Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Pärimisseaduse (PärS) § 2 järgi on pärandiks pärandaja vara; § 3 järgi avaneb pärand pärandaja surma päeval. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi on varaks isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega saab pärandvarasse kuuluda üksnes see vara, mis kuulus pärandajale tema surma päeval. Tsiviilasjas nr. 2-09-30631 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik ei olnud pärandi avanemise päeval pärandaja. Hagejale ei ole teada pärandaja poolt kinnistu võõrandamisega seotud asjaolud; nende selgitamine ei ole ka hageja võimuses ega vastutusalas. Hagi tagamise abinõu asendamine toimus peale kostja (pärandaja) poolt kinnistu võõrandamist ning ka peale tema surma. Hagejal oli hagi tagamise abinõude asendamise ajal kohtuotsusega kinnitatud laenulepingust tulenev võlaõiguslik nõue pärandaja vastu. Nõude tagamiseks seatud kohtuliku hüpoteegi realiseerimise nõue (AÕS §-s 325) oli hagejal koormatud kinnisasja omaniku, mitte menetluses osalenud kostja vastu. Kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistu realiseerimist oli hagi tagamise abinõude asendamise ajal kohustatud tasuma mitte pärandaja, vaid kolmandast isikust pantija. Kolmas isik deponeeris pantija (kinnistu omaniku) huvides hüpoteegi summale vastava raha kohtu tagatiste kontole, millele järgnevalt kohus asendas hagi tagamise abinõud. Kohtu tagatiste kontole tasuti raha peale pärandaja surma; makse tegi kolmas isik (VK) oma vahendite arvel. Tagatise andmisega vabanes kolmas isik (VK) temale kuuluva kinnistu realiseerimise talumise kohustusest. Sellekohane kohustus ei kuulunud pärandi avanemise ajal pärandajale; pärandajale ei kuulunud pärandi avanemise ajal nõuet, millega saanuks hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi realiseerimise ära hoida. Eelneva põhjal on pärandaja kontole ekslikult kantud raha, mis ei kuulunud pärandi avanemise ajal pärandi hulka. Harju Maakohus on vastava korralduse kontopidajale andnud ekslikult. Pärandvara pankrotihalduril puudus pankrotivara kasuks nõue hageja kasuks deponeeritud rahale. Hageja nõudeõigusele osundas selgelt Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2013 otsuses nr. 2-12-50215. Hageja pöördus vara välistamise taotlusega kahel korral pankrotihalduri poole. Vaatamata läbirääkimistele haldur vara välistamise taotlust ei rahuldanud. Riigikohtu otsusest nr. 3-2-1-26-13 nähtub, et kolmandal isikul on PankrS § 123 järgi halduri vastu nii esemete väljaandmise (lg. 1) kui ka ebaõigesti pankrotivarasse arvatud vara osas kahju hüvitamise nõue (lg. 4). Hageja ei vastuta pankrotivaral lasuvate kohustuste eest. Pankrotihaldur on hageja kasuks deponeeritud raha taotlemisega pankrotivarasse põhjustanud hagejale kahju. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus kohaldada aegumist. Hageja esitas hagiavalduse PankrS § 123 alusel. PankrS § 123 lg. 6 sätestab, et vara välistamise või hüvitise nõude aegumistähtaeg on üks aasta pankrotiteate ilmumisest arvates, kui aga nõudeõigus tekkis hiljem, siis üks aasta selle tekkimisest arvates. VK pärandvara pankrot kuulutati välja 12.06.2012 määrusega, samal päeval on väljaanded Ametlikud Teadaanded avaldatud pankrotiteade. Seega oleks pidanud hageja oma nõude esitama hiljemalt 12.06.2013. Hageja esitas vara välistamise taotluse aga alles 12.11.2013 ning hagi 24.12.2013. Hageja nõue on aegunud ka juhul, kui nõudeõigus tekkis hiljem, sest nõue aegub ikkagi ühe aasta jooksul nõudeõiguse tekkimisest arvates. Hageja seaduslik esindaja on ka pankrotitoimkonna liige ning talle oli teada pankrotimenetluse käik ning pidevalt võimalus PankrS § 73 lg. 2 alusel tutvuda halduri toimikuga igal ajal. Hagejale oli seega teada kõik asjaolud ning halduri poolt kohtule esitatud taotlused. Pankrotimenetluse

