Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Maakohtule Ain Viidu (kostja) vastu 580 000 krooni ja sellele lisanduva intressi 116 000 krooni ning viivise 105 258 krooni, s.o kokku 801 258 krooni väljamõistmisteks. Hageja palus välja mõista kostjalt ka viivis 12% alates 20.06.2008 kuni põhinõude täitmiseni (t.lk 2-4, 21-24). Hagiavalduse põhjendustel oli poolte vahel 30.12.2004 allkirjastatud laenuleping (t.lk 6), mille kohaselt on hageja andnud kostjale laenu 580 000 krooni ja laenusumma on üle antud 15.09.2002. Kostja kohustus tagastama võlgnevuse hiljemalt 15.12.2006, kuid ei ole seda teinud. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Pooltevahelised võlasuhted olid keerulised – sõlmiti mitmeid lepinguid, osa raha kandis hageja kostjale sularahas, osa ülekandega. Laenulepingule eelnevad maksed ei oma antud kohtuvaidluse raames tähtsust, sest segaseks muutunud võlasuhete korrastamiseks otsustasid pooled laenulepingu sõlmimisel fikseerida laenusumma suuruse 30.12.2004 seisuga ja leppisid kokku 580 000 krooni suuruse võlgnevuse. Kostja kinnitab, et ta aktsepteerib 580 000 kroonist laenusummat. Laenulepingu alusel ei ole kostja teinud ühtegi tagasimakset. Kõik maksed on tehtud varasemate lepingute alusel ning enne 30.12.2004 laenulepingu sõlmimist. Laenulepingu p 1 kohaselt kohustus kostja tasuma alates 15.04.2005 kuni lepingulise tähtajani tagastamata summalt intressi 1% igas kalendrikuus. Kuivõrd nimetatud ajavahemikku jääb 20 kalendrikuud ja tulenevalt asjaolust, et kostjal on laenu tagasimaksmise kohustus täies ulatuses täitmata, siis on intress 116 000 (20 x 580 000 x 0,01) krooni. Tähtsust ei oma, kuidas laenulepingus sätestatud intressimaksete tasumise tähtaega tõlgendada, sest mõlemal juhul on see muutunud sissenõutavaks. Kuna lepingujärgne intress 12% ületas seadusjärgset viivist, siis kohaldatakse lepingujärgset intressimäära. Viivis on 105 258 (552/365 x 580 000 x 0,12) krooni. Hageja taotleb TsMS § 367 alusel ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist põhinõudelt 12% aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ja tema volitatud isikute poolt tasutud 314 000 krooni ja arvestatud intresside 285 000 krooni vahe on loetud konstitutiivseks võlatunnistuseks, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda nimetatud summa kompensatsioonina erinevate viivituste eest intressimaksete tasumisel. Kuivõrd kostja ei ole määranud, et raha tagastati põhivõla tagasimakseteks, siis peab laekunud rahasummad lugema esmalt sissenõutavaks muutunud kohutuste ehk intresside katteks. Kostja poolt on tasutud maksed intressimaksed, samuti ei ole kostjal õigus määrata, millise kohustuse katteks ta summad tasus. Pooled on omavahel kokku leppinud, et 30.12.2004 seisuga on kostja hagejale võlgu 580 000 krooni. Nimetatud kokkuleppe mõtteks oli kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, samuti ei üritatud nimetatud lepinguga varjata teisi tehinguid, mistõttu ei ole tegemist näiliku tehinguga. Oluline ei ole vaidluse kontekstis, kas 30.12.2004 laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd mõlemad võlatunnistuse liigid kinnitavad teatud võlgnevuse olemasolu võlatunnistuse sõlmimise seisuga. Arvestades Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-69-06 ja 32-1-63-08 esitatud seisukohti ning asjaolu, et kostja on kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, tuleb asuda seisukohale, et kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja vastuväited

