2-08-49775/18 - Asjaõigus - Piiratud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue Marek Teaste ja Virge Paabut paluvad kohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt määrata kindlaks tingimused Härm Sepa kinnistule veevarustustorustiku servituudi seadmiseks hagejate kinnistu kasuks ning tuvastada kostja kohustus anda nõusolek veevarustustorustiku servituudi kohta kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Hagejate kaasomandisse kuulub XXXXXXXX kinnistu XXXXXXXX vallas XXXXXXXXX külas Harjumaal. Hagejate kinnistule puurkaevu rajada ei ole võimalik. Lähimad puurkaevud asuvad XXXX maaüksusel (XXXX kaev) ja XXXXX maaüksusel (XXXXX kaev). Hagejatele kuuluva kinnistu ja XXXX kinnistu vahel asub kostjale kuuluv kinnistu, maaüksus nimetusega XXXXXX. Hageja on ehitanud veetrassi XXXX kaevust enda kinnistul asuva elamuni piki XXXX kinnistu ja hageja kinnistu vahel oleva tee äärt. Trassi vedamine läbi kostja kinnistu ei koormaks kostja kinnistut oluliselt, sest trass hakkaks kulgema maa all ja jääks teekaitsevööndisse. Trassi rajamine teises asukohas tooks kaasa väga suuri kulutusi. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejate elamu ehitusprojekt ja ehitusluba näevad ette veevarustuse loomise nende enda kinnistul. Valla 2004.a kehtestatud detailplaneering ei näe ette veetrassi rajamist. Hagi rahuldamisel suuruneks XXXX kaevu veekaitseala ja ulatuks kostja kinnistule. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja otsustas seada kinnistule nr XXXXXXXX asukohaga Harjumaa, XXXXXXXX vald, XXXXXXXXX küla, XXXXXX-XXXXXX kinnistu nr XXXXXXXX asukohaga Harjumaa, XXXXXXXX vald, XXXXXXXXX küla, XXXXXXXX, kasuks veevarustustorustiku servituut, mille kohaselt on valitseva kinnisasja omanikul õigus rajada teenivale kinnisasjale veevarustustorustik valitsevat kinnistut ja kinnistut nr 10455502 (asukoht Harjumaa, XXXXXXXX, XXXXXXXXX küla, XXXX) ühendava tee põhjapoolsele küljele teekaitsevööndisse kuni 3 meetri kaugusele tee servast ning teeniva kinnisasja omanikul on kohustus tasuta taluda veevarustustorustiku rajamist ja paiknemist. Kohus tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek servituudi kinnistusraamatuse kandmiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal puudub veevarustus ja et veevarustus on vajalik hageja kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas trassi rajamine on võimalik ilma kostja kinnisasja kasutamata või kas trassi rajamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda servituudi seadmist enne detailplaneeringu kehtestamist. AÕS § 158 annab tehnovõrkude ja -rajatiste talumisõiguse saamiseks õiguse (juhul, kui kõik eeldused on täidetud) nõuda talumiskohustust ette nägeva servituudi seadmist, talumiskohustuse sisu on määratud AÕS §-ga 172. AÕS §-dest 158 ja 172 tuleneb, et asja lahendava kohtu otsus asendab sisuliselt teeniva kinnisasja omaniku nõusolekut servituudi kinnistusraamatusse sisse kandmiseks vastavalt TsÜS § 68 lg-le 5. Servituudi sisse kandmisel tekib teeniva kinnisasja omanikul kohustus taluda tehnovõrgu rajamist ja/või paiknemist tema kinnistul. Samas ei asenda kohtulahend ühtegi haldusakti – ehitusluba või seadusest või muust õigusaktist tulenevat nõusolekut vms – ega oma tähendust planeerimismenetluses planeerimisseaduse mõistes.

