DP’i hagi RT’e ja AH’u vastu kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende
hageja DP (isikukood XXX elukoht XXX); iseseisva nõudega kolmas isik hageja poolel A P (isikukood XXX, elukoht XXX); hageja ja kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Piret Blankin (advokaadibüroo Tark & Co; postiaadress Roosikrantsi 2 10119 Tallinn); kostja RT (isikukood XXX; elukoht: XXX); kostja esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel (Advokaadibüroo Hansa Law Offices; postiaadress Gonsiori 7, 10117 Tallinn); kostja AH (isikukood XXX; elukoht XXX).
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Jätta rahuldamata hagi RT’i vastu.
3.Mõista välja AH’ult (isikukood XXX) DP’i (isikukood XXX) kasuks 3 914 870.61 krooni (kolm miljonit üheksasada neliteist tuhat kaheksasada seitsekümmend krooni ja 61 senti).
Menetluskulude kindlaksmääramine
2-02-37
1.Mõista hageja DP’ilt kostja RT’e kasuks välja menetluskulud 141 894.60 krooni (ükssada nelikümmend üks tuhat kaheksasada üheksakümmend neli krooni ja 60 senti).
2.Mõista kostja AH’ult hageja DP’i kasuks välja menetluskulud 103 898.90 krooni (ükssada kolm tuhat kaheksasada üheksakümmend kaheksa krooni ja 90 senti).
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
I Asjaolud ja menetluse käik
1.13.02.2002 esitas hageja hagi kostjate RT ja Tallinna ja Harjumaa kohtutäituri AH vastu tehingu tühistamise, omandiõiguse tunnustamise ning vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõudes. 30.10.2003 on kohtule esitatud taotlus kolmanda isikuna OÜW menetlusse kaasamiseks. Harju Maakohtu 04.02.2004 määrusega on kohus kaasanud menetlusse kolmanda isikuna OÜW. 06.04.2004 on hageja esitanud taotluse menetluse peatamiseks 13.04.2004 on kohus tsiviilasjas peatanud menetluse kuni kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumiseni. 07.02.2007 uuendas kohus tsiviilasjas menetluse. Hagejale edastatud menetlusdokumendid tagastati kohtule märkega “ei ela aadressil“ (II kd, tl 10 pöördel, 20 pöördel), alles 15.05.2007 oli võimalik hagejale töökoha vahendusel menetlusdokumendid üle anda (II kd, tl 32-35). 30.08.2007 esitas hageja hagiavalduse täiendamise avalduse, milles muutis oma nõuet. Hageja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks ja kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamiseks. Harju Maakohtu 03.09.2007 määrusega on kohus kõrvaldanud OÜW menetlusest kolmanda isikuna kostja poolelt. Kostja RT on esitanud kohtule taotluse kaasata kolmanda isikuna menetlusse A P. Harju Maakohtu 11.12.2007 määrusega on kohus kaasanud A P menetlusse kolmanda isikuna. Kohtul ei õnnestunud kostja AH menetlusdokumente kätte toimetada enne 17.12.2007 (II kd, tl 148). 10.01.2008 hagiavalduse terviktekstis palub hageja mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 7 077 00 krooni. 13.02.2009 vähendas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 4 284 000 krooni.
2-02-37 10.08.2009 on A P esitanud kohtule taotluse menetlusse astumiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna hageja poolel. 09.09.2009 esitas kostja RT kohtule taotluse kohtumenetluse ebamõistliku kestvuse tuvastamiseks ja kohase hüvitise määramiseks (V kd, tl 62-73). Harju Maakohus on nimetatud taotluse lahendanud pärast poolte seisukohtade ärakuulamist 28.10.2009 (V kd, tl 96-103).
Harju Maakohtu 18.11.2009 määrusega on kohus kaasanud A. P menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isikuna. Kostja RT on esitanud selle peale määruskaebuse.
II Hageja nõue
2.13.02.2002 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja abikaasa A P ja RT 04.06.2001 laenulepingu, mille kohaselt RT kohustus laenama A P 350 000 krooni. Laenu tagastamise tähtajaks oli RT poolt koostatud lepingusse märgitud 04.06.2001 ehk laenu saamise kuupäev. Eelnevalt olid pooled suuliselt kokku leppinud laenu tagastamise tähtajaks 04.06.2002. Nimetatud väidet kinnitavad laenulepingu p 1.1. sätestatud igakuised laenu tagastamise maksed ja p 1.2. määratud intress 15 % aastas laenujäägilt. A P lepingu allakirjutamisel kuupäevade kokkulangemist ei märganud. Laenulepingu tagatiseks seati 04.06.2001 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga hüpoteek DP kuuluvale kinnistule I. Detsembris 2001. a sai hageja teada, et talle kuuluv kinnistu I on võõrandatud RT . RT pööras nõude sundtäitmisele septembris 2001. a. Kohtutäitur ei teatanud võlgnikule, hagejale ja kinnistu omanikule täitemenetluse algatamisest. 13.09.2001 ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded kuulutus, milles teiste seas kutsuti kohtutäitur AH büroosse 17.09.2001 kell 1115 ka A P. Vastavalt kehtinud seadusele loeti sellega kutse kättesaaduks. Seaduse mõttest tuleneb eelnevalt siiski kutse postiga saatmise kohustus. 04.10.2001 avaldas täitur väljaandes Ametlikud Teadaanded kinnistu enampakkumise kuulutuse ning määras enampakkumise ajaks 15.10.2001. Nimetatud kuupäeval toimunud enampakkumisele ei ilmunud väidetavalt ühtegi osalejat. Seetõttu müüski täitur kinnistu RT alghinnaga. 19.10.2001 kanti kinnistusraamatusse hüpoteek RT kasuks. Seega viidi enampakkumine läbi 4 päeva enne seda, kui tekkis selleks õiguslik alus. Hageja leiab, et kuna AÕS § 326 kohaselt tekib hüpoteek kande tegemisega kinnistusraamatusse, siis ei olnud kuulunud täitedokument enne seda aega täitmisele. Samuti ei teavitanud kohtutäitur sundenampakkumisel kinnistu kaasomanikku KS, kellel oli asjaõigusseaduse § 73 lg 1 kohaselt ostueesõigus, kinnistu mõttelise osa müügist. 30.10.2001 saatis kohtutäitur kinnistusametile kinnisasja sissenõude katteks üleandmise akti kande tegemiseks kinnistusraamatusse. 03.12.2001 vaatas kohtunikuabi L Rohtla läbi kohtutäitur AH poolt saadetud dokumendid ja tegi otsuse, mille kohaselt kandis kinnistusraamatusse uue omanikuna RT . 19.12.2001 sõlmis RT lepingu, millega seadis eelnimetatud kinnistule hüpoteegi summas 740 000 krooni kõrvalnõuetega 240 000 krooni VR kasuks. 20.12.2001 sõlmisid RT ja OÜW kinnistu ostu-müügi ja asjaõiguslepingu. Kuni hagiavalduse esitamiseni kohtusse ei võimaldanud kohtutäitur A. H hagejal täitetoimikuga tutvuda. Hageja leiab, et tulenevalt enampakkumise ajal kehtinud AÕS § 352 lg 2 pidanuks võlgniku või koormatud kinnisasja omaniku poolt enampakkumise vaidlustamisel otsustama kinnisasja
2-02-37 enampakkumise kohus. Kohtutäitur jättis täitmata oma kohustuse selgitada täitemenetluses osalevatele isikutele nende õigusi ja kohustusi, samuti jättis täitur neile saatmata kirjaliku täitekutse. Seega ei olnud neil võimalus esitada vastuväiteid täitemenetlusele ega kaitsta oma õigusi – viibida täitetoimingu juures, tutvuda täitetoimikuga, saada täitemenetluse kohta õiendeid ja teha avaldusi ning nõuda nende kandmist kohtutäituri aktidesse, sõlmida sissenõudjaga kokkuleppeid, esitada arvamusi vara kuuluvuse ja hinna kohta ning kaevata kohtutäituri tegevuse peale. Hagejalt, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikult, võeti võimalus nõue kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusele täielikult rahuldada. Tegemist on enampakkumise tingimuse olulise rikkumisega, mis on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 6444 kohaselt enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluseks. Samuti leiab hageja, et 04.10.2001 avaldatud enampakkumisteates puudusid kohustuslikud elemendid – kinnisasja omaniku nimi ja elukoht, kinnisasja nimi ja kinnistunumber, üks kahest katastritunnusest ja kinnisasja lühikirjeldus. Enampakkumise teade on eksitav, kuna selles sisust nähtub, et enampakkumisel müüdavaks objektiks on 1⁄2 tundmatu nimega kinnistust, mille katastritunnuseks on XXX, kinnistu suuruseks on 6,25 ha ning enampakkumisel müüakse kinnistust pool, ehk 3,125 ha. Tegelikult on ühel kinnistul nimega I kaks katastritunnust ning kinnistu suuruseks on 6,25 ha + 8,65 ha = 14,90 ha, mis kuulub kahele isikule, kes mõlemad omavad sellest 1⁄2 mõttelist osa, kuid nimetatut kuulutusest ei nähtu. Enampakkumise tähtajaks oli määratud 11 päeva, samas kui TMS § 6433 kohaselt peab see olema vähemalt üks kuu. Seetõttu ei olnud enampakkumisest huvitatud isikutel piisavalt aega tuvastada tegelikkuses müüdav objekt ja aega sellega tutvumiseks. Ka rikkus kohtutäitur TMS § 51 lg 1 tulenevat nõuet hinnata vara lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Hageja hinnangul oli kinnisasja mõttelise osa hind oluliselt kõrgem sellest hinnast, millega see võõrandati. Seda tõendab ka asjaolu, et RT on 19.12.2001 koormanud kinnistu hüpoteegiga summas 740 000 krooni ja kõrvalnõuetega 240 000 krooni ning 20.12.2001 on kinnistu võõrandatud 350 000 krooni eest, kusjuures hüpoteek jäi kehtima. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et tegemist on enampakkumise tingimuste olulise rikkumisega, mistõttu hageja palub tunnistada kehtetuks AH poolt 15.10.2001 läbi viidud kinnistu I enampakkumine, samuti tunnistada tühiseks 15.10.2001 kinnisasja enampakkumise akti alusel 30.10.2001 vormistatud kinnisasja sissenõude katteks üleandmise akt. Hageja palub tunnistada tühiseks 30.10.2001 kohtutäitur A. Hu poolt vormistatud D. P ja RT vaheline ostu-müügi leping ning 03.12.2001 Tallinna Linnakohtu kinnistusameti kinnistamisotsus. Samuti palub hageja taastada endine olukord ning kanda hageja vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 30.08.2007 esitas hageja hagiavalduse täiendamise avalduse, milles muutis oma nõuet. Kuna Harju Maakohtu 07.02.2002 hagi tagamise määruse alusel ei tehtud kinnistusraamatusse kannet ning alates 05.03.2002 sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks OÜW, hagi muutmise hetkeks oli kinnistu omanikuks isaühing L I . Seetõttu ei pea hageja enam võimalikuks taotleda tehingute tühistamist, omandiõiguse tunnustamist ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist, vaid nõuab kostjatelt kahju hüvitamist. RT ja A. P vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt pidi RT andma laenusaajale üle 350 000 krooni. Laenulepingu allakirjutamisel andis RT laenusaajale üle 6 000 Saksa marka sularahas, mille väärtus laenulepingu sõlmimise kuupäevaga oli 48 000 krooni, ülejäänud summa pidi RT üle andma esimesel võimalusel. Arvestades hageja, kostja ja R. T abikaasa sugulussuhet ja
