Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

on kaotanud hea usu põhimõttest ning tsiviilõiguse teoorias tunnustatud seisukohast õiguse viivist nõuda ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Alternatiivnõudena palub hageja vähendada viivist miinimumini. Esitatud hagiavalduse ja sellele lisatud tõendite kohaselt sõlmisid pooled 04.02.2004 notariaalse lepingu, mille esemeks oli korteriomandi Xxx, Tallinn, 1⁄2 suurune kaasomandi osa. Lepinguga võõrandas kostja lepingu eseme hagejale 250 000 krooniga, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni hiljemalt 01.09.2004 ja 150 000 krooni hiljemalt 01.02.2006. Hageja ja kostja jagasid enne ja pärast lepingu eseme võõrandamist ühist majapidamist ning olid lähedastes isiklikes suhetes. Sellest suhtest sündis pooltel laps, kelle hooldamises ja ülalpidamises hageja osaleb. Müügi hinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt. Müügi hinnast 140 000 krooni tasus hageja kostjale kokkuleppe alusel osamaksetena 2006 aasta jooksul. Viimase osamakse tasus hageja kostjale 21.12.2006. Lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist tasumisega viivitamise korral, samuti hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja rahaliste nõuete täitmiseks. Vaatamata sellele, et hageja ei täitnud kohustust notariaalses lepingus sätestatud tähtaja jooksul ei esitanud kostja hagejale täitmise nõuet, ega nõudnud hagejalt viivist. Ka ei esitanud kostja avaldust sundtäitmise alustamiseks. Alles peale lähedase isikliku suhte lõppemist teatas kostja hagejale, et nõuab kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kui hageja ei tasu kostjale vabatahtlikult 50 000 krooni. Viivise nõuet kostja hagejale ei esitanud. 14.04.2008 esitas kostja avalduse täitemenetluse alustamiseks, millega nõudis kostja hagejalt lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist summas 118 900 krooni. Täitmisavaldusega nõudis kostja hagejalt viivist summas 118 900 krooni. Hageja väitel kostja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline. Kuigi lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist tasumisega viivitamise korral, ei kasutanud kostja oma lepinguga kokkulepitud õigust kogu aja vältel, millal hageja müügihinda osamaksetena tasus. Ka ei teatanud kostja hagejale kordagi sellel ajal, et kavatseb oma lepingust tulenevat õigust kasutada ning viivist nõuda. Kuni ostuhinna tasumiseni ning mõistliku aja jooksul pärast ostuhinna tasumist ei nõudnud kostja hagejalt viivist. Kuivõrd kostja ei nõudnud viivist, tekkis hagejal arusaam, et kostja temalt viivist ei nõua. Pikema aja jooksul õiguste kasutamata jätmine võib kaasa tuua õiguste teostamise lubamatuse. Vastuoluline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Seega on kostja viivise nõudmine hagejalt hea usu põhimõttega vastuolus, millisel seisukohal on ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-07. Hageja ei vaidle vastu, et ta müüs poolte vahel sõlmitud müügilepingu eseme ning teenis sellega tulu, kuid tulu teenimine ei olnud eesmärk. Müük oli tingitud vajadusest vahetada senine elukoht uue vastu. Hagejale ei saa heita ette asjaolu, et ta müüs müügilepingu eseme müügi hetkel kohaliku keskmise turuhinnaga ning mitte selle hinnaga, millega ta müügilepingu eseme kostjalt omandas või sellest madalama hinnaga. Hageja leiab, et müügilepingu eseme müügist tulu teenimine ei muuda olematuks asjaolu, et kostja ei kasutanud oma lepingus sätestatud õigust viivist nõuda pikema aja jooksul ning seetõttu minetas selle õiguse. Olukorras, kus hageja täitis kohustuse märkimisväärselt enne viivise nõude esitamist, on kostja nõue olnud vastuoluline ning hageja on hea tahte avaldusena tasunud täiendavalt 15 000 krooni, ei ole üldse mõistlik nõuda viivist. Igal juhul ei ole mõistlik nõuda viivist kostja märgitud summas.