Kuivõrd AÕS § 158 regulatsioon on üksnes asjaõiguslik, s.t lahendab kahe või enama kinnisasja omaniku vahelisi suhteid, siis ei oma selle paragrahvi eelduste hindamisel tähendust haldusorganite haldusõiguslikud hinnangud aktide või toimingute näol. See tähendab, et eelduste hindamisel ei oma tähtsust detailplaneeringu olemasolu, puudumine või sisu, samuti mitte ehitusloa, kohaliku omavalitsuse, muinsusameti vms organi nõusolek või kooskõlastus. Hagejad on tõendanud, et veetrassi rajamine ei ole võimalik ilma kostja kinnisasja kasutamata ning et trassi rajamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. XXXXXXXX Vallavalitsuse 14.05.2008 kirjast nähtub, et omavalitsuse arvates ei ole XXXXXXXXX külas otstarbekas igal majapidamisel oma puurkaevu rajada, sest see suurendaks reostusohtu, koormaks keskkonda ja ei tagaks vee kvaliteeti. Hagejale väljastatud elamu ehitusloast 09.06.2003 nähtub küll, et vesi on lokaalne, kuid et valla 14.05.2008 kiri on hilisem, tuleb asuda seisukohale, et vald kaalus küsimust täiendavalt ja jõudis järeldusele, et eraldi kaevu rajamine ei ole otstarbekas. Seejuures on projekti seletuskirjas märgitud, et tulevikus rajatakse koostöös naaberkinnistu omanikega ühine nõuetekohane puurkaev. Seletuskiri on koostatud ja ehitusluba väljastatud enne XXXX kaevu valmimist, seega ei olnud vallal võimalik ehitusloa andmisel XXXX kaevuga arvestada. Pärast XXXX kaevu valmimist on vallavalitsus aga oma 14.05.2008 kirjas teinud ettepaneku kaaluda trassi rajamist esmajoones XXXX kaevust. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et lisaks keskkonna ja kvaliteediriskidele on eraldi puurkaevu rajamine hageja kinnistule kallim kui trassi rajamine XXXX kaevust. AS Keila Geoloogia hinnapakkumisest 15.08.2005 nähtub, et puurkaevu rajamine XXXXXXXX maaüksusele läheks maksma 166 900 krooni. OÜ Arterega hinnapakkumisest 18.05.2009 nähtub, et trassi rajamine XXXXX kaevust läheks maksma 167 512, 80 krooni, millele lisandub pumpla maksumus 136 762 krooni. Hageja väitel kasutab XXXXX kaevu hetkel vähem kui kaks majapidamist, kaev on projekteeritud ühe majapidamise tarbeks ja pumpla on vajalik selleks, et tagada piisav veesurve. Kokku läheks XXXXX kaevust veevarustuse rajamine hagejale maksma 304 274, 80 krooni. XXXX kaevust veevarustuse korraldamise maksumuse hindamisel tuleb arvestada, et hageja on juba rajanud veetrassi XXXX kaevust enda elamuni. Vaidlust ei ole selles, et trass on rajatud ebaseaduslikult, ilma ehitusloata. Ebaseadusliku trassi rajamine ei tohi hagejatele AÕS § 158 aluste kaalumisel mingisuguseid eeliseid anda, sest see oleks vastuolus AÕS § 158 mõttega. Hageja avaldas kohtuistungil, et ligilähedaselt võib olla mõlemast kaevust hageja majani sama maa, vahe on selles, et XXXX kaevus juba on vastavad seadmed. Seega maksumuse hindamisel tuleb jätta kõrvale OÜ Arterega 18.05.2009 hinnapakkumine ja lähtuda sellest, et võrreldes XXXX kaevuga on XXXXX kaevust trassi rajamine kallim pumpla ehituse kulude (136 762 krooni) võrra. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et veetrassi rajamine põhjustaks kostja kinnistule olulisi piiranguid või kahjustusi, piirates kostja võimalust rajada elamuid. Kui veetrass hakkab paiknema teekaitsevööndis, ei ole hagejal võimalik ega mõistlik teetrassi kohale elamut püstitada. Ka ei tähenda veetrassi talumise kohustus, et kostja ei võiks teekaitsevööndisse vastavate lubade olemasolul püstitada mingeid maapealseid liiklusrajatisi vms rajatisi, näiteks aeda. Tulenevalt vaidluse asjaõiguslikust iseloomust, ei oma asjas tähtsust kostja väited selle kohta, et detailplaneering ei näe ette veetrassi rajamist või et veetrassi ehitus võib tulenevalt XXXXXX kaitseala kitsendustest vajada muinsuskaitseameti, omavalitsuse või keskkonnaministri luba. Kohtulahend asendab üksnes kostja nõusolekut servituudi sissekandmiseks ning ehitamist võimaldavate lubade ja kooskõlastuste saamine on hagejate risk, mille nad võtavad, soovides servituuti just sellistel tingimustel. Vastuseks kostja väitele, et XXXXX kaevust hakkab niikuinii

