttu ja TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamise kohta. Avaldaja leidis, et tööandja on rikkunud TLS § 17. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 05.05.2009 otsusega töövaidlusasjas rahuldati töötaja avaldus ja mõisteti OÜ-lt Megafort avaldaja kasuks välja TLS § 117 lg 2 alusel hüvitis kuue kuu keskmine palk 36 000 krooni ja TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmine palk 6000 krooni. Tööandja ei nõustunud töötaja avaldusega. Vastuväidete kohaselt tekkisid avaldajal konfliktid töökaaslastega ning seoses sellega pidas tööandja oktoobris 2008. a otstarbekaks asuda avaldajaga pidama läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks TLS § 76 alusel. Vastav jutuajamine toimus 24.10.2008 tööandja ja töötaja vahel telefonivestlusena. 24.10.2008-14.11.2008 ja 15.11.2008-19.11.2008 viibis avaldaja töövõimetuslehel. Tööle pidi

ta asuma 20.11.2008, kuid sellel kuupäeval ta tööle ei ilmunud, ega ka järgnevatel päevadel. Tööle mitteilmumisest ja selle põhjustest töötaja tööandjat ei teavitanud. Tööandja karistas 24.11.2008 käskkirjaga nr JT0813 töötajat töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 3 lg 4 ja TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamisega alates 21.11.2008. Avaldaja ilmus tööandja juurde 24.11.2008, kuid keeldus käskkirja vastu võtmas ja sellele alla kirjutamast. Käskkiri vormistati TDVS § 12 lg 3 alusel tunnistajate allkirjadega.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2009 otsusega hagi ning tunnistas OÜ Megafort 24.11.2008 käskkirjaga nr JT0813 O. Pantjuhhovaga sõlmitud töölepingu nr 24 TLS § 86 p 6 alusel alates 21.11.2008 lõpetamise ebaseaduslikuks; luges OÜ Megafort ja O. Pantjuhhova vahel 02.09.2006 sõlmitud töölepingu nr 24 lõpetatuks TLS §79 lg 1 alusel 20.11.2008; mõistis OÜ-lt Megafort välja O. Panjuhhova kasuks TLS § 117 lg 1 ja 2 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise kuue kuu keskmise palga ulatuses 36 000 krooni ja TLS § 119 lg 2 alusel tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses 6000 krooni. Menetluskulud jättis kohus OÜ Megafort kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja ei esitanud hagiavaldust. Kuna hageja nõustus töövaidluskomisjoni otsusega ning tema avaldus töövaidluskomisjonile vastas sisuliselt hagiavalduse vormile ja sisule, siis ITVS § 24 lg 3 tulenevalt ei olnud tal hagi esitamise kohustust. Käesolevas vaidluses on hageja nõudeks töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõue: 1) töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine; 2) töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmine; 3) TLS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 alusel hüvitise nõudmine. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on käesolevas vaidluses tõendamisekoormis kostjal. Hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tõendama, et distsiplinaarkaristuse määramisel ja töölepingu lõpetamisel ta on lähtunud seadusest, poolte vahel sõlmitud töölepingust jne. Ajavahemikus 24.10.2008-14.11.2008 ja 15.11.-19.11.2008 ei olnud hageja võimeline töökohustusi täitma, sest ta oli töövõimetuslehel. Selles ajavahemikus oli tööleping kuni 01.07.2009 TLS § 55 p 4 alusel peatatud. Tunnistaja R.T. ütluste kohaselt võeti hageja töövõimetuse ajal, s.o 2008.a novembris hageja asemele tööle ajutise töölepinguga teine isik. Hageja pidi 20.11.2008 tööandja juurde ilmuma poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise läbirääkimiste jätkamiseks. Seega oli kostja tegelikuks tahteavalduseks töölepingu lõpetamine poolte kokkleppel. Seda kinnitab ka asjaolu, et 20.11.2008 kirjutas kostja alla hagejaga TLS § 76 alusel töölepingu lõpetamisele. Lõpetamine ei jõustunud, sest hageja ei kirjutanud sellele alla. TLS § 86 p 6 alusel võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada TLS § 86 p-s 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi lõike 2 alusel võib tööandja töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Tunnistaja ütluste kohaselt ei muutnud töökorraldust ega tekitanud kostjale kahju hageja ilmumata jäämine 20.11.2008 kostja juurde. Hagejal ei olnud võimalik alates 20.11.2008 oma tööülesandeid täita, kuna tema ametikohal töötas teine isik.

