2.Mõista kostjatelt PN ja PL solidaarselt hagejate SK ja J K kasuks välja leppetrahv summas 100 000 (ükssada tuhat) krooni ning eellepingu rikkumisest tingitud kahju hüvitisena 46 743,60 krooni (nelikümmend kuus tuhat seitsesada nelikümmend kolm krooni ja 60 senti). Resolutsiooni käesolevas punktis nimetatud kohustuste osas on hagejad SK ja J K
1(8)
2-08-91518 ühisvõlausaldajad. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 1% ulatuses hagejate SK ja J K kanda ning 99% ulatuses kostjate PN ja PL kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 5. aprillil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJATE NÕUDED
1.30. detsembril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses paluvad SK (edaspidi hageja I) ja J K (edaspidi hageja II) kostjatelt PN ja PL solidaarselt välja mõista leppetrahvi summas 100 000 krooni ja lepingu rikkumisega tekitatud kahju 48 919,30 krooni. Hagejad paluvad summade väljamõistmist endi kasuks ühiselt.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 15. novembril 2007.a kinnistu müügi eellepingu (edaspidi eelleping), mille 4. punkti kohaselt pidid kostjad sõlmima hagejatega kinnistu (asukohaga XXX) müügilepingu, hagejad aga pidid kinnistu kostjatelt ostma. Kostjad pidid eellepingu kohaselt tegema ka kõik müügieseme kinnistusse kandmiseks. Sama lepingu punktis 6.6 lepiti kokku, et maa ostueesõigusega erastamise ja kostjate nimele kinnistusraamatusse kandmiseks vajalikud kulud tasuvad hagejad. Eellepingu punkti 4.2 kohaselt pidi kinnistu müügileping sõlmitama hiljemalt 15. augustil 2008.a. Kostjad ei ole täitnud eellepingu punktist 4.2 tulenevat kohustust sõlmida hagejatega kinnistu müügileping. Hagejad on andnud kostjatele selle kohustuse täitmiseks ka täiendava tähtaja. Täiendava tähtaja andmisest on PN’t (edaspidi kostja I) teavitatud telefoni teel ja PL’i (edaspidi kostja II) notariaalkorras edastatud avaldustega 21. augustil 2008.a ja 2. oktoobril 2008.a. Mõlemal korral ilmus lepingu sõlmimisele vaid kostja I. Lepingut aga
2(8)
2-08-91518 kinnistu müügiks sõlmida ei saanud, kuivõrd kostja II jättis lepingu sõlmimisele ilmumata.
17.oktoobri 2008.a avaldusega taganesid hagejad eellepingust selle punkti 8.1.1 alusel. Notariaalne taganemisavaldus on kostjatele ka edastatud. Samuti saatsid hagejad 11. novembril 2008.a kostjatele nõudekirja, millises nõudsid tekitatud kahju ja lepingulise leppetrahvi tasumist. Kostja I sai nõudekirja kätte, kostja II ei ole läinud tähitud kirjale postiasutusse järele. Hagejate nõuded on rahuldamata. Hagejad leiavad, et neil on õigus nõuda eellepingu rikkumise tõttu kostjatelt nii leppetrahvi kui tekitatud kahju hüvitamist. Eellepingu punktist 8.3 tuleneb, et kui hagejad taganevad eellepingust punkti 8.1. alusel, on Kostjad kohustatud tasuma leppetrahvi summas 100 000 krooni. Hagejad on 11. novembri 2008.a kirjaga kostjatele teatanud leppetrahvinõude esitamisest. Eellepingu punkti 6.7 järgi peavad kostjad hagejatele hüvitama kõik tekkinud kahjud, kui kostjad ei täida endale lepinguga võetud kohustusi. Hagejad on kandnud kostjate lepingurikkumise tagajärjel kahju kogusummas 48 919,30 krooni, sh hagejate poolt eellepingu punktist 6.6 tulenevad kulud (s.o maa ostueesõigusega erastamise ja müüjate nimel kinnistusraamatusse kandmiseks vajalikud kulud) summas 44 658 krooni, eellepingu sõlmimisel tasutud notaritasu 1984,80 krooni, taganemisavalduse eest tasutud notaritasu 2175,70 krooni ning notarile tasutud 100,80 krooni taganemisavalduse saatmise eest kostjatele. Hagejad märgivad täiendavalt, et eellepingu punkti 1.1 järgi kuulus lepingu ese kostjate kaasomandisse ning lepingu punkti 4.1 kohaselt pidid nad koos lepingu eseme hagejatele müüma. