Muud › Muud hagiasjad

Kostja vastus Kostja D.N. hagile ei vasta. Kostja S.K. hagi ei tunnista ja peab seda põhjendamatuks. Talle ei ole teada kuidas ta sattus auto tehnilisse passi auto kasutajana, kuna ta ei tunne ei hagejat ega teist kostjat. Auto ei ole kunagi olnud ega ole ka käesoleval momendil tema kasutada. Kostja soovib, et kohtukulud jääksid hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas ning taotlus kohtule Hageja rõhutab veelkord , et ka tema ei tunne 2. kostjat S.K.i. Ta on pöördunud Autoregistrikeskuse poole palvega anda temale avalduse koopia, mille alusel kanti S.K. auto tehnilisse passi andmetesse. Autoregistrikeskuse töötaja keeldus avalduse ärakirja hagejale väljastamast, kuid visuaalselt olevat kindlaks teinud, et allkiri avaldusel ei kuulu hagejale. Hageja palub kohtult, et kohus nõuaks Autoregistrist välja avalduse ärakirja, mille alusel S.K. kanti auto kasutajaks ning Liikluskindlustuse fondist kohustusliku liikluskindlustuse tegijate maksete andmed alates 2004 aastast.

Kohtuistungid 11.märtsi 2009 kohtuistungil Narva kohtumajas kordas hageja kohtule hagi aluseks olevaid asjaolusid. Haginõudes jäi hageja 14000 krooni nõude juurde, auto väljanõudmisest kostja käest hageja loobus.

Kostja D.N. ütles kohtule, et ei saanud aru, et peab kohtule vastama. Ta selgitas, et võttis hagejalt auto remontimiseks. Tagavaraosad maksid 7000 krooni, remont maksis ja auto eest tasus ta hagejale 8000 krooni. Peale remonti sõitis ta hageja juurde, andis talle 8000 krooni. Tema andis vastu võtmed, tehnilise passi, terve komplekti. Hiljem kostja nõudis hagejalt tagavaraosade raha ja talle antud 8000 krooni tagasi, hageja keeldus maksmast. Auto aga seisis kostja õue peal, oli huligaanidele rüüstamiseks. Kostja D.N. müüs auto tagavaraosadeks maha, et saada tagasi oma kulutusi. Hageja selgitas, et auto tehnilisse passi kanti teise kostja nimi tema avalduse alusel, mis oli kellegi poolt tehtud siis, kui tema töötas Iirimaal. Sellel ajal tema allkirja võltsiti. Ta tegi avaldusi politseile 2004aastal, 2005 või 2006 aastal. Politsei ei olevat hakanud selle avaldusega tegelema. Et auto on arestitud, seda ta ei olevat teadnud. Sai teada kui D.N. helistas Iirimaale ja seda temale ütles. Kostja S.K. jäi enda poolt kohtule kirjalikult antud vastuse juurde. Tal ei olevat autoga mingit seost, ei ole kellegagi midagi kokku leppinud. 22.oktoobri kohtuistungil tutvustas kohus menetlusosalistele politseiasutusse tehtud taotlust ja vastust taotlusele. Teine kostja S.K. ei tunnistanud, et oleks teinud maksekorraldust auto registreerimistunnistuse vahetuse eest 25.05.2004. Esimene kostja D.N. ütles, et temal ei ole kohtule esitada summa 8000 krooni maksmise kohta mingeid dokumentaalseid tõendeid esitada. Kohus tsiteeris menetlusosalistele Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 146 ja 151 sätteid. Hageja jäi oma haginõude juurde. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Dokumentaalsed tõendid Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) Narva Büroo 28.02.2008 tõendi nr. 8612 järgi kuulub sõiduk Ford SCORPIO registrimärgiga xxx J.I.ile(t/l 3). Selle kasutajaks on registreeritud hageja 27.05.2004 avalduse alusel kostja S.K. (tl 32). Sõidukile on seatud ARK tõendi kohaselt (tl 27) 2000. aastal keelumärge. Kohtutoimikus on sõiduki registreerimistunnistuse koopia (tl 34-36) ja registreerimiseelse ülevaatuse akt (tl 37). Kohtutoimikule on lisatud maksekorraldus, mis on tehtud S.K.i poolt auto registreerimistunnistuse vahetuseks (tl 38). Toimikus asub ka Ida Politseiprefektuurist saadud dokumentaalne materjal kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta (tl 61-65).