üle 13.06.2002. Ülejäänud laenusumma kanti samuti hageja poolt eurodes üle kostja arveldusarvele ja need konverteeriti ümber Eesti kroonidesse 25.09.2002 (99 687 krooni 20 senti), 18.02.2004 (93 693 krooni) ja 25.02.2004 (59 944 krooni 92 senti). Seega vormistati kirjalik leping varem tekkinud võlasuhte dokumenteerimiseks, laenusumma suurus ja üleandmise aeg määrati kirjalikus lepingus umbkaudselt ja ebatäpselt. Kirjaliku lepingu vormistamise peamine eesmärk oli vastastikune soov leppida kokku laenu tähtajas, intressides ja tagatistes. Intresside arvestamise tähtaeg 15.04.2005 määrati võlausaldajale tagatiseks, et kui selleks ajaks ei õnnestu tagatisi hagejale üle anda, siis saaks hageja oma laenult protsente. Tehingu aeg oli planeeritud 2005 algusesse, kuid see venis algul seoses kostja abikaasa surmaga ja sellest tingitud vara pärimisega ning hiljem juba hagejast tulenevatel põhjustel. Kostja on üle poole võlast tasunud enne 15.04.2005 enda isiklikult kui ka FIE kontolt ja tema poolt volitatud isikute kaudu. Kostja on tasunud võlast 384 000 krooni ja tunnistab võlga summas 196 000 krooni. Kuna võlg tasuti hageja abikaasa kontole hageja korraldusel, siis oli kohustus täidetud kohaselt ja õigele isikule (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2). Poolte vahel puudub konkreetne ja selgelt mõistetav kokkulepe intressi tasumise kohta. Laenulepingu p-st 1 ei nähtu laenusaaja kohustust maksta tasuna laenukasutamise eest intressi. Samuti ei nähtu sellest punktist ega lepingust, kas intress, kui seda kostja soorituskohustust hinnata intressina, tuli tasuda igakuiselt, alles tähtaja lõpul koos laenu tagastamisega, või hoopis kalendriaasta lõpul (VÕS § 397 lg 3). Et punkti 1 sõnastuse kohaselt pidi kostja tasuma 1% tagastamata summalt, mitte laenusummalt, siis oli kostjal õigus laenu ennetähtaegselt tagastada. See tähendab, et kostjal oli mitme sissenõutavaks mittemuutunud rahalise kohustuse esinemise korral õigus VÕS § 88 lg 1 alusel ise valida, millist võlgnevust ta oma maksega kustutab. Seega tuleb kõik hageja ja tema volitatud isikute poolt hageja ja hageja abikaasa kontodele tehtud maksed lugeda laenude põhiosa, mitte intresside maksmiseks. 23.09.2003 ja 30.12.2004 laenulepingud on tühised TsÜS § 89 lg 1 tunnustel VÕS § 113 lg 6 mittedispositiivse keelu rikkumise tõttu. Võlausaldajal ei ole VÕS § 88 alusel õigust määratleda, millist rahalist kohustust võlgnik täidab, kui võlgnik on rahalise kohustuse juba valinud. Kostja ei nõustu hageja poolt laenulepingule antud tähendusega, tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, vaid 30.12.2004 sõlmitud laenuleping on VÕS § 392 lg 2 alusel antud deklaratiivse võlatunnistus. Laenusumma 580 000 krooni oli laenusumma vaid 15.09.2002 hetke seisuga, mitte võla saldo võladokumendi koostamisel 30.12.2004. Et pooled soovisid 30.12.2004 laenulepinguga luua uut konstitutiivset kohustust, ei nähtu esitatud lepingust ja hageja ei ole seda tõendanud ka muude tõenditega. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