kohus tagastas kohtu deposiidist võlausaldajatele sinna tasutud raha pärast seda, kui haldur oli kohut informeerinud, et pankrotivara on laekunud. Sisulistes vastuväidetes leidis kostja, et hagiavalduses esitatud nõue on alusetu. Raha kohta ei saa esitada vara välistamise taotlust. PankrS § 123 lg. 1 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Esemeks on asi, millel on kindlad liigitunnused ja raha ei saa olla selliseks esemeks, millele saab esitada vara välistamise nõuet. Välistamisõigust omaval isikul on PankrS § 123 lg. 4 kohaselt küll teatud juhtudel õigus nõuda vara eest rahalist hüvitist või kahju hüvitamist, kuid ka selle nõude eelduseks on vara ehk eseme vähemalt varasem olemasolu. Hageja on esitanud nõude aga ainult raha välistamiseks, seega ei ole tegemist olukorraga, kus vara on võõrandatud või ei ole säilinud TsMS § 123 lg. 4 mõttes. Seadusandja on põhjendatult pidanud PankrS § 123 alusel võimalikuks ainult esemete, ja mitte raha välistamist, sest vastasel juhul saaksid ju kõik laenu andnud isikud nõuda pankrotivõlgnikelt vara välistamist, kasvõi arvelduskontode jääkide osas. Selliselt tekiks selgelt osade võlausaldajate eelistamise olukord. Seega on ilmne ja mõistetav, miks PankrS § 123 lg. 1 annab võimaluse ainult konkreetsete kolmanda isiku omandisse kuuluvate esemete välistamiseks pankrotivarast. Kuna hageja soovib välistada pärandvara hulgast raha 14 275,36 eurot, siis ei ole nõue õiguspärane PankrS § 123 lg. 1 mõistes ning tuleb jätta rahuldamata. Rahuldada ei saa ka kahju hüvitamise nõuet, kuivõrd PankrS § 123 lg. 4 kohaselt võib kahju tekkida pankrotivarasse kuuluva vara võõrandamise tagajärjel, haldur ei ole võõrandanud hagejale kuuluvaid esemeid ega tekitanud hagejale kahju. Hageja esitas vara välistamise taotluse 12.11.2013. 16.07.2012 oli hageja esitanud nõudeavalduse, milles palus tunnustada enda nõuet pärandvara pankrotimenetluses 94 682,39 eurot. Hageja esitatud nõue on põhistatud jõustunud 03.02.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-09-30631. Seega nõudeavalduse esitamisega kinnitas hageja, et tema nõue tuleks täielikult rahuldada pankrotivara arvelt. Alles hiljem nõudis hageja vara välistamist ehk sisuliselt leidis, et tegelikkuses moodustab osa tema nõudest kohtu deposiiti kantud raha. Kostja arvates on hageja käitumine vastuoluline. Kui hageja leidis, et tal on pärandvara vastu põhjendatud nõue 03.02.2010 kohtuotsuse alusel, siis ei ole ta nõudeavalduse esitamisel leidnud, et osa tema nõudest moodustab kohtu deposiiti kantud rahasumma. PankrS § 123 lg. 1 teise lause kohaselt ei ole vara välistamist nõudev isik välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Seega ei saa hageja olla samaaegselt võlausaldajaks ja nõuda selle sama vara välistamist. Isegi kui hagejal oleks võimalik nõuda kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtu deposiitkontole ja sealt omakorda VK kontole kantud raha 14 275,37 euro endale ülekandmist, ei ole vara välistamise nõude esitamine õigustatud ja hagi ei saa rahuldada. Pankrotihaldur ei ole oma kohustusi rikkunud ja halduri vastutus on seega välistatud. 