Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Asjaolud ja hageja nõue

M. H. esitas 25.04.2008 Harju Maakohtule hagi H. N. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palus tuvastada, et kostjal ei ole õigust nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kuna hageja ei sattunud lepingu muutmise tõttu kohustuse täitmisega viivitusse ja kostja on kaotanud hea usu põhimõttest ning tsiviilõiguse teoorias tunnustatud seisukohast lähtudes õiguse viivist nõuda, ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Alternatiivnõudena palus hageja vähendada viivist miinimumini. Pooled sõlmisid 04.02.2004 notariaalse lepingu, mille esemeks oli Tallinnas XXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi 1⁄2 suurune kaasomandi osa. Lepinguga võõrandas kostja lepingu eseme hagejale 250 000 krooniga, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni hiljemalt 01.09.2004 ja 150 000 krooni hiljemalt 01.02.2006. Müügi hinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt. Müügi hinnast 140 000 krooni tasus hageja kostjale kokkuleppe alusel osamaksetena 2006. aasta jooksul. Hageja ja kostja jagasid enne ja pärast lepingu eseme võõrandamist ühist majapidamist ning olid lähedastes isiklikes suhetes. Sellest suhtest sündis pooltel laps, kelle hooldamises ja ülalpidamises hageja osaleb. Asjaolu, et hageja võõrandas sama korteri hiljem kõrgema hinnaga, ei tähenda, et tehingu eesmärgiks oleks olnud tulu teenimine: müük oli tingitud vajadusest vahetada senine elukoht uue vastu. Lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist tasumisega viivitamise korral, samuti hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja rahaliste nõuete täitmiseks. Vaatamata sellele, et hageja ei täitnud kohustust notariaalses lepingus sätestatud tähtaja jooksul ei esitanud kostja hagejale täitmise nõuet, ega nõudnud hagejalt viivist. Ka ei esitanud kostja avaldust sundtäitmise alustamiseks. Alles peale lähedase isikliku suhte lõppemist teatas kostja hagejale, et nõuab kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kui hageja ei tasu kostjale vabatahtlikult 50 000 krooni. Viivise nõuet kostja hagejale ei esitanud. 14.04.2008 esitas kostja avalduse täitemenetluse alustamiseks, millega nõudis kostja hagejalt lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 118 900 krooni. Kuivõrd kostja ei nõudnud viivist, tekkis hagejal arusaam, et kostja temalt viivist ei nõua. Pikema aja jooksul õiguste kasutamata jätmine võib kaasa tuua õiguste teostamise lubamatuse. Vastuoluline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Seega on kostja viivise nõudmine hagejalt hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja arvestatud viivis on ka ebamõistlikult suur, arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumise, kohustuse täitmise ning täitmisavalduse esitamise aega. Seda enam, et täitmisavalduse esitamise ajaks oli kohustus täidetud enam kui aasta tagasi. Viivis on õiguskaitsevahend, mida seadusest ning lepingust tulenevalt oli kostjal õigus rakendada hageja poolt ostuhinna tasumisele sundimiseks. Kostja seda õigust ei kasutanud ning ei andnud millegagi mõistlikult hagejale märku, et kavatseb viivist rakendada. Seega puudub kostjal õigustatud huvi viivise nõudmiseks. Kostja huvi puudumine kuni kohustuse täitmiseni viivise nõudmiseks viitab sellele, et täitmisega viivitamine ei põhjustanud kostjale negatiivseid majanduslikke tagajärgi. Olukorras, kus hageja täitis kohustuse oluliselt enne viivisenõude esitamist, on kostja nõue olnud vastuoluline ning hageja on hea tahte avaldusena tasunud täiendavalt 15 000 krooni, ei ole üldse mõistlik nõuda viivist. Igal juhul ei ole mõistlik nõuda viivist kostja märgitud summas. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist. Viivist võib kohus kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja väitel võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida sarnases olukorras heas usus tegutsevad isikud

loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kostjal ei ole õigust nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kuna kostja on kaotanud hea usu põhimõttest ning tsiviilõiguse teoorias tunnustatud seisukohast õiguse viivist nõuda. Arvestades, et hageja on hea tahte avaldusena tasunud lisaks ostuhinnale 15 000 krooni, palus hageja vähendada viivist 15 000 kroonini. Kostja vastus Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata. Müügihinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt. Müügihinnast 140 000 krooni tasus hageja aga kokkulepitud tähtaega järgimata alles 19.09.2006. Lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist mittetähtaegsel tasumisel, samuti leppisid pooled lepinguga kokku hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmiseks. Vaid hagejale vastu tulles ja arvestades hageja majanduslikku olukorda, samuti seda, et hageja uuest kooselust sündis laps, esitas kostja alles 14.04.2008 avalduse viivisenõude täitemenetluse alustamiseks, kuna selleks ajaks oli hageja müünud XXXXXXX XX-XX korteri hinnaga 1 800 000 krooni ning hagejal ei olnud enam võimalik viidata majanduslikele raskustele ja materiaalsetele probleemidele. Kuna hageja oli teadlik nii viivisenõude suurusest kui ka maksetähtaja ületamise tingimustest, siis ei kaasne viivisenõude esitamise päevast suuremaid lisakohustusi kui on lepingus sätestatud. Seega ei ole hagejal alust väita, et viivise sissenõudmisel puudub õigussuhe. Alternatiivselt palus kostja kohtul tuvastada, et kostjal on õigus nõuda hagejalt viivist, kuna hageja oli teadlik nii viivisenõude suurusest kui maksetähtajast. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas H. N. 14.04.2008 täitmisavalduse alusel algatatud sundtäitmise M. H. vastu täiteasjas nr 024/2008/356 lubamatuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 04.02.2004 sõlmitud notariaalse lepingu järgi kostja võõrandas Tallinnas XXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi 1⁄2 suuruse kaasomandi osa hagejale 250 000 krooni eest, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni hiljemalt 01.09.2004 ning 150 000 krooni hiljemalt 01.02.2006. Vaidlus puudub ka selles, et müügi hinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt, kuid 140 000 krooni hilinemisega. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kohustus tasuda lepinguliste kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise eest kostjale viivist. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel olid pidevad kontaktid juba üksnes ühise lapse kasvatamise ja ülalpidamise tõttu. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal võimalus oma viivisenõude maksmapanemisest hagejat teavitada. Õiguse teostamine ei ole lubatud õiguse kuritarvitamise näol. Kuna kostja ei nõudnud ostuhinna tasumiseni ning mõistliku aja jooksul pärast tasumist hagejalt viivist ega teatanud sellel ajal hagejale, et kavatseb lepingust tulenevat õigust kasutada, ega esitanud avaldust sundtäitmise alustamiseks, siis tekkis hagejal arusaam, et kostja temalt viivist ei nõua. Kostja vastuväide, et vaid hagejale vastu tulles ja arvestades hageja majanduslikku olukorda esitas alles 14.04.2008 avalduse viivisenõude täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri kaudu, kuna selleks ajaks oli hageja müünud XXXXXXX XX-XX korteri hinnaga 1 800 000 krooni, viitab pooltevahelisele suulisele kokkuleppele, et hageja võis tasuda lepingujärgse summa 140 000 krooni peale lepingus ettenähtud tähtaega osade kaupa 2006.a jooksul. Kuna kostja ei ole täitemenetluses sissenõutavat viivist 118 000 krooni hagejalt enne sundtäitmise algatamist kordagi nõudnud ega hagejat teavitanud viivisenõude olemasolust, samuti ei ole ka läbirääkimiste käigus arutatud viivisenõude esitamise võimalust ega viivisenõude hilisemat