Tasumisele kuuluv kostja arvestatud viivis on ebamõistlikult suur arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumise aega, kohustuse täitmise aega ning täitmisavalduse esitamise aega. Seda enam, et täitmisavalduse esitamise ajaks oli kohustus täidetud enam kui aasta tagasi. Viivis on õiguskaitsevahend, mida seadusest ning lepingust tulenevalt oli kostjal õigus rakendada hageja poolt ostuhinna tasumisele sundimiseks. Kostja seda õigust ei kasutanud ning ei andnud millegagi mõistlikult hagejale märku, et kavatseb viivist rakendada. Sellest tulenevalt ei pidanud kostja oluliseks lepingus sätestatud ostuhinna tasumist täpselt lepingus sätestatud tähtaja jooksul. Seega puudub kostjal õigustatud huvi viivise nõudmiseks. Kostja huvi puudumine kuni kohustuse täitmiseni viivise nõudmiseks viitab aga omakorda, et täitmisega viivitamine ei põhjustanud kostjale mis tahes negatiivseid majanduslikke tagajärgi. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist. Viivist võib kohus kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja väitel võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida sarnases olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Alternatiivselt palub hageja kohtul tuvastada, et kostjal ei ole õigust nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kuna kostja on kaotanud hea usu põhimõttest ning tsiviilõiguse teoorias tunnustatud seisukohast õiguse viivist nõuda. Alternatiivselt palub hageja kohtul vähendada viivist miinimumini. Arvestades, et hageja on hea tahte avaldusena tasunud lisaks ostuhinnale 15 000 krooni, palub hageja kohtul vähendada viivist minimaalselt 15 000 kroonini. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ning palub jätta hagi rahuldamata Pooled sõlmisid lepingu 04.02.2004, mille esemeks oli korteriomandi xxx1⁄2 suurune kaasomandi osa. Lepinguga võõrandas kostja lepingu eseme hagejale hinnaga 250 000 krooni, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni 01.09.2004 ja 150 000 krooni 01.02.2006. Pooled jagasid enne lepingu eseme võõrandamist ühist majapidamist ning olid lähedases suhtes, kooselust sündis tütar K , kelle ülalpidamisel hageja küll osaleb, kuid kasvatuslikku protsessi omapoolset panust ei anna. Müügi hinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt. Müügi hinnast 140 000 krooni tasus hageja aga kokkulepitud tähtaega järgimata alles 19.09.2006.a. Lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist mittetähtaegsel tasumisel, samuti leppisid pooled lepinguga kokku hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmiseks. Ainult hagejale vastu tulles ja arvestades hageja majanduslikku olukorda ning, et hageja uuest kooselust sündis laps, esitas kostja alles 14.04.2008 avalduse viivisnõude täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri kaudu, kuna selleks ajaks oli hageja müünud xxx korteri hinnaga 1 800 000 krooni ning hagejal ei olnuks enam võimalik viidata majanduslikele raskustele ja materiaalsetele probleemidele. Kuna hageja oli teadlik viivisnõude suurusest kui ka maksetähtaja ületamise tingimustest, siis hagejale ei kaasne viivisnõude esitamise päevast suuremaid lisakohustusi kui on lepingus sätestatud. Seega ei ole hagejal alust väita, et viivise sissenõudmisel puudub õigussuhe. Kostja on veendunud, et hageja nõustub sellega, et kostjal on õigus viivist nõuda, mistõttu palub hageja hagiavalduses viivist vähendada, millega aga kostja nõus ei ole, kuna ei ole põhjendatud asjaolu, et kostja ja hageja ühine laps peab olema seatud halvemasse olukorda võrreldes hageja teise lapsega.

