Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

KaMS § 17 lg. 1, § 53 lg. 1 p. 4 ja § 55 lg. 2 alusel. Hageja taotles tunnistada kostja kui kaubamärgi omaniku ainuõigus lõppenuks või tühiseks (alternatiivne nõue). Kostja vastuväitel luges kohus 15. septembri 2008. a. määrusega hagis esitatud nõude uueks nõudeks, mille luges menetlusse võetuks 24. oktoobri 2008. a. määrusega, ning liitis hagid ühte menetlusse. Hageja nimele on Moldovas registreeritud tööstusdisaininäidis reg. nr. 97 ja kaubamärk reg. nr. 7021, milles mõlemas on esitatud figuurpudeli kujutis, mille iseloomulikumad tunnused on: randi kasutamine pudeli ülaosas; võru kasutamine pudeli kaelaosas, kusjuures võru tinglikult poolitab pudeli õlaosa ja suu; pudeli põhiosa on koonuseline, mis põhjasuunas aheneb ning suhteliselt vahetult enne pudeli põhja uuesti laieneb, moodustades n. ö. pudeli jala. Kirjeldatud figuurpudel on Moldova kodaniku Ignatenco Dumitru loometöö tulemus ning sellekohane autorsus on fikseeritud Moldovas registreeritud tööstusdisaininäidise registreeringus nr. 97. Autori varalised õigused kirjeldatud tööstusdisaininäidisele olid algselt Moldova firmal LICON-PRO, kuid hiljem läksid üle firmale ITS OENO Consulting S.R.L. ning alates 3. detsembrist 2001. a. kuuluvad hagejale. Ükski eelpool nimetatud isikutest ei ole andnud kostjale luba figuurpudelit kasutada ega kaubamärgina registreerida. Tulenevalt autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 13 lõikest 1 on hagejal ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest. Sealhulgas kuulub autorile õigus lubada ja keelata teha teosest kohandusi (adaptsioone) ja teisi töötlusi. KaMS § 52 lg. 1 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks sama seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal. KaMS § 10 lg. 1 p. 6 kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mille kasutamine kahjustab varasemat õigust nimele, isikuportreele, kinnistu nimetusele, arhitektuuriobjekti nimetusele või kujutisele, autoriõiguse või tööstusomandi esemele või muud varasemat õigust. Kuna kaubamärgil nr. 745655 kujutatud figuurpudeli autoriõigused kuuluvad teistele isikutele ning kostjale ei ole identse või sellega sarnase figuurpudeli autoriõigusi ega kasutusõigust antud, siis rikub kaubamärgile Eestis õiguskaitse andmine hageja autoriõigusi. Vastavalt AutÕS § 4 lõikele 16 eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-st või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kostja poolt kaubamärgi registreerimistaotluse esitamine oli vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega ning pahauskne. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. KaMS § 10 lg. 1 p. 7 sätestab, et õiguskaitset ei saa kaubamärk, mis on identne või eksitavalt sarnane kaubamärgiga, mis on kasutusel teises riigis ja mis oli seal kasutusel ka taotluse esitamise kuupäeval, kui taotlus on esitatud pahauskselt. Hageja kaubamärk nr. 7021 on Moldovas registreeritud 1. veebruaril 2000. a. ning seda kasutatakse Moldovas ning Eestis. Kostja on kaubamärgi "figuurpudel" registreerimise taotluse esitanud pahauskselt. Kostja on kursis Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutatavate kaubamärkidega vähemalt alates 1997. a. oktoobrist, mil kostja alustas koostööd Moldova veinitehasega Aroma. Pealegi on kostja omanikeringis Moldova isikud. Kostja püüd registreerida Moldova päritoluga tähiseid enda nimele ei ole esmakordne. Nii näiteks 19. aprillil 2006. a. tühistas Läti Riigikohus üldtuntud Moldova kaubamärgi "Belõi Aist" registreerimise kostja nimele.

Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a. lahendi C-342/97 Lloyd Schufabrik Meyer & Co. GmbH v. Klijsen Händel BV punkti 17 kohaselt on kaubamärkide eksitamise tõenäosus risk, et avalikkus võib uskuda, et kaubad ja teenused tulevad samalt ettevõttelt või temaga majanduslikult seotud ettevõttelt. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et keskmisel tarbijal on harva võimalust teostada otsest erinevate märkide võrdlust ning ta peab usaldama talle neist meelde jäänud umbmäärast kujutist. Sisuliselt kasutab tarbija umbmäärast mälestust. Käesoleval juhul viib umbmäärane mälestus selleni, et vastavaid kaubamärke tuleb pidada eksitavalt sarnasteks. Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a. lahendi nr. C-251/95 SABEL BVv. Puma AG, Rudolf Dassler Sport punkti 18 kohaselt määratleb kaubamärkide assotsieerumise tõenäosus kaubamärkide äravahetamise tõenäosuse ulatuse. Kaubamärkide võrdlemisel tuleb lähtuda asjaolust, et tarbijal puudub tavaliselt võimalus märke vahetult omavahel võrrelda, s. t. ühe kaubamärgi vaatlemisel toimub selle võrdlemine varasema märgiga mälu järgi. Sel juhul muutub määravaks, kuidas kaubamärgid tarbijale meelde jäävad. Vaidlusalused kaubamärgid on sedavõrd sarnased, et ka kõige tähelepanelikum tarbija eeldab nende pärinemist ühest allikast või omavahel majanduslikult seoses olevatelt ettevõtjatelt. Üldiselt on kõlvatuks konkurentsiks igasugune teisel kaubaturul osaleja vastu suunatud ebaeetiline või ebaaus tegu eesmärgiga saada teatud konkurentiseelist. Kõlvatuks konkurentsiks on konkurentsiseaduse (KonkS) § 50 lg. 1 p. 1 järgi muuhulgas eksitava teabe avaldamine. Eksitav teave on KonkS § 51 lg. 1 järgi ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Antud kontekstis tuleb ebaeetiliseks ja ebaausaks teoks lugeda kostja pahatahtlikkust registreerimistaotluse esitamisel, millel on ausat konkurentsi kahjustav mõju ning mille tulemusena kahjustatakse või võidakse kahjustada hageja mainet või tema majandustegevust. Kuna hageja kaubamärkide ja kostja poolt esitatud kaubamärkide vahel esineb eksitav sarnasus, mis põhjustab tarbijates segadust, siis kaasneb sellega hageja maine kahjustamine. Kuivõrd kostja seab hagejale takistusi oma kaubamärgi kasutamiseks Eestis, kahjustatakse sellega hageja majandustegevust. Hageja kaubamärk ja kostja poolt taotletud kaubamärk on oma vastastikustes suhetes sellised, et viimane meenutab visuaalsel ja kontseptuaalsel tasandil varem registreeritud ja kasutusele võetud kaubamärki sedavõrd lähedaselt, et tarbija saab teha väära järelduse, et kostja ja hageja vahel on mingi seos. Selline eksitava mulje loomine on käsitletav kõlvatu konkurentsina ebaausa äritegevuse ja eksitava teabe avaldamise näol. KaMS § 5 lg. 1 p. 3 kohaselt saab õiguskaitse kaubamärk, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel. Kostja nimele registreeritud kaubamärk nr. 745655 omab Eestis õiguskaitset alates 29. septembrist 2000. a. (rahvusvahelise registreeringu kuupäev) KaMS § 5 lg. 1 p. 3 kohaselt kui Eestis rahvusvaheliselt registreeritud kaubamärk; teade märgile Eestis õiguskaitse andmise kohta on avaldatud 3. juunil 2002. a. KaMS § 17 lg. 1 sätestab, et kaubamärgiomanik on kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. KaMS § 53 lg. 1 p. 4 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul § 17 tähenduses kasutatud. Hageja on asjast huvitatud isikuks, kuna kostja kaubamärk on takistuseks tema kaubamärgi Eestis kasutamiseks. Kostja on esitanud kaubamärgi registreerimise taotluse pahauskselt, kostja oli teadlik tema poolt registreeritud figuurpudeli kasutamisest hageja poolt ning hageja ei ole andnud kostjale luba figuurpudeli kasutamiseks

