Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 26.01.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-08-16710/25
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 26.01.2010
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3615

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Osaühing Favorte10040012(Vastustaja)Aspen Grupp OÜ11104843

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2010. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-16710

Tsiviilasi

Aspen Grupp OÜ hagi OÜ Favorte (endine ärinimi AS Favorte) vastu põhivõla 38.940 krooni ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

38.940 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. novembri 2008. a. otsus

Kohtuistungi toimumise aeg

18. jaanuar 2010. a.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aspen Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant Aspen Grupp OÜ (registrikood 11104843, asukoht Peterburi tee 47, Tallinn), lepinguline esindaja adv. Margus Lentsius Vastustaja OÜ Favorte (registrikood 10040012, endine ärinimi AS Favorte, asukoht Uus-Sadama 21, Tallinn), lepinguline esindaja Margus Rebane

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 12. novembri 2008. a. otsus Aspen Grupp OÜ hagis OÜ Favorte (endine ärinimi AS Favorte) vastu põhivõla 38.940 krooni ja viivise saamiseks.

2.Hagi rahuldada. Mõista OÜ-lt Favorte välja Aspen Grupp OÜ kasuks põhivõlg 38.940 krooni ja viivis ühekordselt summas 4361, 30 krooni ning alates 3. maist 2008. a. 0, 2% viivitatud summalt 38.940 krooni päevas.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

29.veebruarini 2008. a. ühtegi suulist ega kirjalikku nõuet tööde mittetähtaegse tegemise või viivituses olemise osas. Seega on tasu vähendamine kostja poolt lubamatu. Kostja poolt leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest teatamata jätmine on võlasuhtes ilmselgelt pahatahtlik käitumine ja leppetrahvi nõude esitamisega ootamisega kuni 17. märtsini 2008. a. on kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lõikest 2 tulenevalt kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse. 100-päevane leppetrahvi nõude esitamisega ootamise tähtaeg on vaidluse tehiolusid aluseks võttes ebamõistlik, kuna hageja teostas lepingujärgsed tööd Tehnika 22/Rohu 6 objektil 18 päevaga (10. kuni 28. veebruarini 2008. a.). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vastavalt töövõtulepingu punktile 5. 1 oli tööde teostamise tähtaeg 21. november 2007. a. Ehitusobjekt anti hagejale üle 12. septembril 2007. a. sõlmitud objekti üleandmis-vastuvõtmise aktiga. Kostja kohustuseks oli hankida ehitusluba, kõik ülejäänud load, kooskõlastused, kontrollimised, mõõdistamised jms. olid hageja kohustus. Võimalike sideliinide olemasolu oli tuvastatav nii visuaalsel vaatlusel kui ka hagejale üle antud dokumentatsioonis. Hageja viivitust tõendab ilmselgelt asjaolu, et hageja asus lepinguga võetud kohustusi täitma alles 2008. a. veebruaris. Selleks ajaks oli lepingu täitmise tähtaeg juba möödunud. Kostja ei ole kunagi teatanud, et lepingut ei tuleks täita vastavalt kokkulepitud tingimustele. Hageja esitas kostjale lepingu punktis 3. 1. 6 nõutud tööde koguriskikindlustuse alles 6. veebruaril 2008. a., s. o. 77 päeva pärast lepingu täitmise tähtaega. Samuti teatas hageja esindaja 6. veebruari 2008. a. e-kirjaga, et üle Tehnika tänava jookseb sideliin, mis takistab töid. Seega oli hageja juba tööde tegeliku alustamise hetkel lepingu täitmisega viivituses. Kostja vastas nimetatud e-kirjale samal päeval ja teatas, et vastavalt lepingule on kõigi vajalike lubade ja kooskõlastuste hankimine hageja kohustus. Hageja ühendas vastava kommunikatsiooni ise lahti 10. veebruaril 2008. a., s. o. neli päeva pärast seda, kui ta vastavast asjaolust oli kostjat teavitanud. Seega ei olnud hagejal mingeid takistusi lepingu kohaseks täitmiseks. Kommunikatsiooni lahtiühendamine on üksnes hageja otsitud vastuväide, põhjendamaks lepingu täitmisega viivitamist. Kostja kirjalike pretensioonide esitamata jätmine ei õigusta hageja lepingurikkumist. Samuti ei saa see tõendada olematuid kokkuleppeid lepingu uue tähtaja kohta. Kostja on suurettevõtja, kellel on peale vaidlusaluse objekti palju teisi ehitusobjekte. Kostja on heas usus oodanud hageja poolt lepingu täitmist ja tööde tegemist. 29. veebruaril 2008. a.