Alternatiivselt palub kostja kohtul tuvastada, et kostjal on õigus nõuda hagejalt viivist, kuna hageja oli teadlik viivisnõude suurusest kui maksetähtajast. Maakohtu põhjendused Hageja jäi kohtuistungil esitatud nõude juurde, kostja vaidles vastu kirjalikus vastuses toodud motiividel. 04.02.2004 sõlmisid pooled notariaalse lepingu, mille esemeks oli korteriomandi xxx, Tallinn, 1⁄2 suurune kaasomandi osa. Lepinguga võõrandas kostja lepingu eseme hagejale 250 000 krooniga, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni hiljemalt 01.09.2004 ja 150 000 krooni hiljemalt 01.02.2006. Lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist tasumisega viivitamise korral, samuti hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja rahaliste nõuete täitmiseks. 14.04.2008 esitas kostja täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks, millega nõudis hagejalt lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest perioodil 01.02.2006 kuni 19.09.2006.a. viivist summas 118 900 krooni. 25.04.2008 esitas MH kohtule hagi H N vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nende vahel 04.02.2004 sõlmitud notariaalse lepingu järgi kostja võõrandas korteriomandi asukohaga Xxx Tallinn, 1⁄2 suurune kaasomandi osa hagejale 250 000 krooni eest, millest hageja kohustus kostjale tasuma 100 000 krooni hiljemalt 01.09.2004 ning 150 000 krooni hiljemalt 01.02.2006. Vaidlus puudub ka selles, et müügi hinnast 110 000 krooni tasus hageja kostjale tähtaegselt ja hageja lepingujärgset summat 140 000 krooni lepingus märgitud ajal ei tagastanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kohustus kostja ees tasuda viiviseid oma lepinguliste kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise eest. Hageja väitel müügi hinnast 140 000 krooni tasus ta kostjale kokkuleppe alusel osamaksetena 2006 aasta jooksul, millest viimase osamakse hageja tasus kostjale 21.12.2006.a. Vaatamata sellele, et hageja ei täitnud kohustust notariaalses lepingus sätestatud tähtaja jooksul, seega 01.02.2006.a., vaid tasus viimase osamakse 21.12.2006.a., ei esitanud kostja hagejale täitmise nõuet. Samuti ei nõudnud kostja hagejalt viivist, ega teatanud hagejale kordagi sellel ajal, et kavatseb oma lepingust tulenevat õigust kasutada ja viivist nõuda. Seega ostuhinna tasumiseni ning mõistliku aja jooksul pärast ostuhinna tasumist 21.12.2006.a. ei nõudnud kostja hagejalt viivist, ei esitanud viivise nõuet ega esitanud avaldust sundtäitmise alustamiseks. Kuivõrd kostja ei nõudnud viivist, tekkis hagejal arusaam, et kostja temalt viivist ei nõua. Hageja väitel kostja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline. Kuigi lepinguga leppisid pooled kokku kostja õiguses nõuda viivist tasumisega viivitamise korral, ei kasutanud kostja oma lepinguga kokkulepitud õigust kogu aja vältel, millal hageja müügihinda osamaksetena tasus. Hageja tasus viimase osamakse 21.12.2006.a. Pikema aja jooksul õiguste kasutamata jätmine võib kaasa tuua õiguste teostamise lubamatuse. Vastuoluline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Nimetatud seisukohal on ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-41-07. Lisaks märgib hageja, et pooled jagasid enne ja pärast lepingu eseme võõrandamist ühist majapidamist ning olid lähedastes isiklikes suhete, millest sündis ühine laps. Alles peale lähedase isikliku suhte lõppemist teatas kostja hagejale, et nõuab kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, kui hageja ei tasu kostjale vabatahtlikult 50 000 krooni ning 14.04.2008 esitas kostja täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks viivise nõudes summas 118 900 krooni lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest perioodil 01.02.2006 kuni 19.09.2006. Kostja väitel müügi hinnast 140 000 krooni tasus hageja aga kokkulepitud tähtaega järgimata alles 19.09.2006.a. Ainult hagejale vastu tulles ja arvestades hageja majanduslikku olukorda