ega selle kostja nimele registreerimiseks. Kuna kostja pole kaubamärki nr. 745655 Eestis kasutanud, siis tuleb kostja kui kaubamärgiregistreeringu nr. 745655 omaniku ainuõigus tunnistada Eestis lõppenuks alates 3. jaanuarist 2007. a. ja tühistada alates 29. septembrist 2000 a. Hageja oli nõus kostjaga selles osas, et kaubamärgi kasutamine on fakti küsimus. Hageja esindaja 2. juuli 2007. a. e-kirjast AS-ile Onistar ja Tolliameti 20. märtsi 2003. a. otsusest AS-i Kravond väärteoasjas nr. OP-0236/VEK-023, samuti ka kostja poolt esitatud arvetest ja muudest kostja poolt esitatud sõnalistest avaldustest ei nähtu, et kostja oleks tegelikult kasutanud alkohoolsete jookide suhtes ainuüksi seda kaubamärki, mis vastab kaubamärgi registreeringus nr. 745655 esitatud kaubamärgi reproduktsioonile. Alkoholiseaduse (AlS) § 7 lg . 1 p. 1 kohaselt on Eestis keelatud käidelda alkoholi, mis ei vasta AlS § 4 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Viimane nõuab teiste seas, et alkohol peab vastama tarbijapakendi ja selle märgistuse poolest riiklikku alkoholiregistrisse kandmisel esitatud tootenäidisele. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on registrisse kantud kaubamärgi reproduktsioon (KaMS § 12 lg. 1 p. 2). Kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes määratakse registrisse või Büroo rahvusvahelisse registrisse kantud kaupade ja teenuste loeteluga (KaMS § 12 lg. 2 p. 2). Kaubamärgi registreeringus nr. 745655 esitatud kaubamärgi reproduktsioon on sisult pakend (Pakendiseaduse (PakS) § 2). Nagu nähtub kostja poolt esitatud materjalidest, ei ole ainuüksi sellisel kujul kaubamärki kauba - alkoholi, mille suhtes on kaubamärgi registreering nr. 745655 tehtud - tähistamisel (pakendamisel) kunagi kasutatud. Kostja loal on Eestis turustatud AS-i Onistar ja Jaunalko SIA poolt toodetud brändit kujul, mis vastab Riiklikku Alkoholiregistrisse 25. augusti 2006. a. reg. nr. 16R/34234/6 toodule. Viimast kinnitavad ka Helter-R AS-i reklaamlehed detsembrist 2006. a. ja juunist 2007. a. ning Kanpol AS-i reklaamlehed maist ja septembrist 2007. a. Võrreldes Riiklikku Alkoholiregistrisse 25. augusti 2006. a. registrikandes nr. 16R/34234/6 ja eelmainitud reklaamlehtedel esitatud reproduktsioone kaubamärgi registreeringus nr. 745655 esitatud kaubamärgi reproduktsiooniga, selgub, et need erinevad viimasest oluliste elementide poolest, milleks on: kork koos selle värvilise kattega pudeli suudmeosas; värviline etikett pudeli kaelaosas; värviline etikett pudeli keskosas, millel muuhulgas eriti silmatorkavalt sõnad AROMA, DIVIN, BELÕI AIST; pudelile pressitud kiri AROMA FLORIS'S pudeli jalaosas. Loetelus toodud elementidest kolmanda, ehk etiketi esinemine on vältimatu, et viia alkohol vastavusse muuhulgas AlS § 4 lõikes 1 sätestatud käitlemisnõuetele. Seega on tegemist olulise elemendiga, millega muutub kaubamärgi eristav iseloom. Olulisteks elementideks on ka sõnad AROMA, DIVIN, BELÕI AIST, sest nende kaudu tarbija identifitseerib kauba. Seega, etiketi kaudu suurendatakse kaubamärgi registreeringu nr. 745655 reproduktsioonil toodud pudeli eristavat iseloomu ning kokkuvõtteks ei kasutata tegelikult enam registreeritud kaubamärki, vaid selle oluliste muudatustega modifikatsiooni. Kuni 1. maini 2004. a. kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. kohaselt ei registreerita kaubamärgina kaubamärke, mis sisaldavad autoriõigusega kaitstud teoseid või nende nimetusi, kui registreerimiseks puudub õigustatud isiku kirjalik luba. Tulenevalt sama seaduse 7 lg. 1 punktist 11 ei registreerita kaubamärgina tähiseid, mille kasutamine või registreerimine kaubamärgina on keelatud teiste seaduste kohaselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 4 lg. P. 21 kohaselt tekib autoriõigus ka tarbe- ja disainikunstiteosest tuletatud teosele. Vaidlusaluse kaubamärgi tähiseks oleva pudeli väljatöötamisel on aluseks võetud selles riigis juba avalikustatud pudel, millele esitati Moldovas 11. juulil 1997. a. ka tööstusdisainlahenduse registreerimise taotlus. Seega ei ole nimetatud pudel kostja või osundatud klaasitehase intellektuaalse loomingu tulemus, vaid plagiaat. Kostja on omistanud pudeli kuju, teades, et see on pärit teisest allikast ja et tarbijad seda ei tea ning lootes sellest kasu lõigata.

OENO Consulting SRL avaldus, et tema õigusi kostja rikkunud ei ole, hõlmab üksnes Läti jurisdiktsiooni. Samas ilmneb nimetatud OENO Consulting SRL avaldusest ilmekalt kostja teadlikkus Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutavate kaubamärkidest ja ka tööstusdisainidest vaidlusaluse kaubamärgi tähiseks oleva pudeli väljatöötamisel, kuivõrd Moldova veinitehas Aroma oli kostja üks peaaktsionäridest. Avalduse viimane lõik kinnitab, et kostja omakorda tunnistas Moldova tööstusdisaininäidise registreeringust nr. 97 ja kaubamärgist nr. 7021 tulenevaid varasemaid õigusi vaidlusalusele tähisele, kuid tulenevalt kokkulepetest aktsepteeris selle kaubamärgi ja tööstusdisaini tegelik omanik OENO Consulting SRL vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist ja registreerimist kostja poolt Lätis, kuid mitte Eestis. Kaubamärgi õiguskaitse ulatus on määratud registrisse kantud reproduktsiooniga. Kostja väited kaubamärgi kasutamise kohta ei vasta registreeritud kaubamärgi kasutamisele. Registreeringus ei esine värvilist katet pudeli suudmeosas, värvilist etiketti kaelaosas, värvilist etiketti keskosas, pudeli jalale pressitud kirja „Aroma Floris". Kostja ei ole tõendanud pudeli kasutamist etikettideta, mis tähendab, et kaubamärgi omanik ei ole kasutanud kaubamärki registrisse kantud kujul. Autoriõiguse objekt on tööstusnäidis. Varalised õigused on hagejale üle antud tõendina esitatud lepinguga. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Täitmata on KaMS § 10 lg. 1 p. 7 tingimused ja seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Eestis tehtud alkoholiregistri kanne ei tõenda peaaegu aasta hilisemat kasutamist Moldovas. Lisaks ei nähtu alkoholiregistri kandest hageja nime, mistõttu ei ole samuti tõendatud, et just hageja seda kaubamärki kasutas. Kaubamärk nr. 745655 on küll registreeritud 29. veebruaril 2000. a., kuid seda on tehtud Läti kaubamärgiregistreeringu nr. M44516 alusel, mille õiguskaitse kehtib alates 20. septembrist 1999. a. Seega kuulusid kostjale tema päritoluriigis Lätis õigused käsitletavale kaubamärgile varem, kui tehti kanne Eesti alkoholiregistrisse. Kaubamärgiomanikule juba ühes riigis kuuluvate õiguste teise riiki laienemine on tavaline, normaalne ja seadusepärane, mitte pahauskne käitumine. Kostja ei olnud teadlik kellegi varasematest õigustest käsitletavatele tähistele Eestis ning nagu ka Patendiameti ekspertiis kinnitas, sellised varasemad õigused vaidlusaluse tähise osas Eestis puudusid. Kostjale kuulub Eestis kaubamärk, mis on registreeritud Madridi protokolli alusel rahvusvahelise registreeringuna nr. 745655. Registreering kehtib Eestis alates 29. septembrist 2000. a. Registreerimise otsus avaldati 2. jaanuaril 2002. a. Kaubamärgi kehtivuse laiendamist Eestile taotles kostja 29. septembril 2000. a. Registreeringu aluseks olnud Läti kaubamärgi nr. M 44516 registreerimist taotles kostja 28. juulil 1999. a. ja see registreeriti Lätis 29. septembril 2000. a. Kohaldamisele ei kuulu kehtiv KaMS. Ainuõiguse tühistamise nõue on sisuliselt kaubamärgi registreerimise õiguspärasuse vaidlustamine absoluutse või suhtelise õiguskaitset välistava asjaolu alusel, mis peavad olema esinenud juba kaubamärgi registreerimise ajal. Kostja kaubamärgi registreering Eestis kehtib alates 29. septembrist 2000. a. ja ainuõiguse tühistamise nõudes tuleb tugineda registreeringu tegemise ajal kehtinud KaMS § 8 lg. 1 punktidele 8 ja 10. Hagi on aegunud. Kehtinud KaMS § 24 lg. 2 kohaselt kehtis kaubamärgi kehtivuse vaidlustamisele õiguskaitse aluste puudumisele tuginedes 5-aastane aegumistähtaeg, arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast. Nimetatud seaduse kohaselt lõppes hageja õigus vaidlusaluse registreeringu ainuõiguste vaidlustamiseks seega 29. septembril 2005. a. Hageja süüdistused kostja pahauskse tegevuse kohta on ebamäärased, tõendamata ja alusetud. Hageja väide, et Moldova tööstusdisainlahendus nr. 97 ja Moldova kaubamärk nr. 7021 olid Eestis kasutusel 2000. a. septembris, mis pidi olema kostjale teada Eesti Vabariigi