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 4 tuleneb, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. VÕS § 65 lg-s 1 sätestatu järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Samuti leiavad hagejad, et nõue tuleb kostjatel täita hagejatele ühiselt, kuna eellepingu punkti 4.1 kohaselt pidi hagejad ostma lepingu eseme ühisomandisse. VÕS § 72 lg-st 1 tuleneb, et kui mitu võlausaldajat võivad seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt, on võlgnikul õigus kohustus täita üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja I hagi ei tunnista. Hagiavalduses esitatud faktiväiteid kostja I iseenesest ei vaidlusta. Kostja I leiab samas, et ta on teinud kõik endast oleneva, et eellepingut täita – ilmunud kokkulepitud aegadel notari juurde, et sõlmida eellepingus nimetatud müügileping. Seega puudub alus väita, et ta oleks eellepingut rikkunud. Kostja I oleks valmis jätkuvalt eellepingut täitma. Seetõttu on kostja I jaoks arusaamatu, miks on nõue esitatud tema kui solidaarvõlgniku vastu. Vastavalt VÕS § 68 lg-le 1 ei vastuta solidaarvõlgnik solidaarkohustuse rikkumise eest teise solidaarvõlgniku poolt. Samuti viitab kostja I oma vastuväidetes VÕS § 6 lg-s 2 sätestatule.
4.Kostja II vaidleb kohtule esitatud kirjalikes vastustes samuti hagile vastu. Kostja II väidab, et on hagejatega müügitehingu teinud, kuid hagejad on jätnud kolme aasta vältel täitmata müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse. Samas märgib kostja II, et hagejad on ta notari juurde viinud ainult ühel korral (s.o 15.11.2007.a), ülejäänud kordadel ei tulnud hagejad talle järgi, kuigi lubasid. Kostjale II jääb arusaamatuks, miks hagejad ei ole seni ostuhinda tasunud.
MENETLUSE KÄIK
3(8)
2-08-91518
5.22. veebruaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäid hagejad varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja I vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja II kohtuistungile ei ilmunud ega ole teatanud kohtule istungile mitteilmumise mõjuvatest põhjustest. Kohtukutse oli kostjale II allkirja vastu kätte toimetatud 16. veebruaril 2010.a.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poolte esitatu põhjal puudub asjas vaidlus hagis märgitud eellepingu sõlmimise üle
15.novembril 2007.a. Eelleping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning selle esemeks on olnud kostjate kaasomandis olevad ehitised koos nende juurde ostueesõigusega erastamisele kuuluva maaüksusega asukohaga XXX ligikaudse suurusega 8ha. Lepingu punktis 4.2 on pooled leppinud kokku eellepingu eseme müügilepingu sõlmimises hiljemalt
15.augustil 2008.a (vt toimik, lk 6-14). Samuti loeb kohus tõendatuks hagejate väite, et nimetatud müügileping on jäänud sõlmimata. Kostja II väide müügilepingu sõlmimise kohta on vastuolus asja materjalidest nähtuvaga. Tõendatud on ka hagejate väide lepingust taganemise avalduse tegemise kohta 17. oktoobril 2008.a (vt toimik, lk 16-18). Kostja I ei ole vaidlustanud taganemisavalduse kättesaamist, kostja II ei ole kättsaamist otseselt omaks võtnud, kuid asja materjalide põhjal saab selle tahteavalduse lugeda kättesaaduks kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 esimeses lauses sätestatuga. Hagile lisatud taganemisavaldusest nähtuvalt on hagejad muu hulgas avaldanud, et soovivad notari poolt taganemisavalduse edastamist ka kostjale II. Notar on seda eeldatavalt ka teinud (vt toimik, lk 16-19 ja lk 25). Samuti on hagejate taganemisavaldus kostjale II kätte toimetatud koos hagimaterjalidega 20. veebruaril 2009.a (vt toimik, lk 38).