XXXXXX mü-le vesi tulema, märkis kohus, et asja lahendamisel tuleb AÕS § 158 kohaselt lähtuda olemasolevast olukorrast. Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et hageja kinnistule puurkaevu rajamine või veetrassi rajamine XXXXX kaevust põhjustab ülemääraseid kulutusi võrreldes trassi rajamisega läbi kostja kinnistu, mistõttu on kõige otstarbekam rajada veetrass läbi kostja kinnistu. Vastavalt AÕS § 158 lg 3 määrab kohus kindlaks reaalservituudi sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoha ja tasu. Mõistlik on hageja soovitud asukoht, mille kohaselt trass asuks tee põhjaküljel teekaitsevööndis kuni 3 meetrit tee äärest. Selline asukoht koormab teenivat kinnistut kõige vähem, sest trass asub teekaitsevööndis ja ei lisa olemasolevatele tegevuspiirangutele seetõttu uusi piiranguid. Kostja omapoolseid kaalutlusi seoses servituudi tasuga esitanud ei ole, seega määras kohus servituudi talumiskohustuse tasuta. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta täielikult rahuldamata ning menetluskulud jätta hagejate kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 158 ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Maakohus otsustas servituudi talumiskohustuse ilma, et oleks tuvastanud servituudi seadmise vajalikkust ning õiguslikku võimalikkust. AÕS § 158 ülesehitusest tulenevalt peab talumiskohustuse määramiseks olema seega üheaegselt tuvastatud, et tehnovõrkude rajamine on teise kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalik; nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik; nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Juhul, kui puudub kasvõi üks viidatud eeldus, siis tuleb nõue jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et kostjal on kohustus anda nõusolek servituudi seadmiseks sõltumata servituudist tuleneva õiguse teostamise õigusvastasusest. Selline kohtu seisukoht on väär. AÕS § 158 lg 1 sätestab teeniva kinnisasja omaniku kohustuse taluda tehnovõrgu rajamist ja/või paiknemist tema kinnistul. Üheks servituudi talumiskohustuse tekkimise eelduseks on, et tehnovõrkude- või rajatiste ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik. Seega seob seadus tehnorajatise talumiskohustuse tekkimise eelduseks tehnorajatise teisele isikule kuuluvale kinnisasjale ehitamise võimalikkuse. Ehitamise võimalikkus teisele isikule kuuluvale kinnisasjale sisaldab endas ka ehitamise õiguslikku võimalikkust. Oma olemuselt on tegemist isiku omandiõiguse teostamist kitsendava kolmanda isiku õigusega, mille seadmine eeldab tuvastust, et kitsenduse seadmine on vajalik ja õiguslikult võimalik. Ainult sellisel juhul saab omandiõiguse teostamise kitsendamine olla vajalik ja põhjendatud. Koormatava kinnisasja omanikku ei saa kohustada andma nõusolekut servituudi kandmiseks kinnistusraamatusse ja taluma servituuti olukorras, kus servituudist tuleneva õiguse teostamine ei ole õiguslikult võimalik. AÕS § 158 kohaldamise eeldusena peab olema tuvastatud tehnorajatise püstitamise õiguslik võimalikkus ning teeniva kinnisasja omanikul on õigus nõuda, et AÕS § 158 kohase servituudi seadmisel oleks veevarustustorustiku rajamine ka õiguslikult võimalik ning kooskõlas kehtiva õigusega. Vastavate õiguslike eelduste puudumisel puudub kinnisasja servituudiga koormamise alus ning AÕS § 158 järgi esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Seega pidi maakohus AÕS § 158 kohaldamise eeldusena tuvastama, et veetrassi rajamine on servituudi seadmise hetkel õiguslikult võimalik ning vajalik. Ainult sellisel juhul saab rääkida sellest, et talumiskohustuse eeldused AÕS § 158 tähenduses on täidetud. Selleks pidi kohus kõrvuti hagejate võimaliku huviga trassi rajamise suhtes kaaluma kostja esitatud väiteid ning tõendeid, mille kohaselt ei ole veetrassi rajamine otsuse tegemise hetkel õiguslikult võimalik. Kuivõrd servituudist tuleneva õiguse teostamine ei ole hetkel õiguslikult võimalik, pidi kohus jätma AÕS § 158 alusel esitatud nõude rahuldamata

Nii XXXXXX-XXXXXX kui ka XXXXXXXX kinnistu jäävad ranna- ja kalda ehituskeeluvööndisse. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 3 kohaselt on ranna ja kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. LKS § 38 lg 5 p 8 kohaselt ei laiene ehituskeeld kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule- ja rajatisele. Nimetatust tulenevalt eeldab servituudist tuleneva õiguse realiseeritavus ühel juhul seda, et kehtestatakse detailplaneering, mis näeb ette tehnovõrgud vastavalt servituudi paiknemisele või teisel juhul ehituskeeluvööndi vähendamist LKS § 40 lg 3 ja 4 sätestatud korras vastuvõetud detailplaneeringu alusel ja keskkonnaministri loal. Käesoleval juhul ei ole täidetud kumbki eelpool viidatud eeldus. Kuivõrd viidatud eeldused on täitmata, siis puudub õiguslik võimalus servituudist tulenevat õigust realiseerida. Tegemist on oma olemuselt realiseerimatu õigusega, mille kandmine XXXXXXXXXXXX kinnistu kohta avatud kinnistusraamatusse koormab ülemääraselt ning asjatult kinnistu omaniku huve. Kohus on ebaõigesti rahuldanud hagejate etteruttavalt esitatud servituudinõude veetrassi täpse kulgemise ja asukoha kohta. Vastava trassi asukoha saab panna paika kehtestatava detailplaneeringuga planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 2 p 7 ja 13 alusel. Sellisel juhul selgub trassi kõige mõistlikum asukoht avatud menetluse tulemusel. Ennatlikult seatud servituut võib tuua kaasa olukorra, kus enne detailplaneeringu kehtestamist moodustatud servituudialal ei pruugita hiljem ehitusõigust saada ning kuna kohalik omavalitsus on seatud kaitsma eelkõige kohalike elanike huve, siis võib see seada kohaliku omavalitsuse sundseisu hilisemate detailplaneeringuga seotud otsuste tegemisel. Juhul, kui kohalik omavalitsus peaks keelduma kostja algatatud detailplaneeringut kehtestamast põhjusel, et see ei näe ette servituuti kohtuotsusega määratud servituudialal, siis tekib küsimus, kes kannab kulutused, mida kostja on juba kandnud seoses detailplaneeringu menetlemisega. Samuti takistab veetrassi rajamine detailplaneeringu järgsete kuivenduskraavide ehitust. Samuti võib see luua eeldused hageja õiguste realiseerumiseks väljaspool selleks kohast menetlust, milleks on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi planeerimismenetlus. Kohtuotsusega määratud servituudi asukoht teekaitsevööndis kuni 3 m kaugusel tee servast on vastuolus teeseaduse § 36 lg-ga 1, mille kohaselt on teekaitsevööndis omaniku nõusolekuta keelatud ehitada nähtavust piiravaid hooneid ja rajada istandust ning teha teehoiuvälist tööd. Samuti ei arvestanud kohus asjaoluga, et kinnistud asuvad XXXXXX kaitsealal, kus muinsuskaitseseaduse §