esitamist, võis hagejal sellest käitumisest põhjendatult tekkida arusaam, et kostja on viivisenõude realiseerimisest loobunud. Kostja ei ole hageja poole pöördunud ka pärast kogu võlgnevuse tasumist ega teatanud, et hagejal on vaidlusalusest lepingust tulenevalt täiendavaid kohustusi kostja ees. Eeltoodust tulenevalt on kostja käitumine olnud vastuoluline ja viivisenõude maksmapanemine täitemenetluses tuleb lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Riigikohus on otsuses 3-2-1-41-07 asunud seisukohale, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue, olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Seega on kostja viivise nõudmine hagejalt hea usu põhimõttega vastuolus. 04.02.2004 sõlmitud lepingu p 2.4 kohaselt tasumisega viivitamisel on müüjal (kostjal) õigus nõuda ostjalt (hagejalt) viivist 0,5% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest, mis iseenesest ei tähenda ostja automaatset kohustust kohase tasumisega viivitamisel maksta viivist, vaid õiguse realiseerimiseks tuleb eelnevalt mõistlikul ajal ka sellekohane nõue esitada. Kuna lepingu p 2.5 kohaselt leppisid pooled kokku hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja rahaliste nõuete täitmiseks, siis kohtutäituril ei ole võimalik anda õiguslikku hinnangut täiteavalduse ja täitedokumendi suhtes. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on jätnud hindamata asjas tähtsust omavad asjaolud (kostja tahteavaldus viivisenõude esitamiseks enne täitmisavalduse tegemist ja hagejapoolne vabatahtlik viivise osaline tasumine enne täitmisavalduse tegemist) ning kohaldamata materiaalõigusliku normina TsÜS § 68, mille kohaselt ei saa käesolevas tsiviilasjas vaikimist lugeda tahteavalduseks, samuti tõlgendanud ebaõigesti VÕS § 6 lg-t 1 ja Riigikohtu otsust 3-2-1-41-07. Viivise nõudmine pärast põhikohustuse täitmist on igati seaduspärane. Viivis on õiguskaitsevahend, mille kasutamise üheks eesmärgiks on võlausaldaja huvi likvideerida või vähendada talle võlgniku poolt kohustuse mittenõuetekohase täitmisega tekitatud negatiivsed tagajärjed. Hageja on vaieldamatult oma kohustusi rikkunud, olles viivituses pikemat aega summaga, mis olid enam kui pool lepingujärgsest rahalisest kohustustest. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul kui rikkumine on vabandatav. Sama paragrahvi lõige kaks sätestab, et vabandatavaks loetakse üksnes vääramatu jõu mõjul tekkinud vabandatavust. Hageja ei ole tõendanud oma rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu olemasolu. Kostja, lähtudes heausksuse põhimõtetest, eeldas, et kohustused tema ees täidetakse nõuetekohaselt ning planeeris lähtuvalt sellest oma rahalisi tegevusi, mistõttu kannatas negatiivseid tagajärgi, mille mõju likvideerimiseks alustas täitemenetlust, tehes sellega tahteavalduse õiguskaitsevahendi kasutamiseks. Maakohus leidis, et oma tegevusetusega on kostja teinud tahteavalduse jätta viivisenõue esitamata. Tahteavalduse tegemise sätestab TsÜS § 68, mille lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Antud juhul ei tulene viivisest loobumine ei seadusest, isikute kokkuleppest ega nendevahelisest praktikast. Seetõttu on alusetu seisukoht, et kui kostja ei nõudnud viivise tasumist koheselt, on ta oma käitumisega teinud tahteavalduse sellest loobumiseks. Kostja käitumises puudub vastuolulisus. Kostja ei ole teinud ühtegi tahteavaldust, kus ta loobuks lepingujärgse viivisenõude esitamisest. Kostja ei esitanud viivisenõuet varem, kuna tuli vastu