12.novembri 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus lepingulisi kohustusi lepinguobjekti mittekohase üleandmisega ja kas pooled leppisid kokku töövõtulepingus märgitust teistsuguse täitmise tähtaja. Pooltevahelise lepingu p. 1. 3. 3 kohaselt kuulus tööde hulka muuhulgas tööde alustamiseks vajalike lubade hankimine, s. h. tööde ohutuks teostamiseks vajalikud mõõdistus- ja seadistustööd ning asjakohase täitedokumentatsiooni koostamine ning tellijale üleandmine. Lepingu punktis 1. 3. 4. 1 on hageja kinnitanud, et on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimuste ning ehitusplatsi ja seal valitsevate tingimustega ning et tellija poolt ehitusplatsi ja seal valitsevate tingimuste kohta esitatud informatsioon on olnud piisav. Lepingu punktis 1. 3. 4. 2 on hageja kinnitanud, et on võtnud arvesse kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks ja lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikke töid (s. h. töid, mida tööde koosseisus kirjeldatud ei ole) ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi. Seega oli hageja lepingu allkirjastamise hetkeks piisava põhjalikkusega kontrollinud ehitusplatsi ja tööde teostamiseks vajalikke dokumente. Lepingu sõlmimisel võttis hageja kui vastava ala professionaalne ettevõtja endale kohustuse tagada kõigi vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolu. Objekti üleandmise–vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et kostja andis objekti hagejale üle 12. septembril 2007. a.. Aktis on pooled selgesõnaliselt mööndusteta objekti üleandmisesvastuvõtmises kokku leppinud. Millegagi ei ole tõendatud hageja väide, nagu oleks kommunikatsioonide lahtiühendamine olnud kostja lepinguline kohustus. Hageja ühendas vastava kommunikatsiooni lahti 10. veebruaril 2008. a. pärast kostjalt eitava vastuse saamist. Lepingu p. 4. 2. 3 kohaselt oli töövõtjal kohustus lepingu sõlmimisest kahe päeva jooksul esitada tellijale kindlustuspoliisi koopia. Hageja esindaja esitas kostjale lepingu punktis 3. 1. 6 nõutud tööde kogusriskikindlustuse poliisi koopia alles 6. veebruaril 2008. a. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust väita, et kostja oleks oma lepingulise kohustuse, kommunikatsioonid lahti ühendada, täitmata jätnud, mis oleks takistanud hagejat asumast omapoolseid lepingulisi kohustusi täitma. Tõendamist ei ole leidnud ka asjaolu, et pooled oleksid kokku leppinud teistsuguses täitmise tähtajas kui kirjalikus lepingus on sätestatud. Sellekohaseid tõendeid hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud ka hagiavalduses esiletoodud asjaolusid kostja lepinguliste kohustuste rikkumise ja lepingu tähtaja muutmise kohta. Seega on hageja need väited paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on tööde üleandmisel rikkunud lepingus kokkulepitud tähtaega 100 päeva.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja on leppetrahvi nõude esitanud mõistliku aja jooksul. Tööde teostamise tähtajaks oli 21. november 2007. a.; Tehnika 22/Rohu 5 objekt anti hagejale üle 12. septembril 2007. a. Kokkulepitud tähtajast ei saa teha järeldust selle kohta, et kostja oleks hageja kohustuse rikkumisest sellel kuupäeval teada saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja lepingurikkumisest teada saanud enne 5. veebruari 2008. a., mil kostja sai hagejalt e-kirja, millega hageja teatas allkirjastatud kindlustuspoliisi saatmisest ja sideliinide lahtiühendamise vajadusest. Kostja esitas leppetrahvi nõude 17. märtsil 2008. a. Asjaolu, et kostja ei ole varasemalt hagejalt nõudnud lepinguliste kohustuste täitmist, ei võta kostjalt ära õigust nõuda hagejalt kui lepingut rikkunud poolelt leppetrahvi tasumist 1, 5 kuud pärast lepingu rikkumise avastamist. Sellist kostja käitumist ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevana. Hagejal lasus kohustus täita lepingulised kohustused tähtaegselt ja pooled olid täitmise tagamiseks lepingus kokku leppinud leppetrahvi. Lepingu p. 7. 6 kohaselt on tellijal õigus töövõtja poolt tasumisele kuuluv leppetrahv kinni pidada töövõtjale lepingu alusel väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Eeltoodu alusel oli kostja õigustatud hageja poolt lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi 38.940 krooni maha arvama hagejale tasutavast summast, mistõttu puudub kostjal rahaline kohustus hageja ees. Kuna hagi jääb põhinõudes rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja hinnanud vääralt esitatud tõendeid. Poolte vahel on suuliselt sõlmitud töövõtulepingut muutev kokkulepe tähtaja osas ja see on kehtiv. Kohtu järeldus taolise kokkuleppe puudumise ja kostja leppetrahvinõude põhjendatuse osas on väär ega arvesta tõendeid kogumis ja poolte tegutsemist. Töövõtulepingu punktis 5. 1 kehtestasid pooled kohustuste üleandmise tähtpäevaks 21. novembri 2007. a. Töövõtulepingut muutva suulise kokkuleppega ei määratlenud pooled konkreetset lepingu täitmise tähtpäeva. Kuna töövõtulepingu alusel tehtav lammutustöö oli äärmiselt väiksemahuline, leppisid pooled kokku, et hageja teeb tööd mõistliku aja jooksul teiste, kolmandate isikute poolt tellitud tööde vahel. Samuti lepiti kokku, et hageja ei pea töid tegema töövõtulepingus märgitud tähtaja raames, kuna kostjal ei olnud objektiga kiiret. Hageja leidis sobiva aja töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks veebruaris 2008. a. ning tegi tööd 18 päevaga, alustades 10. veebruaril 2008. a. Hageja soovis kohtuistungil suulise kokkuleppe olemasolu fakti muu hulgas tõendada juhatuse liikme K. Eriku ütlustega. Kostja ei andnud hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks nõusolekut, mistõttu oli selle asjaolu tõendamine välistatud. Lisaks suuliselt sõlmitud kokkuleppele on kostja oma tegutsemisega kinnitanud nõustuva tahteavalduse tegemist töövõtulepingu täitmise tähtaja muutmiseks. Kui hageja ei täitnud pooltevahelisest töövõtusuhtest tulenevaid kohustusi kohaselt, oli kostja kohustatud hagejat lepingu täitmise tähtaja rikkumisest teavitama mõistliku aja jooksul pärast töö lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamist (VÕS § 644 lg. 1). Ajavahemikul

