Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tasaarvestatud. Kostjate väidetel ei ole ülesütlemisteade kostjani jõudnud ehk, et see oleks toimunud viisil, et kostja oleks teadlik. Kohtu hinnangul ei ole kostja seisukoht põhjendatud, kuna toimikus (tlk 53) on vastupidist kinnitav väljastusteade, mis saadeti 30.08.2007 aadressile xxxxxx xxx xx-x xxxxxx xxxxx, ning vastuvõtjaks oli S. T.. Rahvastikuregistri andmebaasi kohaselt on nimetatud aadress ka kostjate aadressiks kuni 09.02.2008. Pärast nimetatud aega on kostja II registrisse teatanud oma elukoha kohaliku omavalitsuse täpsusega. Vastavalt TsÜS § 69 lg 2 on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohtu hinnangul on kostjate vastuväited põhjendamata ja tõendamata ning hagetav summa kuulub väljamõistmisele. Hageja on piisavalt põhistanud hagiavalduses nõude kujunemist. Asja menetlemise käigus on kohtule esitatud akt nr 1404-99 (tlk 171), millest nähtub, et osaliselt on liisingulepingute esemeks olevat vara tagastatud, sh elektripliit, praeahi, külmlett sahtlitega, töölaud, kombiahi, sügavkülmkapp, eelpesulaud, eelpesudušš, kuppelpesumasin, järellaud, kohvimasin, kohviveski. Puudu on liisingulepingu objektiks olnud ratastogid, siinid, praepann PP5SK, marmiit MBZR, riiulid kohvimasin magister, kohviveski magister. Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt on kostjal I tasumata graafikujärgsed maksed esimese lepingu järgi 21 291 krooni 20 senti ja viivis 2308 krooni 53 senti ning teise lepingu alusel 9930 krooni 45 senti ja viivis 1148 krooni 12 senti, kokku 34 678 krooni 30 senti. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamiseks arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja on hinnanud tagasisaadud vara väärtuseks kokku 63 000 krooni, vara turuväärtus ei kata nõuet kostjate vastu ning hageja on kahju suuruse kujundanud arvestades maha tagasisaadud vara turuväärtuse hageja liisingulepingutest tulenevatest nõuetest. Liisingulepingutest tulenev nõue on kokku 91 460 krooni 78 senti ja tagasisaadud vara turuväärtus on kokku 63 000 krooni, seega vahe 28 460 krooni 78 senti. Kohus leidis, et kostjatelt tuleb 28 460 krooni 78 senti solidaarselt välja mõista tuginedes hageja arvestusele, mida kostja ei vaidlustanud ja tuginedes VÕS §-le 367 lg 3 tekkinud vahe 28 460 krooni 78 senti. Kostja leidis küll asja sisulise arutamise käigus (tlk 200), et vara maksumus peaks olema raamatupidamislik (tlk 37, 38, 39), kuid ei toonud esile konkreetselt, milline see väärtus siis rahalises väljenduses oleks arvestades kulumit. Hageja on kohtule põhjendanud (tlk 207) turuväärtuse kujunemist arvestades amortiseerumist. Kostja I kohustus igakuiselt tasuma suurköögiseadmete kasutamise eest 4258 krooni 24 senti ja kohvimasinate ja kohviveskite kasutamise eest 1986 krooni 09 senti, seega puudub alus lugeda igakuiseid makseid ettemaksuks. Kostjad ei vaidlustanud hageja haginõude arvestust. Kostjate vastuväited, et äriühing ei olnud alates 07.08.2007 tema kasutusse antud vara valdaja, ei oma käesolevas lepingule põhinevas vaidluses tähtsust. Kostjal I on kohustus VÕS § 361 ja liisingulepingute p 3.6 järgi tasuda makseid, kostja II on kohustuse täitmist käendanud. Võlasuhe on pooltevaheline ning kolmanda isiku tegevuse/tegevusetus ei vabanda lepingulise kohustuse mittetäitmist. Kostja(te)l on õigus esitada oma nõude kolmandate isikute vastu valides kohase õiguskaitseviisi. Käendaja vastutuse kohaselt ei oma tähendust ka kostja süüline käitumine. Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest VÕS § 142 kohaselt, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt vastavalt VÕS § 145 esimesele lõikele. VÕS § 363 punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud

säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus ei pidanud kostjate vastuväiteid viivise suuruse osas põhjendatuks. Viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1, mil juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole viivis ülemäära ebamõistlik võrreldes kahju suurusega, lisaks on tegemist lepingulise viivisega, mis oli lepingulises suhtes osalevale kostjale nähtuv juba lepingu sõlmimisel. Apellatsioonkaebuse põhjendused