8.VÕS § 33 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on ka eelleping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-dest 3 ja 4 lähtudes võib võlausaldaja võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral muu hulgas nõuda kahju hüvitamist ja lepingust taganeda. Tulenevalt VÕS § 158 lg-st 1 võivad pooled lepingus kokku leppida leppetrahvi tasumise kohustuses, s.o lepingupoole kohustuses maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
9.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas kostjad on eellepingust tulenevat müügilepingu sõlmimise kohustust rikkunud. Juhul kui rikkumine leiab tuvastamist, on vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses kostjad lepingurikkumise eest vastutavad. Samuti on kostja II ilmselt vaidlustanud ka lepingurikkumisega väidetavalt tekitatud kahju suuruse.
10.Asja materjalidest nähtuvalt on eellepingus nimetatud müügileping jäänud sõlmimata kostja II pool selleks vajalike toimingute tegemata jätmise tõttu. Täpsemalt ei ole kostja II ilmunud kokkulepitud kuupäeval müügitehingu vormistamiseks notari juurde. Kostja II vastuväidetest võib samas järeldada, et kostja II oli notarisse ilmumise kohustusest teadlik. Kostja II on heitnud hagejatele muu hulgas ette seda, et viimased ei ole teda notari juurde viinud (talle järgi tulnud). See kostja II väide on kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatu,
4(8)
2-08-91518 kuna sellesisulisi siduvaid kohustusi hagejad kohtule teadaolevalt endale võtnud ei ole. Lisaks on hagejad 22. veebruari 2010.a kohtuistungil väitnud, et kostjal II käidi kodus järgi, kuid keegi ei avanud ust (vt toimik, lk 84).
11.Eeltoodust järeldab kohus, et kostjad on eellepingut rikkunud, jättes täitmata eellepingust tuleneva müügilepingu täitmise kohustuse. Esitatud tõenditest ei nähtu, et müügileping oleks jäänud sõlmimata hagejatest tingitud asjaoludel. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi teises lõikes sätestatu järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
12.Poolte esitatu ei anna alust väita, et vaidlusaluse kohustuse rikkumine kostjate poolt oleks olnud vabandatav VÕS § 103 lg 2 mõistes. Seega vastutavad kostjad kohustuse rikkumise eest. Eellepingu punktist 4.2 tuleneva kohustuse osas on kostjad kohtu hinnangul vaadeldavad ühisvõlgnikena vastavalt VÕS §-s 64 sätestatule. Nii hageja väidetest kui eellepingu sisust tulenevalt soovisid hagejad omandada eellepingu esemena nimetatud maaüksuse (või kinnistu) tervikuna ning kostjad võlgnesid eellepingu alusel maaüksuse kui terviku omandi ülekandmise. Eeskätt toetab taolist järeldust eellepingu punkt 4.1, millega kostjad kohustusid müüma ja hagejad kohustusid ostma ühisomandisse eellepingu punktis 1.2 nimetatud lepingu eseme (maaüksuse) koos selle oluliste osade ja päraldistega. Ka eellepingu 5. punktis sisalduvates kokkulepetes ei eristata kostjatele kuuluvaid mõttelisi osi, vaid kokku on lepitud lepingu eseme kui terviku ostuhinnas. Seega ei saanud kostja I eellepingu punktis 4.2 nimetatud kohustust võlasuhte eesmärgi saavutamiseks üksi täita, seda oleks kostjad saanud teha üksnes ühiselt. Seetõttu on ka asjakohatud kostja I viited VÕS § 68 lg-le 1, kuna see säte puudutab solidaarvõlgnike õiguslikku positsiooni. Kostja I võis küll kõik endast oleneva lepingu täitmiseks teha, kuid see ei välista tema kui ühisvõlgniku vastutust eellepingu rikkumise eest. Kohtu hinnangul ei anna poolte esitatud asjaolud alust ka VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks. Kostja I pidi eellepingu sõlmimisel aru saama endale võetud kohustuste mahust ning iseloomust. Kohus peab vajalikuks samas rõhutada, et otsuse käesolevas punktis märgitu kehtib üksnes eellepingu punktist 4.2 tuleneva kohustuse täitmisnõude suhtes. Hagi esemeks olevate kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõuete eest vastutavad kostjad VÕS § 65 lg-st 2 lähtudes kui solidaarvõlgnikud.