vastu võetud 15.09.2002. Eeltoodust tuleneb, et kostja oli seisuga 30.12.2004 hagejale võlgu 580 000 krooni. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud kirjalik leping vastab VÕS-s sätestatud laenulepingu sätetele. Kumbki pooltest ei ole lepingus sisalduvat kuni hagi esitamiseni vaidlustanud. Hageja pöördumine kohtusse oli tingitud asjaolust, et kostja ei ole hagejalt saadud laenu tagastanud. Ka kohtuliku menetluse alguses võttis kostja hagi osaliselt õigeks, tunnistades 30.12.2004 seisuga hageja ees võlgnevust 580 000 krooni, kuid väitis, et on osa laenust tagastanud ja seetõttu peaks tagastamisele kuuluv laenusumma, intressid ja viivis olema väiksemad hagiavalduses taotletust. Alles kohtuliku menetluse lõppfaasis leidis kostja, et hagi tuleks jätta üldse rahuldamata lepingu tühisuse tõttu. Kostja on oma 14.10.2008 vastuses hagile asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on deklaratiivne võlatunnistus. Hageja hinnangul ei ole käesoleva vaidluse kontekstis oluline, kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd mõlemad võlatunnistuse liigid kinnitavad teatud võlgnevuse olemasolu võlatunnistuse sõlmimise seisuga. Peamine erinevus konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse vahel on hageja hinnangul asjaolu, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul tekitatakse uus kohustus ja deklaratiivse võlatunnistuse puhul kinnitatakse olemasoleva kohustuse olemasolu. Nii on Riigikohus 07.09.2006 otsuses nr 3-2-1-69-06 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasolevat kohustust kinnitada, millega võlgnik loobub võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses 01.10.2008 otsuses nr 3-2-1-63-08 sisuliselt kinnitanud eelpoolmärgitut. Arvestades Riigikohtu seisukohti ning asjaolu, et kostja on oma 14.10.2008 vastuses kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, leiab hageja, et sõlmitud võlatunnistusega kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Seega on kostja 30.12.2004 seisuga kinnitanud 580 000 kroonise võlgnevuse olemasolu ning loobunud võimalikest vastuväidetest nimetatud võlgnevusele. Kohus nõustus siin hageja seisukohaga, mis tugineb seadusele ja kohtupraktikale. Kostja on kinnitanud, et peale lepingu sõlmimist ei ole ta laenu tagasimakseid ega muid lepingust tulenevaid makseid hagejale teinud. Eeltoodu annab alust kohtul asuda seisukohale, et kostjal on kogu lepinguga hagejalt saadud rahasumma tagastamata ja see summa kuulub kohtuotsuse alusel kostjalt väljamõistmisele. Kostja on oma vastuväidetes hagile olnud ebajärjekindel, s.t osaliselt hagi tunnistanud kuni leidnud, et leping on tühine ja hagi tuleks seetõttu jätta rahuldamata. Sellised kostja seisukohtade kõikumised annavad alust kohtule kahtlustusteks tema väidetes, mille kohaselt enne lepingu sõlmist hageja ja hageja abikaasa arveldusarvetele teostatud maksed on seotud just lepingus märgitud laenusumma tagastamisega. Kostja poolt kohtule esitatud konto väljavõtetest ei nähtu, et tehtud maksed oleks seotud just konkreetse lepingu objektiks olnud rahasumma tagastamisega. Oma vastuväidetes hagile on kostja märkinud, et tema korraldusel on korduvalt enne lepingu sõlmimist raha tasunud hageja ja hageja abikaasa arvetele ka J. V. ja V. K.. Ometi on Hansapanga poolt väljastatud õiendilt näha, et hageja abikaasa arvelduskontole J. V. ei ole makseid teostanud ja V. K. maksetest ei nähtu, et need maksed oleks tehtud just kostja võlaga seoses (t.lk 102). Seega ei ole kostja võlgnikuna tõendanud, et lepingus märgitud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leidis ka, et VÕS § 397 ja lepingu p 1 alusel on hageja õigustatud nõudma antud laenult intressi. Hageja poolt esitatud viivise ja intressi arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Kohus pidas arvutusi õigeteks. Hageja õigus nõuda viivist tuleneb VÕS §-st 101, § 113 lg-st 1 ja § 94 lg-st