kostja töödejuhataja ja isik, kes allkirjastas kostja nimel töövõtulepingu. Kostja ei ole vaidlustanud lepingu kehtivust, seega tuleb eeldada, et D. T. olid kõik volitused kostja esindamiseks ja D. T. teadmised ning tegutsemine tuleb lugeda kostja ja tema seadusliku esindaja teadmiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg. 1). Töövõtulepingu allkirjastajana oli D. T. õigustatud esitama pretensioone kostja nimel. Pretensioone ei esitanud ka K. K., kes võttis tehtud tööd vastu ja allkirjastas 29. veebruaril 2008. a. tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et poolte vahel muudeti suulises vormis lepingut tööde valmimise tähtaja osas. Liiati on kostja konkludentselt kinnitanud nimetatud kokkuleppe kehtivust tööde kohase täitmise aktsepteerimisega üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel ning pretensioonide esitamata jätmisega. Hageja ei ole lepingut rikkunud, mida tõendab muu hulgas tööde üleandmise–vastuvõtmise akt, millega kostja võttis töö vastu kogu ulatuses tingimusteta, s. t. õiguseta esitada edasisi pretensioone. Kohus ei ole esitatud asjaoludele tuginedes andnud heas usus käitumise nõudele piisavalt objektiivset sisu. Kostjal ei ole lepptrahvinõude esitamise õigust. Esiteks on see poolte vahel sõlmitud suulise kokkuleppega vastuolus. Teiseks on kostja hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud õiguse esitada leppetrahvinõue. Olukorras, kus kostja ei teavitanud hagejat enam kui kolme kuu jooksul päevast, mil lepingu järgi oleksid tööd pidanud olema valminud, leppetrahvinõude esitamisest, tuleb tööde vastuvõtmisele järgnenud nõue lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuivõrd lubas hagejal pikema aja vältel uskuda, et ta leppetrahvinõuet ei esita. Samuti on kostja käitumine võlasuhte kestel olnud vastuoluline, mis ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Vastuoluliseks käitumiseks loetakse, näiteks, olukordi, kus pool võtab vastu mittenõuetekohase täitmise, jättes teisele poolele mulje, et täitmine on nõuetekohane. Poolte allkirjastatud tööde üleandmise–vastuvõtmise akti p. 1 nähtuvalt teostas apellant lepingus ettenähtud tööd. Vähimatki märget ei ole akti lisatud mittekohase täitmise kohta. Ka suuliselt ega e-posti teel ei esitanud vastustaja pretensioone tööde teostamise kohta. Seega tuleb teostatu lugeda lepingu kohaseks täitmiseks (VÕS § 76 lg. 3 ja 4). Kostja ei ole tõendanud, et sai lepingurikkumisest teada 5. veebruaril 2008. a. Kostja on kinnitanud, et lammutustööde tellimuse osas pidas hagejaga sidet D. T.. Seega on kostja pidevalt lepingu täitmise olukorraga kursis olnud. Kostja ei esitanud 21. novembrist 2007. a. kuni 29. veebruarini 2008. a., mil hageja väidetavalt viivituses oli, ühtegi suulist ega kirjalikku nõuet tööde mittetähtaegse teostamise või viivituses olemise osas. Lisaks sellele on kostja leppetrahvinõue alusetu, kuivõrd tegemist on leppetrahvi funktsiooniga mitte kooskõlas oleva nõudega. Esiteks on leppetrahvi instituut nö. „sunnivahend” olukorraks, kus kohustatud isik ei täida oma kohustusi. Teiseks on lepptrahvil kahju hüvitamise nõude lihtsustamise funktsioon. Hageja on oma kohustused kohaselt täitnud ega ole kostjale kordagi mõista andnud, et ei kavatse lepingust tulenevaid kohustusi täita. Samuti ei ole kostja tõendanud, et talle oleks hageja tegutsemise tagajärjel tekkinud kahju. Seega puudub kostjal hageja vastu nõue, mida tasaarvestada või kinni pidada hagejale makstavast tasust. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad 18. juuni 2009. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata. 7. detsembri 2009. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

