Tsiviilasja number
2-07-51865
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.detsembril 2009, Tallinn
Tsiviilasi
Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liit MTÜ hagi OÜ Promenum vastu autoriõiguse seaduse § 72 nimetatud õiglase tasu 692 902,76 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
692 902,76 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Promenum apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30.11.2009
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (registrikood 80032600, asukoht Endla 3, Tallinn 10122) Hageja II MTÜ Eesti Esitajate Liit (registrikood 80123840, asukoht Tulika 19, Tallinn 10613) Hagejate esindaja adv Kaido Uduste Kostja OÜ Promenum (registrikood 10554751, asukoht Tartu mnt 17, Tallinn 10117), esindaja adv Gennadi Kull
Harju Maakohtu 30.06.2009 otsus
Jätta Harju Maakohtu 30.06.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja OÜ Promenum kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hagiavalduse kohaselt on hagejad AutÕS § 76 alusel loodud kollektiivse esindamise organisatsioonid. Eesti Fonogrammitootjate Ühing esindab Eestis fonogrammitootjaid üle kogu maailma ja Eesti Esitajate Liit esindab Eestis üle 200 000 esitaja üle maailma. Kostjale kuuluvad Tallinnas ööklubid Panoraam (alates aastast 2000), Parlament (alates aastast 2004) ja Papillon (alates 21.10.2006), mille tegevuses kasutatakse üldsusele suunamiseks autoriõigustega kaasnevate õiguste objekte - fonogramme. Kostja tasus 2005 ja 2006 fonogrammide avaliku esitamise eest oma ööklubides Eesti Fonogrammitootjate Ühingule sümboolseid summasid, kuid nimetatud summad tagastati kõik kostjale, kuna need ei vastanud hagejate kehtestatud tasu suurusele. 2007. a eest on kostja tasunud teose esitajatele ja fonogrammitootjatele tasu kokku 33 152,24 krooni, kuid see ei vasta samuti kehtestatud õiglase tasu suurusele. Hagejad on AutÕS § 77 lg 1 p 2 ja 3 alusel kehtestanud tasu suuruse ööklubides fonogrammide kasutamise eest. Kohtule on esitatud tasumäärad, mis kehtisid perioodil 20002007. Nimetatud tariifidest lähtudes tasuvad hagejatega lepingu sõlminud Eesti ööklubid hagejatele fonogrammide kasutamise eest. Kui hagejad nõuaksid kostjalt muus suuruses tasu maksmist, ei oleks see õiglane teiste tasu maksjate suhtes. Ööklubide tasumäära arvutamisel lähtutakse ööklubi külastajate kohtade arvust arvestusega 1 m2 = 1 koht ja tantsimiste arvust nädalas. Kostja on tasu maksmisest keeldunud. Ööklubides toimub fonogrammide üldsusele suunamine samuti tehniliste vahendite ja protsesside abil ning selleks on helitehnika-plaadimängijad, võimendus, kõlarid jms. Kostjale kuuluvates ööklubides asuva helitehnika omanikuks või õiguspäraseks valdajaks on kostja. Seda tõendavad ka kostja poolt kohtule esitatud esinemislepingud, mille kõigi punktis 2.1 on märgitud kostja kohustus kindlustada diskor esinemise ajaks vajaliku tehnikaga. Samas põhinebki ööklubide tegevus muusika avalikul esitamisel ja üldsusele suunamisel ning sellest saadav tulu (piletimüük jms) laekub ööklubi omanikule. Eeltoodust tulenevalt on fonogramme üldsusele suunavaks isikuks antud juhul kostja, mitte aga diskor. Sellest tulenevalt on ka kostjal kohustus maksta fonogrammitootjatele ja esitajatele AutÕS § 72 