kohaliku omavalitsuse pädevuses, siis väljendab kehtestatav planeering ühtlasi ka kohaliku omavalitsuse seisukohta planeeringuga kavandatavates küsimustes. TsMS 611 peatüki kohaselt lahendatakse tehnorajatise talumise asjad hagita menetluses, kus § 6182 järgi on menetlusosalisteks kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab ning vaidlusaluste kinnisasjade asukoha järgne valla- või linnavalitsus. Seega on seadusandja väljendanud vajadust lahendada tehnorajatiste talumise asjad laiemate isikute huvide kaalumise teel, kui seda on kahe naabri vahel tekkinud vaidlus. Kohus oleks pidanud kaasama menetlusse detailplaneeringut menetleva kohaliku omavalitsuse. Seega pidi kohus otsuse tegemisel arvestama menetluses oleva detailplaneeringuga, mis näeb ette teistsuguse lahenduse veetrassi paiknemise kohta kostja kinnistul. Kohus ei saanud teha otsust XXXXXX-XXXXXX kinnistu koormamise kohta servituudiga enne detailplaneeringu menetluse lõppemist. Kostjal on põhjendatud huvi tema kinnistul trasside paiknemise küsimuse lahendamise suhtes ühes menetluses ning on ebamõistlik kohustada teda taluma servituuti olukorras, kus menetluses olev detailplaneering näeb ette veetrassi paiknemise kinnistul hoopis teises kohas. Kostja poolt algatatud detailplaneeringu menetluses määratakse veetrassi asukoht vastavalt seaduse nõuetele ehituskeeluvööndi vähendamise teel. Kohtuotsusega luuakse kostja jaoks õiguslikult selgusetu olukord küsimuses, kus lõplikult hakkab veetrass paiknema, kuivõrd servituut ei anna iseenesest õigust trassi ehitamiseks (nagu kohus otsuses märgib). Samuti tekib küsimus, kes kannab kulutused seoses võimaliku vajadusega muuta detailplaneeringu lahendust. Samas on kostjal huvi detailplaneeringu menetluse jätkamise ja detailplaneeringuga kavandatava realiseerumise suhtes. Taoline õiguslikult selgusetu olukorra loomine kahjustab ülemääraselt kostja huve AÕS § 158 tähenduses ning on servituudi seadmist välistavaks asjaoluks. Kostja huviks on, et trass XXXXXXXXXXXX kinnistul paikneks vastavalt menetluses oleva detailplaneeringuga kavandatule. Maakohus ei ole kostja huviga otsuse tegemisel arvestanud põhjendades seda asjaoluga, et tulenevalt vaidluse asjaõiguslikust iseloomust ei oma detailplaneeringu menetlus tähtsust. Nimetatud põhjendusel on kohus jätnud tähelepanuta kõik kostja esitatud vastuväited. Detailplaneeringus sisalduv lahendus võimaldab hagejate, kostja ning lisaks veel mitme piirkonna kinnistu varustamist ühe rajatava trassi kaudu XXXXX kinnistul asuvast kaevust ning koormaks XXXXXX-XXXXXX kinnistu omaniku huve kõige vähem, tagades samas hagejatele võimaluse vee saamiseks. Kohus ei ole otsust tehes arvestanud asjaoluga, et XXXXX kinnistul asuvast kaevust vee saamisega seotud kulutused, s.h pumpla ehituse kulud, ei jääks mitte ainult hagejate kanda, vaid jaguneksid võrdselt kõigi trassiga liituda soovivate isikute vahel. Seega on kohus ebaõigesti tuvastanud, et pumpla ehituse kulud 136 762 krooni jääks ainult hagejate kanda. Kohus jättis võtmata seisukoha ka kostja väite osas, mille kohaselt on hagejate kinnistul juba olemas kaev, millest neil on võimalik saada vett. Samuti ei ole kohus hinnanud kostja väidet, et XXXXXXXX Vallavalitsus on algatanud hagejate taotlusel 25.03.2008 XXXXXXXX kinnistu suhtes detailplaneeringu, mille menetluse käigus on võimalik kaaluda ka lahendust rajada puurkaev XXXXXXXX kinnistule. Kohustus taluda täiendava trassi olemasolu XXXXXX-XXXXXX kinnistul koormaks ülemääraselt kostja huve, kuivõrd see loob olukorra, kus ühel ja samal kinnistul paiknevad erinevad trassid, mis varustavad veega erinevaid kinnistuid. Kostja võimalused saada vett XXXX kinnistul asuvast kaevust on piiratud, mis tähendab seda, et ta peab rajama veel ühe täiendava trassi. Kostja kulutused ja kohustused oleksid ülemääraselt suured, kuivõrd ta oleks kohustatud taluma lisaks hagejate veetrassi ka enda kinnistu tarvis rajatavat trassi. Kohus on kaalunud vaid hagejate huve servituudi seadmise suhtes, jättes kostja esitatud väited kaalumata, põhjendades seda vaidluse asjaõigusliku iseloomuga. Nimetatud rikkumise tagajärjeks on see, et kohus ei ole kostja huve üldse kaalunud.