2-02-37 asjaolu, et osa laenusummast anti laenusaajale üle, allkirjastas A. P juba 04.06.2001 laenulepingu, mille punktis 1.20 sisaldus kinnitus laenusumma kättesaamise kohta. A. P ei kahelnud R. T lubaduses anda lähiajal üle ka ülejäänud laenusumma. Hiljem andis R. T A. P üle veel 15 000 krooni. Seega andis RT üle kokkulepitud 350 000 kroonist vaid 63 000 krooni, 287 000 krooni jäi laenuandjale välja maksmata. Hagejale jäi mulje, et R. T puudusid rahalised võimalused laenusumma üleandmiseks. Hageja esitas tõendamaks, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, AS Hansapank tõendi, mille kohaselt ei ole kostja pangaarvel tehtud ei enne ega pärast laenulepingu sõlmimist mingeid tehinguid. Hageja leidis, et kuna laenuleping oli rahatu, ei tekkinud pooltel laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kuni laenuandja poolse kohustuse täitmiseni keeldus hageja kostjale mingeid laenulepingu alusel saadud summasid tagastamast. Teiseks laenu mittetagastamise põhjuseks oli arusaamatus igakuiselt tagastatava summa suuruses. Pärast laenulepingu sõlmimist avastas laenusaaja vea laenulepingus toodud laenu tagasimakse kuupäevas ning ta pöördus koheselt ostja poole. Kuna märgitud ei olnud laenu tagasimakse kuupäeva, siis ei saanud välja arvutada igakuist tagasimakset. Hageja eeldas, et laenu tagasimakse kuupäevaks oli 04.02.2002, samas kui kostja leiab oma 25.08.2003 vastuses, et laenu tagastamise kuupäevaks oli hoopis 04.04.2002. Laenusaajal ei õnnestunud enam kostjat tabada, kas oli mobiiltelefon välja lülitatud või ei vastatud kõnedele. Lisaks üritas hageja kostja abikaasa kaudu kostjat tabada, kuid ka see ei õnnestunud, kuna kõnealune isik viibis pidevalt kas Venemaal või ei saanud mõnel muul põhjusel suhelda. Seetõttu jäi laenusaaja ootama ülejäänud laenusummat ja laenuandja seisukohta laenuperioodi pikkuse kohta. Kui A. P oleks teadnud, et RT ootab laenu tagastamist ja kavatseb hüpoteegi realiseerida, oleks ta kogu saadud summa koheselt tagastanud. Hageja leiab, et kostjate poolsed erinevad lepinguliste ja seaduslike kohustuste rikkumised on omavahel tihedalt seotud. Kohtutäitur A. H ei oleks saanud korraldada ebaseaduslikku täitemenetlust, s.h enampakkumist kui laenuandja RT ei oleks õigusvastaselt sissenõuet pööranud hageja kinnistule. Samuti ei oleks kohtutäitur saanud omandada hageja kinnistut ilma hüpoteegi õigusvastaselt realiseerimiseta kohtutäituri poolt. Arvestades asjaolu, et laenuleping sõlmiti 04.06.2001, oli 13. septembriks 2001 hilinenud napilt kolme kuu laenumakse tasumisega. Võttes arvesse laenusaaja kasutusse antud laenusumma 63 000 krooni, sai üheaastase laenuperioodi arvestades laenusaaja kolmekuuline kohustus olla 15 750 krooni. Seega pöördus kostja kohtutäituri poole umbes 3,5 miljoni krooni väärtusega kinnistut koormava hüpoteegi realiseerimiseks vaid kolm kuud pärast laenulepingu sõlmimist ja vaid 15 750 krooni suuruse kohustuse täitmiseks. Sealjuures ei pöördunud kostja kordagi ei hageja ega tema abikaasa poole laenu tagastamise nõudes. Hageja leiab, et selline tegevus oli vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja leiab, et tulenevalt VÕS § 137 lg 1 vastutavad kostjad solidaarselt. Hageja leiab oma 19.10.2007 vastuses, et tulenevalt TsK § 459 vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud solidaarselt. TsK § 188 tuleneb, et solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi. Kuna kahju hagejale sai tekkida üksnes mõlemale kostjale etteheidetava teo tulemusel, siis vastutavad kostjad solidaarselt ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist kostjatelt ühiselt. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna kostjate vastutuse alused on erinevad, ei saa nad olla solidaarvõlgnikud. Hageja leiab, et vastutuse õiguslik alus (lepinguline või lepinguväline) ei oma solidaarvastutuse kohaldamise mõttes tähtsust. Hageja leiab, et talle tekkis kahju kostjate kooskõlastatud tegevusest. Juhul, kui kostja RT ei oleks esitanud sissenõuet kinnistule, ei oleks kohtutäitur saanud korraldada seadusvastast täitemenetlust ja samuti ei oleks RT saanud
2-02-37 omandada hageja kinnistut ilma kohtutäituri õigusvastase hüpoteegi realiseerimiseta. Kuigi täitemenetluse läbiviimise eest vastutab kohtutäitur, vastutab täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile andmete esitamise eest andmed esitanud isik. Avaldus täitemenetluse alustamiseks esitati 13.09.2001, enampakkumine toimus 15.10.2001 ja hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 17.10.2001. Seega leiab hageja, et kostja RT esitas kohtutäiturile teadvalt alusetu täitemenetluse avalduse ning A. H võttis avalduse vastu, selle alusetust arvestamata. Hageja nõustub kostja seisukohaga, et lepingus märgitud laenu tagasimaksmise tähtaeg oleks pidanud olema 04.06.2002. Hageja on seisukohal, et tunnistaja V. R ütlustega selle kohta, et ta laenas raha R. T ei ole võimalik tõendada, et ta selle raha ka A. P üle andis. Hageja leiab, et 13.09.2001 ei olnud laenusumma tervikuna sissenõutav. Hageja leiab, et kostjad pidid olema teadlikud, et hüpoteek ei olnud tekkinud täitemenetluse läbiviimise ajaks. Hageja hinnangul on üllatav kiirus, millega antud juhul täitemenetlust läbi viidi. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 07.01.2005 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on kohtutäitur kinnitanud, et menetlusnormide rikkumine oli tingitud tema suurest töökoormusest. Hageja leiab, et nimetatu kinnitab, et hüpoteegi ebaseaduslik realiseerimine oli toime pandud kostjate isikliku kasu eesmärgil ja oma tegevust eelnevalt kooskõlastades. Kohtutäitur A. H vastutab kohtutäituri seaduse § 6 lg 1 alusel oma ametikohustuse süülise rikkumise eest. Kohtutäitur rikkus olulisel määral TMS § 61 lõikes 1 nimetatud enampakkumise läbiviimise nõudeid, esitades 04.10.2001 Ametlikes Teadaannetes ilmunud enampakkumisteates tõele mittevastavat informatsiooni enampakkumisel olevast kinnistust. A. H ei edastanud täitemenetluse alustamise ja enampakkumise kohta teadet hagejale ega tema abikaasale, samuti kinnistu kaasomanikule. Oma tegevusega tekitas A. H olukorra, kus võlgnik ja ostueesõigust omav isik ei saanud teada nendele kuuluva kinnisasja enampakkumisest ja hiljem selle üleandmisest võla katteks sissenõudjale, millega tekitas olulise kahju hageja seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Hageja leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja leiab, et 2002.a hagi esitamise ajal oli hagi rahuldamine võimalik, kuna kinnistu oli OÜ-le W võõrandatud eesmärgiga luua heauskne omandaja, mistõttu oli alus nimetatud ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Kuna kinnistu on vahepeal korduvalt omanikku vahetanud, on hageja seisukohal, et hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamine on muutunud käesolevaks ajaks võimatuks, millest tingituna nõuab hageja kostjatelt talle tekitatud kahju hüvitamist. Seega on hageja seisukohal, et asjaolude muutuseks tuleb lugeda hagi esemeks oleva kinnistu korduvat võõrandamist. Seetõttu ei ole hagi muutmiseks hageja tehingute tühistamise, omandiõiguse tunnustamise ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude asendamine kahju hüvitamise nõudega. 10.01.2008 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti ja nõude suurendamise avalduse. Avalduses leiab hageja, et kuna avalduse esitamise seisuga on kinnistu väärtuseks nõude suurendamise momendiga 7 140 000 krooni ja arvestades asjaolu, et kostja RT laenas A. P 63 000 krooni, siis suurendab hageja nõuet 7 077 000 kroonini, mille väljanõudmist ta kostjatelt taotleb. 13.02.2009 vähendas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 4 284 000 krooni.
III Kostja RT vastuväide hagile
2-02-37
3.Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hagi on esitatud pahauskselt. Kostja leiab, et hageja asus ära kasutama 04.06.2001 laenulepingus olnud trükivigu laenu tagasimakse tähtaja määramisel, asudes seisukohale, et ei ole raha üldse saanud. Olukorras, kus hageja pidi laenusumma tagasi maksma igakuiselt, kuid septembris 2001. a polnud seda teinud kordagi ja olles teadmises, et hageja ei kavatse raha tagasi maksta, asus kostja tegutsema kooskõlas laenulepingu punktiga 1.14., mis võimaldas kostjal tagatise realiseerida. Selleks pöördus kostja kokkulepitud täituri poole. Seega ei ole asjakohane hageja viide laenulepingu punktile
1.13.nagu oleks kostja käitunud pahatahtlikult. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on kinnistu hüpoteegiga koormamine seotud kostja pahausksusega, kostja poolt hüpoteegi seadmine oli tingitud kinnistu müümisega OÜW ega puutu kuidagi hagejasse. Kostja leiab, et hageja mõttekäik, et kinnistu müüdi OÜW eesmärgiga luua heauskne omandaja, on fantaasia valdkonnast. Kinnistu müügi põhjuseks oli asjaolu, et kostja pole kinnistut endale kunagi soovinud, kostja ainus soov oli selliselt tegutsedes saada tagasi raha, mille hageja oli laenulepingu trükiviga ära kasutades otsustanud endale jätta. Räpina notari juures tehti tehing põhjusel, et mujal oli 2-3 kuuline tähtaeg. Kostja leiab, et asjakohatu on ka hageja seisukoht selles, kas kostja tunneb OÜW esindajat PK. Kostja leiab, et hageja ei ole hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks esitanud tähtaegselt. Kostja RT leiab, et ta ei ole pädev hindama kohtutäiturite toimingute õigust. Kostjale ei ole teada, milliseid toiminguid täitur tegi või tegemata jättis. Peale seda, kui kostjale sai selgeks, et A P ei tunnista raha saamistki, pöördus kostja 04.06.2001 hüpoteegi seadmise lepingu punkti 5.1. kohaselt täituri poole ja edaspidi tegutses täituri korralduste alusel. Kostja R. T leiab, et hageja on alusetult nõude aluseks võtnud 2007.a hinnad, vaevumata selgitama, millised olid hinnad 2001.a. kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit kinnistu väärtuse kohta. Kostja on esitanud tõendi, tõendamaks, et kinnistu ei maksnud 2001.a hageja näidatud hinda. Kostja leiab, et hageja on alles 6 aastat peale lepingu sõlmimist ja 5 aastat peale kohtuskäimist esmakordselt esitanud väiteid, et kostja on 350 000 krooni asemel maksnud laenusaajale vaid osa ning sedagi vaid Saksa markades ja ositi. Kostja leiab, et hageja väidete valelikkust tõendab asjaolu, et üheski kohtule ega politseile esitatud avalduses ei ole sellist fakti mainitud. Kostja leiab, et põhjus, miks hageja sellise väitega 2007.a esile tuli, on tingitud olukorrast, kus tegelikkuses puudub R. T tegu, mis võiks kuidagi olla põhjuslikus seoses väidetava kahjuga. Kuivõrd kohtutäituri poole pöördumine ei saa iseenesest olla kahjutekitav, pidi hageja leiutama midagi, mis pöördumise kahjutekitavaks muudaks. Kostja leiab, et hageja seisukoht, et kostja R. T Hansapanga kontol puudusid kanded, ei tõenda midagi, sest laen maksti sularahas. Seda, kas laenuandja raha kontole pani või mitte, ei oma tähtsust. Kostja tõendab raha olemasolu sellega, et laenusaaja tõendas ise allkirjaga laenulepingul raha saamist, samuti asjaoluga, et pidi ise raha laenama VR lt. Kostja selgituste kohaselt laenas ta raha A P seetõttu, et hageja ja R. T abikaasa on tuttavad ja laenusaaja vajas raha. Kuna R. T ja A. P tutvus piirdus vaid kohtumisega sugulaste pulmas, siis ei saanud RT laenata raha ilma lepingu ja tagatiseta. Seda nõudis ka kostjale raha laenanud V. R . Kostja leiab, et laenulepingu rahatuse peab tõendama hageja. Kostja on leidnud oma kirjalikus vastuses (II kd, tl 74), et puudub vaidlus selles, et laenuleping sõlmiti 04.06.2001 ja laenu tagastamise tähtaeg oli 04.06.2002.