13.Ülaltoodut arvestades on õiguslikult kehtiv hagejate poolt 17. oktoobril 2008.a tehtud taganemisavaldus. Vastavalt VÕS § 188 lg-le 1 toimub lepingust taganemine vastavasisulise avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemisõiguse teostamisel on hagejad samuti järginud VÕS § 192 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kostja I ei ole vaidlustanud taganemisavalduse kättesaamist ning kostjale II saab lugeda avalduse kättetoimetatuks (vt otsuse p 7). Asja materjalide põhjal otsustades on täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Eellepingu punkt 8.1.1 andis hagejatele õiguse eellepingust taganeda juhul kui müüjad (s.t kostjad) ei sõlmi lepingu eseme kinnisomandi üleandmiseks vajalikku müügilepingut müüjatelt ostjatele vastavalt eellepingu 4. ja 5. punktis kokkulepitule. Ka VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Vastavalt VÕS § 116 lg 2 p-s 1
5(8)
2-08-91518 sätestatule on olulise lepingurikkumisega muu hulgas tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Lisaks on hagejad andnud enne taganemisavalduse tegemist vaidlustamata asjaolude kohaselt kostjatele eellepingu punktist 4.2 tuleneva kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Seetõttu saaks lepingurikkumist lugeda oluliseks ka VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi.
14.Edasiselt käsitleb kohus hagejate rakendatud õiguskaitsevahenditest tulenevate rahaliste nõuete põhjendatust. Hagejate leppetrahvinõue (VÕS § 158 lg 1) on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud ning kostjate vastuväited ei anna alust nõude rahuldamata jätmiseks. Vastavalt eellepingu punktile 8.3 on müüjad (s.t kostjad) kohustatud lepingust taganemisel punkti 8.1 alusel tasuma ostjatele leppetrahvi 100 000 krooni. Hagejad on eellepingust selle punkti 8.1 (täpsemalt puntki 8.1.1) alusel kehtivalt taganenud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hagejad kostjatele leppetrahvinõude 11. novembril 2008.a ka esitanud. Arvestades ülaltoodut, mõistab kohus leppetrahvi summas 100 000 krooni kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja.
15.Hagejad nõuavad lisaks leppetrahvile ka eellepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kogusummas 48 919,30 krooni. Kohtu hinnangul on see nõue põhjendatud osaliselt. Lähtudes VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1, võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamist võib võlausaldaja nõuda kas koos kohustuse täitmisega või selle asemel. VÕS § 161 lg-st 2 tuleneb samas, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kohus leiab, et käsitletava juhtumi kontekstis VÕS § 161 lg 2 siiski ei välista täielikult hagejate kahjunõuet. Kohus märgib esmalt, et VÕS § 161 lg 2 sätestatu näol on üldjuhul tegemist dispositiivse normiga (VÕS § 5). Hagejate nõue summas 48 919,30 krooni koosneb erinevatest komponentidest. Esiteks on kahjuna vaadeldavad hagejate poolt eellepingu punktist 6.6 tulenevate kohustuste täitmiseks tehtud kulutused summas 44 658 krooni, mis on osutunud eellepingust taganemise tõttu hagejate jaoks kasututeks. Eellepingu punkti 6.6 kohaselt pidid kostjad tasuma maa ostueesõigusega erastamise ja hagejate nimele kinnistusraamatusse kandmiseks vajalikud kulud. Sarnase kulutusena on vaadeldav hagejate poolt eellepingu sõlmimisel tasutud notaritasu summas 1984,80 krooni. Teiseks on hagejad pidanud tegema kulutusi seoses müügilepingu mittesõlmimisega 15. augustil 2008.a summas 100,80 krooni (notari poolt kostjale avalduste saatmine). Kolmandaks koosneb kahjusumma hagejate poolt taganemisavalduse eest tasutud notaritasust summas 2175,70 krooni. Kõik eelnimetatud kahjunõuded on kvalifitseeritavad hagejate otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes. Vastavalt eellepingu punktile 6.7 on kostjad kohustunud hüvitama hagejatele tekkinud kahju, kui nad ei täida eellepinguga endale võetud kohustusi.