Servituudi seadmine ilma, et põhjalikult oleks kaalutud kostja huve, on toonud kaasa AÕS § 158 rikkumise. Kostja esitas menetluses taotluse kohaliku omavalitsuse esindaja kaasamiseks menetlusse põhjusel, et algatatud on detailplaneering ning vajalik on saada kohaliku omavalitsuse seisukoht antud küsimuses. Kostja rõhutas, et vald peaks sekkuma, kuivõrd vaidlus puudutab erinevaid isikuid. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja vastava taotluse, kuivõrd kohaliku omavalitsuse kaasamine menetlusse oleks võimaldanud selgitada välja kohaliku omavalitsuse seisukoha vaidlusaluse piirkonna veega varustamise küsimuses. Ka ei ole välistatud, et vaidluse lahendamisel kostja kahjuks võib kostjal tekkida nõudeid kohaliku omavalitsuse vastu või vastupidi. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 213 lg 1 ja § 216 võimaldas iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist menetlusse. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega selgitanud kostjale vajadust esitada menetluses alternatiivselt seisukoht servituudi tasu osas. Kohus on küll põgusalt juhtinud kostja tähelepanu vajadusele esitada seisukoht tasu osas, kuid istungi protokollidest ei selgu, et kohus oleks selgitanud vastava nõude ja tõendite esitamata jätmise tagajärgi, milleks on servituudi talumiskohustuse määramine tasuta. Kostja ei ole menetluses selgesõnaliselt väitnud, et nõustub servituudi seadmisega tasuta. Seega on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 351 lg 1 nõudeid, mis kohustab kohut arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohus ei arvestanud, et kostjat ei esindanud advokaat. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus hagi rahuldamise põhjendusi, sest nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhjendustega. Esimese astme kohus hindas tõendeid ning tuvastas nende põhjal faktilised asjaolud õigesti, mistõttu ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu selles sisalduva väitega, nagu oleks maakohus otsustanud servituudi talumiskohustuse üle ilma, et oleks selle seadmise vajalikkust eelnevalt tuvastanud. Antud juhul on hagejad tõendanud, et nende omandis oleva kinnistu veega varustamine lokaalsest kaevust ei ole võimalik ning et hagejad vajavad oma kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks tehnorajatist - veetorustikku vee saamiseks eemal paiknevast kaevust, mille ehitamine ei ole võimalik ilma kostja kinnisasja kasutamata. Maakohus on esitatud tõendeid põhjalikult hinnanud ning oma sellekohast järeldust piisavalt põhjendanud. Kohus tuvastas, et kinnisasi on hagejate alaline elukoht, mille kasutamiseks ja majandamiseks on vesi vajalik. XXXX maaüksusel asuv puurkaev on lähim ühisveevärgi eesmärgil projekteeritud ja rajatud puurkaev. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et AÕS § 158 regulatsiooni puhul ei oma selle kohaldamise eelduste hindamisel tähendust haldusorganite seisukohad aktide või toimingute näol, sest detailplaneeringu olemasolu, kohaliku omavalitsuse või muu haldusorgani nõusolek, kooskõlastus jne ei mõjuta talumiskohustuse asjaõiguslikku sisu (AÕS § 172). Kaebuses sisalduv seisukoht, et AÕS § 158 kohaldamise eelduseks on tehnorajatise püstitamise õiguslik võimalikkus (millest tulenevalt on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda, et