30.03.2010 teostas VK kohtu deposiitkontole makse summas 14 268,98 eurot ehk asendas hagi tagamise raha maksmisega. VK leidis, et tal on õigus nõuda summa tagastamist, sest makse teostamisega on VK rikastunud. VK esitas VK pärandvara pankrotimenetluses nõudeavalduse (Lisa 1), milles palus tunnustada enda nõuet summas 14 275,36 eurot. 29.10.2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vaidles pankrotihaldur ehk kostja VK nõudele vastu (Lisa 2 – protokoll). Seega oli haldur vastuväite esitamise ajal seisukohal, et VK-l VK vastu nõuet ei ole. Järgnenud kohtumenetluses otsustas kohus aga teisiti. VK esitas 28.11.2012 hagiavalduse kostja vastu, milles nõudis nõude tunnustamist VK pankrotimenetluses summas 14 275,36 eurot. Pärnu Maakohus jättis 12.04.2013 otsusega nr. 212-50215 hagi rahuldamata ja tuvastas, et VK pärandvara pankroti väljakuulutamisega muutus

14 275,37 eurot pankrotivaraks. VK esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.11.2013 otsusega maakohtu 12.04.2013 otsuse ja tunnustas VK nõuet VK pärandvara (pankrotis) vastu summas 14 275,36 eurot. Ringkonnakohtu otsus jõustus07.12.2013. Ringkonnakohus leidis, et kohtu kontole tagatiseks kantud raha ei muutunud pankrotivaraks. Ringkonnakohus järeldas, et täidetud on tagastamisnõude tunnustamiseks vajalikud VÕS § 1041 eeldused, sest VK kui kolmanda isiku poolt on kohtu kontole makstud rahasumma ulatuses osaliselt täidetud VK kohustus Pandivere Puit OÜ ees ja VK pankrotivara on alusetult rikastunud täitmiskohustusest vabanemise tõttu. Kokkuvõtlikult otsustas ringkonnakohus tunnustada VK nõuet VK pärandvara (pankrotis) vastu summas 14 275,36 eurot. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses nõuab hageja aga selle sama raha ehk vara välistamist pankrotivarast, mille vastu on vastavalt 06.11.2013 otsusele nõudeõigus VK-l. Pankrotihaldur ei saa pankrotivara hulgast välistada vara, mida on tunnustatud nõudena. Isegi kui maakohus kandis 14.11.2012 määrusega raha pärandvarasse ekslikult (nagu leidis ringkonnakohus oma 06.11.2013 otsuses), siis selle eksimuse eest ei saa panna vastutama pankrotihaldurit. Haldur ei ole oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Ringkonnakohtu 06.11.2013 otsuses on tõepoolest öeldud, et OÜ-l Pandivere Puit on õigus nõuda pankrotihaldurilt kohtu kontolt ekslikult pankrotivarasse ülekantud raha osaühingule ülekandmist PankrS §-s 123 vara välistamise korras. Samas leidis kohus otsuse resolutsioonis, et sama vara ehk 14 275,36 euro võrra on pankrotivara rikastunud ja selles osas on nõudeõigus VK-l. TsMS § 457 lg. 1 alusel saab õiguslikke tagajärgi kaasa tuua jõustunud kohtuotsuse resolutsioon, mitte selle põhjendav osa. Kohtuotsuse resolutsioonis lahendas ringkonnakohus hagis esitatud nõude selliselt, et tunnustas VK nõuet VK pärandvara (pankrotis) vastu summas 14 275,36 eurot. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja vara välistamise korras VK pärandvarast (pankrotis) 14 275,37 eurot OÜ Pandivere Puit kasuks ning tuvastas kohustuse maksta OÜ-le Pandivere Puit viivitusintressi seaduses ettenähtud viivitusintressi määras viivitatud võlalt alates 12.11.2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja väitel sai ta hageja kasuks kohtu deposiiti kantud raha ekslikust ülekandmisest pankrotivarasse teada juhuslikult. Pankrotihalduri vastavat taotlust ega kohtu määrust hagejale kätte ei toimetatud. Vastupidised tõendid asjas puuduvad. Usutav on hageja väide, et raha ülekandmisest sai hageja teada 2013 alguses - raha ülekandmise täpsem aeg ja selle aluseks olnud kohtu määrus said hagejale teatavaks Pärnu Maakohtu 12.04.