märgitud tasu. Kõik ööklubid Eestis maksavad hagejatele tasu juba aastaid sama arvestuspõhimõtte alusel. Selliselt pikaajaliselt väljakujunenud kõigi ööklubide poolt aktsepteeritud tasu tulebki lugeda AutÕS § 72 lg 1 alusel makstavaks tasuks. Teiste ööklubide suhtes oleks ebaõiglane, kui kostjale tehtaks erand. Ka oleks see vastuolus konkurentsiseadusega. Tasu suurus ei saa olla seotud külastajate arvuga. Külastajate arv sõltub äriühingu enda majandustegevusest, selle aktiivsusest jne. Oluline on ka see, et üldsusele suunamisel ei oma tähtsust, kui palju inimesi teost või esitatut üldse tajus. See põhimõte tuleneb AutÕS § 10 lg 2. Külastajate arv ei oma tähtsust ka äriühingu tulude osas. Kostja selgituste kohaselt ööklubi tulukus ei tulene piletite müügist, vaid eelkõige kohapeal müüdavast söögist-joogist. Tasu kehtestamine külastajate arvu pealt oleks ebaõiglane ja ebamõistlikult koormav nii hagejatele kui ka
kostjale endale. See tingiks vastava aruandluse sisseseadmise, põhimõtete väljatöötamise, lisaks puuduks hagejatel võimalus andmeid objektiivselt kontrollida, mis omakorda võib kaasa tuua uusi vaidlusi. Tegemist ei ole tehingust tuleneva nõudega, mistõttu kostja vastav väide aegumise kohta on asjakohatu. Õiglase tasu maksmise kohustus tuleneb seadusest (AutÕS § 72). TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja poolt menetluse käigus esitatud andmete alusel arvutasid hagejad välja õiglase tasu suuruse: ööklubi Panoraam osas on see 285 300 krooni, ööklubi Parlament osas 340 250 krooni ja ööklubi Papillon osas 100 500 krooni, kokku 726 050 krooni. Arvestades, et kostja on tasunud Eesti Fonogrammitootjate Ühingu pangaarvele fonogrammide kasutamise eest tema ööklubides 33 147,24 krooni, on hagejate nõue 692 902,76 krooni AutÕS § 72 alusel perioodi 01.11.2005-30.05.2008 eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole AutÕS § 72 lg 2 rikkunud. Seda tõendab asjaolu, et kostja on sõlminud lepingud diskoritega, kes mängivad klubides muusikat. Lepingute järgi tasuvad diskorid kõik tasud v.a. Eesti Autorite Ühingule, mille tasumine on kostja kanda. Kostja maksab diskoritele vastavalt esitatud arvetele. Väär on hageja tuginemine AutÕS § 10 lg 1. AutÕS § 10 lg 1 sätestab teose üldsusele suunamise mõiste. Teose mõiste on lahtikirjutatud AutÕS § 4. AutÕS § 1 lg 1, lg 2 p 3, § 64 tulenevalt tuleb ranget vahet teha, kas tegemist on teose või teose esitajaga või fonogrammitootjaga. AutÕS § 67 kohaselt tuleb tasu maksta vastavalt kokkuleppele. Kostja ei ole ühegi esitajaga mingeid kokkuleppeid sõlminud. Seega puudub kostjal seadusest tulenev kohustus tasuda teose esitajale tasu. Kostja ei ole ühegi teose esitaja loomingut salvestanud ega salvestist üldsusele edastanud. Ükski esitaja ei ole kostjale mingeid pretensioone esitanud. Hagejana esineva Eesti Esitajate Liidu MTÜ nõue ei ole selge. Eesti Esitajate Liidu põhikirja p 1.1, p 1.5.1, p. 2.2 tulenevaid asjaolusid ei ole hagis märgitud - millise liikme õigusi ja kui suures ulatuses ning millal on kostja rikkunud. Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ hageb kostjalt raha, kuid ei tõenda, et kostja oleks tema toodangut ärilisel eesmärgil kasutanud või üldsusele suunanud. Eesti Fonogrammitootjate Ühingu põhikirja p 1.4, p 2.2 tulenevaid volitusi ei ole hagile lisatud, millest nähtuks, millise liikme huve ta kaitseb. Hageja ei selgita, millise liikme huve ja millisel määral ning millal kostja on rikkunud. Kostja vastu on nõude esitanud Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liidu MTÜ. Hagist ei selgu, et hagejad omaks ühist liikmelisust (AutÕS § 72). Hagejad ei ole kohtule esitanud oma liikmete nimesid, kelle nimelt nad hagi esitasid. Selgusetuks jääb iga hageja nõude suurus ning alus. Kohtumaterjalide hulgas puudub ka nõude loovutamise tehing. AutÕS § 72 lõige 2 sätestab, et tasu maksab isik, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja oleks kunagi rikkunud hagejate seadusega kaitstud õigusi ning kasutanud nende toodangut kasu saamise eesmärgil ilma selle eest õiglast tasu maksmata. Sama seaduse lõige 3 sätestab, et tasu makstakse ühekordse maksena võrdsetes osades teose esitajale ja fonogrammitootjale, kui teose esitaja ja fonogrammitootja kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Kohtule ei ole esitatud teose esitaja ja fonogrammitootja kokkulepet, mille alusel saaks esitada kostjale ühise nõude. Seadusest tulenevalt tasu makstakse ühekordse maksena võrdsetes osades teose esitajale ja fonogrammitootjale. Hagist ei selgu, kas nõue on esitatud ühekordse kasutamise eest või mitmekordse kasutamise eest. Hagis on märgitud, et kostja kasutas hageja toodangut aastate jooksul. Seega tuleb asuda seisukohale, et hagi on esitatud mitmekordse kasutamise eest. Seega peavad hagejad lahti kirjutama, millistest koostisosadest nõue koosneb (kui suur on ühekordne toote kasutus, kui suure osa summast moodustab fonogrammitootja nõue ja kui
suure osa esitajale mõeldud summa). Hageja Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ei ole esitanud kohtule hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepet (AutÕS § 70 lg. 2), millest johtuvalt on kostja jätnud täitmata oma kohustused hageja ees. Eeltoodu kehtib ka Eesti Esitajate Liidu MTÜ kohta. Hagi on pahatahtlik. Kostja on püüdnud leida kohtuvälist lahendust ja on maksnud kõikide nõutud aastate eest õiglast tasu. Õiglane tasu on 60% autoriõiguse eest tasutavast summast. See tuleneb Vabariigi Valitsuse 5.02.2002 määrusest nr 67. Kuna puuduvad AutÕS § 70 lg 2 ja § 68 lg 4 sätestatud kokkulepped poolte vahel tuleb hagi jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning mõistis OÜ-lt Promenum välja 692 902,76 krooni Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liit MTÜ kasuks solidaarselt. Hagejate kui autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate rahaline nõue kostja vastu seisneb õiglase tasu väljamõistmises autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise aja eest AutÕS § 72 alusel, mis sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Milline on õiglane tasu, seda seadus ei sätesta. Seadusest tulenevalt määratakse õiglane tasu kindlaks poolte kokkuleppel (§ 70 lg 2). Kostja iseenesest ei eita hagejate õigust saada õiglast tasu fonogrammide üldsusele edastamise eest, see tähendab, et pooled ei vaidle tasu maksmise kohustuse kui sellise üle. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja on hagejatele tasu üle kandnud suuruses, mida tema peab õiglaseks tasuks. Pooled vaidlevad tasu suuruse üle, selle üle, milline on õiglase tasu määr. Kuna kostja on kasutanud ebaseaduslikult (hagejate loata) fonogramme, on hagejatel jäänud saamata tulu, mida nad oleksid tõenäoliselt saanud, kui kostja oleks sõlminud hagejatega lepingud ja nende alusel tasu maksnud. Lepinguväliseks rikkumiseks on õiguste omaniku varaliste või mittevaraliste õiguste rikkumine ilma loata. AutÕS § 817, mis sätestab autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste tsiviilõigusliku kaitse, lg 1 kohaselt on autoril või autoriõigusega kaasnevate õiguste omajal õigus teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1043 (p 1); teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1055 (p 2); teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja 1039 (p 3). Viidatud sätted paiknevad VÕS-i 52. peatükis, mis reguleerib alusetu rikastumise instituuti. VÕS § 1027 järgi peab isik nimetatud peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. AutÕS § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Ka VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab alusetult säästetud kulutused õigustatud isikule hüvitama isik, kes õigustatud isiku arvel oma kulutusi alusetult säästis. Hagejate õigusi rikkudes sai kostja kasu sellega, et jättis maksmata AutÕS-ga ettenähtud tasud. Hageja leiab, et õiglase tasu suuruse määramisel tuleb lähtuda ööklubi suurusest ja kostja, et külastajate arvust. Kooskõlas Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Ööklubide Liidu vahelise koostöölepingu (tlk 6-7, II kd) p-ga 2.4 ja muusika esitamise lepingu (tlk 8-11, II kd) p-ga 4.2 leppisid lepingupooled
kokku, et litsentsitasu määrade arvestuse aluseks on ööklubi või diskoteegi külastajatele avatud pind m2- tes (va tualettruumid, riidehoid vms) ja päevade arv nädalas, millal ööklubi või diskoteek on avatud või külastajate arv; kontserdi puhul piletite müügist saadud sissetulek. Hageja on nõude suuruse määramisel lähtunud tasumääradest (kehtisid 2000-2007), mille alusel on hagejatele tasu maksnud hagejatega lepingu sõlminud ööklubid. Seda hagejate väidet ei ole kostjad vaidlustanud. Kostjalt muude näitajate alusel tasu nõudmine oleks ebaõiglane lepingu sõlminud ööklubide suhtes ning vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna seaduses sätestatud kokkulepet tasu suuruse kohta poolte vahel ei ole, tuleb lähtuda tavalisest tasu mõistest. Tavaliseks tasuks tulebki lugeda tasu, mida hagejatele maksavad teised ööklubid, need kes on sõlminud hagejatega lepingud. Õige ei ole kostja väide, et tasu peaksid maksma hagejatele kostja asemel diskorid ja et selline kohustus sisaldub lepingutes (tlk 26-53 I kd), mille kostja diskoritega on sõlminud. Esinemislepingute p-s 3.8 on kirjas, et diskor kohustub tasuma kõik maksud ja tasud, mis kuuluvad tasumisele esinemistasude ja esinemiste pealt va Eesti Autorite Ühingule makstavad tasud. Diskorid ei ole mõistnud lepingu nimetatud punkti, mida tõendab asjaolu, et ükski diskor ei ole hagejatele mingit tasu maksnud. Tegelikkuses tõendab seda ka kostja enda käitumine, kes on hageja arvele tasu kandnud suuruses, mida tema õiglaseks pidas. Diskorite kohustuse tasu maksta välistab ka lepingute p 2.1, mis sätestab kostja kohustuse kindlustada diskor esinemise ajaks