servituudi seadmisel oleks veetorustiku rajamine õiguslikult võimalik), ei ole õige. Nimetatud õigusnormi kohaldamiseks ei tulene seadusest sellist eeldust. Kui tehnorajatist ei ole vastavate lubade-kooskõlastuste puudumise tõttu võimalik ehitada, siis mõjutab see rajatise faktilist teostust (kui koostatavas detailplaneeringus peaks veetrassi asukoht muutuma, ei väljastata luba selle ehitamiseks praegusesse asukohta). Igal juhul ei ole need haldusõiguslikud toimingud servituudi vajalikkuse üle otsustamisel eelduseks. Detailplaneeringuga ei lahendata naabrite vahelist lahkarvmust veetrassi paiknemise osas, nagu väidab apellant. Kuigi nimetatud menetluse käigus kaalutakse huvitatud isikute erinevaid huve, ei tekita detailplaneering iseenesest servituudi talumiskohustust (viimase puudumine võib hoopiski tingida vajaduse detailplaneeringut muuta). Kohtulahend asendab vaid kostja nõusolekut servituudi kandmiseks kinnistusraamatusse. Detailplaneering kui avalik-õiguslik kokkulepe ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Eeltoodud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus. Nõustudes apellandiga, et kehtestatud detailplaneering väljendab muuhulgas ka kohaliku omavalitsuse seisukohta, ei saa nõustuda sellega, nagu poleks kohus vallavalitsuse seisukohta arvestanud. Kohtule oli esitatud XXXXXXXX Vallavalitsuse 14.05.2008 kiri, mille kohaselt ei ole otstarbekas igal majapidamisel rajada oma puurkaevu, sest see suurendaks reostusohtu, koormaks keskkonda ega tagaks vee kvaliteeti. Selles kirjas on viidatud trassi rajamise otstarbekusele XXXX või XXXXXX maaüksusel paikneva puurkaevu baasil (tl - 18). See, et 2003.a väljastatud ehitusloa kohaselt oli hagejate kinnistule nähtud ette lokaalne kaev, ei ole asjaolu, mis kummutaks kohaliku omavalitsuse hilisema arvamuse. Maakohus on tõendeid hinnanud õigesti. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui lahendas käesoleva vaidluse hagimenetluses. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku alates 01.01.2009 kehtiv muudatus näeb ette tehnorajatise talumise asjade menetlemise hagita menetluses, sellist järeldust teha ei võimalda. Käesolev hagi on kohtule esitatud 17.07.2008. Pealegi on maakohus huvitatud isikute erinevaid huve põhjalikult kaalunud ning arvestanud seejuures ka kohaliku omavalitsuse arvamust. Apellandi väide, et kohus oleks pidanud menetlusse kaasama kolmanda isikuna XXXXXXXX valla, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kostja ei ole sellekohast taotlust esitanud. Vaid see, et viimasel kohtuistungil on kostja vastavat arvamust avaldanud, ei ole käsitletav TsMS § 216 järgse taotlusena. Seda, et kostjal võiks tulevikus tekkida nõudeid kohaliku omavalitsuse vastu, nagu väidetakse kaebuses, ei ole kostja esimese astme kohtus nimetanud. Asjaolu, et kostjat ei esindanud maakohtu menetluses advokaat, vaid abikaasa, ei võimalda teha kaebuses sisalduvat järeldust, nagu oleksid kostja huvid jäänud kaitseta. Toimiku materjaliga ei ole kooskõlas apellandi väide, et kohus ei teinud talle ettepanekut avaldada seisukohta servituudi tasu osas. Maakohus on kohtumenetluse käiku pooltele igati selgitanud ning määranud hagi aluseks olevate asjaolude ja tõendite esitamiseks täiendava tähtaja. Nii on kohus 03.06.2009 kohtuistungil selgitanud, et AÕS § 158 kohaldamisel ei oma tähtsust detailplaneeringu olemasolu või selle puudumine, kohtuotsus asendab vaid kostja nõusolekut, vajalikud kooskõlastused tuleb hagejatel taotleda kohtuväliselt (protokoll tl 124-126). 05.05.2009 kohtuistungil on kohus teinud kostjale ettepaneku esitada põhjendused ja tõendid veetrassi talumisest tekkivate negatiivsete mõjutuste ja kaasnevate kulutuste kohta, määrates uueks kohtuistungi ajaks 03.06.2009 (protokoll tl 68-70). Kostja 22.05.2009 vastuse täienduse kohaselt (tl 105-108) on kostja kulutused hageja nõude rahuldamisel märkimisväärselt suured, kuivõrd tuleks hagejate veetrassi talumisele lisaks rajada oma kinnistu tarbeks teine veetrass teisest kaevust (tekkivaid kulutusi ei saa määratleda, kuna pole selge, kas servituudi seadmine on lubatav). Vaidlusaluse veetrassi talumisest põhjustatud kulutusi see väide ei hõlma. Nende kulutuste kohta ei ole kostja ka eelnevalt väiteid esitanud. Seetõttu ei olnud maakohtul võimalik mingit konkreetset tasu määrata (kuigi hagejad sellise tasu määramist ei