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2013 otsustest nr. 2-12-50215. Hageja esitas vara välistamise nõude haldurile 12.11.2013 ja hagi kohtule peale halduriga peetud läbirääkimiste ebaõnnestumist 24.12.2013, mis on vähem kui aasta möödumisel oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. VK poolt VK-le kuulunud kinnistut koormava hüpoteegi kustutamiseks kohtu kontole tagatisena tasutud raha 14 275,37 eurot ei kuulu VK pankrotivarasse. Raha pankrotivarasse taotlemisega ja selle pankrotivarast välistamisest keeldumisega on rikutud hageja õigusi. PärS § 2 järgi on pärandiks pärandaja vara; § 3 järgi avaneb pärand pärandaja surma päeval. TsÜS § 66 järgi on varaks isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega saab pärandvarasse kuuluda üksnes see vara, mis kuulus pärandajale tema surma päeval. Tsiviilasjas nr. 2-09-30631 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik ei olnud pärandi avanemise päeval pärandaja.

Hagi tagamise abinõude asendamine toimus peale kostja (pärandaja) poolt kinnistu võõrandamist ning ka peale tema surma. Hagejal oli hagi tagamise abinõude asendamise ajal kohtuotsusega kinnitatud laenulepingust tulenev võlaõiguslik nõue pärandaja vastu. Nõude tagamiseks seatud kohtuliku hüpoteegi realiseerimise nõue (AÕS §-s 325) oli hagejal koormatud kinnisasja omaniku, mitte menetluses osalenud kostja vastu. AÕS § 351 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimist; hüpoteegipidajale esitatavad vastuväited on piiratud ning saavad põhineda üksnes kinnisturaamatu kandel. Kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistu realiseerimist oli hagi tagamise abinõude asendamise ajal kohustatud tasuma mitte pärandaja vaid kolmandast isikust pantija. Kolmas isik deponeeris pantija (kinnistu omaniku) huvides hüpoteegi summale vastava raha kohtu tagatiste kontole, millele järgnevalt kohus asendas hagi tagamise abinõu. Kohtu tagatiste kontole tasuti raha peale pärandaja surma; makse tegi kolmas isik (VK) oma vahendite arvel. Tagatise andmisega vabanes kolmas isik (VK) temale kuuluva kinnistu realiseerimise talumise kohustusest. Sellekohane kohustus ei kuulunud pärandi avanemise ajal pärandajale; pärandajale ei kuulunud pärandi avanemise ajal nõuet, millega saanuks hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi realiseerimise ära hoida. Eelneva põhjal on pärandaja kontole ekslikult kantud raha, mis ei kuulunud pärandi avanemise ajal pärandi hulka. Harju Maakohus on vastava korralduse kontopidajale andnud ekslikult. Pärandvara pankrotihalduril puudus pankrotivara kasuks nõue hageja kasuks deponeeritud rahale. Tallinna Ringkonnakohus asus 06.11.2013 otsuses seisukohale, et raha VK poolt kohtu kontole kandmise eesmärk oli võlausaldaja kasuks tehtud kohtuotsuse täitmine hagi rahuldamise korral. Nimetatud eesmärgil antud tagatis läheb hagi rahuldamisel n.