Riiklikus Alkoholiregistris AS-i Kravondi kohta registreeritud andmetest, on tõendamata ja ei vasta tegelikkusele. Registrikomisjoni protokolli ja 12. oktoobri 1999. a. taotluse kohaselt on AS Kravond taotlenud Belõi Aist Brandy nimelise toote kandmist alkoholiregistrisse ja see kanne on tehtud 5. novembril 1999. a. Kostja ei tea, kas need asjaolud vastavad tegelikkusele, samas ei saa sel olla vaidlusega mingit seost. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et alkoholiregistri registreeringuga on kuidagi seotud just Moldova tööstusdisainlahenduse nr. 97 esemeks ja Moldova kaubamärgi nr. 7021 tähiseks olev pudel. Esitatud tõenditest see seos ei nähtu. Alkoholiregistri väljatrükist ei nähtu AS-i Kravond taotlusel tehtud kandeid ja selles pole mingeid andmeid registreeritud alkoholitoodete taara kohta. Enne kostja kaubamärgiregistreeringu avaldamist teostas Patendiamet ekspertiisi, et kontrollida registreerimist välistavate asjaolude puudumist. Patendiamet ei näinud alkoholiregistri andmetes järelikult seost vaidlusaluse kaubamärgi kaitstavusega. Ei ole mõistlik eeldada, et kaubamärgi registreerimise taotlemisel kontrollitakse kõiki alkoholiregistrile esitatud andmeid. Kostja seda ei teinud ega pidanudki tegema. Ka täna Veterinaar- ja Toiduameti kodulehekülje kaudu kättesaadavad alkoholiregistri andmed ei võimalda tuvastada mitte midagi peale registrisse kantud alkoholi puudutava tekstilise info (näiteks toote nimetus, tootja, taotleja jms.). Vaidlusaluse rahvusvahelise kaubamärgiregistreeringu aluseks oleva Läti kaubamärgi registreerimist taotles kostja juba 28. juulil 1999. a. ja registreeringu tegemist Eesti kohta taotles kostja 29. septembril 2000. a. Hageja pole esitanud mingisuguseid tõendeid selle kohta, et Eestis oleks tema pudeliga tooteid müüdud. Isegi kui eeldada, et 5. novembril 1999. a. alkoholiregistris tehtud registreeringut taotleti just Moldova tööstusdisainlahenduse nr. 97 esemeks ja Moldova kaubamärgi nr. 7021 tähiseks olevasse pudelisse villitud alkoholi suhtes, puudub alus eeldada, et kostja pidi kaubamärgi registreerimise taotlemisel olema teadlik alkoholiregistrile esitatud andmetest ja hageja väidetavast huvist oma kaupade müügiks Eestis. Hageja ei ole esitanud mingisuguseid põhjendusi ega tõendeid selle kohta, kas ta on tegelikult kasutanud Moldova tööstusdisainlahenduse nr. 97 esemeks ja Moldova kaubamärgi nr. 7021 tähiseks olevat pudelit Moldovas või mujal, sealhulgas Eestis. Nii kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 10 kui ka kehtiva KaMS § 10 lg. 1 p. 7 kohaselt peab hageja tõendama, et tema kasutas seda tähist Moldovas enne vaidlustatava kaubamärgiregistreeringu taotlemist kostja poolt. Selliseid andmeid esitatud ei ole. Põhjendusi ega tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, millised on olnud hageja kavatsused oma kaubamärgi kasutamiseks Eestis ja kas kostja pidi olema neist kavatsustest teadlik. Peale kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise 21. mail 2005. a. ei ole hageja nimetanud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada vastavate kavatsuste olemasolu. Kaubamärgi registreerimist taotles hageja ligi viis aastat pärast seda, kui oli jõustunud kostja kaubamärgi registreering Eestis. Teise isiku kaubamärgi kasutamise takistamine võib olla üheks kaubamärgi registreerimise pahatahtluse tunnuseks, kuid käesoleval juhul selliseid asjaolusid kindlasti ei olnud. Hageja on pidanud oluliseks käsitleda vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist ja kasutamist Lätis. Hageja on esitanud selle kohta ebamääraseid ja vaidluse esemega seostamatuid väiteid ning asjasse mittepuutuvaid ajakirjandusandmeid. Hageja pole aga pidanud vajalikuks informeerida kohut sellest, et vaidlusaluse rahvusvahelise registreeringu aluseks olevat kostja kaubamärki nr. M 44516 Lätis on püütud varem sarnastel alustel ja edutult vaidlustada. Riia ringkonnakohtu 7. märtsi 2001. a. otsusega asjas C04184900 jäeti rahuldamata SIA L.I.O.N. & KO vastuhagi Läti kaubamärgi nr. M 44516 kehtetuks tunnistamiseks. Kohus lükkas ümber pahatahtluse esinemise kostja kaubamärgi registreerimisel. Sarnaste põhjendustega jäeti rahuldamata ka äriühingu Barza Alba hagi kostja vastu - Läti Vabariigi Ülemkohtu 23. aprilli 2002. a. otsus asjas C04172001.