vajaliku DJ-tehnikaga. Sellest tulenevalt ei ole diskor kostja ööklubides muusika üldsusele suunaja, kuna AutÕS § 10 lg 1 alusel on fonogrammide üldsusele suunamiseks üldsusele kättesaadavaks tegemine tehnilise vahendi või protsessi abil. Kostja arusaam kollektiivse esindamise organisatsiooni funktsioonidest ja õigustest on väär. Kooskõlas AutÕS § 76 lg 1 on muuhulgas esitajatel ja fonogrammitootjatel õigus asutada kollektiivse esinemise organisatsioone. Sellised organisatsioonid hagejad nende põhikirjade (tlk 83-86, 87-94 I kd) järgi ongi. AutÕS § 77 lg 1 kohaselt teostavad ja kaitsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas annavad nõusoleku õiguste objekti kasutamiseks ja otsustavad tasu suuruse, koguvad ja maksavad välja tasu õiguste objekti kasutamise eest, kaitsevad õiguste omajate õigusi kohtus. Sama paragrahvi 2. lõige lubab nimetatud organisatsioonidel esindada ka oma liikmeks mitteolevaid õiguste omajaid ning 4. lõike kohaselt ei vaja kollektiivse esindamise organisatsioonid õiguste omajate õiguste rikkumise juhtudel nende esindamiseks volitust. Hagejate õigus esindada välisriikide õiguste omajaid tuleneb AutÕS § 77 lg 5 ja rahvusvahelistest lepingutest (nt Rooma 1961 konventsioon, TRIPS-leping, WIPO esitus- ja fonogrammileping 1996). Autoriõiguses kehtib rahvusliku režiimi põhimõte, mis tähendab, et välisriigi autoreid ja kaasnevate õiguste omajaid tuleb kohelda võrdselt selle riigi autoritega, kaasnevate õiguste omajatega, mille territooriumil teost, antud juhul fonogrammi, kasutatakse. Asjaolu, et pooled ei ole sõlminud lepingut, kuid sellele vaatamata on kostja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seadusevastaselt (hagejate loata) kasutanud, ei saa tähendada seda, et kostja ei peaks fonogrammide kasutamise eest õiglast tasu maksma. Sellega rikuks ta AutÕS-ga sätestatud esitajate ja fonogrammitootjate varalisi õigusi lisaks mittevaraliste õiguste (loata kasutamine) rikkumisele. Kostja viide Vabariigi Valitsuse 05.02.2002 määrusele nr 67 "Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu võtmise ja maksmise kord" ei ole asjakohane. Nimetatud määrus ei reguleeri küsimust, mis on kohtuvaidluse esemeks. Kostja peab õiglaseks tasuks 60% autoriõiguse eest tasutavast summast. Oma seisukoha kujundas kostja ülalnimetatud määruse alusel. Hagejate poolt nõutu on kostja seisukohaga kooskõlas. Ülalmärgitud põhjendustel kuulus hagi rahuldamisele hagejate poolt nõutud suuruses. Kohus rahuldas hagi hagejate kasuks solidaarselt tulenevalt sellest, et hagejad esitasid hagiavalduse solidaarvõlausaldajatena.
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hagejate nõue ning kõik menetluskulud jätta hagejate kanda. Maakohtu otsusest jääb selgusetuks kohtu väide, et kostja on rikkunud hagejate õigusi, kasutada fonogramme ilma hagejate loata. Kohus ei viita mitte ühelegi seadusele, millest tulenevalt lasus kostjal kohustus fonogrammi kasutamiseks sõlmida eelnev leping fonogrammi tootjaga. Ka hagejad ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit asjaolus, millise fonogrammitootja õigusi kostja rikkus. Kohus märkis otsuses, et kostja puhul kasutas fonogrammitootja või siis tema esindaja hagejate loata fonogramme, millest tulenevalt ta alusetult rikastus