2-02-37 Kostja RT28.01.2008 selgituste kohaselt pidi hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimine ja raha üleandmine toimuma Pärnus, kuna seal elas V. R , kes pidi raha laenama. RT kohtus A. P Tallinnas Pärnu mnt Neste bensiinijaamas Järvel, kuhu A. P saabus oma autoga. Pärnusse sõideti kostja autoga. Pärnus notari juures selgus, et A. P oli laenulepingu maha unustanud. Hüpoteegi seadmise lepingut see asjaolu ei mõjutanud, sest notarit see asjaolu ei huvitanud, tema lähtus hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel poolte ütlustest. Kohapeal lepiti kokku, et raha annab kostja A. P siis, kui on allkirjastatud laenuleping. Vastasel juhul oleks Pärnusse sõitmine olnud asjatu, kuna tagatiseta ei oleks V. R raha andnud. Tallinnasse samal päeval tagasi saabudes allkirjastati laenuleping, mis oli jäänud A. P autosse ja anti üle ka raha. Raha saamist kinnitas A. P allkirjaga lepingul siis, kui oli raha üle lugenud. Kostja vaidleb vastu kolmanda isiku seisukohale, et kostja RT tuli A. P Jürisse järgi tumeda Mitsubishiga, kuna nimetatud sõiduk oli ASK valduses alates 2001.a jaanuarist. Samuti ei ole kostja nõus kolmanda isiku seisukohaga, et kostja andis A. P 3-4 nädalat peale tehingut Mõigu tee ja Tartu mnt ristmikul asuva rehvitöökoja juures üle veel 15 000 krooni. Kostja selgitab, et oli sellel ajal veetmas jaanipäeva aegset ja –järgset aega Lõuna-Eestis, mistõttu ta ei saanud olla Tallinnas rehvitöökoja juures. Kostja leiab, et kohtutäitur ja kostja RT ei saa olla solidaarvõlgnikud, kuna nende vastutuse alused on erinevad. Kostja leiab, et täitemenetluse algatamisega läheb tsiviilõiguslik vastutus menetluse tagajärgede eest üle kohtutäiturile. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist kostja R. T. Kostja RT on seisukohal, et kuna esialgne hagi oli esitatud kinnistu tagastamise nõudes, siis on kostja hiljem nõuet muutnud. Hagiavalduses on välja toodud ka asjaolu, et 20.12.2001 võõrandas kostja RT kinnistu OÜW. Hageja on põhjendanud nõude muutmist asjaoluga, et hagi jäi tagamata ja seetõttu on kinnistu võõrandatud. Kostja leiab, et kinnistu võõrandamine ei oma hagejale mingit õiguslikku mõju. Seega leiab kostja, et kinnistu edasine müümine ei hilisemate asjaolude muutumise tõttu ei saa sisustada TsMS § 376 lg 5 p 3 sätet. Seega leiab kostja, et haginõude muutmine 30.08.2007 on tingitud mitte hilisemast asjaolude muutusest vaid hageja hilinenud arusaamisest, et juba algse hagi rahuldamine R. T suhtes oli võimatu. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja nõue on aegunud. Kostja 25.10.2007 vastuses selgitab kostja, et polnud teadlik A. Hu ebaseaduslikust käitumisest. Kostja RT leiab, et kostjate vahel ei saa tekkida solidaarvastutust, kuna väidetavat kahju ei põhjustanud mitte kahe, vaid ühe isiku – täituri – tegu. Kostja vastuväidete kohaselt ei teadnud ta kohtutäituri poole pöördumisel, et notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu alusel ei olnudki hüpoteeki tekkinud, mistõttu tema täituri poole pöördumine ei olnud õigusvastane. Kostja on esitanud taotluse A. P kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna. Kostja leiab, et haginõude õiguslik alus on ebaselge. Hageja käsitleb kinnistu omandamist R. T poolt tühise tehingu alusel. Riigikohus on leidnud, et täitemenetluse käigus tehingut ei toimu. Seega saab õiguslikuks nõudeks R. T vastu olla tagastusnõue, mis põhineb TsK § 477 lg 3, mille kohaselt kuuluks hüvitamisele omandamise momendil olnud väärtus. Siit tekib ka küsimus, et kuidas saab võlausaldaja vastutada arvestuslikus väärtuses, mille olemasolust ta ei olnud teadlik. Arvestada tuleb, et kohtutäitur ei leidnud kordades väiksema hinna eest ostjat. R. T ei ole kohustust hüvitada täitemenetluses võlgniku kahju.
2-02-37
IV Kostja AHu vastuväide hagile
4.Kostja A. H ei võta hagi tema vastu esitatud osas õigeks ja ei tunnista tema vastu esitatud nõuet. Kostja on esitanud olulise tõendina kohtule Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 02913000016. ta nõustub kõigi kriminaalmenetluses Kaitsepolitseiameti ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri tuvastatud faktide ja ringkonnaprokurör Anneli Lumiste järeldustega. Uurimine tuvastas kuriteo puudumise ja välistas ametiseisundi kuritarvitamise vaidlusaluse täitemenetluse läbiviimisel (IV kd, tl 14).
V Kolmanda isiku seisukoht
5.09.05.2001 kinnistati DP nimele 1⁄2 mõttelist osa kinnistust. Kinnistu kuulus võrdsetes osades hagejale ja tema õele KS. Kinnistu hõlmas kahte eraldiasetsevat katastriüksust, millest suurem asus Lehmja külas (8,65 ha, katastritunnus XXX) ja väiksem Järveküla külas (6,25 ha, katastritunnusega XXX). Talvel 2000/2001 soovisid hageja ja teine kinnistu kaasomanik müüa väiksema osa kinnistust suurusega 6,25 ha. Selleks pakkus abi R. T, kes lubas leida ostja. Kuna koheselt ostjat ei leidunud, aga hageja ja kolmas isik vajasid raha, pakkus RT välja võimaluse, et esmalt võetakse maatüki tagatisel laenu, mis makstakse tagasi kinnistu müügist saadavast rahast. Kuna laenu vajas ka R. T, siis pidi ta kellegi käest võtma laenu rohkem, millest osa – 350 000 krooni – pidi laenama laenulepingu alusel A. P . RT valmistas ette laenulepingu teksti ja leppis Pärnu notari K Krügeriga kokku hüpoteegi seadmise lepingu tõestamiseks aja. 04.06.2001 tuli RTA. P autoga tema koju järgi. Hageja ja tema abikaasa elasid sel ajal Jüri lähedal Rae vallas Vaskjala külas. Sealt sõideti kostja autoga Pärnusse notari juurde. Notari juures selgus, et hüpoteek pidi koormama mõlemat maatükki, kuna kaks maatükki moodustasid ühe kinnistu. Notari selgituste kohaselt ei olnud tehingut võimalik teisiti teha. Notar küsis lepingu ettelugemisel, et kas laenuleping sõlmitud ja laenusumma üle antud. A. P teatas, et ei ole. Seepeale esitas RT laenulepingu allkirjadeta eksemplari ja palus selle A. P l allkirjastada, kinnitades, et annab raha koheselt Tallinna tagasi jõudes A. P üle. Kuna hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimine sai toimuda alles pärast laenulepingu allakirjutamist, siis kirjutas A. P alla laenulepingu ühele eksemplarile, mis jäi R. T kätte. RT allkirjastas teise eksemplari, mis jäi A. P kätte. Seejärel allkirjastati hüpoteegi seadmise leping. Notari juures ega hiljem Pärnus ei kohtunud RT ei V. R ega kellegi teisega, kes oleks võinud R. T raha üle anda. Pärast tehingu sõlmimist sõideti Tallinnasse tagasi, seal sõideti Hansapanga kontori juurde, auto pargiti Tatari 1 maja juurde. RT väljus autost ja läks oma sõnade kohaselt panka. Vahepeal tuli ta tagasi ja küsis A. P passi, siis läks uuesti tagasi. A. P ootas autos kokku umbes tunni. Viimaks tuli RT tagasi ja ütles, et saab anda osa raha Saksa markades ja andis 6 000 marka ehk 48 000 krooni, ülejäänud lubas tuua sama päeva õhtul. Seejärel sõideti Tallinna Kaubamaja juurde, kus A. P väljus ja vahetas valuuta ümber Eesti kroonideks ja sõitis koju Jürisse. A. P helistas korduvalt R. T ülejäänud raha üleandmiseks. Esialgu andis RT lubadusi, hiljem hakkas ta A. P kõnesid eirama. Eeltoodut saab kinnitada tunnistaja PE. Umbes 3-4 nädalat hiljem andis RTA. P sularahas veel 15 000 krooni. Selleks kohtuti Mõigu tee ja Tartu mnt
2-02-37 ristmikul asuva rehvitöökoja juures. A. P sõitis sinna Jürist, RT eeldatavasti kesklinna poolt. A. P oli kaasas tema tuttav LM, kes ootas A. P autos, kuni A. P sai R. T autos kätte 15 000 krooni. Hageja ja A. P ootasid jätkuvalt raha üleandmist, RT lükkas seda pidevalt edasi, viidates, et ta hetkel ei ole, kuid varsti peaks suuremaid summasid saama. Hageja suhtles ka R. T abikaasaga, kes väidetavalt oma abikaasa tegevusest midagi ei teadnud. Selline olukord kesti 2001.a septembrini, mil hageja ja A. P otsustasid ise osa maast (väiksema maatüki) müüki panna ja selle kaudu soovitud rahalisi vahendeid hankida. Maa omandamisest oli huvitatud OÜK, kellega lepiti põhimõtteliselt hinnas kokku 22 krooni ruutmeetrilt. Poole väiksema kinnistu hinnaks kujunes seega (6,25 x 10 000 : 2) 1 375 000 krooni. Tehingut aga ei toimunud, sest kinnistusraamatusse kanti 19.10.2001 hüpoteek R. T kasuks. Ostja ei soovinud omandada hüpoteegiga kinnistut. A. P pöördus R. T poole, et hüpoteek kustutada ja kinnistu müüa OÜK, kuid RT sellega ei nõustunud. RT pöördus seepeale ise OÜK poole ja tegi ise ettepaneku kinnistu temal müüa, andes mõista, et ta on või saab kinnistu omanikuks. Detsembris sai hageja teada, et kinnistu omanikuks on R. T. RT esitas avalduse täitemenetluse algatamiseks juba 25.08.2001, kostja A. H algatas täitemenetluse, kuid hagejat ja võlgnikku sellest ei teavitanud. 13.09.2001 avaldati teadaanne Ametlikes Teadaannetes, milles kutsuti A. P kohtutäituri büroosse. 04.10.2001 avaldas A. H Ametlikes Teadaannetes kinnistu enampakkumise kuulutuse ning määras enampakkumise ajaks 15.10.2001. Kinnistu alghind oli 350 000 krooni. Enampakkumise teate kohaselt müüakse 1⁄2 kinnistu väiksemast osast Järveküla külas. 15. oktoobriks 2001 ei saabunud ühtegi ostupakkumist, mistõttu täitur koostas nähtavasti enampakkumise nurjunuks kuulutamise akti. Samal kuupäeval koostas täitur ka kinnisasja sissenõude katteks üleandmise akti ja võõrandas kinnistu alghinnaga R. T . Alles 19.10.2001 kanti kinnistusraamatusse R. Kasuks hüpoteek. Seega pöördus RT kohtutäituri poole ja A. H viis läbi kõik hüpoteegi realiseerimiseks vajalikud toimingud. 30.10.2001 saatis täitur akti ja lepingu kinnistusametile ning 03.12.2001 kanti kinnistu kaasomanikuna sisse R. T. 19.12.2001 sõlmis RTV. R ga kinnistu hüpoteegi seadmise lepingu, millega koormati kinnistu hüpoteegiga 740 000 krooni ja kõrvalnõuetega 240 000 krooni V. R kasuks. 20.12.2001 sõlmis RT OÜ W kinnistu ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hagejale kuulunud 1⁄2 suurune mõtteline osa kinnistust võõrandati OÜW. OÜW esindaja PK oli R. T hea tuttav ja naaber. Käesoleval hetkel on kinnistu omanik ASY, kes on ilmselt heauskne omandaja. 10.08.2009 on A. P esitanud kohtule avalduse menetlusse astumiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna. Harju Maakohtu 18.11.2009 määrusega kaasas kohus A. P menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isikuna hageja poolel. Kolmanda isiku lepingulise esindaja 10.09.2009 toimunud kohtuistungil antud selgituste kohaselt jääb kolmas isik oma varasemate seisukohtade juurde ja ei soovi esitada hagi laenulepingu vaidlustamiseks. Kolmanda isiku 10.08.2009 taotluse kohaselt (V kd, tl 58) on ta tuginenud oma 10.01.2008 avalduses laenulepingu rahatusele, kuid tegemist oli vastuväite (seisukoha), mitte iseseisva nõudega.