Puudub vaidlus võlgnevuse osas kuni 07.08.2007. Vaidlus on viivisemäära ja viivise arvutuslikus osas, eelkõige millises summas kostjatelt väljamõistetud rahalisest nõudest moodustab viivis. Võimalik maksimaalne viivismäär saaks tulenevalt liisingulepingust I olla 8 % aastas, mitte 0,25 % päevas, mis teeb viivisemääraks (0,25%*365) 91,25 % aastas ning liisingulepingust II olla 9,75 % aastas, mitte 0,25 % päevas, mis teeb viivisemääraks (0,25%*365) 91,25 % aastas. Maakohus kostjate taotlust viivisemäära vähendamiseks pole lahendanud ning ega ka põhjendanud, miks 91,25 % aastamääraga viivisemäär on mõistlik ning kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.10.2008 lahendi nr 3-2-1-69-08 p-ga 27. Maakohus on ekslikult kohtuotsuses leidnud, et kostjate poolt on tegemist igakuiste maksetega, kuna tegemist on ettemaksuga, mida hageja võlgnevuse tasaarvestusel ei ole arvestanud ning maksed on sooritatud enne hageja ja kostja I õigusliku suhte tekkimist (enne liisingulepingute sõlmimist). Seega on kohtuotsus puudulik, kuna kostjate põhiväiteid (et tegemist on ettemaksuga) ei ole kohus käsitlenud. Kostja II on kostja I ainuosanik ning tulenevalt ÄS § 135 lg 2 ei vastuta kostja II isiklikult kostja I kohustuste eest. Hageja ei saa nõuda kostjalt II kostja I võlgnevuse tasumist, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks süüliselt või tahtlikult põhjustanud kostjale I, kui äriühingule kahju. Käenduslepingud on sõlmitud vastuolus ÄS § 135 lg 2 ehk tegemist võib olla heade kommetega vastuolus oleva tehinguga, mis on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel ning selline tehing ei too kostja II jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi, kuna on TsÜS § 84 lg 1 tühine algusest peale. Maakohus antud kostjate faktilisi väiteid ei ole käsitlenud ega ka põhjendanud miks neid kohus ei ole arvestanud. Kostja I esitas korduvalt kohtumenetluse käigus seisukoha, et hagiavalduse rahuldamisel soovib ta esitada AÕS § 85 alusel tulenevalt VÕS §-de 1037-1040 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-07-22140 taotluse käesolevas tsiviilasjas väljamõistetud rahalise nõude väljamõistmiseks FIE Andreas Berglin, kui isikult, kes on omavoliga põhjustanud tekitatud kahju. Maakohus antud eesmärgi võimalikkust või võimatust kohtuotsuses käsitlenud ei ole, samuti ei ole kohus käsitlenud võimalikku nõude aegumistähtaega (kohtu nõustamiskohustus). Vastus apellatsioonkaebusele

seisukohaga, et maakohus pole tuvastanud liisingulepingute lõpetamist ning et maakohus on jätnud analüüsimata kostjate väite selle kohta, et nad ei ole lepingute ülesütlemise teatist kätte saanud. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt (lk 51 ja 53) on kostjatele liisingulepingute ülesütlemise kohta teatatud nii posti kui ka e-maili teel, ning mille kostjad on ka vastavalt poolte kirjavahetusele (tlk 51) kätte saanud. Hagejal on võimalik oma õiguste kaitseks tarvitusele võtta kõik selleks õigusaktides ette nähtud vahendid, seal hulgas alustada kohtumenetlust võlgnevuste sissenõudmiseks. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt eeltoodust on võlasuhe pooltevaheline ja kolmanda isiku tegevus ja/või tegevusetus ei vabanda lepingulise kohustuse mittetäitmist. Maakohus leidis, et kostjad on lepingulisi kohustusi rikkunud, mistõttu ei ole hagejal kohustust esitada hagi kolmanda isiku vastu. Maakohus on oma otsuses ka selgitanud, et kostjatel on õigus esitada oma nõue kolmanda isiku vastu valides kohase õiguskaitseviisi. Kohtul ei ole kohustust täpsemalt pooli nõustada nende edaspidise tegevuse/ tegevusetuse osas. Maakohus on toiminud õiguspäraselt ja otsuse tegemisel ei ole rikkunud õigusnorme. Väär on kostjate seisukoht, et liisingulepingute alusel kostja I kasutusse antud vara jääkmaksumuse välja nõudmine on põhjendamatu. Hageja saab antud asja raames kostjatelt nõuda VÕS §-s 367 nimetatud kohustuste täitmist ning maakohus on õigesti rahuldanud hageja kahju nõude. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja I on rikkunud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingute alusel tasumisele kuuluvad maksed. Tasutud summasid ei saa käsitleda ettemaksuna ning neid ei saa tasaarvestada. Kostjad ei ole oma lepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ja sellega on nad rikkunud hageja õigusi. Kostjatel tuleb täita liisingulepingutest ja käenduslepingutest tulenevad kohustused ning tasuda hagejale solidaarselt lepingutest tulenev võlgnevus. Maakohus on leidnud õigesti, et kostjate väited hagetava summa tasaarvestuse kohta on põhjendamata ja korrektselt tõendamata ning hagetav summa kuulub välja mõistmisele. Käenduslepingute järgi kohustub kostja 2 tagama solidaarselt kostjaga 1 liisingulepingutest tulenevate kostja 1 kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Hageja võis esitada käenduslepingust tuleneva nõude kostja 2 kui käendaja vastu kohe pärast seda, kui põhivõlgnik oli jätnud kohustuse täitmata. Kostjate viide ÄS § 135 lg-le 2 ei ole asjakohane ning maakohus on õigesti leidnud, et käendaja vastutuse juures ei oma tähendust kostja 2 süüline käitumine. Kostjate poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-08 punkt 27 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuivõrd poolte vahel on lepingutes kokku lepitud teisiti. Kuna liisingulepingutega oli ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, tuleb lähtuda lepingutega ettenähtud viivise määrast. Käesolevas asjas ei ole viivis suurem põhivõlast ning ei moodusta isegi poolt põhivõlast, samuti ei ole viivise suurus ebaproportsionaalne ega võlgnikku ebamõistlikult koormav, mistõttu on maakohus õigesti jätnud viivise alandamise taotluse lahendamata. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud

menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.