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, analüüsinud kõiki kohtutoimikus asuvaid dokumentaalseid tõendeid ja ära kuulanud menetlusosaliste selgitused, jätab hagi rahuldamata tuginedes alltoodule. Hagejale kuulub ARK Narva Büroo 28.02.2008 tõendi nr.N861 järgi sõiduk FORD SCORPIO registreerimismärgiga xxx (tl 3), mille hageja oma selgituste ning kostja D.N.i omaksvõtu alusel andis 2004 aasta alguses kostja D.N.i kasutusse, kes pidi selle enda nimele vormistama. Autot kostja nimele vormistada ei õnnestunud, kuna tehingutel autoga lasus keelumärge (tl 27). Kostja seletuse kohaselt müüs ta auto osadena maha, et saada tagasi oma kulutusi (tl 57). Kohtutoimikust on lugeda , et hageja pöördus 21.detsembruil 2004 Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonda avaldusega (tl 64), et kostja D.N. tagastaks temale tema auto. Ida Politseiprefektuuri Narva Politseiosakonnas kriminaalmenetlust kostja D.N.i kohta ei alustatud ja avaldajale selgitati, et tal on võimalik pöörduda oma tsiviilõiguste kaitseks Narva linna kohtusse. Kriminaalmenetluse alustamisest keelduti . Rohkem avaldusi kui üks avaldus Narva Politseiosakonnas hageja poolt esitatuna registreeritud ei ole (tl 65). Ida Politseiprefektuuri kirjast kohtule ilmneb ka see, et kohtu poolt politseile esitatud faktiline materjal 08.07.2009 ei saa samuti olla põhjuseks kriminaalasja menetluse alustamiseks, kuna kriminaalmenetluses oleks teise astme kuritegu, mille uurimistähtaeg on viis aastat alates kuriteo toimepanemise hetkest, mis on möödas. Kohtuasja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid omavahel võlaõigusliku lepingu, mis tingis ka võlasuhte tekkimise Võlaõigusseaduse(VÕS) § 1 mõistes. Seega poolte vahel oli tsiviilõiguslik suhe. VÕS § 3 järgi on võlasuhte tekkimise aluseks leping , kahju õigusvastane tekitamine, alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine, tasu avalik lubamine ja muu seadusest tulenev alus. Hageja soovis 02.07.2008 kohtusse pöördudes kostjatelt solidaarselt välja mõista võla 14000 krooni, kuna see on kostja käes oleva auto väärtus. Kohus tõlgendab seda kostjatepoolse alusetu rikastumisena hageja arvelt, millise nõude aegumine tuginedes Tsiviilseadustiku Üldosa seaduse (TsÜS) § 151 –le on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetult ruikastumisest tulenev nõue. Kuna hageja pöördus Narva politsei poole 20.12.2004 (tl 63) palvega aidata temale vara tagastada, siis sellega kinnitas hageja juba 3 ja pool aastat tagasi enne kohtusse pöördumist oma nõude olemasolu kostja vastu. Ida Politseiprefektuuri Narva Politseiosakond saatis 23.12.2004 hagejale kirja (tl 64), milles ta andis teada, et tema poolt esitatud avalduse alusel kriminaalmenetlust kostja D.N.i vastu ei alustata, kuna J.I.i ja D.N.i vahel on tsiviilõiguslik suhe. Sellest suhtest tingitud kohustuste täitmiseks hageja 3 ja poole aasta jooksul kohtusse ei pöördunud. Hageja hagi oleks aegunud kui kostja sellekohase avalduse kohtule oleks esitanud. Kostja sellist avaldust kohtule ei esitanud ning seega ei saa kohus tuginedes TsÜS § 143-le aegumist arvesse võtta. Teine kostja S.K. registreeriti auto kasutajaks hageja avalduse alusel (millise kirjutamist hageja eitab) mais 2004 (tl 32), millest on samuti möödunud 3 ja pool aastat. Kostja S.K. samuti ei taotle kohtult hageja nõudele aegumise kohaldamist.

Seega peab kohus võtma oma seisukoha, kas esitatud tõenditele tuginedes saab hagi rahuldada või mitte. Pooled on kinnitanud, et hageja andis sõiduauto 2004 a kostja D.N.i kasutusse. D.N. võttis selle omaks 11.märtsi 2009a kohtuistungil ning ütles samas ka seda, et oma töö ja tagavaraosade ostuks tehtud kulutuste tagasi saamiseks müüs ta selle auto tagavaraosadena maha (tl 57). ARK kirjast Viru Maakohtule 25.11.2008 selgub, et sõidukile on Ida-Viru Maakohtu täitevosakonna poolt 07.09.2000a seatud keelumärge (tl 27). Kohtul ei ole alust kahelda kostja D.N.i ütlustes, et ta ei teadnud keelumärkest siis kui ta auto enda valdusse sai (tl 57) Hageja ei vaidle vastu sellele, et kostja on autole kulutusi teinud - et ta parandas autot ja muretses sellele tagavaraosasid. Ei hageja ega kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid autole tehtud kulutuste detailse maksumuse kohta. Samuti puuduvad kohtul tõendid selle kohta , kas kostja D.N. on hagejale auto eest midagi maksnud või ei ole. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et kostjad said tema arvelt rikkamaks täpselt 14 000 krooni võrra. Tuginedes TsMS § 230 lg.1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Seega hageja nõue tuleb jätta rahuldamata kostjate poolt hageja arvelt alusetu rikastumise tõendamatuse tõttu.

Menetluskulud TsÜS § 162 lg.1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti hageja kahjuks ,jäävad hageja kulud tema enda kanda. TsÜs § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Hageja taotles hagis menetluskulude väljamõistmist kostjalt. Kostja S.K. taotles kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Kostja D.N. menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. TsÜs § 174 lg 1 järgi võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Marge Tamme kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.