16.Kohtu hinnangul ei kata eellepingu punktist 8.3 tulenev leppetrahvinõue kahju, mida hagejad on teinud seoses eellepingu punkti 6.6 täitmisega, samuti kulutusi eellepingu sõlmimisel tasutud notaritasule summas 1984,80 krooni ning eellepingu rikkumisega tekitatud täiendavaid kulutusi 100,80 krooni. Taoliste kulutuste kompenseerimine ei ole eellepingu punkti 8.3 kohase leppetrahvinõude eesmärgiks. Küll on VÕS § 161 lg-st 2 johtuvalt käesoleval juhul välistatud taganemisavaldusega seotud kulutuste (2175,70 kr) hüvitamine.
6(8)
2-08-91518
17.Hagejate esindaja poolt 22. veebruari 2010.a kohtuistungil tehtud viide eellepingu punktile 8.5 ei oma kohtu eeltoodud järeldusi arvestades iseseisvat õiguslikku tähtsust. See lepingupunkt sisuliselt kordab VÕS § 189 lg 1 esimeses lauses sätestatut. Kohus iseenesest nõustub sellega, et hagejatel oleks eellepingu punkti 6.6 täitmiseks tasutu kompenseerimist põhimõtteliselt õigus nõuda ka VÕS § 189 sätete alusel.
18.Hagejate kahjunõue 48 919,30 krooni on kostjate vastuväiteid arvestades hagile lisatud kuludokumentidega piisavalt tõendatud (vt toimik, lk 21-26).
19.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus hagejate leppetrahvinõude summas 100 000 krooni. Eellepingu rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõude rahuldab kohus 46 743,60 krooni (s.o 48 919,30 kr – 2175,70 kr) ulatuses. Nimetatud summad mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja. Seejuures tuleb hagejaid nõuete suhtes vaadelda kui ühisvõlausaldajaid (VÕS §72 lg 1), kuna eellepingust nähtuvalt on nad sõlminud lepingu abikaasadena ning kohustunud ostma lepingu eseme ühisomandisse (eellepingu p 4.1). Seetõttu saavad hagejad eellepingust tulenevaid õigusi samuti eeldatavalt realiseerida ühiselt. Kohtu hinnangul ei anna eellepingu sisu võimalust teistsuguste järelduste tegemiseks. Seega tuleb käesoleva otsuse täitmiseks rahasummad kostjal (või kostjatel) üle anda mõlemale hagejale ühiselt või kanda võlgnetavad summad hagejate ühisele arveldusarvele. Rahasummade üleandmiseks ühele hagejatest või kandmiseks ühe hageja arveldusarvele on vajalik teise hageja nõusolek (VÕS § 79 lg 1).
20.Seonduvalt kostja II väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Kostja II hinnangul ei ole hagejad täitnud enda eellepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust ning rikkunud sellega lepingut. Kostja taoline käsitlus on ekslik. Eellepingu 5. punktis on pooled küll kokku leppinud lepingu eseme ostuhinnas 1 000 000 krooni ja selle tasumise tingimustes. Ostuhinna tasumise kohustust hagejatele eellepingust iseenesest aga ei tulene. Ostuhinna tasumise tingimuseks oli eellepingu 5. punktis sisalduvatest kokkulepetest järelduvalt müügitehingu toimumine.
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud vastavalt TsMS § 163 lgle 1 võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagejad on esitanud kostjate vastu nõudeid kogusummas 148 919,30 krooni. Käesoleva otsusega rahuldab need 146 743,60 krooni ulatuses, s.o ligikaudu 99 % nõuete kogusummast. Juhindudes TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, jätab kohus menetluskulud seetõttu 1% ulatuses hagejate kanda ja 99% ulatuses kostjate kanda. Vastavalt VÕS § 165 lg-le 3 vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa
7(8)
2-08-91518 kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.