põhjendatud. Varjatud tehinguks on kostja arvates intressidelt intresside nõudmine, mis on tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg 6 imperatiivse normiga. TsÜS § 89 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult tahavad teha. Nimetatud sättest tuleneb, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduse, s.o tehingu sisulist hindamist. Lepingust nähtub, et pooled on kokku leppinud selles, et 30.12.2004 seisuga võlgneb kostja hagejale 580 000 krooni, millise summa kohustub kostja lepingus märgitud tähtajal tagastama. Lepingu näol on tegemist poolte selgelt väljendatud tahtega laenusuhte loomiseks, koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kohtul ei ole kahtlust selles, et lepinguga püüdsid pooled mitte luua õiguslikke tagajärgi või varjata mingit muud tegelikult tehtud tehingut. Kohtule esitatud tõenditele hinnangut andes pidas kohus tuvastatuks poolte vahel lepingust tuleneva laenusuhte olemasolu. Seega on tuvastatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad pooltevahelist suhet kvalifitseerida VÕS § 396 lg 1 alusel laenusuhtena koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kostja ise on oma esialgsetes vastustes hagile korduvalt tunnistanud laenusuhte olemasolu poolte vahel ja väitnud, et lepingu sõlmimise eesmärk oli fikseerida laenu tagatisena temale kuuluv kinnisvara, mitte intresside intressidelt nõudmine. Kohus asus seisukohale, et lepingus on selgelt väljendatud intresside tasumise kohustus ja kord. Lepingut ei saa käsitleda näiliku tehinguna TsÜS § 89 tähenduses. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et hageja on oma nõuet piisavalt tõendanud, kuid kostja oma vastuväiteid mitte. Eeltoodut aluseks võttes leidis kohus, et hageja on kostja vastu esitanud põhjendatud hagi ning see kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused

märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Käesoleval juhul ei ole kohus sellele sisuliselt üldse tähelepanu pööranud ja on lähtunud üksnes eeldusest, et tegemist on võlatunnistusega. Eeltoodud lahendis on Riigikohus ka rõhutanud, et VÕS § 30 ei sätesta deklaratiivset võlatunnistust. Kohus on jätnud hindamata kostja väited poolte vahel olnud õigussuhete kohta tervikuna, rikkudes sellega TsMS § 654 lg 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kostja andis kohtuistungil suulise seletuse pooltevahelise laenusuhte olemuse ja tekkimise kohta. Samuti on kostja kirjalikes vastuväidetes toonud välja konkreetsed summad ja kuupäevad, millal ja mis ulatuses on kostja, tema endise äripartneri või poja poolt hagejale laenu tagasimakseid teostatud. Kohus on nimetatud tõendid jätnud täielikult analüüsimata, leides üksnes, et pärast 30.12.2004 ei ole makseid teostatud ja eelnevad maksed ei oma asjas tähtsust. Kostja on maakohtus tunnistanud laenuvõlgnevust summas 196 000 krooni. Alternatiivsena on kostja esitanud vastuväite, mille kohaselt 30.12.2004 allkirjastatud laenulepingu näol on tegemist tühise tehinguga. Samas ei ole kostja asunud eitama asjaolu, et laenusuhtest on kostjal hageja ees võlgnevus 196 000 krooni. Nimetatud summa oli ja on kostja jätkuvalt valmis kompromissi sõlmimisel hagejale tasuma. Seega on arusaamatu, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kostja on oma vastuväidetes olnud ebajärjekindel. Kohus on ka viidanud, et kohtule esitatud kontoväljavõttest ei nähtu otseselt, et ülekanded on tehtud just nimelt vaidlusaluse laenusuhte raames. Kostja kinnitab, et poolte vahel on tegemist ühe laenusuhtega. Hageja on andnud kostjale laenu 580 000 krooni ning kostja on seda osaliselt tagastanud. Ühestki esitatud tõendist ei saa teha teistsugust järeldust. 