ö otse kohtuotsuse täitmiseks. Nimetatu ongi tagatise mõtteks. Vastasel korral satuks hageja kostja poolt tagatise pakkumisel hagi tagamise tühistamisel halvemasse olukorda, kui ta oleks siis, kui hagi oleks hagi tagamisabinõuga tagatud (Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-133-10 p. 19). Kui hagi tagamise asendamisel TsMS § 385 alusel kohtu kontole tagatiseks makstud raha muutuks võlgniku pankroti korral võlgniku pankrotivaraks, siis seaks hagi tagamise tühistamine tagatise vastu (ja seda võlausaldaja nõusolekuta) võlausaldaja oluliselt halvemasse positsiooni võrreldes sellega, kui tal oleks hagi tagamise korras seatud kohtulik hüpoteek. Kohtuliku hüpoteegi realiseerimist saaks ta oma nõude rahuldamiseks nõuda ka võlgniku pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et TsMS § 385 alusel hagi tagamise asendamisel raha maksmisega ei muutu kohtu kontole tagatiseks makstud raha võlgniku pankroti väljakuulutamisel tema pankrotivaraks PankrS § 35 lg. 1 p. 1 mõttes, vaid seda raha saab sihtotstarbeliselt kasutada üksnes võlausaldaja kasuks tehtud kohtuotsuse täitmiseks. Kuna Harju Maakohtu 14.05.2010 määrusega nr. 2-09-30631 tühistati hagi tagamine ja asendati see tagatiste kontole tasutud rahasummaga, siis tekkis OÜ-l Pandivere Puit õigus nõuda kohtuotsusega rahuldatud nõude tagatiseks makstud raha ülekandmist kohtu kontolt enda kontole. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taotles OÜ Pandivere Puit kohtult kahel korral

Puit on õigus nõuda pankrotihaldurilt kohtu kontolt ekslikult pankrotivarasse ülekantud raha osaühingule ülekandmist PankrS §-s 123 vara välistamiseks sätestatud korras. Pankrotivaraks muutub pankrotimääruse alusel võlgniku, mitte kolmandate isikute vara. Haldur on pankrotivarasse nõudnud raha (vara), millele võlgnikul nõudeõigust ei olnud. Kohus on halduri nõude ekslikult rahuldanud, kuid selle eksimuse eest ei saa panna vastutama pankrotihaldurit. Tõendatud ei ole asjaolu, et haldur oleks oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, mis annaks aluse PankrS § 123 lg. 4 alusel nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, et vaidlusalune rahasumma ei ole säilinud. Ekslik on kostja seisukoht nagu mõjutaks hageja nõude tunnustamine pankrotimenetluses välistamise nõude põhjendatust. Tunnustatud nõue väheneb peale mistahes allikast nõudele osalise või täieliku rahulduse saamist. Samuti ei mõjuta VK nõude tunnustamine pankrotimenetluses hageja nõudeõigust ega anna VK-le eelistust vaidlusalusele rahasummale. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus tõlgendas vääralt PankrS § 108. PärS §-st 2 ja § 3 lõikest 1 tulenevalt on pärand pärandaja vara ning pärand avaneb isiku surma korral. Kui aga algatatakse pärandvara pankrotimenetlus, kohaldatakse sellele menetlusele pankrotiseaduse sätteid (ka PankrS § 9 lõikest 2 tulenevalt). PankrS § 35 lg. 1 kohaselt moodustub võlgniku varast pankrotivara. PankrS § 108 lg. 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Kuna seaduses ei ole erisust pärandvara pankrotimenetlusele, siis ka pärandvara pankrotimenetluses muutub pankrotihalduri poolt pankrotivara hulka nõutud ja sinna laekunud vara pankrotivaraks. Isegi juhul, kui Harju Maakohus kandis 14.11.2012 määrusega raha pärandvarasse ekslikult, siis muutus see PankrS § 108 lg. 2 kohaselt pankrotivaraks ja selle eksimuse eest ei vastuta pankrotihaldur. Maakohus kohaldas õigustamatult ainult PärS § 2 ja 3, jättes arvestamata, et ka pankrotivarasse nõutud vara (mis ei kuulunud kunagi hagejale) muutub pankrotivaraks PankrS § 108 lõikest 2 tulenevalt. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata ja analüüsimata kostja tõendid ning selgitused seoses VK tunnustatud nõudega. Tsiviilasjas nr. 2-12-50215 otsustas ringkonnakohus 06.11.2013 otsusega tunnustada VK nõuet VK pärandvara (pankrotis) vastu summas 14 275,36 eurot. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses nõuab hageja aga selle sama raha ehk vara välistamist pankrotivarast, mille vastu on vastavalt 06.11.2013 otsusele nõudeõigus VK-l. Pankrotihaldur ei saa pankrotivara hulgast välistada vara, mida on tunnustatud nõudena. Kui pankrotihaldur välistanuks pankrotivarast hageja taotluse alusel 14 275,36 eurot, siis oleks haldur välistanud vara, millele on jõustunud kohtuotsuse tulemusel nõudeõigus VK-l. Seega hoopis vaidlustatud Pärnu Maakohtu otsus annab hagejale võrreldes teiste võlausaldajatega eelisseisundi, PankrS § 55 lg. 1 aga sätestab, et haldur kaitseb kõigi võlausaldajate huve. OÜ Pandivere Puit saab oma nõuete rahuldamist nõuda võrdeliselt teiste võlausaldajatega ja ei peaks olema mingil juhul eelisolukorras võrreldes teiste võlausaldajatega. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata, et hageja esitas enne vara välistamise taotlust 16.07.2012 nõudeavalduse, milles palus tunnustada enda nõuet pärandvara pankrotimenetluses

summas 94 682,39 eurot. Hageja esitatud nõue oli põhistatud jõustunud 03.02.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-09-30631. Seega nõudeavalduse esitamisega kinnitas hageja, et tema nõue tuleks täielikult rahuldada pankrotivara arvelt ja hageja valis võlausaldaja rolli. Kui hageja leidis, et tal on pärandvara vastu põhjendatud nõue 03.02.2010 kohtuotsuse alusel, siis ei ole ta nõudeavalduse esitamisel leidnud, et osa tema nõudest moodustab kohtu deposiiti kantud rahasumma. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata PankrS § 123 lg. 1 viimasest lausest tuleneva, mille kohaselt ei ole vara välistamist nõudev isik välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Kohus ei selgitanud, miks ta ei nõustu kostja käsitlusega selles osas, et hageja ei saa pidada ennast võlausaldajaks ja nõuda ka sama vara välistamist Maakohus kohaldas vääralt ka PankrS § 123 lg. 1 esimesest lausest tulenevat. Kuna hageja soovib välistada pärandvara hulgast 14 275,36 eurot, mis pole kunagi kuulunud talle ja mida tema ei maksnud kohtu deposiitkontole, siis ei ole nõue õiguspärane PankrS § 123 lg. 1 mõistes ning tuleb jätta rahuldamata. Pankrotivarast vara välistamise eelduseks on see, et eksisteerib mingi ese, mis kuulub hagejale ja see ese on pankrotivara hulgas. Käesolevas asjas ei ole nõude rahuldamise eeldused täidetud, sest VK pärandvara (pankrotis) hulgas ei ole hagejale kuuluvaid esemeid. Kohtu poolt VK pangakontole kantud rahasumma ei ole hagejale kuuluv ese. Käsitlus liigitunnusteta asja ehk raha välistamise võimalikkusest on väär ja seadusega vastuolus. Kohus rikkus siinjuures otsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole selgitatud, miks kohus ei nõustu kostja seisukohaga raha välistamise võimatuse osas. PankrS § 123 lg. 1 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Raha ei ole konkreetselt määratletav, selleks, et saaks nõuda selle välistamist pankrotivarast. Konkreetselt määratletavus nõuab, et tegemist on asendamatu asjaga ehk konkreetsete liigitunnustega kehalise esemega. Raha aga on asendatav asi TsÜS § 51 lg. 1 mõistes, kuna raha määratakse käibes arvu järgi ja sellel puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristavad tunnused. Järelikult ei ole võimalik raha konkreetselt määratleda ja seega ei saa raha olla vara välistamise objektiks. Järelikult ei saa hageja endale nõuda 14 275,37 eurot läbi vara välistamise. Maakohus sisustas PankrS § 123 lg. 1 vääralt. Kohtuotsuse resolutsioon on õigusvastane ka põhjusel, et kohus tuvastas resolutsiooni punktis 3 kohustuse maksta hagejale seaduses ettenähtud määras viivitusintressi viivitatud võlalt alates 12.11.2013 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid kohus otsuse põhjendavas osas ei selgitanud ega põhjendanud, millele tuginedes viivisenõue rahuldati. Otsusest ei selgu, miks on kohtu arvates põhjendatud mõista välja hageja kasuks ka viivis, samuti ei selgu, mis kohtu arvates tuleb viivis välja mõista alates 12.11.2013.

Vastuväited kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendab apellant asjakohasid sätteid ebaõigesti. PankrS § 123 lg. 1 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandatele isikutele. TsÜS § 28 kohaselt on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Võlgniku arvelduskontole kantud rahasumma on individualiseeritav, s.o. on tuvastatav selle kogus, maksja ja makse alus ning adressaat, mistõttu see kujutab endast eset PankrS § 123 lg. 1 (ja TsÜS § 48) mõttes ning selle välistamine pankrotivarast on õiguslikult võimalik. Nagu maakohus tuvastas, kanti kohtumääruse alusel kohtu deposiiti hagi tagamise asendamise korras makstud summa VK pärandvarasse (tema arvelduskontole) ebaõigesti, kuivõrd see oleks hagi rahuldamise tõttu pidanud üle kantama hagejale. Apellandi viited PankrS §-dele 35 lg. 1 ja 108 lg. 2 on asjakohatud. Nimetatud sätteid ei saa tõlgendada selliselt, et pankrotihalduri poolt pankrotivarasse nõutud kolmandatele isikute vara, kui see on pankrotivarasse nõutud ebaõigesti, ei ole kolmandatel isikutel õigust välja nõuda PankrS § 123 korras. Hagi rahuldamist PankrS § 123 korras ei välista see, et VK pärandvara pankrotis on tunnustatud hageja nõuet, mis tuleneb Harju Maakohtu 03.02.2010 otsusest tsiviilasjas nr. 2-09-30631. PankrS § 123 lg. 1 viimane lause, mille järgi vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks, ei ole tõlgendatav selliselt, et võlausaldaja, kelle nõuet on tunnustatud, ei võiks nõuda vara välistamist pankrotivarast; vara välistamisel tuleb tema tunnustatud nõue ümber vaadata. Hagi rahuldamise suhtes ei oma tähendust ka see, et hagi tagamise asendamiseks kohtu deposiiti 14 275,36 eurot maksnud VK nõuet on deposiiti makstud summa ulatuses tunnustatud Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2013 otsusega tsiviilasjas nr. 2-12-50215. Tegemist on VK tunnustatud nõudega VK pärandavara pankrotis, millise lahendamine (rahuldamine) toimub pankrotseaduses ettenähtud korras. Viivisenõude rahuldamise osas vastab maakohtu otsus VÕS §-le 113 lg. 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivisintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg. 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega on maakohus õigesti viivise välja mõistnud alates hageja poolt pankrotihaldurile vara välistamise nõude esitamisest. Seoses hagi rahuldamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, lähtudes PankrS §st 541 2. lausest ning TsMS §-dest 162 lg. 1 ja 171 lg. 1, jäävad poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes VK pärandvara (pankrotis) kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.