VI Kohtuotsuse põhjendused
6.Õigusnormid, millest kohus juhindub on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei
2-02-37 tuleme teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. ENSV Tsiviilkoodeks (edaspidi TsK) § 273 kohaselt peab laenuleping summaga üle viiekümne rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis. Viiskümmend rubla – 5 EEK. TsK § 276 lg 1 sätestab, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsK § 276 lg 2 sätestab, et neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 352 lg 3 (redaktsioon 01.12.1993-01.01.2006) sätestas, et hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse kohtu otsusel avalikul enampakkumisel.
7.Kohus, hinnates kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
8.Asja lahendades hindab kohus esimeses järjekorras hagi aegumise taotlust (I), seejärel laenulepingu rahatuse küsimust (II), siis kostja RT tegevust (III), kostja A. Hu tegevust kohtutäiturina vaidlusaluse kinnistu enampakkumise läbiviimisel (IV) ja seejärel solidaarse kahju hüvitamise nõuet (V). I
9.13.02.2002 esitas hageja hagi kostjate RT ja Tallinna ja Harjumaa kohtutäituri AH vastu tehingu tühistamise, omandiõiguse tunnustamise ning vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõudes. 30.08.2007 esitas hageja hagiavalduse täiendamise avalduse, milles muutis oma nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista summa, mille kohus tuvastaks vaheotsusega. 10.01.2008 hagiavalduse terviktekstis palub hageja mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 7 077 00 krooni. 13.02.2009 vähendas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 4 284 000 krooni. Kostja RT on seisukohal, et kuna esialgne hagi oli esitatud kinnistu tagastamise nõudes ja kuus aastat pärast hagi esitamist on hageja nõuet muutnud, siis on muudetud nõue aegunud. Esialgses hagiavalduses on välja toodud asjaolu, et 20.12.2001 võõrandas kostja RT kinnistu OÜW. Hageja on põhjendanud nõude muutmist asjaoluga, et hagi tagamise määrus jäi täitmata ja seetõttu on kinnistu võõrandatud. Kostja leiab, et kinnistu võõrandamine ei oma hagejale mingit õiguslikku mõju. Seega leiab kostja, et kinnistu edasine müümine hilisemate asjaolude muutumise tõttu ei saa sisustada TsMS § 376 lg 5 p 3 sätet. Seega leiab kostja, et haginõude muutmine 30.08.2007 on tingitud mitte hilisemast asjaolude muutusest vaid hageja hilinenud arusaamisest, et juba algse hagi rahuldamine R. T suhtes oli võimatu. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja nõue on aegunud. Hageja leiab, et hageja muudetud nõue ei ole aegunud. Hageja leiab, et 2002. a hagi esitamise ajal oli hagi rahuldamine võimalik, kuna kinnistu oli OÜ-le W võõrandatud eesmärgiga luua heauskne omandaja, mistõttu oli alus nimetatud ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Kuna kinnistu on vahepeal korduvalt omanikku vahetanud, on hageja seisukohal, et hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamine on muutunud käesolevaks ajaks võimatuks, millest tingituna nõuab hageja kostjatelt talle tekitatud kahju hüvitamist. Seega on hageja seisukohal, et asjaolude muutuseks tuleb lugeda hagi esemeks oleva kinnistu korduvat võõrandamist.
2-02-37 Seetõttu ei ole hagi muutmiseks hageja tehingute tühistamise, omandiõiguse tunnustamise ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude asendamine kahju hüvitamise nõudega. Kohus leiab, et hageja 30.08.2007 esitatud nõue ei ole aegunud. TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Hageja on õigesti leidnud, et 2002. a hagi esitamise ajal oli hagi rahuldamine võimalik, kuna hageja nõudeks oli OÜ-ga W sõlmitud ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamine. Kuna Harju Maakohtu 07.01.2002 hagi tagamise määruse alusel ei tehtud kannet kinnistusraamatusse, siis osutus OÜW võimalikuks kinnistu võõrandada. Vastavalt kinnistusraamatu väljavõttele on kinnistu OÜW poolt võõrandatud 04.07.2006 asjaõiguslepingu alusel OÜ L. Kanne omaniku vahetumise kohta on kinnistusraamatusse tehtud 31.08.2006 (IV kd, tl 250). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja on oma nõuet muutnud 30.08.2007 (II kd, tl 46), s.o aasta pärast kinnistu omaniku muutmist ja sellest tulenevalt on hageja oma nõuet muutnud, siis ei ole hageja nõue aegunud.
II
10.Hageja on esitanud hagi laenulepingu osalise rahatuse nõudes. Puudub vaidlus selles, et laenuleping sõlmiti 04.06.2001 ja laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 04.06.2002. Hagiavalduse kohaselt pidi RT andma laenusaajale üle RT ja A. P vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt 350 000 krooni. Laenulepingu allakirjutamisel andis RT laenusaajale üle 6 000 Saksa marka sularahas, mille väärtus laenulepingu sõlmimise kuupäevaga oli 48 000 krooni, ülejäänud summa pidi RT üle andma esimesel võimalusel. Arvestades hageja, kostja ja R. T abikaasa sugulussuhet ja asjaolu, et osa laenusummast anti laenusaajale üle, allkirjastas A. P juba 04.06.2001 laenulepingu, mille punktis 1.20 sisaldus kinnitus laenusumma kättesaamise kohta. A. P ei kahelnud R. T lubaduses anda lähiajal üle ka ülejäänud laenusumma. Hiljem andis R. T A. P üle veel 15 000 krooni. Seega andis RT üle kokkulepitud 350 000 kroonist vaid 63 000 krooni, 287 000 krooni jäi laenuandjale välja maksmata. Hagejale jäi mulje, et R. T puudusid rahalised võimalused laenusumma üleandmiseks. Hageja esitas tõendamaks, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, AS Hansapank tõendi, mille kohaselt ei ole kostja pangaarvel tehtud ei enne ega pärast laenulepingu sõlmimist mingeid tehinguid. Hageja leidis, et kuna laenuleping oli rahatu, ei tekkinud pooltel laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kuni laenuandja poolse kohustuse täitmiseni keeldus hageja kostjale mingeid laenulepingu alusel saadud summasid tagastamast. Tulenevalt TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenulepingu vaidlustamise õigus laenajal. Laenajaks oli laenulepingu kohaselt kolmas isik A. P, mitte hageja DP. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja ei olnud laenulepingu kohaselt laenajaks, siis ei ole tal tulenevalt TsK § 276 lg 1 õigus laenulepingut vaidlustada.
11.Kostja RT on esitanud kohtule taotluse A. P kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna. Kohus rahuldas kostja taotluse ja kaasas 11.12.2007 määrusega A. P menetlusse kolmanda isikuna. 06.08.2009 on A. P esitanud kohtule avalduse menetlusse astumiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna (V kd, tl 57-58). Harju Maakohtu 18.11.2009 määrusega kaasas kohus A. P menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isikuna. Kostja RT on esitanud määruskaebuse Harju Maakohtu 18.11.2009 määrusele, millega kohus on kaasanud A. P menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isikuna. Kohus leiab, et R. T määruskaebus ei takista kohtul käesolevas asjas otsusega asja lahendamast, kuna juhul, kui kõrgema astme kohus
2-02-37 leiab, et A. P on kaasatud menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isikuna põhjendamatult, võib kohus nimetatud osas jätta maakohut otsuse põhjendused arvestamata. Iseseisva nõudega kolmas isik A. P ei ole kohtule esitanud iseseisvat nõuet. Kolmanda isiku lepingulise esindaja on 10.09.2009 toimunud kohtuistungil selgitanud, et kolmas isik jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja ei soovi esitada hagi laenulepingu vaidlustamiseks. Kolmanda isiku 10.08.2009 taotluse kohaselt (V kd, tl 58) on ta tuginenud oma 10.01.2008 avalduses laenulepingu rahatusele, kuid tegemist oli vastuväite (seisukoha), mitte iseseisva nõudega. Kostja RT esindaja on 10.09.2009 kohtuistungil leidnud, et RT vastu ei ole nõuet laenulepingu rahatuse nõudes esitatud. Kostja RT esindaja leidis, et nõue on aegunud, kuna see on esitatud 8 aastat pärast laenulepingu sõlmimist. Samuti leidis RT esindaja, et vastuväide ei ole nõue, vaid nõue on tahteavaldus, mis on suunatud teo sooritamisele. Arvamuse avaldamine on arvamuse avaldamine (V kd, tl 78 pöördel). Kohus leiab, et iseseisva nõudega kolmas isik ei ole kohustatud esitama hagi, vaid on õigustatud esitama vastuväite kostja R. T vastuväitele hagile, mille kohaselt kostja RT pöördus kolmanda isiku A. P poolt täitmata laenulepinguga kohtutäituri poole ja tema avalduse alusel algatatud täitemenetluses sundvõõrandati vaidlusalune kinnistu. Samuti leiab kohus, et vaidlus õigussuhte puudumise üle ei aegu, seega ei ole kolmanda isiku vastuväide aegunud.