hagejale tema raske majandusliku olukorra tõttu, ning esitas nõude alles siis, kui hageja majanduslik olukord paranes (30.01.2008 sõlmis hageja lepingu korteri müügiks). Hageja ise on hagiavalduses kinnitanud, et kostja teatas kavatsusest nõuda viivist e-kirja teel 12.02.2008, s.o kaks kuud enne täitmisavalduse esitamist 14.04.2008. Kirja sõnastus näitab selgelt kostja hoiatust hagejale, et kui viimane vabatahtlikult lepingu rikkumise eest hüvitist ei maksa, siis esitab kostja viivise nõude. Pigem oli vastuoluline hageja käitumine, kes kandis peale põhivõla tasumist kostja arvele 17.12.2007 ja 21.12.2007 kokku 15 000 krooni viivist. See käitumine ja hilisem pooltevaheline ekirjavahetus näitab, et pooled olid läbirääkimistes lepingust tulenevate kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest hüvitise maksmises. Kuna aga läbirääkimiste teel pooli rahuldavat kokkulepet ei saavutatud, siis esitas kostja täitmisavalduse. Kostja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet. Hea usu põhimõtte funktsioon õiguskaitsevahendite kasutamisel on eelkõige seaduslike õiguskaitsevahendite kasutamise õigustamine. Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt oleks pidanud õigustatud isiku (kostja) käitumine olema selline, millest võis mõistlikult aru saada kui loobumisest nõude esitamisest. Maakohus on otsuses ebaõigesti tsiteerinud Riigikohtu otsust 3-2-1-41-07. Riigikohus ei ole oma otsuses andnud lõplikku hinnangut viivisenõude vastavusele hea usu põhimõttega, nagu kinnitab maakohtu otsuse toodud tsitaadi lõpp. Riigikohus on leidnud, et maakohus ei käsitlenud sisuliselt kostjate põhjendusi viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Seega ei ole Riigikohus otsustanud, et nimetatud juhul oli tegemist viivise nõudmisega hea usu põhimõtetega vastuolus, vaid on leidnud, et maakohus ei ole sisulist käsitlust andnud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal oli võimalus nõuda hagejalt viivist, kuid ta ei teinud seda. See aga on asjaolu, mis võib tuua kaasa õiguste teostamise lubamatuse. Kohus leidis õigesti, et viivise nõudmine hagejalt on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei pidanud analüüsima küsimust tahteavalduse tegemisest või mittetegemisest, kuna pooled sellele maakohtus ei tuginenud. Ka ei ole hageja kordagi väitnud, et on maksnud kostjale 15 000 krooni viivisena. Selle summa maksis hageja enne kui kostja üldse hakkas viivist nõudma. Et tegemist ei olnud viivisega, väitis maakohtus ka kostja, soovides kohtule esitatud tõendiga tõendada, et hageja on selle summa tasunud lapsele ostetud mööbli eest. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaolude põhjal kuulus hagi rahuldamisele. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus jätnud hindamata asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus märkis õigesti, et hageja väite kõrval viitab ka kostja seisukoht pooltevahelisele suulisele kokkuleppele, et hageja võis tasuda võlgnevust, mille tähtajaks oli lepingus 01.02.2006, osade kaupa 2006.a jooksul. Nii võla tähtaegse tasumise kui viivise nõudmise osas on kostja väitnud, et tuli vastu hageja palvele, arvestades tema majanduslikult rasket olukorda. Hageja poolt kohtule esitatud kirjavahetus kinnitab, et poolte vahel sõlmiti mitmeid kokkuleppeid, muuhulgas ka vaidlusaluse võla hilisema tasumise kohta. 22.01.2009 istungil esitas hageja tõendina e-kirjavahetuse, kostja aga ettemaksuarve nurgadiivani eest tasumise kohta. Hageja esitas poolte suhtlemist 13.02.2008 kajastavad e-kirjad, millest nähtuvalt on kostja saatnud hagejale 13.02.2008 kell 10.44 järgmise sisuga e-kirja: „...vaatasin panga väljavõtet, lasterahad oled maksnud nagu peab ja siis lisana oled kandnud mulle 15 000