Hageja väide, et Moldova tööstusdisainlahenduse nr. 97 ja Moldova kaubamärgi nr. 7021 tähiste autor on Moldova kodanik Ignatenco Dumitru ning et nimetatud teose varalised õigused kuuluvad hagejale, on tõendamata ega ole asjakohased. Moldova tööstusdisainlahenduse nr. 97 registriandmete väljatrüki alusel ei saa lugeda tõendatuks hageja väidet tähise autori kohta. Pole teada, millist õiguslikku tähendust Moldova registris tööstusdisainlahendusega seotud autoriõiguste kohta tehtav kanne omab ja mis alusel see kanne tehakse. Hageja poolt esitatud 3. detsembri 2001. a. loovutamislepingu tõlkest nähtub vaid Moldova tööstusdisainlahenduse ja kaubamärgi loovutamine. Nimetatud lepingus ei ole käsitletud pudeli tähise väidetava looja varaliste õiguste loovutamist. Samuti on täiesti ebaselge, kas, kuidas ning millises mahus omandas hagejaga loovutamislepingu sõlminud OENO Consulting need õigused hageja poolt osundatud firmalt LICON-PRO. Ebaselged on ka tähise väidetava autori ning LICON-PRO vahelised suhted. Hageja on esitanud temale kuuluvate autoriõiguste rikkumise väite, tuginedes AutÕS-le, kuid ei ole selgitanud, millisel faktilisel ja õiguslikul alusel on tema arvates võimalik kohaldada AutÕS-i sätteid. Kostja arvates see võimalik pole. Puuduvad tõendid, et pudeli väidetav autor Ignatenco Dumitru oleks üldse kunagi temale kuulunud autori varalised õigused kellelegi võõrandanud. Isegi kui eeldada, et hagejale kuuluva Moldova tööstusdisainlahenduse ja kaubamärgi tähis on autoriõigusega kaitstav teos AutÕS tähenduses ning et vastavad autoriõigused kuuluvad hagejale, ei omaks nimetatu käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Hageja kaubamärgitähis ja kostja kaubamärgitähis ei ole identsed. Hageja on ise selgitanud, et kostja kaubamärgi tähises puudub pudeli "jalg", mida hageja on nimetanud oma tähise iseloomulikuks tunnuseks. Seega ei oma tähendust hageja väide, et tema ei ole andnud luba selle tähise registreerimiseks ja kasutamiseks kaubamärgina. Täiesti meelevaldsed on ka hageja teised väited kostja pahausksuse kohta. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid Moldova kaubamärgi nr. 7021 kasutamise kohta. Seost vaidlusega ei oma ka kaubamärke "Belõi Aist" ja "Aroma" puudutavad vaidlused Lätis. Kuna hageja Moldova kaubamärgitähis ei ole identne vaidlusaluse kostja kaubamärgitähisega, puudub alus kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 8 kohaldamiseks, sest selle kohaldamiseks peab vaidlustatav tähis sisaldama autoriõigusega kaitstud teost, s. o. kaubamärk peab vastavas osas olema autoriõigusega kaitstud teosega identne. Puudub alus ka kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 10 kohaldamiseks, sest hageja Moldova kaubamärgitähis ei ole identne vaidlusaluse kostja kaubamärgitähisega. Lisaks pole hageja tõendanud kaubamärgi kasutamist Moldovas. Puudub ka kostja pahausksus registreerimistaotluse esitamisel. Hageja poolt kõlvatu konkurentsi sätetele tuginemine ei ole asjakohane. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millega konkreetselt tekitatakse Eestis tarbijates segadust, milline on hagejale kuuluva Moldova kaubamärgi maine Eestis ja millega konkreetselt seda kahjustatakse. Segaduse tekitamine ja maine kahjustamine eeldab hageja kaubamärgi tuntust Eestis, mille kohta hageja ei ole esitanud mingeid andmeid. Samuti ei ole hageja tuginemine kõlvatu konkurentsi sätetele menetluslikult selge. Hageja on küll esitanud kõlvatu konkurentsi esinemise ebamäärase väite, kuid samas pole esitanud nõuet KonkS-le tuginedes. Hageja väited on vastuolulised. Väide, et kostja pole kasutanud ainuüksi seda kaubamärki, mis vastab registreeringule nr. 745655, on vastuolus seisukohaga, et kaubamärki polegi kasutatud. Sõna ainuüksi viitab kasutamisele. Väidetest järeldub, et probleem on muu sümboolika kasutamises. Hageja väidab õigesti, et kostja on turustanud Eestis brändit pakendatult pudelisse, mis vastab vaidlusaluse kaubamärgi reproduktsioonile. Seega on kostja kaubamärki kasutanud. Kauba pakendamisel on tavapärane, et pakend tervikuna (pakendi kuju, kujundus, pakendile kantud tekst ja muud sümbolid) ei ole kaubamärk. Kaubamärk on tavaliselt üks pakenditähistuses kasutatav element. Käesoleval juhul on kaubamärgi tähiseks kolmemõõtmeline pudel. Kuna kostja kaup on pakendatud kaubamärgina registreeritud tähisega identsesse pudelisse, on kostja kaubamärki kasutanud selle reproduktsioonile

vastaval kujul. Kuna tegemist on ruumilise kaubamärgiga, peab pakend vastama ka teistest seadustest (EL õigusaktid, alkoholiseadus, toiduseadus, pakendiseadus) tulenevatele nõuetele ning kandma kaubamärgi reproduktsiooni väliseid tähistuslikke elemente. Ka pole lubatud alkohoolseid jooke turustada korgita. Esimese astme kohtu otsus 19. mai 2009. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi kaubamärgi omaniku ainuõiguse tühistamiseks või lõppenuks tunnistamiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas 22. augustil 2007. a. kostja vastu hagi rahvusvahelisele kaubamärgiregistreeringule nr. 745655 ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks algusest peale, s. o. 29. septembrist 2000. a. KaMS § 10 lg. 1 p. 7 ja § 55 lg. 1 alusel. 11. aprillil 2008. a. esitas hageja hagi kostja vastu kaubamärgiregistreeringule nr. 745655 omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks alates 3. jaanuarist 2007. a. KaMS § 52 lg. 1, 5, § 53 lg. 1 p. 4 ja § 55 lg. 2 alusel. Hageja kvalifitseeris nõude hagi laiendamisena kõrvalnõudega. Hageja taotles KaMS § 52 lg. 1, § 52 lg. 5, § 53 lg. 1 p. 4, § 55 lg. 2 alusel kostja kui kaubamärgi omaniku ainuõiguse Eestis lõppenuks tunnistamist alates 3. jaanuarist 2007. a. ja tühistamist alates 29. septembrist 2000. a., kuna kostja ei ole kaubamärki Eestis kasutanud. Kohtuistungil leidis hageja, et tegemist on alternatiivsete nõuetega ning taotles kostja kui kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist või tühiseks tunnistamist. Kuigi hageja on viidanud esitatud hagiavaldustes nii enne kui ka pärast 1. maid 2004. a. kehtivale KaMS-le, olid pooled kohtuistungil ühisel seisukohal, et vaidluse lahendamise materiaalõiguslikuks aluseks on enne 1. maid 2004. a. kehtinud KaMS. Selline seisukoht vastab jõustunud KaMS § 72 lõikele 5, mille järgi kohaldab kohus Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid ja lähtub asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Seega kuulub kohaldamisele enne 1. maid 2004. a. kehtinud KaMS redaktsioon. KaMS kehtiva redaktsiooni § 52 lg. 1 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks sama seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui see asjaolu oli olemas ka kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Kohaldamisele kuuluva KaMS redaktsioonis on asjaolud, mis välistavad õiguskaitse, sätestatud §-des 7 ja 8. Alused, mille tõttu hageja taotleb kostja kaubamärgi tühiseks või lõppenuks tunnistamist - varasem õigus autoriõiguse või tööstusomandi esemele ja identsus või eksitav sarnasus kaubamärgiga, mis on kasutusel teises riigis ja mis oli seal kasutusel ka taotluse esitamise kuupäeval, taotluse pahauskselt esitamine, kasutamise keelamine muu seaduse või rahvusvahelise lepingu järgi - sätestasid KaMS § 8, mille lõike 1 kohaselt ei registreerita kaubamärgina: kaubamärke, mis sisaldavad õiguskaitse saanud tööstusdisainilahendusi (p. 7); kaubamärke, mis sisaldavad autoriõigusega kaitstud teoseid või nende nimetusi, kui registreerimiseks puudub õigustatud isiku kirjalik luba (p. 8); kaubamärke, mis on identsed teises riigis registreeritud ja seal kasutusel oleva kaubamärgiga, kui registreerimistaotlus on esitatud pahauskselt (p. 10), ning § 7, mille lõike 1 p. 11 järgi ei registreerita kaubamärgina tähiseid, mille kasutamine või registreerimine kaubamärgina on keelatud teiste seaduste kohaselt. KaMS § 19 alusel esitas hageja nõude kaubamärgi lõppenuks tunnistamiseks selle mittekasutamise tõttu kostja poolt. Seega peab kohus vaidluse lahendamiseks kindlaks tegema: 1) kas hageja poolt kaubamärgina registreerimiseks esitatud tähis on identne kostja kaubamärgiga ja kas kostja registreerimistaotlus oli esitatud pahauskselt; 2) kas kostja kaubamärk sisaldab hageja tööstusdisainilahendusi ja/või autoriõigusega kaitstud teoseid, 3) kas kostja kaubamärgi kasutamine või registreerimine kaubamärgina on keelatud teiste seaduste kohaselt, 4) kostja poolt kaubamärgi kasutamise/mittekasutamise.