12.Kolmanda isiku vastuväite kohaselt sõlmiti A P ja RT vahel 04.06.2001 laenuleping, mille kohaselt RT kohustus A P laenama 350 000 krooni. Pooled allkirjastasid laenulepingu. Tegelikult RTA. P kogu laenulepingu järgset summat üle ei andnud, vaid andis A. P 6000 Saksa marka ehk 48 000 krooni. Umbes 3-4 nädalat hiljem andis RTA. P sularahas veel 15 000 krooni. Kostja RT leiab, et alles 6 aastat peale lepingu sõlmimist ja 5 aastat peale kohtuskäimist on esmakordselt tõstatatud väited, et kostja on 350 000 krooni asemel maksnud laenusaajale vaid osa laenulepingus ettenähtud summast ning sedagi vaid Saksa markades ja ositi. Kostja leiab, et nimetatud väidete valelikkust tõendab asjaolu, et üheski kohtule ega politseile esitatud avalduses ei ole varem sellist fakti mainitud. Kostja leiab, et põhjus, miks sellise väide 2007.a esitati, on tingitud olukorrast, kus tegelikkuses puudub R. T tegu, mis võiks kuidagi olla põhjuslikus seoses väidetava kahjuga. Kuivõrd kohtutäituri poole pöördumine ei saa iseenesest olla kahjutekitav, pidi leitama midagi, mis pöördumise kahjutekitavaks muudaks. Kohus leiab, et kolmanda isiku vastuväide selle kohta, et poolte kostja RT ei andnud A. P laenulepingu järgselt üle 350 000 krooni ei ole tõendatud. Tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 276 lg 1 on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Nimetatu tähendab, et laenajal on õigus tõendada, et laenulepingut ei ole sõlmitud või laenulepingu hind on väiksem. Käesoleval juhul on kolmas isik asunud seisukohale, et ei ole saanud kogu laenulepingus kokkulepitud summat ehk laenulepingu hind on väiksem. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et juhul, kui kolmas isik leidis, et on saanud raha laenulepingus märgitust vähem, siis tekkis tal õigus laenulepingut vaidlustada ja keelduda oma lepingujärgse kohustuse osalisest täitmisest.
2-02-37 Kolmas isik ei ole laenulepingu sõlmimise järgselt, s.o 2001. a, laenulepingut vaidlustanud, samas on ta jätnud täies ulatuses laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja RT andis laenulepingus ettenähtust väiksema summa kolmandale isikule üle, ei tekkinus kolmandal isikul õigust jätta täies ulatuses laenulepingust tulenevad kohustused täitmata, vaid ta oleks pidanud tagastama kokkulepitud tähtaegadel osamaksetena raha, mille RT oli talle üle andnud.
13.Kolmanda isiku vastuväite kohaselt valmistas RT ette laenulepingu teksti ja leppis Pärnu notari K Krügeriga kokku hüpoteegi seadmise lepingu tõestamiseks aja. 04.06.2001 tuli RTA. P autoga tema koju järgi. Sealt sõideti kostja autoga Pärnusse notari juurde. Notari juures selgus, et hüpoteek pidi koormama mõlemat maatükki, kuna kaks maatükki moodustasid ühe kinnistu. Notari selgituste kohaselt ei olnud tehingut võimalik teisiti teha. Notar küsis lepingu ettelugemisel, et kas laenuleping sõlmitud ja laenusumma üle antud. A. P teatas, et ei ole. Seepeale esitas RT laenulepingu allkirjadeta eksemplari ja palus selle A. P l allkirjastada, kinnitades, et annab raha koheselt Tallinna tagasi jõudes A. P üle. Kuna hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimine sai toimuda alles pärast laenulepingu allakirjutamist, siis kirjutas A. P alla laenulepingu ühele eksemplarile, mis jäi R. T kätte. RT allkirjastas teise eksemplari, mis jäi A. P kätte. Seejärel allkirjastati hüpoteegi seadmise leping. Notari juures ega hiljem Pärnus ei kohtunud RT ei V. R ega kellegi teisega, kes oleks võinud R. T raha üle anda. Kostja RT vaidleb eeltoodule vastu. Pärnusse sõideti kostja autoga. Pärnus notari juures selgus, et A. P oli laenulepingu maha unustanud. Hüpoteegi seadmise lepingut see asjaolu ei mõjutanud, sest notarit see asjaolu ei huvitanud, tema lähtus hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel poolte ütlustest. Kohapeal lepiti kokku, et raha annab kostja A. P siis, kui on allkirjastatud laenuleping. Vastasel juhul oleks Pärnusse sõitmine olnud asjatu, kuna tagatiseta ei oleks V. R raha andnud. Tallinnasse samal päeval tagasi saabudes allkirjastati laenuleping, mis oli jäänud A. Pi autosse ja anti üle ka raha. Raha saamist kinnitas A. P allkirjaga lepingul siis, kui oli raha üle lugenud. Kohus on asjas tunnistajana üle kuulanud notar K Krügeri. K. Krügeri ütluste kohaselt (IV kd, tl 186) ei mäleta ta, kas tema juures sõlmiti A. P ja RT vahel laenuleping. Tunnistaja ütluste kohaselt sõlmiti tema juures samade isikute vahel hüpoteegi seadmise leping ja selle sõlmimiseks talle laenulepingut näitama ei pea. Tunnistaja selgituste kohaselt mäletas ta neid asjaolusid siis, kui andis Kaitsepolitseis sellekohaseid ütlusi. Pooled ja kolmas isik ei ole taotlenud asja juurde tõendina võtta K. Krügeri varasemaid ütlusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kolmanda isiku väide, et laenuleping allkirjastati notari juures on tõendamata.
14.Kolmanda isiku vastuväite kohaselt sõideti pärast Pärnus notari juures tehingu tegemist tagasi Tallinnasse, kus sõideti Hansapanga kontori juurde, auto pargiti Tatari 1 maja juurde. RT väljus autost ja läks oma sõnade kohaselt panka. Vahepeal tuli ta tagasi ja küsis A. Pi passi, siis läks uuesti tagasi. A. P ootas autos kokku umbes tunni. Viimaks tuli RT tagasi ja ütles, et saab anda osa raha Saksa markades ja andis 6 000 marka ehk 48 000 krooni, ülejäänud lubas tuua sama päeva õhtul. Seejärel sõideti Tallinna Kaubamaja juurde, kus A. P väljus ja vahetas valuuta ümber Eesti kroonideks ja sõitis koju Jürisse. A. P helistas korduvalt R. T ülejäänud raha üleandmiseks. Esialgu andis RT lubadusi, hiljem hakkas ta A. P kõnesid eirama. Umbes 3-4 nädalat hiljem andis RTA. P sularahas veel 15 000 krooni. Selleks kohtuti Mõigu tee ja Tartu mnt ristmikul asuva rehvitöökoja juures. A. P sõitis sinna Jürist, RT eeldatavasti kesklinna poolt. A. P oli kaasas tema tuttav LM, kes ootas A. P autos, kuni A. P sai R. T autos kätte 15 000 krooni. A. P ootas jätkuvalt raha üleandmist, kuid RT lükkas seda pidevalt edasi, viidates, et ta hetkel ei ole, kuid varsti peaks suuremaid summasid saama. Selline olukord kesti 2001.a septembrini.
2-02-37
Kostja tõendab raha olemasolu sellega, et laenusaaja tõendas ise allkirjaga laenulepingul raha saamist, samuti asjaoluga, et pidi ise raha laenama VR lt. Kostja selgituste kohaselt laenas ta raha A P seetõttu, et hageja ja R. T abikaasa on tuttavad ja laenusaaja vajas raha. Kuna R. T ja A. P tutvus piirdus vaid kohtumisega sugulaste pulmas, siis ei saanud RT laenata raha ilma lepingu ja tagatiseta. Seda nõudis ka kostjale raha laenanud V. R . Pärnus notari juures selgus, et A. P oli laenulepingu maha unustanud. Hüpoteegi seadmise lepingut see asjaolu ei mõjutanud, sest notarit see asjaolu ei huvitanud, tema lähtus hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel poolte ütlustest. Kohapeal lepiti kokku, et raha annab kostja A. P siis, kui on allkirjastatud laenuleping. Vastasel juhul oleks Pärnusse sõitmine olnud asjatu, kuna tagatiseta ei oleks V. R raha andnud. Tallinnasse samal päeval tagasi saabudes allkirjastati laenuleping, mis oli jäänud A. P autosse ja anti üle ka raha. Raha saamist kinnitas A. P allkirjaga lepingul siis, kui oli raha üle lugenud. Kostja vaidleb vastu kolmanda isiku seisukohale, et kostja RT tuli A. P Jürisse järgi tumeda Mitsubishiga, kuna nimetatud sõiduk oli ASK valduses alates 2001.a jaanuarist. Samuti ei ole kostja nõus kolmanda isiku seisukohaga, et kostja andis A. P 3-4 nädalat peale tehingut Mõigu tee ja Tartu mnt ristmikul asuva rehvitöökoja juures üle veel 15 000 krooni. Kostja selgitab, et oli sellel ajal veetmas jaanipäeva aegset ja –järgset aega Lõuna-Eestis, mistõttu ta ei saanud olla Tallinnas rehvitöökoja juures. Tulenevalt TsK § 276 lg 1 tuleb laenulepingu rahatus tõendada laenajal ehk kolmandal isikul. Kohus on tunnistajana üle kuulanud PE (III kd, tl 142-143). Tunnistajate ütluste kohaselt teab ta, et RT oli D ja A võlgu. Tunnistaja ütluste kohaselt kuulus ta korduvalt pealt A kõnesid RT , milles A soovis võlga kätte saada. Neid kõnesid oli tihti ja versioonid, miks raha kätte ei saa, oli mitmeid ning RT lubas kogu aeg raha ära maksta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli RT lubanud ühel korral raha ära tuua kindlaks päevaks ja nad läksid just selleks päevaks A le ja D külla, kui raha jällegi ei toodud. Telefonis rääkisid ainult A P ja RT. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tea ta, kas DP helistas RT . Tunnistaja LM ütluste kohaselt (III kd, tl 145) oli ta A P l külas, kui A helistati ja lubati raha üle anda. Siis sõitsid nad A Mõigu kummiparanduse juurde, kuhu linna poolt tuli sinine või hall maastur. Tunnistaja nägi vilksamisi RT , keda ta oli 1990. a septembris D ja A pulmas näinud. A läks RT autosse. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tea ta, mis seal autos toimus, kui A tuli vihasena tagasi, sest oli saanud väiksema summa, kui pidi saama. Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta raha üleandmist. Tunnistaja ütluste kohaselt käis ta Mõigu kummiparanduses 2001. a. Tunnistaja Kalle Kivisaare ütluste kohaselt (III kd, tl 151-153) veedab ta suviti puhkust koos RT . 2001. a enne jaanipäeva tuli RT M ikitamäele tunnistajale külla. Tunnistaja VR ütluste kohaselt (III kd, tl 156-157 ja IV kd, tl 188) laenas ta 2001. a RT 350 000 krooni. Tunnistaja ütluste kohaselt sai ta raha oma kinnisvara müügist. Tunnistaja ütluste kohaselt ootas ta koos oma sõbra E Pärnus notaris kuni sõlmiti hüpoteegi seadmise leping ja andis seal 350 000 krooni R kätte. Tunnistaja E Kohvi ütluste kohaselt kutsus 2001. a suve alguses tema sõber VR teda endaga kaasa. Nad sõitsid Pärnu kesklinna Krediidipanga ette. Sinna saabus auto, kust tulid välja RT ja üks teine mees. VR väljus autost ja palus mul vaadata raha järgi, mis oli autos kilekotis. R ja see mees läksid notaribüroosse, hiljem läks ka VR sinna poole ja tunnistaja jäi rahaga autosse. Kui VR tagasi tuli, võttis ta autost raha ja istus R autosse, kus istus ka see mees. Mingi aja möödudes tuli V meie autosse tagasi ja raha tal enam ei olnud. Tunnistaja TS ütluste kohaselt (III kd, tl 164-165) sõitis ta 2001. a suvel koos RT ega Mõiku ja sinna tuli ka A P, kellega RT autos rääkis. A P lahkus pärast RT autost vihasena. A P ütles autost väljudes midagi, et see laenuasi ei kehti. Tunnistaja oli autost 10 meetri kaugusel ja kuulis seda. Tunnistajate ütlustest tulenevalt leiab kohus, et kolmanda isiku vastuväide laenulepingu rahatuse kohta ei ole tõendatud. Kohus leiab, et kuigi laenulepingu rahatuse tõendamine tunnistajate ütlustega ei
2-02-37 ole lubatud, ei ole ka kohtu poolt üle kuulatud tunnistajad näinud laenulepingu poolte vahel raha üleandmist. A P on laenulepingut allkirjastades tunnistanud raha üleandmist ja 2001. a, kui ta väidetavalt ei saanud RT kogu laenulepingus kokkulepitud summat kätte, ei ole ta vaidlustanud laenulepingu rahatust. Kohus leiab, et põhjendatud on ka kostja RT väide, et väidet laenulepingu rahatuse kohta ei ole esitatud enne, kui hageja esitas sellekohase hagi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenulepingu rahatus ei ole tõendatud.