17.märtsil 2008. a. on toimunud VÕS § 159 lg. 2 järgi mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 693 lõikele 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, hagi tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et pooltel oli töövõtuleping, mille kohaselt hageja pidi lepingukohased tööd kostjale üle andma 21. novembril 2007. a., et hageja andis need tööd kostjale üle 29. veebruaril 2008. a., et tööde kvaliteedi osas ei olnud kostjal pretensioone ning et kostja esitas 17. märtsil 2008. a. hagejale 38.940 krooni suuruse leppetrahvi nõude, põhjendades seda tööde tähtajaks tegemata jätmisega. Pooled ei vaidle ka töövõtulepingus kokkulepitud tööde maksumuse ja selle üle, et tööde eest tasumisele kuulunud 194.700 kroonist jättis kostja tasumata 38.940 krooni, mille kostja pidas viitega lepingu punktile 7. 6 hagejale tasumisele kuuluvast summast kinni kui leppetrahvi. Just selle kostja poolt tasumata jäetud töövõtulepingujärgse tasu osa sissenõudmiseks ongi hagi esitatud. Seega ei vaielda selle üle, et hagejal iseenesest tekkis õigus saada kostjalt töövõtulepingujärgset tasu lepingus kokkulepitud ulatuses (VÕS § 635 lg. 1, § 637 lõiked 3 ja 4 ning lepingu punktid 6. 1 ja 8. 1), hagi rahuldamine sõltub aga kostja õigusest hagejalt leppetrahvi tasumist nõuda, sest kui kostjal taolist õigust ei olnud, siis on kostja jätnud alusetult osa hageja töövõtulepingujärgsest tasust maksmata. Töövõtulepingu punktis 7. 3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, siis on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi 0, 2% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest. Lepingu punktis 7. 6 on kokku lepitud tellija õiguses töövõtja poolt tasumisele kuuluv leppetrahv kinni pidada töövõtjale lepingu alusel väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Muid tingimusi vaidlusaluses olukorras kohalduva leppetrahvi kohta pooltevaheline leping ei sisalda. VÕS § 159 lg. 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Arvestades väidetava rikkumise iseloomu – tähtajaks tööde tegemata jätmine – tuleb eeldada, et kostja sai hageja väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt lepingus tööde tegemiseks ettenähtud tähtaja viimasel päeval ehk 21. novembril 2007. a., sest selleks ajaks töid tehtud ja talle üle antud ei olnud. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et ta tegelikult sel ajal hageja väidetavast lepingurikkumisest teada ei saanud. Leppetrahvi nõude esitas kostja hagejale