ja samas nõuab kohus kostjalt välja hagejate jaoks raha fonogrammitootjate fonogrammide kasutamise eest isegi juhul, et nad ei ole hagejaga sõlminud lepingut nende õiguste kaitseks ning nad ei ole ei Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ega ka Eesti Esitajate Liit MTÜ liikmed. Siinjuures on kohus vääralt tõlgendanud seadust, mõistes kostjalt välja mitte hageja liikmete õigustega kaitstud toodangu kasutamise eest, vaid üle terve maailma fonogrammitootjate poolt toodetud fonogrammide kasutamise eest. AutÕS § 67 lg 1 sätestab, et teose esitajal on ainuõigus ise kasutada, lubada kasutada ja keelata kasutada teose esitust ning saada poolte vahel kokkulepitud tasu sellise kasutamise eest, välja arvatud käesoleva seadusega ja poolte kokkuleppega ettenähtud juhud. Seega on väär kohtu põhjendus, et hagejal Eesti Esitajate Liit MTÜ-l on õigus nõuda raha ükskõik millise esitaja eest. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja juhatuse liikme poolt 31.08.2006 väljastatud käskkirja, mille kohaselt ei ole lubatud OÜ-le Promenum kuuluvates klubides eesti esitajate (EEL liikmete) muusikat mängida. Lubatud on mängida esitajaid, kes ei kuulu MTÜ Eesti Esitajate Liit liikmete hulka. Ülaltoodust lähtuvalt ei ole hageja Eesti Esitajate Liit MTÜ liikmete õigusi rikkunud vähemalt alates 31.08.2006. Kuna kostja ei kasutanud Eesti Esitajate Liit MTÜ liikmete õigustega kaitstud tooteid ka enne 31.08.2006, siis tuleb igal juhul nõuet vähendada 1⁄2 võrra. Seega jääb vaidlusaluseks nõudeks 346 451,38 krooni. Kohus on leidnud ebaõigesti, et diskorid said lepingust valesti aru, ning seetõttu ei tasunudki üldsusele suunatud muusika eest hagejatele. Kohus on asunud interpreteerima lepingu sisu ja lepingupoolte arusaamu lepingust. Kohus ei kutsunud ja hagejad ei nõudnud ühegi diskori ülekuulamist, aga otsust tehes kohus põhjendab lähtuvalt sellest, kuidas diskorid asjast aru sai. AutÕS § 72 lg 2 tasu maksab isik, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Diskor sai kostjale kuulunud ruumides fonogrammi esitamise eest tasu. Diskori jaoks oli kostja ruumides fonogrammi esitamine äriline eesmärk, sest ta sai selle eest raha. Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ega Eesti Esitajate Liit MTÜ ei ole välja töötanud diskoritele tariife muusika avaliku esitamise eest. Seadusest lähtuvalt on Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ saada õiglast tasu, seepärast ongi kostja heast tahtest maksnud enda arvates õiglast tasu, et ei oleks seaduse rikkumist. Vaidlus õiglase tasu üle kestab aastaid. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et on ületanud hagi piire, määrates kindlaks metoodika ja õiglase tasu suuruse. Hagejad ei ole hagiavalduses kumbagi nõuet esitanud. Seega tulnuks jätta hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2008 otsuses leidnud, et kohtul puudub õigus määrata metoodika, mille alusel õiglane hind kujundatakse. Maakohus märgib lahendi mitmes kohas, et õiglast tasu tuleb maksta tuginedes AutÕS § 70 lg 2, mis sätestab, et tasu suurus, selle maksmise viisid ja kord fonogrammi kasutamise eest määratakse kindlaks fonogrammitootja ja kasutaja vahelise kokkuleppega. Kohtutoimikus puudub kokkulepe, mis oleks sõlmitud hagejate ja kostja vahel.