III
15.Kostja RT on 25.08.2001 esitanud kohtutäitur AH avalduse täitemenetluse algatamiseks (II kd, tl 177-178). Hageja hinnangul on täitemenetluse avalduse enamik välju täitmata, mistõttu esitatud teave on ilmselgelt ebapiisav. Hageja leiab, et kuni laenuandja poolsete kohustuste täitmiseni keeldus hageja kostja R. T mingeid laenulepingu alusel saadud summasid tagastamast. Seetõttu leiab hageja, et 25. augustil 2001 kohtutäituri poole pöördumine oli põhjendamatu ja õigusvastane, kuna laenajal oli õigus oma kohustuste täitmisest ka üleantud osas keelduda, kuni laenuandja ei olnud üle andnud kokkulepitud laenusummat. Hageja on seisukohal, et taoline kohtutäituri poole pöördumine sai toimuda üksnes seetõttu, et RT võis eeldada õigusvastast koostööd A. H poolt. Sellele viitab nii täitmisavaldus, mille on koostanud ja esitanud R. T, kui A. H edasine tegevus. Kostja RT selgituste kohaselt puutus ta hageja ja kolmanda isikuga aeg-ajalt kokku. Hageja ja kolmas isik vajasid oma äri finantseerimiseks raha ja kostja R. T, kes juhtumisi teadis kedagi, kellel oli vaba raha, soovis A. P aidata ja laenas tall soovitud summa. Kuna raha pärines VR lt, siis seadis tema tingimuseks, et annab raha siis, kui on olemas tagatis. RT huvi raha laenamise vastu oli sümboolne, kuna ta ei olnud V. R selles eelnevalt isegi kokku leppinud. Hageja oli juba 30.03.2001, s.o 2 kuu enne laenutehingut, andnud A. P volituse tegema enda äranägemisel tehinguid vaidlusaluse kinnistuga. Kostja möönab, et hüpoteegi realiseerimine täitemenetluses võis olla ebakorrektne, kuid kohtutäituri lohakus ei olnud kostjale teada. Kostja RT pöördus kohtutäitur AH poole, kuna tegemist oli kohtutäituriga. Kostja nõustub, et tähelepanu väärib täitemenetluse avalduse vormistus, kuid samas jääb talle arusaamatuks, milline on selle seos nõudega kostja vastu. Kostja selgitab, et täitis väljad, mida täitur palus täita ja muud väljad pidi täitma kohtutäitur ise. Kostja RT selgitab, et alates kohtutäituri poole pöördumisest käitus ta vastavalt kohtutäituri juhistele. Sisuliselt tähendab see seda, et pärast kohtutäituri poole pöördumist teatas kohtutäitur enampakkumise nurjumisest ja pakkus talle kinnistut võlgade katteks. Kostja ei ole jurist, et kahtlustada Eesti riigi nimel tegutsevat kohtutäiturit ebakompetentsuses või lohakuses. Kui kohtutäitur ei tohtinud alustada täitemenetlust, nagu väidab hageja, siis oleks kohtutäitur pidanud sellest keelduma. Kuna kohtutäitur seda ei teinud, siis järeldas kostja, et kõik on korrektne. Kohus leiab, et kostja RT oli kolmanda isiku A P poolt laenulepingust tuleneva kohustuse mittetäitmisel õigustatud pöörduma kohtutäituri poole. A P ja RT vahel sõlmiti 04.06.2001 laenuleping. Vastavalt nimetatud laenulepingu punktile 1.14. võis laenuandja realiseerida tagatise, kui laenusaaja ei ole nõuetekohaselt teostnud igakuised makseid vastavalt punktile
1.1.kahel või enamal korral(I kd, tl 8-10). Vastavalt laenulepingu punktile 1.1. oli laenusaaja kohustatud tagastama laenu iga kuu 4. kuupäevaks võrdsetes osades koos arvutatud intressiga. Vaidlus puudub selles, et kolmas isik, kes laenulepingu kohaselt oli laenu saajaks ja kes ise tunnistab, et sai osaliselt laenulepingu järgi laenu, ei asunud laenulepingut täitma, s.o tagastama laenatud raha. Ka ei vaidlustanud A P vaidlustanud laenulepingu sõlmimise järel laenulepingu rahatust. Laenulepingu rahatus on vaidlustatud hageja poolt alles 30.08.2007 (II
2-02-37 kd, tl 46-55). Käesoleva kohtulahendi põhjendava osa II peatükis on kohus analüüsinud laenulepingu rahatust ja jõudnud järeldusele, et laenulepingu rahatus ei ole tõendatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna A. P ei asunud laenulepingust tulenevat kohustust täitma ega ei olnud vaidlustanud laenulepingu rahatust, siis oli kostja RT pärast A. P poolt laenulepingu 1.1 tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmata jätmist kahel korral, õigustatud pöörduma kohtutäituri poole avaldusega täitemenetluse algatamiseks. Kolmas isik oli teadlik laenulepingus kokku lepitud tingimusest, et laenuandja võib realiseerida tagatise kui laenusaaja ei ole nõuetekohaseid makseid teostanud kahel või enamal korral (punkt 1.14), samuti oli ta teadlik hüpoteegi seadmise lepingus sätestatud tingimusest, et laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisel allub omanik (hageja) kohesele sundtäitmisele (punkt 5.1). Kohesele sundtäitmisele allumise kohustusest pidi olema teadlik ka hageja, kuna ta oli 30.03.2001 andnud A. P volituse tegema enda äranägemisel tehinguid vaidlusaluse kinnistuga (III kd, tl 17-18). Asjaolu, et kohtutäitur viis läbi enampakkumise õigusvastaselt, ei olnud võimalik kontrollida kostja RT , kuna temal, kui sissenõudjal, puudus õigus ja kohustus kohtutäituri tegevuse üle järelevalvet teostada. Kohus leiab, et hageja väited selle kohta, et kostja RT kohtutäituri poole pöördumine sai toimuda üksnes seetõttu, et RT võis eeldada õigusvastast koostööd A. H poolt, on paljasõnaline ja tõendamata. A. H suhtes alustatud kriminaalasjas leidis tuvastamist, et A. H on vaidlusaluse kinnistu enampakkumise läbi viinud küll kehtivat korda rikkudes, kuid nimetatud asjas ei ole tuvastatud, et see toimus RT kooskõlastatud tegevusena (III kd, tl 2-5). Muid tõendeid kostjate RT ja AH õigusvastase koostöö kohta kohtule esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatud kostja RT õigusvastane tegevus laenulepingu sundtäitmisele pööramisel ja tema süü vaidlusaluse kinnistu võõrandamisel, mistõttu hageja nõue kostja RT kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata.
IV
16.Hagiavalduse kohaselt on kostja AH vaidlusaluse kinnistu enampakkumise läbi viinud ebaseaduslikult. Vaidlusalusele kinnistule kanti kinnistusraamatusse hüpoteek RTe kasuks 19.10.2001 (I kd, tl 26). Hageja hinnangul on hüpoteegi kokkulepe TMS § 1 lg 1 p 14 nimetatud täitedokument, mis ei saa kuuluda TMS kohasele täitmisele enne hüpoteegi tekkimist kinnistusraamatusse sissekandmisega. Seega võttis A. H R. T vastu alusetu täitemenetluse avalduse ja jättis selle alusetuse arvestamata. TMS § 23 lg 4 tuleneb võlgniku õigus esitada vastuväide täitedokumendile ja kohtutäituri kohustus neid võlgnikule selgitada. Seega peab kohtutäitur võlgnikku täitemenetluse algatamisest teavitama. Kohtutäitur ei ole kunagi edastanud teadet täitemenetluse alustamise ja enampakkumise kohta ei hagejale ega kolmandale isikule ega kinnisasja teisele kaasomanikule. A. H ei ole käinud kunagi hagejate ja kolmandat isikut nende elukohas otsimas. Samuti ei ole ta teadet edastanud tähitud postiga. Seega ei olnud täitemenetluses osalevatel isikutel võimalik kohtutäiturile vastuväiteid esitada ning neil puudus võimalus kaitsta enda seaduslikke õigusi – viibida täitetoimingu tegemise juures, tutvuda täitetoimikuga, saada täitemenetluse kohta õiendeid ja teha avaldusi ning nõuda nende kandmist kohtutäituri aktidesse, sõlmida sissenõudjaga kokkuleppeid, esitada arvamusi vara kuuluvuse ja hinna kohta ning kaevata kohtutäituri tegevuse peale. Samuti tekkis kohtutäituril võimalus müüa kinnistut ilma kohtu otsuseta, kuna TMS § 1 lg 1 p 14 alusel ei kohaldata seda sätet, kui kinnisasja omanik ei esita vastuväiteid. Hagejale kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikult võeti võimalus võlgniku nõue kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusel täielikult rahuldada. Samuti välditi teadlikult kohtumääruse hankimise kohustust, mille raames oleks hageja täitemenetlusest teada saanud.
2-02-37 Seega on tegemist enampakkumise olulise tingimuste rikkumisega, mis on TMS § 6444 kohaselt enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluseks, mis võib ühtlasi kaasa tuua tehingu tühisuse. Lisaks nimetatule oli enampakkumise teates valesti märgitud müüdav vara. 04.10.2001 Ametlikes Teadaannetes ilmunud enampakkumise teate kohaselt pidi avalikul enampakkumisel müüdama 1⁄2 Harju Maakonnas Rae vallas Järvekülas asuvast kinnistust katastritunnusega XXX, suurusega 6,25 ha, alghinnaga 350 000 krooni. Tegelikkuses kanti R. T 30.10.2001 ostu-müügilepingu alusel üle kogu 1⁄2 kogu kinnistust, mis koosneb kahest maatükist ning kinnistus suuruseks on 6,25 ha + 8,65 ha ehk kokku 14,9 ha, omandiõigus. On ilmne, et kui potentsiaalsed ostjad oleksid teadnud, et nimetatud alghinnaga müüakse 6,25 ha suuruse kinnistu mõttelise osa asemel 14,9 ha kinnistu mõtteline osa, oleks enampakkumisele laekunud reaalseid ostjaid. Lisaks puudusid kinnistu enampakkumise teates kinnisasja omaniku nimi ja elukoht, kinnisasja nimi ja kinnistu number, üks kahest katastritunnusest ja kinnisasja lühikirjeldus. Samuti rikuti enampakkumise tähtaega, mis ühe kuu asemel oli 11 päeva. Ka ei lähtunud A. H kinnisvara hindamisel kohalikust keskmisest müügihinnast. Kostja A. H ei võta hagi tema vastu esitatud osas õigeks ja ei tunnista tema vastu esitatud nõuet. Kostja on esitanud olulise tõendina kohtule Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 02913000016. ta nõustub kõigi kriminaalmenetluses Kaitsepolitseiameti ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri tuvastatud faktide ja ringkonnaprokurör Anneli Lumiste järeldustega. Uurimine tuvastas kuriteo puudumise ja välistas ametiseisundi kuritarvitamise vaidlusaluse täitemenetluse läbiviimisel. Kostja ei ole vaatamata kohtu korduvatele tähelepanujuhtimistele esitanud täiendavat vastust hagile ega võtnud endale esindajat. Kohus leiab, et kostja A. H on kohtutäiturina enampakkumise vaidlusalusele kinnistule viinud läbi ebaseaduslikult.