teadasaamist. Kolleegium leiab, et kostja poolt hagejale leppetrahvi nõude esitamise ajaks oli VÕS § 159 lg. 2 kohane mõistlik tähtaeg möödunud ning kostja oli leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud. Seejuures arvestab kolleegium väidetava lepingurikkumise olemust, milleks on tähtaja rikkumine, mille tuvastamiseks ei vajata mingeid täiendavaid uuringuid või menetlusi. Kohus arvestab ka lepingu täitmise tähtaega, milleks oli ca 2, 5 kuud, ja seda, et leppetrahvi nõude esitamisega viivitas kostja 1, 5 kuud üle selle tähtaja, mille pooled olid lepingu täitmiseks ette näinud: mõistlikult ei saa põhjendada nii pika teatamistähtaja vajadust, arvestades tööde tegemiseks ettenähtud lühikest tähtaega. Kolleegium arvestab ka võlasuhte olemust, milleks on töövõtt, mille puhul peaks tellija isegi töö mittevastavusest, millest teadasaamine võib vajada asjatundja abi, ja isegi juhul, kui tegemist oleks tarbijaga, teatama töövõtjale kahe kuu jooksul rikkumise avastamisest (VÕS § 644 lg. 1); et vaidlusaluse lepingu sõlmisid mõlemad pooled oma majandustegevuses, siis oleks isegi töö mittevastavusest töövõtjale teatamise tähtaeg lühem kui kaks kuud. Taolises võlasuhtes, arvestades ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu 4-kuulist tähtaega lugeda leppetrahvi teatamisest mõistlikuks tähtajaks. Esitatud ei ole ka mingeid hagejast tulenevaid või kostjast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks taolise tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et kostja oli leppetrahvi nõude esitamise ajaks leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis on ta hagejale tasuda tulevast tasust arvestanud alusetult maha leppetrahvisumma ja hagi töövõtulepingujärgse tasu saamiseks summas 38.940 krooni tuleb rahuldada. Viivisenõue tuleb samuti rahuldada. See põhineb töövõtulepingu punktil 7. 2, mille lauses 1 on pooled kokku leppinud, et arvete mittetähtaegsel tasumisel maksab viivitanud pool teisele poolele viivist poolte poolt eraldi esitatava arve alusel 0, 2% tähtaegselt tasumata arve osalt igas viivitatud kalendripäevas. Hageja on esile toonud, et kostja on viivituses