Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud A V ja T K vahel on 30. detsembril 2004.a. sõlmitud laenuleping, mille kohaselt T K kohustus A Vle andma laenu summas 580000.- krooni ja A V kohustus 15.detsembriks 2006.a. tagastama laenu põhiosa 580000.- krooni ning lepingu punktis 1 nimetatud intressi. Lepingu p1 kohaselt kohustus A V alates 15.aprillist 2005.a. kuni lepingulise tähtajani tasuma tagastamata summalt intressi 1% igas kalendrikuus (tl.6). Lepingust nähtub, et 580000.krooni on T Kalju poolt üleantud ja A V poolt vastuvõetud 15.september 2002.a. Kohtulikus menetluses kostja aktsepteeris laenusumma suurust 580000 krooni. Hageja nõue ja põhjendused Hagi kohaselt ei ole kostja A V oma lepingulist kohustust täitnud. Hageja nõuab kostjalt lepingu täitmist ning põhjendab seda alljärgnevalt:

2-08-11640 Hageja taotleb TsMS § 367 alusel viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja hagiavalduses:

Kostja seisukohad.

2-08-11640 Kostja selgituste kohaselt andis hageja T. K temale laenu 13.06.2002.a. 300000.- krooni, 25.09.2002.a. eurodest ümberarvestatuna 99687 krooni, septembris 2003.a. sularahas 100000.- krooni ja 16.02.2004.a. eurodest ümberarvestatuna 153547.- krooni, seega kokku 653234.- krooni. Poolte vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja pidi igakuuliselt tagastama laenust algul 9000 krooni, seejärel kuni 2004.a. 8000 krooni ja 2004.a. 10000 krooni kuus. Kokkuleppe kohaselt kanti need summad üle hageja abikaasa G K pangakontole nr. Hansapanka. Ülekanded tegi kostja ise või tema tolleaegsed äripartnerid V K ja J V. Juunis ja juulis ning novembris ja detsembris 2004.a. maksis kostja laenu tagasi hagejale sularahas, kummalgi korral 20000 krooni, kokku 40000 krooni. 2004.a. detsembris otsustasid pooled laenu, selle tagastamise tähtaja, intressi ja tagatised fikseerida kirjalikus laenulepingus, milline koostati 30.12.2004.a. Leping sai kostja väidetel koostatud kiirustades, kontrollimata kõiki üksikasju ning täpset laenusummat ja laenu andmise aega. Kirjaliku lepingu mõte oli mitte kindlustada laenu tagastamise pidevus, sest sellest oli kostja väidetel kinnipeetud, vaid fikseerida laenu tagatisena temale kuuluvad kinnistud Nl, mille vastu oli hagejal tol ajal suur huvi. Kostja väidetel oli laenu sõlmimise ajaks tegelikult tagastatud summa 374000.- krooni. Seega tunnistas kostja oma esialgses vastuses hagile võlgnevust hagejale summas 279234 krooni, mille tagatisteks on endiselt N kinnistud (tl 16-17). Nimetatud summalt arvestatuna on kostja nõus tasuma ka intresse ja viivist. Oma täiendavas vastuses hagiavaldusele (tl.30-33) aktsepteerib kostja laenusummat suuruses 580000 krooni loobudes hageja esialgses vastuses esitatud väidetest laenusumma suuruse kohta. Samas jääb kostja esialgses vastulauses esitatud väite juurde laenulepingu sõlmimise ja asjaolude kohta. Suuline laenuleping raha laenamise kohta oli sõlmitud varem, kui hagi lisaks 1 olevas laenulepingus märgitud laenusumma üleandmise aeg 15. september 2002.a. Ka rahasummad anti kostjale üle varem. Kuna kontokoondid tõendavad laenu varajasemat üleandmist ning laenusumma täpset mittevastavust, siis on mõistlik eeldada kostja poolt kirjaliku laenulepingu vormistamise asjaolude kohta antud selgitust- et kirjalik leping vormistati varem tekkinud võlasuhte dokumenteerimiseks, laenusummade suurus ja üleandmise aeg määrati kirjalikus lepingus umbes ja ebatäpselt. Kostja jääb oma vastuses esitatud vastuväidete juurde, et üle poole võlast on hagejale tasutud. Vastavalt lisatud arveldusele ja seda tõendavatele kontokoonditele on A V – nii isiklikult enda kui ka FIE kontolt ja tema poolt volitatud isikud: poeg J V ja V K tasunud enne 15.04.2005.a. T Kle võlga kogusummas 384000 krooni ja tasumata on seega 196000 krooni, millist võlasummat kostja tunnistab (võlasummade tasumine hagejale on kajastatud pangaandmete põhjal kostja täiendavas vastuses hagile tl.32). Kostjapoolne võla tasumine toimus G K kontole hageja T K enda taotlusel, mis kajastus ka 30.12.2004.a. vormistatud laenulepingu p.-s 3 (hagi lisa 1). Kuna võlg tasuti kolmanda isiku kontole võlausaldaja korralduse alusel, siis oli kohustus täidetud koheselt VÕS § 91 lg1ja 2 kohaselt ja õigele isikule. Intressid. Kostja nõustub hagejaga, et intressi saab arvestada kuni laenutähtaja 15.12.2005.a. saabumiseni, so.20 kuu eest. Kuna laenujääk seisuga 15.04.2005.a. seisuga moodustas 196000 krooni, siis 1% ehk ühe kuu intressid moodustasid 1960 krooni, 20 kuu intressis kokku on 39200 krooni, millist intressivõlga kostja tunnistab. Viivised. Kostja möönab hagiavalduse täienduses muudetud viiviste arvestuse seaduslikkust, e. kui lepingujärgne intress 12% ületas seadusjärgset viivist (viiviste arvestamise perioodil 9-11%) siis kohaldatakse lepingujärgset intressimäära. Ka viiviseid saab arvestada üksnes sissenõutavaks muutunud võlast ehk võlgniku poolt tasumata põhinõude jäägilt, milleks on 196000 krooni. Kostja esindaja arvestuste kohaselt on laenutähtajast 15.12.2006.a. möödunud 630 päeva ja viiviseid 05.09.2008.a. seisuga moodustavad 196000x12%:385x630=40596.16 krooni, milliste viiviste võlga kostja tunnistab. Oma vastuväidetes toodud asjaolusid peab kostja tõendatuks hagiavalduse lisaks oleva laenulepinguga ja kontokoonditega. Kostja pakkus hagejale eeltoodust tulenevalt kompromissi, mille kohaselt kostja kohustub tasuma hagejale põhivõlga 196000 krooni, intresse 39200 krooni ja viiviseid 40596,16 krooni ja kui hageja selle tagasi lükkab, siis palub kostja seda arvestada kohtukulude jaotuse kindlaks määramisel TsMS § 163 lg2 sätetel.