17.Tulenevalt enampakkumise toimumise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1 lg 1 p 14 alusel kuulus muu hulgas täitmisele notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele teatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kokkuleppe kohta peab olema tehtud märge kinnistusraamatusse. Kui kinnisasja omanik ei esita vastuväiteid vastavalt käesoleva seadustiku § 23 2. lõikele, ei kohaldata asjaõigusseaduse § 352 3. lõikes sätestatut. A. H algatas RT avalduse aluse täitemenetluse hagejale kuulunud kinnisvara võõrandamiseks, kontrollimata, kas hüpoteek on kinnistusraamatusse kantud. Kuigi hageja väidab, et hüpoteek tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 326 alusel kande tegemisega kinnistusraamatusse, kehtis enampakkumise toimumise ajal AÕS § 326 redaktsioon, mille kohaselt pidi hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Hageja viitatud nõuet ei tulene ka teistest enampakkumise ajal kehtinud asjaõiguse sätetest. Nimetatud asjaolu võis kostja A. H eksitada, kuid kuna asjaõiguse printsiipidest tuleneb asjaõiguste avalikkus, siis peavad need olema nähtavad kinnistusraamatust, mistõttu A. H pidanuks nimetatut kontrollima.
18.Enampakkumise toimumise ajal kehtinud TMS § 23 lg 4 p 1 ja 2 sätestasid, et kui kohtutäiturile on esitatud TMS § 1 1. lõike punktides 8, 10, 13, 14 või 23 nimetatud täitedokument, saadab ta võlgnikule või kinnisasja omanikule täitedokumendi saamise kohta teate, milles viitab õigusele esitada vastuväide ning selgitab vastuväite esitamata jätmise tagajärgi. Teatele lisatakse täitedokumendi ärakiri. Täitemenetlus algatatakse võlgniku või omaniku poolt täitedokumendi kättesaamisest arvates kahe nädala möödudes, kui: võlgnik või kinnisasja omanik ei esita kohtutäiturile vastuväidet ja sissenõudja esitab lisaks TMS § 1 1.
2-02-37 lõike punktides 13 ja 14 nimetatud täitedokumentidele ka lihtkirjalikus vormis sõlmitud võlaõigusliku lepingu. Eelnimetatud kohustust A. H kohtutäiturina täitnud ei ole. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on A. H andnud seletusi selle kohta, et A. P on saadetud postiga kaks kutset ja ühel korral avaldatud see väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid hagejale kutse saatmise kohta andmed puuduvad. Hageja väidetel ei ole A. H kohtutäiturina informeerinud teda ja kolmandat isikut täitemenetluse algatamisest ning A. H ei ole tõendanud, et ta teavitas hagejat ja kolmandat isikut nõuetekohaselt täitemenetluse algatamisest. Kohus leiab, et kohtutäituri poolt kirjaliku kutse kätteandmisel tuli kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 28 kirjaliku kutse kätteandmise kohta sätestatut. Seega pidanuks kohtutäitur toimetama kutse kätte allkirja vastu. Kuna kohtutäitur ei olnud kutseta allkirja vastu kätte toimetanud, siis tuleb lugeda, et kutset ei olnud A. P ja teistele täitemenetluse osalistele (hagejale ja kinnistu teisele kaasomanikule) kätte toimetatud. Seega puudus kohtutäituril alus TMS § 291 kohaldamiseks ja esmase täitekutse avaldamiseks väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuna kutse kätteandmisel polnud tarvitusele võetud muid abinõusid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et eelnimetatuga rikkus kostja A. H hageja ja kolmanda isiku seadusest tulenevaid õigusi. Kuna A. H ei teavitanud hagejat enampakkumise toimumisest, siis ei saanud hageja esitada muu hulgas TMS § 1 lg 1 p 14 tulenevat vastuväidet hüpoteegiga tagatud nõude kohasele sundtäitmisele pööramisel.
19.Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 26 lg 1 sätestas, et võlgnikul ja sissenõudjal on õigus viibida täitetoimingute juures, tutvuda täitetoimikuga, saada täitemenetluse kohta õiendeid ja teha avaldusi ning nõuda nende kandmist kohtutäituri aktidesse, sõlmida omavahel kokkuleppeid, esitada arvamusi vara kuuluvuse ja hinna kohta ning kaevata kohtutäituri tegevuse peale kohtutäiturile või kohtusse. TMS § 26 lg 2 sätestas, et võlgnikul ja sissenõudjal on õigus kutsuda kõigi täitetoimingute juurde kuni kaks tunnistajat. Tunnistajad ei saa tasu ja nende mitteilmumine ei peata lahendi täitmist. Hageja on hagiavalduses tuginenud eelnimetatud sätetest tulenevate õiguste rikkumisele A. H poolt. A. H on esitanud tõendina kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (III kd, tl 2-5). A. H väidetel nõustub ta kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud põhjendustega. Nimetatud määruse kohaselt ei selgitanud A. H A. P õigus seetõttu, et A. P ei ilmunud kohale. Kuna kohus on käesoleva määruse punktis 18 leidnud, et A. H ei ole täitemenetlusest nõuetekohaselt teavitanud hagejat ja kolmandat isikut, siis on A. H kohtutäiturina sellega rikkunud kolmanda isiku, kui võlgniku õigusi, samuti on nimetatuga rikutud hageja, kui täitemenetluse osalise eelnimetatud õigusi. Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 28 lg 1 sätestas, et kohtutäitur on kohustatud tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks ning selgitama täitemenetluses osalevatele isikutele nende õigusi ja kohustusi. Hageja ja kolmanda isiku väidetel ei ole A. H neile nende õigusi täitemenetluse käigus selgitanud. A. H kriminaalmenetluse raames antud selgituste kohaselt ei selgitanud ta õigusi A. P , kuna ta ei ilmunud kohale. Seega ei ole kriminaalmenetluse raames selgunud, et A. H oleks selgitanud A. P , hagejale ja kinnistu teisele kaasomanikule nende õigusi täitemenetluses.
20.Enampakkumise ajal kehtinud AÕS § 73 lg 2 sätestas, et kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel isikule, kes ei ole kaasomanik ega seaduse järgi eesõigustatud, on teistel kaasomanikel võõrandatava mõttelise osa ostu eesõigus. AÕS § 73 lg 3 kohaselt kehtis eelnimetatud ostueesõigus ka kinnisasja kaasomaniku mõttelise osa müügil sundenampakkumise teel. Hagiavalduse kohaselt ei teavitanud kohtutäitur
2-02-37 sundenampakkumisel kinnistu kaasomanikku KS, kellel oli asjaõigusseaduse § 73 lg 1 kohaselt ostueesõigus, kinnistu mõttelise osa müügist. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt ei kutsunud kostja A. H K. S enampakkumisele, kuna kuulutas enampakkumise nurjunuks ja selle kohta oli eelnevalt avaldatud kuulutus Äripäevas (III kd, tl 3). Eeltoodust tulenevalt on A. H kohtutäiturina enampakkumist läbi viies rikkunud KS ostueesõigust.
21.Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 6433 sätestas, et enampakkumise määrab kohtutäitur mitte varem kui ühe kuu möödumisel enampakkumise kuulutuse ilmumisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hagiavalduse kohaselt oli enampakkumise tähtajaks määratud 11 päeva ja seetõttu ei olnud enampakkumisest huvitatud isikutel piisavalt aega tuvastada tegelikkuses müüdav objekt ja aega sellega tutvumiseks. Kostja A. H on oma vastuväidetes tuginenud ainult kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud asjaoludele. A. H poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütluste kohaselt luges ta 04.10.2010 toimunud enampakkumise tähtajaks ekslikult 10 + 1 päeva, mis on tegelikult ette nähtud vallasvarale (III kd, tl 3). Eeltoodust tulenevalt on kostja A. H kohtutäiturina enampakkumist läbi viies rikkunud enampakkumise korda, kuna määras enampakkumise tähtajaks TMS § 6433 tuleneva ühe kuu asemel 11 päeva.
22.Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 61 lg 1 sätestas, et enampakkumise kuulutusse märgitakse: müüdav vara, müügi koht ja aeg ning vara alghind ja tagatisraha nõutavus. TMS § 6433 lg 1 punktide 1 ja 3 kohaselt märgitakse kinnisasja enampakkumise kuulutusse: kinnisasja omaniku nimi ja elukoht; kui omanik ei teata teist elukohta, kehtib kinnistusraamatusse kantud elukoht ning kinnisasja kinnistusnumber, asukoht ja lühikirjeldus. Hagiavalduse kohaselt puudusid vaidlusaluse enampakkumise teates kinnisasja omaniku nimi ja elukoht, kinnisasja nimi ja kinnistusnumber, üks kahest katastritunnusest ja kinnisasja lühikirjeldus. Enampakkumisteade (I kd, tl 19) hageja viidatud andmeid ei sisalda. Ka ei ole A. H hageja hinnangul kajastanud enampakkumisteates müüdava vara turuhinda. 04.10.2001 väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud enampakkumisteate kohaselt pidi 6,25 ha suurusega kinnistu müüdama 358 000 krooni suuruse alghinnaga. 30.10.2001 ostumüügilepingu alusel anti R. T üle 1⁄2 kogu kinnistust, mis koosnes kahest maatükist ja seetõttu oli kinnistu tegelikuks suuruseks 6,25 ha + 8,65 ha ehk 14,9 ha. Hageja hinnangul oli kinnistu mõttelise osa turuhind suurem sellest, millega see võõrandati. Hageja leiab, et kuna kahe maatüki hind oli 2 360 000 + 2 485 000 = 4 845 000 krooni, siis oleks pidanud poole kinnistu hind olema 2 422 500 krooni. Hageja on kohtule tõendina esitanud 1Partner Kinnisvara eksperthinnangu (II kd, tl 187-196), mille kohaselt kinnistu 1 väärtuseks oktoobris 2001. a oli 2 360 000 krooni. Kostja RT selgituste kohaselt on hageja väide, et 2001. a oli maa hind 22 krooni/m2 ebareaalne, kuna aasta varem müüs hageja maad hinnaga 3.70 krooni /m2 eest. Nimetatud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. RT on kohtule tõendina esitanud Rae Vallavalitsuse teatise (III kd, tl 21), mille kohaselt oli I kinnistule, mis koosnes kahest maatükist katastritunnustega XXX ja XXX, võimalik 2001. a algatada detailplaneering. Sel ajal lähtus Rae vald Harju maakonna planeeringust, mille alusel oli planeeritud maatükile XXX perspektiivne raudtee koridor. Kuna raudteetrassi kohta puudus lõplik trassivaliku teostus ja ei olnud võimalik lahendada juurdepääse ja tehnovõrkusid, siis Rae vald sinna detailplaneeringut ei algatanud. Teisele maatükile katastritunnustega XXX puudusid samuti ligipääsuteed ja tehnovõrkude lahendused. Need lahendused pidid olema selged planeeringu koostamise ajaks. Kohus leiab, et kuna 1Partner Kinnisvara hinnang kinnistu 2001. a väärtuse kohta ei käsitle 2001. a raudtee koridori planeerimist vaidlusalusele kinnistule, mis kohtu hinnangul on kinnisvara väärtust oluliselt vähendav asjaolu, siis ei ole 1Partner Kinnisvara hinnang objektiivne. Samuti ei ole nimetatud hinnangus selgitatud, millistest andmetest
2-02-37 tulenevalt leidis hindaja tehinguhinnad 2001. a kohta. Hindaja arvamuse kohaselt oli vaidlusalune kinnistu piirkond kinnisvaraturul keskmisest madalamalt hinnatud, sest puuduseks peeti eemalasumist suurematest teedest ja asumitest ning puudulikku infrastruktuuri (II kd, tl 190). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 1Partner Kinnisvara hinnang ei ole objektiivne ja ei arvesta kinnistu tegelikku väärtust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A. H ei ole kohtutäiturina märkinud enampakkumisteatesse kinnisvara hinda, vaid on lähtunud hüpoteegi väärtusest. Kohus leiab, et kui lähtuda kinnisvara hinna määramisel kostja RT välja pakutud hinnast 3.70 krooni/m2 eest, siis oleks enampakkumisel müüdava kinnistu väärtuseks olnud 551 300 krooni, mis erineb oluliselt enampakkumisteates toodud hinnast. Eeltoodust tulenevalt on A. H kohtutäiturina rikkunud enampakkumise korda ja jätnud enampakkumisteates kajastamata müüdava kinnistu väärtuse.