Kostja on välistanud töötaja poolt töökohustuste täitmise, lubades hagejal töögraafiku järgi töötada tema asemele võetud töötajal, samas luges seda hagejapoolseks töökohustuste jämedaks rikkumuseks ja karistas töötajat selle eest distsiplinaarkorras. Tunnistaja ütluste kohaselt tahtis kostja lõpetada töölepingu hagejaga selle tõttu, et teised töötajad ei saanud hagejaga läbi, kuid pretensiooni tööandjal hageja poolt töökohustuste täitmisele ei olnud. TLS § 48 lg 1 p 4 alusel peavad tööandja ja töötaja olema teineteise suhtest viisakad. Kostja ei tõendanud, et hageja ei saanud teiste töötajatega läbi. Hageja tööleping ega ametijuhend ei sätestanud kohustust muu hulgas ka töötajatega hästi läbi saada. Seega puudus seaduslik alus TLS § 86 p 6 alusel hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Tööandja on ebaõigesti pidanud töötaja poolt alates 20.11.2008 tööle ilmumata jäämist jämedaks rikkumiseks. Tööandja sai 19.11.2008 hagejalt telefoni teel teada viimase soovist töövõimetuslehelt 20.11.2008 tööle naasmisest, kuid jättis tööle ajutise töötaja. Tunnistaja ütluste kohaselt paluti hagejal 20.11.2008 tuua kaupluse võtmed tagasi, kuigi 20.11.2008 pidi hageja graafikujärgselt tööle tulema. Võtmete tagasi nõudmist tuleb käsitleda tööle mitteilmumise nõudmisena. Tööandjal ei olnud põhjust võtmete nõudmiseks, kui ta eelduslikult ootas töötaja tööle tulekut. Eeltooduga on tuvastatud, et tegelikult võttis kostja juba hageja töövõimetuse ajal hageja ametikohale alaliselt teise töötaja, kes töötas 20.11.2008-24.11.2008 j a edasi. Kostja ei oodanud enam hagejalt tööülesannete täitmist ja hagejal ei olnud reaalselt võimalik vastavalt töölepingule tööülesandeid täita. Seega ei saanud hageja enam distsiplinaarsüütegusid toime panna. Tööandjal puudus seaduslik alus töötajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Olukorras, kus töötaja täitis oma kohustusi ja tööandjal ei olnud pretensiooni töötaja poolt töökohustuste täitmisele, puudus tööandjal õigus hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 131 alusel antakse tööandja käes olnud tööraamat töötajale töölepingu lõpetamisel. Töölepingu lõpetamise vormistamise kohta tehti kanne tööraamatusse 20.11.2008. See välistas sama töösuhte distsiplinaarkarituse alusel lõpetamise uuesti 21.11.2008. TLS § 144 lg 2 alusel ei ole töötajal õigust hüvitusele. Seoses tööandja poolt tööraamatu tagastamata jätmisega ei saanud hageja asuda tööle, teda ei võetud töötuna arvele, mistõttu ei saanud hageja taotleda toetust töötukassast. Tööleping tuleb lugeda lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel alates 20.11.2008. Tulenevalt TLS § 117 lg 2, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja sai mitteametlikult tööle alles 26.06.2009. Kuna töövaidluse tõttu seitsme kuu jooksul ei saanud hageja tööd otsida ega töötukassast hüvitist taotleda, on põhjendatud kostjalt hageja kasuks kuue kuu keskmise palga hüvitise väljamõistmine summas 36 000 krooni. Samuti on põhjendatud hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 6000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Megafort esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. oktoobri 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea hagi läbi vaatamata jätmist võimalikuks, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul kui kohus ei pea uue otsuse tegemist ise võimalikuks, saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohustust jätta hagi läbi vaatamata. ITVS § 24 lg 5 kohaselt juhul, kui töövaidlus vaadatakse läbi kohtus, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks. Samas sätestatakse, et vajadusel