Kostja nimele on registreeritud rahvusvaheline ruumiline kaubamärk nr. 745655 klassis 33 - alkohoolsed joogid, v. a. õlu (kd. I, tl. 57). Kuna kostja kaubamärk on Eestis kasutamiseks registreeritud ning hageja kaubamärk on registreeritud teises riigis (Moldovas), on hagi rahuldamiseks kaubamärkide identsuse korral alus vaid juhul, kui kostja esitas registreerimistaotluse pahauskselt. Kostja pahausksus ei ole tõendatud. Hageja põhjendab kostja pahausksust sellega, et hageja kaubamärk on Moldovas registreeritud 1. veebruaril 2000. a. ning hageja kasutab seda nii Moldovas kui Eestis; kostja oli kursis Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutatavate kaubamärkidega vähemalt 1997. a. oktoobrist, mil ta alustas koostööd Moldova tehasega Aroma; kostja omanikeringis olid Moldova isikud. Hageja poolt kaubamärgi kasutamist kostja poolt registreerimistaotluse esitamise ajal tõendavad Läti Riigikohtu 7. detsembri 2005. a. pressiteade, (kd. II, tl. 44 – 45),

jooke turustada korgita. Kostja on tõendanud kaubamärgi kasutamist. Õige ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt oleks kostja poolt kaubamärgi kasutamine seadusele vastav vaid juhul, kui kostja kasutaks ruumilist kaubamärki (pudelit) etikettide ja korgita. Praktikas ei ole pudelis turustatava toote selline tarbijale kättesaadavaks tegemine võimalik. Kehtinud KaMS § 24 lg. nägi ette asjast huvitatud isiku taotlusel kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise, kui registreerimisel on rikutud sama seaduse §-de 7 ja 8 nõudeid. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt võis avalduse esitada viie aasta jooksul, arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast. Kohus nõustub kostja seisukohaga hagi aegumise kohta. Hagi ei ole aegunud vaid kostja pahatahtluse motiivil kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel, kuna KaMS § 24, mis reguleeris kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamist ja registrist kustutamist, hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni lg. 2 järgi oli vaidlustamise tähtaeg kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamiseks viis aastat arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast. Kehtiva KaMS § 52 lg. 1 sätestab, et asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal; § 52 lg. 2 kohaselt ei saa lõikes 1 nimetatud hagi esitada, kui hagi esitanud varasema kaubamärgi omanik või muu varasema õiguse omanik ei ole vaidlustanud hilisemat kaubamärki viie aasta jooksul pärast hilisemast kaubamärgist teadasaamist. Seda alust ei rakendata, kui hilisema kaubamärgi taotlus esitati pahauskselt. § 53 lg. 3 järgi võib asjast huvitatud isik nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul sama seaduse § 17 tähenduses kasutatud. Seega varasema KaMS kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a. KaMS § 52 lõikes 1. Enne 1. maid 2004. a. võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (KaMS § 24). Apellatsioonkaebus Wine International Project SRL palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et kuivõrd kostja kaubamärk registreeriti 29. septembril 2000. a. ning hagi kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks esitati

kaubamärki on enne hagi esitamist hakatud KaMS § 17 tähenduses kasutama pärast viieaastast mittekasutamist. KaMS § 53 lg. 3 sätestab, et KaMS § 53 lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui kaubamärgi KaMS § 17 tähenduses kasutamist alustati pärast viieaastase ajavahemiku lõppemist ja kolme kuu jooksul enne hagi esitamist ning juhul, kui kaubamärgiomanik alustas ettevalmistusi kaubamärgi kasutamiseks alles pärast hagi esitamise kavatsusest teada saamist. Antud kaasuses KaMS § 53 lg. 2 ja 3 ei kohaldu ning see ei ole kunagi olnud ka vaidluse objektiks. KaMS § 53 lg. 1 p. 4 alusel esitatud hagi ei saa olla aegunud, sest õigus esitada hagi kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks KaMS § 53 lg. 1 p. 4 alusel avaneb alles viie aasta möödumisel pärast kaubamärgile Eestis õiguskaitse andmist. Sellekohase hagi esitamise alus tekkis 3. jaanuaril 2007. a. ja kuna hagi esitati 11. aprillil 2008. a., on kaubamärgi nr. 745655 omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise hagi esitatud seadusega sätestatud tähtaegu arvestades. KaMS § 17 lg. 1 sätestab, et kaubamärgiomanik on kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. KaMS § 17 lg. 2 p. 1 kohaselt loetakse kaubamärgi kaubamärgiomaniku poolseks kasutamiseks ka kaubamärgi kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest, kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud. Kostja kaubamärgiregistreeringule nr. 745655 on antud Eestis õiguskaitse 2. jaanuaril 2002. a. (õiguskaitse andmise teate avaldamise kuupäev) ning seetõttu viieaastane kaubamärgi kasutamise kohustuse periood täitus juba 2. jaanuaril 2007. a. Hagejale teadaolevatel andmetel ei ole kostja registreeritud kaubamärki registreeringus märgitud kaupade tähistamiseks Eestis senini kasutanud. KaMS § 55 lg. 2 kohaselt ainuõiguse lõppenuks tunnistamise korral loetakse registreering kehtetuks hagi esitamise kuupäevast arvates. Hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Kaubamärgi Eestis kasutamise tõendamise kohustus lasub kaubamärgiregistreeringu nr. 745655 omanikul. Kostja osundas mõningate äriühingute poolt väljastatud arvetele ja reklaamidele, kuid kohus on tõendeid hinnates ja järeldusi tehes jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaubamärgi õiguskaitse ulatus määratakse kindlaks registrisse kantud kaubamärgi reproduktsiooniga (KaMS § 12 lg. 1 p 2). Mitte ühelgi kostja poolt esitatud tõenditest ei ole kujutatud rahvusvahelises registreeringus nr. 745655 toodud kaubamärki täpselt sellisel kujul, mis vastaks vaidlustatud registreeringus esitatud kaubamärgi reproduktsioonile, mistõttu kohtu vastupidine järeldus on ekslik. Riikliku Alkoholiregistri registrikandest nr. 16R/34234/6 ja kostja poolt esitatud reklaamlehtedelt nähtub selgesti, et täiendades registreeringus nr. 745655 esitatud kaubamärki korgiga koos selle värvilise kattega pudeli suudmeosas, värvilise etiketiga pudeli kaelaosas, värvilise etiketiga pudeli keskosas, millel muuhulgas eriti silmatorkavalt sõnad Aroma, Divin, Belõi Aist ning pudeli jalaosale pressitud kirjega Aroma Floris’s, ei saa lugeda kaubamärki nr. 745655 kasutatuks KaMS § 17 lg. 2 p. 1 tähenduses, kuivõrd nende täiendavate elementide lisamise tulemusena erineb see ruumiline märk oluliselt registreeringu nr. 745655 reproduktsioonil esitatust. Registreeritud kaubamärgile osundatud täienduste tegemisega muutub registreeritud kaubamärgi eristav iseloom oluliselt. Samas on etiketi esinemine ka vältimatu, et viia alkohol vastavusse AlS § 4 lg. 1 kohaste käitlemisnõuetega. Seega on tegemist sedavõrd olulise elemendiga, millega muutub kaubamärgi eristav iseloom. Vähemolulisteks ei saa pidada ka ülejäänud loetletud elemente, eriti aga sõnu Aroma, Divin, Belõi Aist, sest peaasjalikult nende sõnade kaudu toimub kauba (alkohoolse joogi) identifitseerimine KaMS § 3 tähenduses. Pudelile lisatava etiketi kaudu suurendatakse oluliselt vaidlustatud kaubamärgi nr. 745655 eristavat iseloomu ning kokkuvõtteks tegelikult ei kasutata vaidlustatud registreeritud kaubamärki, vaid selle oluliste muudatustega modifikatsiooni.