ning, et hageja uuest kooselust sündis laps, esitas kostja alles 14.04.2008 avalduse viivisnõude täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri kaudu, kuna selleks ajaks oli hageja müünud Xxx korteri hinnaga 1 800 000 krooni ning hagejal ei olnuks enam võimalik viidata majanduslikele raskustele ja materiaalsetele probleemidele. Kuna hageja oli teadlik viivisnõude suurusest kui ka maksetähtaja ületamise tingimustest, siis hagejale ei kaasne viivisnõude esitamise päevast suuremaid lisakohustusi kui on lepingus sätestatud. Seega ei ole hagejal alust väita, et viivise sissenõudmisel puudub õigussuhe. Samuti ei ole kostja nõus viivise vähendamisega. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel olid pidevad kontaktid juba ühise lapse kasvatamise ja ülalpidamise kohustuses. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal võimalus oma viivisenõude maksmapanemisest hagejat teavitada. Õiguse teostamine ei ole lubatud õiguse kuritarvitamise näol. Kuna kostja ei nõudnud ostuhinna tasumiseni ning mõistliku aja jooksul pärast ostuhinna tasumist hagejalt viivist ega teatanud hagejale kordagi sellel ajal, et kavatseb oma lepingust tulenevat õigust kasutada ja viivist nõuda, ega esitanud avaldust sundtäitmise alustamiseks, siis tekkis hagejal arusaam, et kostja temalt viivist ei nõua. Kostja vastuväide, et ta ainult hagejale vastu tulles ja arvestades hageja majanduslikku olukorda esitas alles 14.04.2008 avalduse viivisnõude täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri kaudu, kuna selleks ajaks oli hageja müünud xxx korteri hinnaga 1 800 000 krooni, viitab pooltevahelisele suulisele kokkuleppele, et hageja võis tasuda peale lepingus ettenähtud tähtaega 01.02.2006 lepingujärgset summat 140 000 krooni osade kaupa kogu 2006 jooksul. Kuna kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks hagejalt enne sundtäitmise algatamist täitemenetluses sissenõutavat viivist 118 000 krooni perioodi 01.02.2006 kuni 19.09.2006 eest kordagi enne täitemenetluse algatamist nõudnud või hagejat teavitanud, seejuures ka pärast lepingusumma 140 000 krooni tasumist, viivisenõude olemasolust, või läbirääkimiste käigus arutatud viivisenõude esitamise võimalust ning viivisenõude hilist esitamist, vaatamata asjaolule, et hageja ja kostja olid pidevas omavahelises kontaktis, võis hagejal kostja nimetatud käitumise alusel põhjendatult tekkida arusaam, et kostja on viiviste nõude realiseerimisest loobunud. Kostja ei ole tõendanud kohtule, et ta oleks hageja poole pöördunud ka pärast hageja poolt kogu võlgnevuse tasumist teatega, et hagejal on vaidlusalusest lepingust tulenevalt täiendavaid kohustusi kostja ees. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja käitumine on vastuoluline ja viivisenõude maksmapanemine täitemenetluses lähtudes eeltoodud asjaoludest tuleb lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Riigikohtu Tsiviilkolleegium oma otsuses 3-2-1-41-07 on asunud seisukohale, „.. et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas välja-kujunenud moraalistandardite seisukohast. Seega on kostja viivise nõudmine hagejalt hea usu põhimõttega vastuolus“. Kohus märgib, et poolte vahelise 04.02.2004 sõlmitud Lepingu punkti 2.4. kohaselt tasumisega viivitamisel on Müüjal (kostjal) õigus nõuda Ostjalt (hagejalt) viivist null koma viis protsenti (0,5%) tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest, mis iseenesest ei tähenda Ostja automaatset kohustust kohase tasumisega viivitamisel maksta viivist, vaid õiguse realiseerimiseks tuleb eelnevalt mõistlikul ajal ka sellekohane nõue esitada. Kuna antud juhul Lepingu punkti 2.5. kohaselt leppisid pooled kokku hageja allumises kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja rahaliste nõuete täitmiseks, siis kohtutäituril ei ole võimalik anda õiguslikku hinnangut täiteavalduse ja täitedokumendi suhtes. Eeltoodu alusel kohus leiab, et vastavalt VÕS § 6. lg. 1 ja ülalmärgitud Riigikohtu otsuse selgitusele tuleb tunnistada H N 14.04.2008 täitmisavalduse alusel algatatud sund-täitmine MH vastu täiteasjas nr. 024/2008/356 lubamatuks.

Kohtu hinnangul menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 jätab kohus menetluskulud, sealhulgas riigilõiv, täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.