23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A. H on rikkunud vaidlusaluse kinnistu enampakkumise korda oluliselt, kuna on jätnud teavitamata kolmanda isiku kui võlgniku ja hageja kui enampakkumisel müüdava kinnistu omaniku täitemenetluse algatamisest, samuti rikkunud KS, kui kinnistu kaasomaniku, õigust kasutada ostueesõigust, rikkunud hageja TMS § 1 lg 1 p 14 tulenevat õigust esitada vastuväide hüpoteegiga tagatud nõude kohasele sundtäitmisele pööramiseks, rikkunud enampakkumise korda, kuna määras enampakkumise tähtajaks TMS § 6433 tuleneva ühe kuu asemel 11 päeva ning jätnud enampakkumisteates kajastamata müüdava kinnistu väärtuse. Kuna kohtutäituri kohustuseks on täitemenetluse, s.h enampakkumise läbiviimine lähtuvalt kehtivast seadusest. Kuna A. H nimetatud kohustust ei täitnud, siis pidi A. H kohtutäiturina teadma millised tagajärjed kutsub tema õigusvastane tegevus esile, mistõttu kohus leiab, et A. H rikkus oma ametikohustust süüliselt.
V
24.Hageja on palunud kostjatelt RT ja AH solidaarselt välja mõista tekitatud kahju 4 284 000 krooni. Hageja leiab oma 19.10.2007 vastuses, et tulenevalt TsK § 459 vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud solidaarselt. TsK § 188 tuleneb, et solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi. Kuna kahju hagejale sai tekkida üksnes mõlemale kostjale etteheidetava teo tulemusel, siis vastutavad kostjad solidaarselt ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist kostjatelt ühiselt. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna kostjate vastutuse alused on erinevad, ei saa nad olla solidaarvõlgnikud. Hageja leiab, et vastutuse õiguslik alus (lepinguline või lepinguväline) ei oma solidaarvastutuse kohaldamise mõttes tähtsust. Hageja leiab, et talle tekkis kahju kostjate kooskõlastatud tegevusest. Juhul, kui kostja RT ei oleks esitanud sissenõuet kinnistule, ei oleks kohtutäitur saanud korraldada seadusvastast täitemenetlust ja samuti ei oleks RT saanud omandada hageja kinnistut ilma kohtutäituri õigusvastase hüpoteegi realiseerimiseta. Kuigi täitemenetluse läbiviimise eest vastutab kohtutäitur, vastutab täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile andmete esitamise eest andmed esitanud isik. Avaldus täitemenetluse alustamiseks esitati 13.09.2001, enampakkumine toimus 15.10.2001 ja hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 17.10.2001. Seega leiab hageja, et kostja RT esitas kohtutäiturile teadvalt alusetu täitemenetluse avalduse ning A. H võttis avalduse vastu, selle alusetust arvestamata. Kostja leiab, et haginõude õiguslik alus on ebaselge. Hageja käsitleb kinnistu omandamist R. T poolt tühise tehingu alusel. Riigikohus on leidnud, et täitemenetluse käigus tehingut ei toimu. Seega saab õiguslikuks nõudeks R. T vastu olla tagastusnõue, mis põhineb TsK § 477 lg 3, mille kohaselt kuuluks hüvitamisele omandamise momendil olnud väärtus. Siit tekib ka
2-02-37 küsimus, et kuidas saab võlausaldaja vastutada arvestuslikus väärtuses, mille olemasolust ta ei olnud teadlik. Arvestada tuleb, et kohtutäitur ei leidnud kordades väiksema hinna eest ostjat. R. Tl ei ole kohustust hüvitada täitemenetluses võlgniku kahju. Kostja A. H leiab, et kriminaalmenetluses välistati tema poolt ametiseisund kuritarvitamine. Tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal tekkis kohustus kahju hüvitada järgmiste tingimuste olemasolul: kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku seoses olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasus, kahjutekitanu süü.
25.Kohus leiab, et kostja RT puhul puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, kuna täidetud ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused. Tekkinud on küll kahju hagejale, kuid kohtu hinnangul puudub põhjuslik seos tekitatud kahju ja RT teo vahel, kuna vaatamata asjaolule, et kostja RT pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, ei olenenud täitemenetluse (enampakkumise) läbiviimine kostja RT tegevusest. Käesoleva kohtulahendi põhjendava osa III osas on kohus jõudnud järeldusele, et kostja RT tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei tuvastanud kohus kostja RT süüd. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue kostja R. T kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätta.
26.Kohus leiab, et hageja nõue kostja A. H kahju hüvitamise nõudes on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et hagejale on tekitatud kahju, kuna hageja omandist on välja läinud kinnistu. Kohus leiab, et kostja A. H poolt läbi viidud enampakkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, kuna ilma A. H õigusvastase tegevuseta ei oleks osutunud võimalikuks hageja kinnistu üleandmine kostja R. Tele. Käesoleva kohtulahendi põhjendava osa IV osas on kohus analüüsinud kostja A. H tegevust täitemenetluse, s.h enampakkumise läbiviimisel ja jõudnud järeldusele, et A. H viis enampakkumise läbi õigusvastaselt, samuti on kohus käesoleva kohtulahendi punktis 23 asunud seisukohale, et A. H rikkus oma ametikohustust süüliselt, seega esines tema süü.
27.Hageja on palunud välja mõista tekitatud kahju 4 284 000 krooni. 10.01.2008 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti ja nõude suurendamise avalduse, milles leidis, et hagejale on tekitatud kahju 7 140 000 krooni ning arvestades asjaolu, et kostja RT laenas A. P 63 000 krooni, siis palus hageja välja mõista tekitatud kahju 7 077 000 krooni. 13.02.2009 vähendas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 4 284 000 krooni (V kd, tl 28-29). Nimetatud seisukohas ei ole hageja vähendanud nõuet laenulepingu alusel saadu võrra. Kohus leiab, et kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda kohtulahendi tegemise aja hindadest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja on lähtunud kahju suuruse hindamisel 1Partner Kinnisvara eksperthinnangust (II kd, tl 187-196)milles hindaja on 2007. a hinna määramisel lähtunud võrdlustehingutest ning hiljem hinna vähendamisel 13.02.2009 lähtunud UUSMAA Kinnisvaragrupi ülevaatest Eesti kinnisvaraturule suvi/sügis 2008 (V kd, tl 17-18), võrreldavatest müügipakkumistest (V kd, tl 19-25, 89-94) ja Äripäevas avaldatud arvamusest kinnisvara hindade kohta (V kd, tl 26), siis on hageja tõendanud oma kahju suurust. Kostja A. H ei ole vaatamata kohtu ettepanekust esitanud tõendeid kinnisvara väärtuse kohta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlusaluse kinnistu väärtuseks tuleb lugeda 4 284 000 krooni. Kuna hageja ei ole kinnistu väärtuses maha arvestanud laenulepingust tulenevat kohustust, siis tuleb nimetatud kohustus kinnisasja väärtusest maha arvestada. Kuna kohus on käesolevas lahendis jõudnud järeldusele, et tõendatud ei ole laenulepingu rahatus, siis kuulub kinnistu väärtusest maha arvestamisele laenulepingust tulenev kohustus. Vastavalt 04.06.2001 sõlmitud laenulepingule sai kolmas isik A. P laenu 350 000 krooni üheks aastaks, millelt
2-02-37 kuulus tasumisele intress 15 % aastast. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kinnistu väärtusest tuleb maha arvestada laenusumma 350 000 krooni ja intress 133 päeva (04.06.2001-15.10.2001) eest, s.o (143.83 x 72) 19 129.39 krooni. Seega tuleb kinnistu väärtuses maha arvestada kokku 369 129.39 krooni. Eeltoodust tulenevalt on hagejale tekkinud kahju suuruseks 3 914 870.61 krooni. Kuna kohus on tuvastanud kostja A. H kohustuse kahju hüvitada, siis tuleb nimetatud summa kostja A. H välja mõista.
28.Muud poolte seisukohad, vastuväited ja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Menetluskulude kindlaksmääramine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (edaspidi TsMS RS) § 3 sätestab, et enne TsMS RS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna hageja on esitanud hagi 13.02.2001, siis kuuluvad menetluskulud kindlaksmääramisele varem kehtinud TsMS § 60 järgi. Tulenevalt TsMS § 60 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus on jätnud rahuldamata hagi kostja RT vastu. 21.09.2009 on RT jäänud seisukohale, et on esitanud andmed kogu õigusabikulu kohta 04.11.2008 (V kd, tl 82). Kostja RT on palunud välja mõista õigusabikulu 141 894.60 krooni (IV kd, tl 234-239). Kohus leiab, et kostja RT õigusabikulu on põhjendatud ja tõendatud, kostja on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks ajavahemiku 01.03.2007-05.11.2008 eest, seega ei ole kostja RT esitanud õigusabi kulude eest nõuet ülejäänud asja menetlemise aja eest. Kohtu hinnangul on kulutatud õigusabi hind ja aeg vastavuses osutatud õigusabi teenusega ja seetõttu on kostja RT taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt välja mõista kostja RT kasuks menetluskulud summas 141 894.60 krooni. Hageja on palunud välja mõista menetluskulud kokku 207 797.80 krooni. Kuna kohus on rahuldanud hagi osaliselt, siis tuleb osa hageja menetluskuludest välja mõista kostja A. H . Kohus leiab, et kuna hageja ei ole eristanud menetluskulusid kostjate järgi, siis tuleb, arvestades asjaolu, et hagi oli esitatud kahe kostja vastu, jagada hageja menetluskulud pooleks. Kohus leiab, et hageja menetluskulude on pooles ulatuses põhjendatud ja vajalikud ja seetõttu tuleneb tulenevalt TsMS RS § 3 ja TsMS § 60 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt kostja A. H hageja kasuks välja mõista menetluskulud 103 898.90 krooni.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.