Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-09-30631 möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

Osaühing PP esitas 29.06.2009 Harju Maakohtule hagi VK vastu 302 561 krooni ja viivise saamiseks. Kostja 16.12.2009 kirjalikus avalduses kohtule võttis hagi õigeks ning avaldas soovi lahendada asi kompromissiga. Kostja taotles viiviste vähendamist, leides, et kostja majandusliku ja tervisliku olukorra tõttu oleks temalt viiviste väljamõistmine ebamõistlikult koormav. Käesoleva ajani ei ole pooled kohtule kompromissilepingut esitanud. Hageja esindaja teatas 19.01.2010 kohtule, et pooled ei saavutanud kokkulepet.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja kirjalikus vastuses hagile võttis hagi osaliselt õigeks, vaidlustades üksnes viiviste suurust. Kostjale on 30.06.2009 kohtumäärusega selgitatud hagi õigeksvõtmise tagajärgi. TsMS § 440 lg 3 teise lause kohaselt juhul, kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. TsMS § 444 lg 4 alusel jätab kohus õigeksvõtul põhinevast otsusest välja kirjeldava osa ning märgib põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja, mööndes hageja nõude õiguslikku põhjendatust, taotleb viiviste vähendamist ja märgib, et ei ole tahtlikult jätnud hagejale raha tagastamata, vaid kostja tervislik seisund ei ole võimaldanud alates 2009.a. kevadest ettevõtlusega tegelda ning kostjal puudub reaalne võimalus oma kohustust hageja ees täies ulatuses täita. Kostja oli varem AS M aktsionär ning sai oma

2-09-30631 sissetulekud kõik sellest ettevõttest; tänaseks on kostja ettevõtte juhtimise üle andnud oma pojale, kes on lubanud tasuda ka võlad kostja võlausaldajatele. Tervise tõttu ei ole kostja võimeline enam tööle asuma ega elatist teenima, mistõttu viivise nõudmine kostjalt oleks äärmiselt koormav. Kostja esitas perearsti UE teatise, mille kohaselt on VK raske puudega, mitmeid kroonilisi haigusi põdev patsient. Alates veebruaris 2009 halvenes V. K seisund oluliselt: süvenes südamepuudulikkus, raske aordistenoosi tõttu halvenes vereringe, eriti alajäsemetel. Kujunesid välja konservatiivsele ravile mittealluvad gangrenoossed haavandid paremal jalal. 2009.a. juulis ja augustis amputeeriti kostja parema jala varbad. Diabeedi tõttu oli postoperatiivne kulg tüsilik, tekkis hemorraagiline vaskuliit, mis taas vajas statsionaarset ravi. Teatise andmise ajaks ei olnud operatsiooni haavad veel paranenud ning patsiendi seisund on murettekitav. Äriregistri andmetel on kostja endiselt AS M (XXX) nõukogu liige. Kuna äriregistri andmetes on tehtud 2009.a. oktoobris kandemuudatusi nõukogu ja juhatuse liikmete osas, ei ole alust arvata, et kanne kostja nõukogu liikmeks oleku kohta on äriregistris ebaõige. Kostja ei ole kunagi olnud AS M juhatuse liige, kostja pädevuses nõukogu liikmena on planeerida aktsiaseltsi tegevust ja korraldada ning kontrollida juhtimist, kuid aktsiaseltsi tegevuse igapäevane juhtimine ei ole kunagi olnud kostja ülesanne. Seega on õige hageja väide, et kostja poolt AS-st M saadud sissetuleku näol on eelkõige tegemist kapitalituluga, mille puhul isiku enda aktiivset panust vaja ei ole. Kapitalitulu saamise võimalus ei sõltu isiku tervisest, vaid aktsiate omandiõigusest. Äriregistris kajastatud Eesti Väärtpaberite Keskregistri andmete kohaselt on kostja võõrandanud talle kuulunud AS M aktsiad ning alates 01.01.2010 on AS M ainuaktsionär P OÜ (XXX), mille ainuosanik ja juhatuse liige on kostja poeg V K. Eeltoodust järeldub, et kostja on aktsiate võõrandamise teel ise võtnud endalt võimaluse saada jätkuvalt kapitalitulu, mille arvelt oleks võimalik võlgnevust hageja ees tasuda. Võttes samuti arvesse, et laen oli võetud kaheks kuuks 19.02.2009 – 18.04.2009, võis ja pidi kostja oma tervisliku seisundiga (anamneesis insuliinsõltuv diabeet, varem põetud ja 2 insulti; müokardi infarkt ja selle tagajärjel välja kujunenud südame puudulikkus sick-sinus sündroomiga, mille tõttu 2003.a. kostjale implanteeriti kardiostimulaator) arvestama ja laenu tagasimaksmise võimet hindama juba laenulepingu 19.02.2009 sõlmimise ajal. Olukorras, kus kostja ise on oma vara võõrandanud (lisaks aktsiatele on kostja võõrandanud 23.10.2009 talle kuulunud korteriomandi XXX Tartus, mis on käesoleva hagi tagamiseks koormatud kohtuliku hüpoteegiga), on kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1 ja 2 ja TsÜS § 38 lg 1) kostja poolt viiviste vähendamise taotluse põhjendamine oma halva tervisliku seisundi ja töövõime puudumisega seoses tekkinud majandusliku seisundiga. Kohus jätab kostja taotluse viiviste vähendamiseks rahuldamata. Kohus leiab aga, et viivisenõuet tuleb sissenõutavaks muutunud viivisesumma osas vähendada, sest õiguslikult põhjendatud ei ole viiviste arvestamine kogu laenusummalt. Hagiavalduse kohaselt on kostja võlgnevusest tasunud 5439 krooni ning põhivõla jääk on 214 561 krooni. VÕS § 113 lg 1 järgi on viivis ette nähtud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks. Kostja on viivituses 214 561 krooni tasumisega, mistõttu tuleb viiviseid 0,5 % päevas arvestada sellest summast. Kohus leiab, et õige on tõlgendada lepingut selliselt, et pooled on kokku leppinud viivise määras 0,5 % summast, mille maksmisega viivitatakse, mitte 0,5 % kogu laenusummast sõltumata sellest, millise summa tasumisega ollakse viivituses. Eeltoodust tulenevalt on hagi 29.06.2009 esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste summa 214 561 krooni x 0,5 % x 72 päeva = 77 241,96 krooni. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja nõue on õiguslikult osaliselt põhjendatud. Kohus rahuldab hagi õigeksvõtul põhineva otsusega osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 300 602,96 krooni, millest 214 561 krooni on põhivõlgnevus, 8800 krooni maksmata intress ja 77 241,96 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivis alates hagi esitamisele

2-09-30631 TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi eelmenetluses kostja õigeksvõtul põhineva otsusega, peab kohus õigeks jaotada menetluskulud menetlusosaliste vahel selliselt, et kostja kanda jääb hagi ja hagi tagamise avalduse esitamisel tasutud riigilõivud (25 000 krooni + 450 krooni), muud menetluskulud (sh õigusabikulud) jäävad menetlusosaliste endi kanda. Hagi osaline rahuldamine riigilõivu suurust ei mõjuta. TsMS § 1741 lg 1 alusel kohus mõistab riigilõivu hageja kasuks kostjalt välja käesoleva otsusega. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.