annab kohus pooltele tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis. Maakohus andis hagejale tähtaja hagiavalduse esitamiseks. Töötaja hagiavaldust ei esitanud. ITVS § 24 lg 7 kohaselt juhul, kui töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ei esita ITVS § 24 lg-s 5 toodud juhul oma avaldust hagiavaldusele ettenähtud vormis kohtu määratud ajaks, jätab kohus hagiavalduse läbi vaatamata. Nimetatud normist tulenevalt ei ole hagiavalduse läbi vaatamata jätmine kohtu diskretsiooniotsus, vaid hagiavalduse tähtaegse esitamata jätmise tagajärg. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud hagiavalduse esitamise kohustust. Kohus on 02.06.2009 määrusega pannud hagejale hagiavalduse esitamise kohustuse. Kuna hageja hagiavaldust ei esitanud, tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata. Maakohus on väljunud haginõude piiridest. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. 18.12.2008 avalduses töövaidluskomisjonile nõudis töötaja temaga sõlmitud töölepingu seadusekohast lõpetamist ning lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ilma tööle ennistamiseta; tasu väljamõistmist väljamaksmata haiguspäevade eest; hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 36 000 krooni. 09.03.2009 töövaidluskomisjonile esitatud vastuväidetes tööandja vastusele ja avalduses nõude täiendamiseks taotles töötaja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist; töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist; kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmist; hüvitist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, s.o keskmist palka iga väljamaksmisega viivitatud päeva eest. Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati töötaja 09.03.2009 avalduses esitatud nõuded. Töötaja 18.12.2008 avalduses esitatud nõuete osas seisukohta ei võetud. Töötaja poolt 29.06.2009 maakohtule esitatud seisukohas oli töötaja töövaidluskomisjoni otsusega rahul. Töötaja ei esitanud kohtule hagi töövaidluse lahendamiseks rahuldamata jäänud nõuete osas ITVS § 24 lg 3 alusel. Maakohus mõistis kostjalt muuhulgas välja hüvitise tööraamatu kinnipidamise eest, kuid sellist nõuet ei esitanud töötaja töövaidluskomisjonile, mistõttu ei võinud kohus seda nõuet arutada. Tulenevalt eeltoodust tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja hüvitis 6000 krooni tööraamatu kinnipidamise eest. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele ta tugineb. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et tõendamiskoormis on kostjal. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis. Maakohus on nende põhimõtte vastu eksinud ja rajanud oma otsuse hageja seletustele. TsMS § 267 kohaselt on menetlusosalise seletus tõendiks vaid juhul, kui seletused on antud vande all. Hageja ei andnud seletusi vande all. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 232 lg 1 tulenevale nõudele, mille kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maaohus on kostja esitatud tõendeid, sh tunnistaja ütlusi arvestanud valikuliselt. Kohus on tunnistaja ütlustega lugenud tõendatuks, et töötaja pidi 20.11.2008 tööandja juurde ilmuma mitte tööülesannete täitmiseks, vaid töölepingu lõpetamise läbirääkimiste jätkamiseks. Kohtu samasisulisele täpsustavale küsimusele vastas tunnistaja eitavalt. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et tööandja võttis hageja haigestumise ajaks tööle asendustöötaja, kellega oli sõlmitud ajutine tööleping. Töösuhe asendustöötajaga pidi lõppema, kui hageja tööle tuleb. Hageja tööle ei tulnud. Kuna tegemist oli asendustöötajaga, siis on meelevaldne kohtu järeldus, et selle töötaja tööle lubamisega välistas tööandja hageja töökohustuste täitmise. Tööleping lõpetati hagejaga mitte sel alusel, et hageja ei saanud teiste