Kaubamärgi reproduktsioonil ei ole esitatud eelpool loetletud elemente, mis on kajastatud lisadel esitatud reproduktsioonidel. Kostja on ka ise tõdenud, et õiguslikult ei ole võimalik kaubamärgi kasutamine alkohoolse joogi pakendina ilma, et pakend kannaks ka teisi kaubamärgi reproduktsiooni väliseid tähistuslikke elemente. Seega möönab kaubamärgi nr. 745655 omanik ise, et ta ei ole kasutanud vaidlustatud registreeritud kaubamärki alkohoolsetel jookidel selliselt, mis vastaks registreeringus esitatud kaubamärgi reproduktsioonile. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et enamus kostja poolt esitatud materjale registreeritud kaubamärgi väidetava kasutamise kohta kajastab hilisemat perioodi kui 2. jaanuar 2007. a., mil täitus kostja kaubamärgi 5-aastane kasutamise kohustus. Samuti on ekslik kohtu järeldus, et hageja esitas kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise hagi KaMS § 19 alusel. Kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise hagi esitati

isik omas või pidi omama teadmisi selle tähise esmakordsel kasutamisel, õiguste omandamisel või õiguste omandamise taotluse esitamisel. Arvestada tuleb, kas selle tähise kasutamine põhjustaks teisele isikule kuuluva tähise eristava iseloomu või tuntuse ebaausat ärakasutamist või võimaldaks seda õigustamatult kahjustada. Kuni 1. maini 2004. a. kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 10 kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis on identsed teises riigis registreeritud ja seal kasutuses oleva kaubamärgiga, kui registreerimistaotlus on esitatud pahauskselt. Hageja esitas 1. veebruaril 2000. a. registreeritud kaubamärgi nr. 7021 Moldovas registreerimiseks 7. mail 1999. a. Kostja esitas vaidlustatud kaubamärgi Eestis registreerimiseks rohkem kui 16 kuud hiljem, ehk 29. septembril 2000. a. Kostja oli kursis Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutavate kaubamärkidega vähemalt alates 1997. a. oktoobrist, mil alustas koostööd Moldova veinitehasega Aroma. Kostja omanikeringis on Moldova isikud ning kostja on ka varem üritanud registreerida Moldova päritoluga tähiseid enda nimele. Kostja oli kaubamärgi taotlemisel teadlik hagejast ja tema kaubamärkidest, sealhulgas kaubamärgist, mis registreeriti Moldovas nr. 7021 all. Kuigi Patendiametil on KaMS-st tulenev kohustus kontrollida registreerimiseks esitatud kaubamärkide osas nii absoluutseid kui ka suhtelisi õiguskaitse võimaldamisest keeldumise aluseid, ei ole Patendiametil täielikku informatsiooni varasemate õiguste olemasolust, sealhulgas autoriõigustest ja pahausksuse esinemisest. Kuivõrd autoriõiguste puhul on tegemist õigustega, mille esinemine ei eelda registreerimist, ei teadnud ega saanudki Patendiamet vaidlusaluse kaubamärgi ekspertiisi käigus teada kolmandatele isikutele kuuluvatest õigustest. Seetõttu ei saa sellele tuginedes ka järeldada, et kuivõrd taotlus läbis edukalt ekspertiisi, siis ei ole kostjapoolne pahatahtlikkus taotluse esitamisel tuvastatud. Samuti ei saa kostja teadlikkuse puudumist hagejast ja tema kaubamärkidest põhjendada väitega, et hagi esitamisel ei ole hageja tõendanud oma kaubamärgi Eestis kasutamist enne kostja kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist. Hageja tugineb kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamise hagis mitte oma Eestis registreeritud varasemale kaubamärgile, vaid muule varasemale õigusele, mistõttu hageja ei peagi tõendama kaubamärgi Eestis kasutamist. Määravaks on kontrollida kostja teadlikkust ja tahet kaubamärgi taotlemisel Eestis. Kuni 1. maini 2004. a. kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 7 kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis sisaldavad õiguskaitse saanud tööstusdisainilahendusi. Kuni 1. maini 2004. a. kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 8 kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis sisaldavad autoriõigusega kaitstud teoseid või nende nimetusi, kui registreerimiseks puudub õigustatud isiku kirjalik luba. Tulenevalt sama seaduse 7 lg. 1 punktist 11 ei registreerita kaubamärgina tähiseid, mille kasutamine või registreerimine kaubamärgina on keelatud teiste seaduste kohaselt. Hageja nimele on Moldovas registreeritud tööstusdisaininäidis reg. nr. 97 ja kaubamärk reg. nr. 7021, milles mõlemas on esitatud figuurpudeli kujutis, mis on Moldova kodaniku I. D. loometöö tulemus ning sellekohane autorsus on fikseeritud Moldovas ja tööstusdisainilahendusena registreeritud. Autori varalised õigused kuuluvad hagejale. Toote väliskuju on autoriõiguse objektiks, kuivõrd tegemist on tarbe- ja disainikunstiteosega AÕS § 4 lg. 3 p. 15 ja 16 tähenduses. AÕS § 4 lg. 6 kohaselt teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui samst seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. AÕS § 4 lg. 3 p. 21 kohaselt tekib autoriõigus ka tarbe- ja disainikunstiteosest tuletatud teosele. Kostja ruumiline kaubamärk ei ole iseseisva intellektuaalse loomingu tulemus, vaid plagiaat, kuivõrd see on tuletatud Moldovas taotletud ja tööstusdisainilahendusena registreeritud toote väliskujust. Autori varalised õigused kirjeldatud tööstusdisaininäidisele olid algselt Moldova firmal Licon-Pro, läksid hiljem üle firmale ITS

OENO Consulting SRL ning kuuluvad alates 3. detsembrist 2001. a. hagejale. Ükski eelpool nimetatud isikutest ei ole andnud kostjale luba figuurpudelit kasutada ega kaubamärgina registreerida. Vastupidist ei kinnita ka kostja viide OENO Consulting SRL kirjale, kuivõrd nimetatud kiri on adresseeritud vastavale Läti organile, hõlmates üksnes Läti jurisdiktsiooni. OENO Consulting SRL avaldusest ilmneb kostja teadlikkus Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutavate kaubamärkidest ja ka tööstusdisainidest vaidlusaluse kaubamärgi tähiseks oleva pudeli väljatöötamisel, kuivõrd Moldova veinitehas Aroma oli kostja üks peaaktsionäridest. Avalduse viimane lõik kinnitab, et kostja omakorda tunnistas Moldova tööstusdisaininäidise registreeringust nr. 97 ja kaubamärgist nr. 7021 tulenevaid varasemaid õigusi vaidlusalusele tähisele, kuid tulenevalt kokkulepetest aktsepteeris selle kaubamärgi ja tööstusdisaini tegelik omanik OENO Consulting SRL vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist ja registreerimist kostja poolt Lätis, kuid mitte Eestis. Kuna kaubamärgil nr. 745655 kujutatud figuurpudeli autoriõigused kuuluvad teistele isikutele ning kostjale ei ole identse või sellega sarnase figuurpudeli autoriõigusi ega kasutusõigust antud, siis rikub kaubamärgile Eestis õiguskaitse andmine hageja autoriõigusi. Arvestada tuleb ka Euroopa Liidu tööstusomandi kaitset reguleerivate normidega. Kaubamärkide võrdlemisel tuleb lähtuda asjaolust, et tarbijal puudub tavaliselt võimalus tähiseid vahetult omavahel võrrelda. Sel juhul muutub määravaks, kuidas märgid tarbijale meelde jäävad. Võrreldavad hageja autoriõiguse objekt, hageja Moldovas registreeritud kaubamärk ja tööstusdisainilahendus ühelt poolt ja teiselt poolt kostja registreeritud kaubamärk on omavahel sedavõrd sarnased, et ka kõige tähelepanelikum tarbija ei peaks neid erinevate ettevõtjate tähisteks, vaid eeldaks kaupade pärinemist ühest allikast või omavahel majanduslikult seoses olevatelt ettevõtjatelt. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud konkurentsi puudutavaid aspekte, juhindudes nii KonkS kui ka rahvusvaheliste kokkulepete vastavatest sätetest. Kõlvatuks konkurentsiks on igasugune teise kaubaturul osaleja vastu suunatud ebaeetiline või ebaaus tegu eesmärgiga saada teatud konkurentsieelist. Kõlvatuks konkurentsiks on KonkS § 50 lg. 1 p. 1 järgi muuhulgas eksitava teabe avaldamine. Eksitav teave on KonkS § 51 lg. 1 järgi ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ebaeetiliseks ja ebaausaks teoks tuleb lugeda kostja pahatahtlikkust registreerimistaotluse esitamisel, millel on ausat konkurentsi kahjustav mõju ning mille tulemusena kahjustatakse või võidakse kahjustada hageja mainet või tema majandustegevust. Kuna hageja autoriõiguse objekti ja kostja registreeritud kaubamärgi vahel esineb eksitav sarnasus, mis põhjustab tarbijates segadust, siis kaasneb sellega hageja maine kahjustamine. Kuivõrd kostja kaubamärk takistab hageja kaubamärgi Eestis registreerimist, kahjustab see hageja majandustegevust Eestis. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) art. 41 lg. 1 kohaselt tuleb intellektuaalomandi õiguste rikkumiste vastu tagada tõhus kaitse. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikkel 10 bis kohustab tagama tõhusa kaitse kõlvatu konkurentsi vastu. Sama artikli punkti 3 alapunkt 1 näeb ette, et ilmtingimata peab keelustama kõik teod, mis võivad mistahes viisil põhjustada konkurendi ettevõttes, toodetes või tööstuslikus või kaubanduslikus tegevuses arusaamatust. Vaidlusalune kaubamärk meenutab visuaalsel ja kontseptuaalsel tasandil hageja autoriõiguse objekti sedavõrd lähedaselt, et tarbija saab teha väära järelduse, et hageja ja kostja vahel on mingi seos. Selline eksitava mulje loomine on käsitletav kõlvatu konkurentsina ebaausa äritegevuse ja eksitava teabe avaldamise näol. Seega on maakohus ekslikult kohaldanud KaMS § 52 lg. 1 ja 5 ega ole arvestanud kuni 1. maini 2004. a. kehtinud KaMS § 8 lg. 1 p. 7, p. 8, § 7 lg. 1 p. 7, § 8 lg. 1 p. 10, § 7 lg. 1 p. 11, tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklis 10 bis sätestatuga, mis võimaldavad kaubamärgi omaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist, kuivõrd hagi ei ole