2-08-11640 30.12.2008.a. kohtule esitatud täiendavas vastuses märgib kostja, et poolte vahel puudub konkreetne ja selgelt mõistetav kokkulepe intressi tasumise kohta. Hagiavalduse lisaks olevast laenulepingust, selle p.1 ei nähtu laenusaaja kohustust maksta tasuna laenukasutamise eest intressi. Samuti ei nähtu sellest punktist ega lepingust, kas intress, kui seda A V soorituskohustust hinnata intressina, tuli tasuda igakuiselt, alles tähtaja lõpul koos laenu tagastamisega, või hoopis kalendriaasta lõpul VÕS § 397 lg3 sätetel. Et p.1 sõnastuse kohaselt pidi A V tasuma 1% tagastamata summalt, mitte laenusummalt, siis tuleb kostja arvates mõista sellest, et A Vl oli õigus laenu ennetähtaegselt tagastada. See tähendab, et A Vl oli mitme sissenõutavaks mittemuutunud rahalise kohustuse esinemise korral õigus VÕS § 88 lg1 alusel ise valida, millist võlgnevust ta oma maksega kustutab. A V poolt kohtu eelistungil antud seletuse kohaselt vormistati 30.detsembril 2004.a. laenulepingu sõlmimisega VÕS § 392 alusel ümber varasem samade isikute vaheline võlasuhe. Kostja leiab, et seda asjaolu on kinnitanud ka hageja esindaja esitades selle kohta ka 23.09.2003.a. poolte vahel sõlmitud laenulepingu T Klt A Vle 500000 krooni laenamise kohta tähtajaga 15.12.2004.a. Kuna kostja on ise valinud tagasimakseks laenu enda tagasimaksed, siis tulebki kostja ja tema poolt volitatud isikute poolt tehtud tagasimaksete summasid G K arvele käsitleda laenu tagasimaksetena. Kostja peab sellist lähenemist oluliseks, kuna intressidelt, sealhulgas viivitusintresside arvestamine ei ole lubatud (VÕS § 113 lg6). Intressidelt viiviste nõudmise keeld on VÕS § 113 lg6 sätetel imperatiivne ehk sellest sättest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sellest tuleneb, et nimetatud keelust kõrvalehoidumiseks sõlmitud uued laenulepingud, millega vana intressi- ja viivistevõlg loeti uueks laenuvõlaks, millelt sai uuesti intressi nõuda, on näilikud tehingud TsÜS § 89 lg1 sätetel. Näilik tehing on tühine ja näiliku tehingu tühisuse korral kohaldatakse varjatud tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg2,3). Varjatud tehinguks oli kostja arvates intressidelt intresside nõudmine, mis on tühine vastuolu tõttu VÕS 113 lg6 imperatiivse normiga. Vastavalt TsÜS § 84 on tühised tehingud tühised algusest peale ehk neid ei pea tühistama, vaid huvitatud isik võib tugineda nende tühisusele ka ilma vastava tuvastuseta, muu menetluse käigus ja taotleda tühises tehingus kokkuleppe kohaldamata jätmist. Tuginedes VÕS § 113 lg6 ja TsÜS § -dele 84 lg1 ja 89 taotleb kostja A V nüüd tunnistada poolte vahel 30.12.2004.a. sõlmitud laenulepingu tühisust ja jätta T K hagi A V vastu rahuldamata.