30.12.2008 vastuses on hageja välja toonud kolm laenulepingut: 13.06.2002 sõlmitud leping (kohtule nimetatud lepingut esitatud ei ole), 23.09.2003 sõlmitud laenuleping ning 30.12.2004 allkirjastatud laenuleping. Hageja väidab, et ülekanded, mis hageja ja tema abikaasa kontole on teostatud, on eelnevate laenulepingute intressid. Laenusummade tagastamist hageja ei käsitle. Seega, kui hageja väited vastaksid tõele, siis peaks poolte vahel olema kolm laenusuhet ning kolme laenulepingu alusel peaks olema hageja laenanud kostjale kokku 1 380 000 krooni. Seega on arusaamatu, miks hageja on hagi esitanud üksnes 580 000 krooni väljamõistmiseks. Juhul, kui hageja käsitleb pooltevahelisi laenusuhteid ühe laenusuhtena, mille raames on pooled erinevaid lepinguid vormistanud, siis oleks kohus pidanud võlgnevuse tuvastamisel analüüsima eelnevaid makseid ja ka seda, kas hagejal eelnevate lepingute alusel üldse intressi arvestamise õigust oli. Kusjuures 13.06.2002 kuupäeva kandvat laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Seega ei ole ka tõendatud nimetatud laenulepingu alusel intressi nõudmise õigus. Hageja on esitanud kohtule meelevaldse arvestuse intresside osas ja asunud seisukohale, et arvestusest ülejääv osa 29 000 krooni on makstud kompensatsiooniks. Seega saab hageja vastusest järeldada, et hagetav väidetav laenusumma põhivõlgnevus 580 000 krooni on eelnevate laenulepingute ja maksetega seotud. Hageja on vastuses nõustunud ka faktiga, et 30.12.2004 laenuleping allkirjastati segaseks muutnud võlasuhte korrastamiseks. Poolte vahel on üksnes vaidlus nimetatud laenulepingu tõlgendamises ja asjaolus, kas lepingu allkirjastamisega tunnistas kostja võla suurust nimetatud ajahetkel või kogu laenusuhte suurust. Arvestades eeltoodut, oleks kohus igal juhul pidanud võtma seisukoha kogu laenusuhte osas tervikuna ja tuvastama võla olemasolu ning selle suuruse. Käesoleval juhul kohus seda teinud ei ole, vaid on üksnes lähtunud eeldusest, et tegemist on võlatunnistusega. Kostja on esitanud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad ülekandeid nii hageja kui ka hageja abikaasa arveldusarvele. Poolte vahel on ainult üks laenusuhe. Hageja ei ole varem ega hiljem kostjale

täiendavalt raha laenanud. Vastus apellatsioonkaebusele

pooled kinnitasid lepingut sõlmides laenusuhte olemasolu ning fikseerisid tagastamata laenusumma, milleks oli 580 000 krooni. Asjaolu, et laenusumma anti üle kaks aastat enne lepingu allkirjastamist, tõendab üksnes rahasumma üleandmise aega, mitte laenujääki lepingu sõlmimise hetkel. Maakohus tuvastas õigesti, et 30.12.2004 sõlmitud laenulepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille puhul on oluline aluskohustuse olemasolu, kuid sellise aluskohustuse puudumise tõendamine on apellandi kohustus. Pooled tunnistavad aluskohustuse olemasolu ning raha üleandmist on apellant omakäeliselt kinnitanud. Vaidlust ei olnud selles, et poolte vahel eksisteerisid mitmed kokkulepped, kuid haginõude aluseks oli viimane pooltevaheline kokkulepe, millega võeti kokku kõik varasemad tehingud ja kokkulepped ning lepiti kokku laenujäägi 580 000 krooni tagastamises ning intressides. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.