aegunud, taotlus vaidlustatud kaubamärgi registreerimiseks Eestis esitati pahauskselt ning esinevad eelnimetatud KaMS-s sätestatud kaubamärgi registreerimisest keeldumise alused. Vaidlusalune kohtuotsus põhineb ebaõigetel alustel ega sisalda põhjendusi mitmete kohtu järelduste kohta. Kohus ei ole otsuses analüüsinud hageja poolt kohtule esitatud põhjendusi ja tõendeid kostjapoolse pahausksuse ja kõlvatu konkurentsi ning registreeritud kaubamärgi mittekasutamise kohta. Kohus on leidnud, et kostja pahauskne käitumine ei ole leidnud tõendamist ning muus osas ei ole kohus kostja tegevust ja hageja vastavaid väiteid ja põhjendusi üldse hinnanud. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta ei ole hageja kõiki tõendeid ja põhjendusi arvestanud. Sellega on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg. 8 nõudeid. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks ei anna apellatsioonkaebus alust, küll tuleb kooskõlas TsMS § 657 lõikega 21 täpsustada otsuse põhjendusi. Hageja on esitanud hagi kostja nimele alates 29. septembrist 2000. a. kehtivast kaubamärgi registreeringust tuleneva ainuõiguse tühistamiseks. Niisuguse hagi esitamiseks annab aluse alates 1. maist 2004. a. kehtiva KaMS § 52 lg. 1, mille kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks sama seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui see asjaolu oli olemas ka kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Maakohus leidis õigesti, et tühistamisnõude lahendamisel tuleb kohaldada alates 1. maist 2004. a. kehtiva KaMS § 72 lõiget 5, mille kohaselt enne 2004. a. 1. maid Patendiameti tehtud otsuse vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel kohaldatakse Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid ja lähtutakse asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. KaMS § 72 lg. 1 kohaselt kohaldatakse seda uut KaMS-i varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et hagi kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks on aegunud. Et aegumine on materiaalõiguslik kategooria ja aegumise kohaldamise kohta ei ole eraldi rakendussätet, kohaldatakse kooskõlas kehtiva KaMS § 72 lõikega 1 selles seaduses aegumise kohta sätestatut ka varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele. Sama tulenes kuni KaMS § 52 kuni 1. märtsini 2009. a. kehtinud lõikest 5, milles sätestati, et samas paragrahvis nimetatud hagid võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast arvates; seda kitsendust ei rakendata, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. Alates 1. märtsist 2009. a. on viidatud § 52 lg. 5 kehtetu, kuid lg. 2 on kehtiv sõnastuses, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud hagi võib esitada viie aasta jooksul pärast kaubamärgi kasutamisest teada saamist (punkt 1) või tähtajatult, kui kaubamärgi registreerimise taotlus oli esitatud pahauskselt (punkt 2). Seega ei ole muutunud aegumistähtaeg ja aegumise kohaldamatuse alus, kuid on muutunud aegumistähtaja kulu alguse ajahetk. Kolleegium leiab, et kui hagi aegus kehtiva KaMS § 52 kuni 1. märtsini 2009. a. kehtinud lg. 5 alusel, siis ei ole kohaldatav sama paragrahvi lg. 2 alates 1. märtsist 2009. a. kehtiv redaktsioon, sest sellele redaktsioonile ei ole antud tagasiulatuvat mõju. Kolleegium leiab, et hageja hagi kostja kaubamärgi registreeringust tuleneva ainuõiguse tühistamiseks aegus vastavalt kehtiva KaMS § 52 kuni 1. märtsini 2009. a. kehtinud lõikele 5. Nii esitas kostja taotluse vaidlusaluse kaubamärgi registreerimiseks

2002. a. ja 5 aastat registreeringu jõustumisest möödus 1. märtsil 2007. a. Et hagi esitas hageja 22. augustil 2007. a., siis tegi ta seda pärast aegumistähtaja möödumist. Et aga aegumist ei kohaldataks, kui kostja oleks taotluse kaubamärgi registreerimiseks esitanud pahauskselt, siis sai hagi 5-aastase aegumistähtaja möödumise tõttu aeguda üksnes juhul, kui kostja ei olnud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskne. Seega tuleb aegumise üle otsustamiseks tuvastada, kas kostja oli kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel 29. septembril 2000. a. pahauskne. Sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 109 sätestati, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama on sätestatud kehtiva TsÜS §-s 139. Et vaidlusaluse olukorra kohta ei ole seaduses sätestatud teisiti, tuleb kostja heausksust kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel eeldada ja hagejal, kes kostja pahausksust väidab, on kohustus seda tõendada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja pahausksust kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal ei ole hageja tõendanud. Samuti nõustub kolleegium maakohtu poolt selle hageja väite tõendamiseks esitatud tõenditele antud hinnanguga ega pea võimalikuks seda muuta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab kolleegium, et asjaolu, et hageja esitas oma kaubamärgi Moldovas registreerimiseks rohkem kui 16 kuud enne seda, kui kostja esitas oma kaubamärgi registreerimiseks Eestis, ei anna iseenesest veel alust järeldusele kostja pahausksusest. Ka asjaolud, et kostja omanikeringis on Moldova isikuid ning et kostja tegi koostööd Moldova veinitehasega Aroma, ei anna taoliseks järelduseks alust, hageja ei ole aga esitanud nende väidetega seoses mingeid konkreetseid fakte ega selgitanud seoseid, mis võiksid kostja pahausksusele viidata. Üld- ja paljasõnalised ning kostja pahausksuse väitega seostamatud on hageja väited, et kostja oli kursis Moldova alkohoolsete jookide tähistamiseks kasutatavate kaubamärkidega. Ka sellest, et kostjal on olnud teisi kaubamärke puudutavaid kohtuvaidlusi, ei saa veel järeldada, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitas kostja pahauskselt: hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid vaidlusalust asja varasemate kaubamärgivaidlustega siduda, ega selgitanud, millisteks järeldusteks annaksid varasemad vaidlused alust vaidlusaluse asja suhtes, sealhulgas kostja pahausksust puudutavas osas. Ainuüksi asjaolu, et ka varasemalt on vaieldud Moldova kaubamärkide üle, ei võimalda järeldada kostja pahausksust vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist puudutavas osas. Apellatsioonkaebuses on hageja jäänud oma maakohtu menetluses esitatud väidete juurde, mille kohaselt kostja pahausksus kaubamärgi registreerimisel nähtub ka sellest, et hagejale kuulub Moldovas 15. oktoobril 1997. a. registreeritud tööstusdisaininäidis nr. 97 ja