Hageja seisukohad kostja vastuväidetega seoses Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega ülejäänud haginõude osas ning vaidleb nendele vastu: Hageja hinnangul on 30.12.2004.a. poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg1 tähenduses, millega kostja kinnitas 580000 kroonise võlgnevuse olemasolu laenulepingu sõlmimise hetkel. Samuti nõustus kostja tasuma tagastamata laenusummalt intresse. Sisuliselt tunnistas kostja, et tema võlgnevus hageja ees seisuga 30.12.2004.a. seisuga on 580000 krooni ning ta on nimetatud summalt nõus tasuma intressi 1% kuus. Seega saab hagi aluseks oleva Laenulepingu alusel tehtud tagasimaksetest rääkida Ault juhul, kui need on tehtud pärast laenulepingu sõlmimist ehk peale 30.12.2004.a. Asjaolu, et laen anti üle juba 15.09.2002.a. ei oma kostja kohustuste osas tähtsust. Kostja kohustus tagastada laenuraha fikseeriti 30.12.2004.a., mistõttu ei oma varasemad tagasimaksed hageja hinnangul tähtsust. Hageja peab vajalikuks märkida veel seda, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud mitmeid laenulepinguid enne 30.12.2004.a., nii näiteks oli sõlmitud poolte vahel 23.09.2003.a. laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 500000 krooni, mida kostja kohustus tagastamata 15.12.2004.a. (tl.77). Nii, et kostja tagasimaksed on olnud seotud teiste lepingujärgsete kohustustega. Hageja ei ole teadlik kostja vastuses märgitud laenumaksetest summas 374000 krooni ja leiab seetõttu, et kostjal on kogu laenulepingust tulenev kohustus täies ulatuses täitmata. Oma vastuses hagiavaldusele 26.06.2008.a. suurendas hageja oma nõuet (tl.23-24) tulenevalt selleks ajaks kasvanud viise arvestusest. Selleks hetkeke on viivise summaks 552/365x580000x0.12=105258 krooni. Seega on hageja arvates kostja rahalise kohustuse

2-08-11640 kogusumma hageja ees 580000 +116000(intress) +105258 (viivis)=801258 krooni. Hageja rõhutab veelkord , et 30.12.2004.a. sõlmitud laenulepingust tulenev raha tagastamise kohustus tekkis kostjale alles laenulepingu sõlmimisega. Kõik eelnevad kostja poolt hageja kasuks teostatud pangaülekanded ei oma antud asjas mingit tähtsust. Hageja hinnangul ei ole kostja oma vastustes suutnud tõendada Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seoses kostja 30.12.2008.a. esitatud täiendavate seisukohtadega, teatas hageja, et ta ei nõustu kostja seisukohtadega ja vaidleb nendele vastu alljärgnevalt:

Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses, ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Hageja T K ja kostja A V on sõlminud 30.12.2004.a. laenulepingu (tl.6). Selle laenulepingu (edaspidi Lepingu) sõlmimist ei ole kumbki pooltest vaidlustanud, kuigi kumbki on andnud lepingu sõlmimise asjaoludele omapoolse tõlgenduse. Leping on sõlmitud selle kohta, et hageja T K annab A Vle laenu 580000 krooni ja A V kohustub selle võlgnevuse tagastama täies ulatuses hiljemalt 15. detsembriks 2006.a. järgmistel tingimustel:

2-08-11640

2-08-11640 3-2-1-63-08 on sisuliselt kinnitanud eelpoolmärgitut. Arvestades Riigikohtu seisukohti ning asjaolu, et kostja on oma 14.10.2008. a. vastuses kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, leiab hageja, et sõlmitud võlatunnistusega kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Seega on kostja 30.12.2004. a. seisuga kinnitanud 580 000.-kroonise võlgnevuse olemasolu ning loobunud võimalikest vastuväidetest nimetatud võlgnevusele. Kohus nõustub siin hageja seisukohaga mis tugineb seadusele ja kohtupraktikale. Kostja on ise kinnitanud, et peale Lepingu sõlmimist ei ole ta laenu tagasimakseid ega muid Lepingust tulenevaid makseid hagejale teinud. Eeltoodu annab alust kohtul asuda seisukohale, et kostjal on kogu Lepinguga hagejalt saadud rahasumma tagastamata ja see summa kuulub kohtuotsuse alusel kostjalt väljamõistmisele. Kostja on oma vastuväidetes hagile olnud ebajärjekindel: osaliselt hagi tunnistanud kuni leidnud, et Leping on tühine ja hagi tuleks seetõttu jätta üldse rahuldamata. Sellised kostja seisukohtade kõikumised annavad alust kohtule kahtlustusteks tema väidetes, mille kohaselt enne Lepingu sõlmist T ja G K arveldusarvetele teostatud maksed on seotud just Lepingus märgitud laenusumma tagastamisega. Kostja poolt kohtule esitatud konto väljavõtetest (tl.41-71) ei nähtu, et tehtud maksed oleks seotud just konkreetse Lepingu objektiks olnud rahasumma tagastamisega. Oma vastuväidetes hagile on kostja märkinud, et tema korraldusel on korduvalt enne Lepingu sõlmimist raha tasunud hageja ja G. K arvetele ka J V ja V K. Ometi on Hansapanga poolt väljastatud õiendilt näha, et G K arvelduskontole J V ei ole maksed teostatud ja V K maksetest ei nähtu, et need maksed oleks tehtud just kostja võlaga seoses (tl. 102). Seega ei ole kostja võlgnikuna tõendanud, et Lepingus märgitud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leiab ka, et VÕS § 397 ja Lepingu p1 alusel on hageja õigustatud nõudma antud laenult intressi. Hageja poolt esitatud viivise ja intressi arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Kohus peab arvutusi õigeteks. Hageja õigus nõuda viivist, tuleneb VÕS §-dest 101, 113 lg1 ja 94 lg1. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal eelkõige õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Kohus leiab, et kostja väited, mille kohaselt Leping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg1 alusel, mille suhtes tuleb kohaldada TsÜS § 89 lg2,3 sätestatut, ei ole põhjendatud. Varjatud tehinguks on kostja arvates intressidelt intresside nõudmine, mis on tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg6 imperatiivse normiga. TsÜS § 89 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokkuleppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult tahavad teha. Nimetatud sättest tuleneb, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduse, so. tehingu sisulist hindamist. Lepingust nähtub, et pooled on kokku leppinud selles, et 30.12.2004.a. seisuga võlgneb kostja hagejale 580000 krooni, millise summa kohustub kostja lepingus märgitud tähtajal tagastama. Lepingu näol on tegemist poolte selgelt väljendatud tahtega laenusuhte loomiseks, koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kohtul ei ole hetkekski tekkinud mingit kahtlust selles, et Lepinguga püüdsid pooled mitte luua õiguslikke tagajärgi või varjata mingit muud tegelikult tehtud tehingut. Kohtule esitatud tõenditele hinnangut andes peab kohus tuvastatuks poolte vahel Lepingust tuleneva laenu suhte olemasolu ja raha üleandmisele kostjale. Seega on tuvastatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad pooltevahelist suhet kvalifitseerida VÕS § 396 lg1 alusel laenusuhtena koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja ise on oma esialgsetes vastustes hagile korduvalt tunnistanud laenusuhte olemasolu poolte vahel ja väitnud, et Lepingu sõlmimise eesmärk oli fikseerida laenu tagatisena temale kuuluv kinnisvara, mitte intresside intressidelt nõudmine. Kohus on seisukohal, et Lepingus on selgelt väljendatud intresside tasumise kohustus ja kord. Lepingut ei saa käsitelda näiliku tehinguna TsÜS § 89 tähenduses. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja on oma nõuet piisavalt tõendanud, kostja oma vastuväiteid mitte. Eeltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kostja vastu esitanud põhjendatud hagi ning see kuulub täies ulatuses rahuldamisele.

2-08-11640 TsMS § 162 lg1 alusel hageja kantud asja menetluskulud jätab kohus täies ulatuses kostja kanda, kostja kulud jäävad tema enda kanda. Hagejal on õigus TsMS § 174 lg. 1 kohaselt menetlusosalisena nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Kristel Pedassaar Kohtunik

Märkus: Kohtuotsus jõustus 22.aprillil 2010 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega.

22.märtsi 2010

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.