töötajatega läbi, vaid põhjusel, et hageja ei tulnud alates 20.11.2008 ilmunud tööle. Töötaja mitteilmumist tööle tuleb pidada töökohustuste jämedaks rikkumiseks. Hageja väide, et käesoleva töövaidluse tõttu ei saanud hageja tööd otsida ega töötukassast hüvitist taotleda on tõendamata ja meelevaldne, sest töövaidlus ei saa objektiivselt takistada töö otsimist ega sotsiaaltagatiste realiseerimist. Ebaõige on maakohtu tõlgendus TLS § 119 lg-le 2, millest tulenevalt justkui saab kohus mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise välja väiksemas määras kui kuue kuu keskmine palk vaid juhul, kui tööandja seda taotleb või kui maksimummääras hüvitise maksmine ei ole tööandjale jõukohane. Kohus hindab töölepingu lõpetamise asjaolusid ja otsustab töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral vastavalt asjaoludele hüvitise suuruse. Hüvitise suurus on TLS § 119 lg 2 kohaselt kuni kuue kuu keskmine palk. Isegi kui kohus erinevalt kostjast leiab, et töölepingu lõpetamine ei olnud antud juhul seaduslik, ei ole töölepingu lõpetamise asjaolud sellised, mis õigustaksid maksimummääras hüvitise väljamõistmist kostjalt. O. Pantjuhhova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Tööandja poolt hagi esitamise tõttu ei saa töövaidluskomisjoni otsusega nõustunud poolele tekkida kohustust esitada kohtusse eraldi vormistatud hagiavaldus seetõttu, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustunud pool esitab kohtule taotluse töötaja avalduse läbivaatamiseks hagina. Maakohus ei väljunud haginõude piiridest. Maakohtu ja töövaidluskomisjoni otsused on sõnastatud veidi erinevalt, kuid need on sisult identsed. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on esitatud tõendeid analüüsinud ja hinnanud. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse või protsessiõiguse norme.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

juhul oma avaldust hagiavaldusele ettenähtud vormis kohtu määratud ajaks, jätab kohus hagiavalduse läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis andnuksid aluse maakohtule jätta töötaja esitatud hagi ITVS § 24 lg 7 alusel läbi vaatamata. O. Pantjuhhova oli esitanud töövaidluskomisjonile selgete nõuete ja põhistustega avaldused töövaidluse lahendamiseks ning tööandjapoolsel kohtusse pöördumisel oli kohtul võimalik ITVS § 24 lg 4 kohaselt käsitada töötaja töövaidluskomisjonis esitatud nõudeid hagina. Kuna asja materjalidest (kohtutoimikus lk 7 olev kohtumäärus hagi menetlusse võtmise kohta) nähtuvalt ei olnud maakohus pidanud vajalikuks anda hagejale tähtaega avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, siis puudub ka hagejapoolne ITVS § 24 lg-s 7 nimetatud menetlusrikkumine, mis annaks aluse jätta hagiavaldus nimetatud sätte alusel läbi vaatamata.

lõpetamisest, vaid tegi talle ettepaneku tulla 20.11.2008 tööle, et siis ka arutada võimalust töösuhte poolte kokkuleppel lõpetamiseks; hageja 20. ja ka 21. ning 24. novembril 2008 tööle ei ilmunud ning tööleping lõpetati seoses sellega, mitte põhjusel, et hageja ei allkirjastanud kostja pakutud kokkulepet töölepingu lõpetamiseks (töövaidluskomisjoni toimikus lk-d 11 ja 12). Kuna kostja 24.11.2008 käskkirjaga ja nimetatud tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja ei ilmunud 20., 21. ning 24.11.2008 tööle ja tal puudusid mõjuvad põhjused selleks, siis oli tööandja õigustatud 24.11.2008 temaga töölepingu TLS § 86 p 6 ning § 103 lg 2 alusel lõpetama. TLS § 103 lg 2 võimaldab tööandjal töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest ning antud juhul töötaja puudumine töölt mõjuva põhjuseta kolme tööpäeva ulatuses on vaadeldav sellise töökohustuste rikkumisena. Kuna tööandja poolt töölepingu lõpetamine oli käesoleval juhul seaduslik, siis puudub alus rahuldada hageja nõudeid töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu töötaja algatusel lõppenuks tunnistamiseks TLS § 79 lg 1 järgi ning TLS § 117 lg 2 kohase hüvituse kostjalt väljamõistmiseks.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.