lepingu ja 2. juuli 1997. a. akti (kd. II, tl. 177 – 181, tõlked tl. 187 – 191). Ka osundatud tõenditele ei esitanud hageja vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid, mis kostja väited või tõendid ümber lükkaksid. Kolleegium leiab, et kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et tema poolt Eestis kaubamärgina registreeritud pudel (kd. I, tl. 44) on identne pudeliga, mille väljatöötamise kohta kostja enda poolt on kostja tõendid esitanud (kd. II, tl. 181). Samas ei ole hageja esitanud täpsemaid asjaolusid ja tõendeid selle kohta, millal ja millistel asjaoludel töötati välja pudel, mis Moldovas on registreeritud tööstusdisaininäidisena nr. 97 ja kaubamärgina nr. 7021. Tööstusdisaininäidise registreeringus (kd. I, tl. 14 pöördel, tõlge kd. II, tl. 26) on selle autorina märgitud küll I. D., kuid muid andmeid nimetatud asjaolude kohta selles ei sisaldu. Ainuüksi osundatud kanne Moldova registris ei anna alust järeldusele, nagu oleks Moldovas kaubamärgina ja tööstusdisaininäidisena registreeritud pudel loodud enne seda, kui kostja koostöös Kišinjovi klaasitehasega lõi oma Eestis kaubamärgina registreeritud pudeli. Et lepingu oma pudeli loomiseks sõlmis kostja 25. aprillil 1997. a. ja pudel valmis

aastat enne hageja poolt hagiga kohtusse pöördumist kostja pahausksust ei tuvastanud, siis annab see tunnistust sellest, et tol ajal ei esinenud ilmseid ega selgunud ka kontrolli tulemusena asjaolusid, mis oleksid andnud aluse pidada kostja taotlust pahauskselt esitatuks. Taolisel tõdemusel ei oleks tähendust, kui hageja oleks esitanud faktid ja neid kinnitavad tõendid kostja pahausksuse kohta. Hageja seda eespooltoodud põhjendusel ei teinud. Seega ei ole kostjapoolne kaubamärgi registreerimistaotluse pahauskne esitamine tõendatud, aegumise kohaldamata jätmiseks ei ole alust, kostja kaubamärgi registreeringust tuleneva ainuõiguse tühistamiseks esitatud nõudele kohaldub KaMS § 52 kuni 1. märtsini 2009. a. kehtinud lõikes 5 sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg, hagi on aegunud ning et kostja on aegumisele tuginenud, tuleb nõue kaubamärgi registreeringust tuleneva ainuõiguse tühistamiseks jätta aegumise tõttu rahuldamata. Et hagi on aegunud, siis ei ole vajadust hinnata hagi sisuliste aluste olemasolu, sealhulgas seda, kas kaubamärgi registreerimata jätmiseks olid materiaalõiguslikud alused, ega käsitleda seda, kas need võimalikud alused esinesid ka hagi esitamise ajal. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud apellandi esindajad selgitada, milliseid KonkS sätteid ja mil viisil oleks maakohus pidanud nõude lahendamiseks käsitlema, arvestades hageja poolt esitatud nõuet ja sellele esitatud aegumise vastuväidet. Sellekohaseid väiteid ei ole nõudega mõistetavalt seostatud ka apellatsioonkaebuses. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, millega ka kostja on nõustunud, et kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise hagi ei ole aegunud. Siiski ei toonud aegumise kohaldamine maakohtu poolt kaasa selle nõude ebaõiget lahendamist, sest maakohus tuvastas õigesti kaubamärgi kasutamise kostja poolt, see aga välistas nõude rahuldamise. Kehtiva KaMS § 53 lg. 1 p. 3 alusel võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul sama seaduse § 17 tähenduses kasutatud. Apellatsioonimenetluses ei vaielnud pooled selle üle, et kuna vaidlusaluse kaubamärgi registreering on rahvusvaheline, siis algas viieaastane kohustusliku kasutamise periood kaks kuud pärast publitseerimist ehk 2. märtsist 2002. a. ja lõppes 2. märtsil 2007. a. Kehtiva KaMS § 17 lg. 1 kohaselt on kaubamärgiomanik kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt loetakse kaubamärgi kasutamiseks kaubamärgiomaniku poolt ka: 1) kaubamärgi kasutamine kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest, kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud; 2) üksnes väljaveoks mõeldud kaupade või nende pakendi tähistamine; kaubamärgi kasutamine kaubamärgiomaniku loal. Maakohus leidis, et kostja on kaubamärki osundatud sätte tähenduses kasutanud ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu järeldustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab kolleegium, et kui õige oleks hageja väide, et kaubamärgi tähiseks olevale pudelile korgi ja sildi lisamisega on tähist sedavõrd muudetud, et tegemist ei oleks enam sama ega ka KaMS § 17 lg. 2 p. 1 mõttes ebaoluliselt muudetud kaubamärgiga, siis oleks välistatud üldse pudelite ruumiliste kaubamärkidena kasutamine, sest sel juhul ei oleks võimalik pudelit kui kaubamärki mingi kauba tähistamiseks kasutada, või olgu siis, et kaubaks olekski üksnes pudel kui taara. Sellest seisukohast on ka hageja enda käitumine olnud vastuolus oma käsitlusega, sest Moldovas on hageja nimele registreeritud pudelikujuline ruumiline kaubamärk, millel ei ole samuti korki ja silti ja mis on registreeritud klassis 33 (alkohol, v. a. õlu). Kolleegium leiab, et isegi kui pidada ruumiliseks kaubamärgiks olevale pudelile sildi ja korgi lisamist selle kaubamärgi muutmiseks, siis ei ületata sellega KaMS § 17 lg. 1 punktis 1 sätestatud lubatud määra ning pudeli kui ruumilise kaubamärgi

kasutamine osundatud lisanditega on piisav kaubamärgi jõushoidmiseks KaMS § 17 lõikest 1 ja § 53 lg. 1 punktist 3 tulenevalt. Samuti leiab kolleegium, et ruumilise kaubamärgi olulisimaks ja eristavaks tunnuseks on selle väliskuju, vaidlusaluse kaubamärgi jalaosale pressitud tähed seda ei muuda ning ka selle tunnuse lisamine ei muuda kaubamärki määral, mis ületaks KaMS § 17 lg. 2 punktis 1 sätestatud määra. Apellatsioonikohtu istungil nõustus hageja asjaoluga, et oma ruumiliseks kaubamärgiks olevat pudelit, millele on lisatud kork ja silt ning mille jalaosale on pressitud tähed, on kostja kasutanud. Seega on hageja selle asjaolu vastavalt TsMS § 231 lg. 2 lausele 1 omaks võtnud ja vajadust ei ole käsitleda apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, mis puudutab kostja poolt oma kaubamärgiks oleva pudeli eespoolmärgitud viisil kasutamist. Peale selle on aga hageja väite, nagu ei oleks kostja tõendanud oma kaubamärgi sel viisil kasutamist ja nagu käiksid tema esitatud tõendid peaasjalikult ajavahemiku kohta pärast 5-aastase perioodi lõppu, esitanud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Nii väitis kostja vaidluse lahendamiseks tähtsust omaval 5-aastasel ajavahemikul kaubamärgi kasutamist põhjendades, et kostja loal on Eestis turustatud vaidlusaluse kaubamärgi tähiseks olevasse pudelisse villitud brändit, et toodete valmistajateks on olnud AS Onistar ja Läti äriühing Jaunalko SIA ning et tooteid on turustanud Dunkri Kaubanduse AS (kd. II, tl. 126). Oma väidete tõendamiseks esitas kostja ka hulgaliselt tõendeid (kd. II, tl. 142 – 176). Hageja ei esitanud nendele kostja faktiväidetele ega tõenditele vastamiseks antud tähtaja jooksul ega ka hiljem esimese astme kohtu menetluses mingeid vastuväiteid. 26. märtsi 2009. a. kohtuistungil peetud kohtuvaidluses põhjendas hageja oma väidet selle kohta, nagu ei oleks kostja oma registreeritud kaubamärki kasutanud, üksnes sellele tuginedes, nagu ei oleks pudeliks olevale kaubamärgile sildi ja korgi ning tähtede lisamise tulemusena enam tegemist registreeritud kaubamärgiga, kuid ei tõstatanud siiski küsimust sellest, kas ja millal on kostja lisanditega kaubamärki kasutanud. Et taolise väite esmakordset esitamist apellatsioonimenetluses ei ole apellant põhjendanud, siis tuleb see ka sellest tulenevalt TsMS §-s 652 sätestatut arvestades jätta tähelepanuta. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad kostja kanda TsMS § 171 lg. 1 alusel.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.