Kostja püüdis veel kohtuistungil leida hagejaga metoodika, mille alusel õiglane hind määrataks. Kostja pakkus, et õiglane oleks maksta tasu vastavalt külastajate arvule, millega hagejad ei nõustunud. Selline arvestus olevat liialt koormav ning hagejat ei huvita kostja ärilised huvid. Kostja leiab, et hagejad teostavad oma õigusi viisil, mis kahjustab kostjat. Hagejad esitavad oma nõude kolm aastat hiljem selle tekkimise ajast. Hagejad on tagantjärele nõude esitamisega läinud vastuollu VÕS § 6 ja TsÜS § 138 lg 2. Hagejad ei põhjenda, miks nad leiavad, et nende poolt nõutav summa on õiglane ja tuleneb poolte vahel sõlmitud kokkuleppest. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.06.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kostja arusaam kollektiivse esindamise organisatsiooni funktsioonidest ja õigustest on väär jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses. Maakohus leidis õigesti, et kooskõlas AutÕS § 76 lg 1 on muuhulgas esitajatel ja fonogrammitootjatel õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. Sellised organisatsioonid hagejad nende põhikirjade (tlk 83-86, 87-94 I kd) järgi ongi. AutÕS § 77 lg 1 kohaselt teostavad ja kaitsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas annavad nõusoleku õiguste objekti kasutamiseks ja otsustavad tasu suuruse, koguvad ja maksavad välja tasu õiguste objekti kasutamise eest, kaitsevad õiguste omajate õigusi kohtus. Sama paragrahvi 2. lõige lubab nimetatud organisatsioonidel esindada ka oma liikmeks mitteolevaid õiguste omajaid ning 4. lõike kohaselt ei vaja kollektiivse esindamise organisatsioonid õiguste omajate õiguste rikkumise juhtudel nende esindamiseks volitust. Hagejate õigus esindada välisriikide õiguste omajaid tuleneb AutÕS § 77 lg 5 ja rahvusvahelistest lepingutest (nt - Rooma 1961 konventsioon, TRIPS-leping, WIPO esitus- ja fonogrammileping 1996). Autoriõiguses kehtib rahvusliku režiimi põhimõte, mis tähendab, et välisriigi autoreid ja kaasnevate õiguste omajaid tuleb kohelda võrdselt selle riigi autoritega, kaasnevate õiguste omajatega, mille territooriumil teost, antud juhul fonogrammi, kasutatakse. Seega on põhjendamatud kostja poolt kaebuses toodud väited, mille kohaselt saavad hagejad esindada vaid oma liikmete huve. Maakohus andis hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele. Kaebuses pole kostja paljasõnaliselt nõustunud maakohtu hinnanguga 31.08.2006 OÜ Promenum käskkirjale. Kolleegium nõustub, et selline kostja käskkiri ei välista hagi rahuldamist. Põhjendatud on hagejate väide, mille kohaselt peavad pooled läbirääkimisi alates 2005. aastast ja esmakordselt viitab kostja sellisele lepingule alles kohtumenetluse keskel 30.05.2008 ning palub nimetatud lepingu võtta asja juurde (t.l.100-103). Ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja seletada, kuidas välistab nimetatud käskkiri hagi rahuldamise, kuna ülalnimetatud autoriõiguse seaduse sätted lubavad organisatsioonidel esindada ka oma liikmeks mitteolevaid õiguste omajaid.
Maakohus leidis õigesti, et ka lepingud diskoritega ei välista kostja vastutust. Maakohus on otsust selles osas piisavalt põhjendanud, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda korrata. Kostja on kaebuses ebaõigesti väitnud nagu soovinuks hagejad tuvastada metoodikat õiglase tasu suuruse kindlaks määramiseks. Sellist nõuet ei ole hagejad esitanud. Hagejate nõudeks on kindlaks määrata õiglane tasu kostjalt AutÕS § 72 lg 1 alusel summas 692 902,76 krooni (t.l.10, 112). Seega ei ole maakohus ületanud hagi piire nagu kaebuses märgitakse. Ebaõige on ka kaebuse väide, mille kohaselt ei ole hagejad pöördunud kostja poole enne kohtumenetlust õiglase tasu kindlaks määramiseks. Poolte sellekohaseid läbirääkimisi tõendavad kostja enda poolt esitatud kirjavahetus (t.l.43-56). Apellatsioonkaebuses kordab kostja vastulauses hagiavaldusele esitatud vastuväiteid. Kõigile neile on maakohus hinnangu andnud ning seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks neid põhjendusi korrata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse kaebuses. Ülaltoodu alusel ei anna ükski väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.