krooni, minu ettepanek selle olukorra kokkuvõtteks oleks, et sa maksaksid mulle veel 40 000 krooni, mõtle läbi ja anna teada...“, millele hageja vastas 13.02.2008 kell 11.00: „Miks sa neid viiviseid küsid. Tegelikult leppisime telefoni teel kokku, et võin ka hiljem kui 01. veebruar 2006 maksta ja tasutud ta sai. Sa ei rääkinud siis viivistest midagi, nüüd aga kasutad seda lepingut raha nõudmiseks minult. Kuidas need asjad ikkagi olid...“. Sellele kirjale järgnes 13.02.2008 kell 11.43 kostja vastus: „...no aga sina ju ka ei pea kokkulepetest kinni, me ju rääkisime et 70 000.- saan, oli ju...“ ning sellele vastuseks omakorda 13.02.2008 kell 13.05 hageja e-kiri: „sina ju ise lubasid mul hiljem tasuda, sest sul ei olnud kiiret selle tasumisega ja raha oli sügisel alles korteri soetamiseks vaja, korteri laen jäi ka minu tasuda...“. Kostja vastus 13.02.2008 kell 13.36: „...jah, aga sina taganesid oma kokkuleppest, ma ei tea miks sa seda tegid...“. Seega nähtub neist tõenditest, et kostja nõustus võlgnevuse lepingus ettenähtust hilisema tasumisega (hageja väitele, et kostja lubas tal hiljem tasuda, vasta kostja jaatavalt). Asjaolu, et kõnealustest tõenditest nähtuvalt oli poolte vahel ka muid varalisi kokkuleppeid, ei võimalda teha vaidlusaluse võlasuhte osas teistsugust järeldust. Kohus ei pidanud andma hinnangut hagejapoolsele viivise vabatahtlikule osalisele tasumisele. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole kooskõlas asja materjaliga. Hageja ei ole kordagi väitnud, et tema poolt detsembris 2007 kostja arvele tasutud 15 000 krooni puhul oleks tegemist olnud viivisega. Eeltoodud kirjavahetusest nähtuvalt ei pidanud kostja seda ka ise viiviseks. Esimese astme kohtu menetluses ei tuginenud kostja nimetatud asjaolule, vaid soovis tõendada, et tegemist oli lapsele tehtud kulutuste hüvitamisega. Seetõttu ei saanud kohus seda asjaolu ka tuvastada (ega hinnata). Et raha maksmise tähtaeg sisaldus notariaalselt tõestatud lepingus, ei välista suulist kokkulepet tähtaja muutmiseks. Asjas on tõendatud, et poolte omavahelise suhtluse käigus nõustus kostja raha tasumise tähtaega muutma või vähemalt võis hageja sellist nõustumust kostja käitumisest järeldada. VÕS 13 lg 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti, lg-st 3 tulenevalt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Hageja tasus võlgnevusest viimase osa 19.09.2006. Kohtul ei ole alust pidada võla tasumise tähtaja muutmise kokkulepet tingimuslikuks ja seotuks viivise tasumisega. Seda ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend. Seetõttu järeldas maakohus põhjendatult, et viivisenõude esitamine alles 2008.a on hea usu põhimõtte vastane. Maakohus ei tõlgendanud VÕS § 6 lg-t 1 ebaõigesti. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et kostja oleks nõudnud hagejalt viivise tasumist enne 2008.a algust. See aga viitab üheselt hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Nõustudes apellandiga, et VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva põhimõtte eesmärgiks on eelkõige seaduslike õiguskitsevahendite kasutamise õigustamine, ei ole aga igasugune õiguskaitsevahendite rakendamine alati kooskõlas selle põhimõttega. Antud juhul olid lepingu poolteks lähedastes suhetes olnud ja jätkuvalt tihedalt seotud isikud, mistõttu oli kohtul alust järeldada, et kostja on kaotanud vastava nõudeõiguse (mida tõendite kohaselt on otseselt väljendatud alles täitmisavalduses aprillis 2008). Tsiviilõiguse teoorias üldtunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele ega lepingu eesmärgile. Antud juhul tuvastas maakohus õigesti, et kostja on selle õiguse minetanud. Kuigi hageja hilines võla lõpliku tasumisega ca 7,5 kuud, ei esitanud kostja talle sel ajal (ega ligi 1,5 aasta jooksul pärast viimase osamakse tasumist) viivisenõuet. Pealegi on vaidlusalusel juhul tegemist ebatavaliselt suure viivisega, mille eesmärgiks saab pidada eelkõige kohustuse täitmise kindlustamist, mitte aga kahju hüvitamist. Asjaolu, et kostja ei teinud otsest tahteavaldust viivisest loobumiseks, ei ole hinnatav

apellandi soovitud viisil. Maakohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti. Seetõttu ei ole õige ka kaebuses sisalduv viide TsÜS § 68 kohaldamata jätmise kohta. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.