Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 26. september 2024
Tsiviilasja number
2-23-123620
Tsiviilasi
Revensen OÜ hagi Urmo Almari vastu 1342 euro 54 sendi, intressi ja teenustasude saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Revensen OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
959 eurot 23 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Revensen OÜ 16625699), esindaja Irina Vassiljeva
(registrikood
Urmo Almar (isikukood XXXXXXXXXXXX) Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Revensen OÜ kanda. Urmo Almaril puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Revensen OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule Urmo Almari (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja:
1.20. juuni 2022. a laenulepingu nr XXX alusel põhivõlg 445 eurot 1 sent, intress 36 eurot 30 senti, lepingu hooldustasu 21 eurot 90 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivis 37 eurot 46 senti ja viivis põhivõlalt 21% aastas alates 7. septembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni;
2.1. juuli 2022. a laenulepingu nr XXXXX alusel põhivõlg 455 eurot 40 senti, intress 40 eurot 30 senti, lepingu hooldustasu 25 eurot 20 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivis 37 eurot 14 senti ja viivis põhivõlalt 20% aastas alates 7. septembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni;
3.8. juuli 2022. a laenulepingu nr XXXXXXXXX alusel põhivõlg 442 eurot 13 senti, intress 31 eurot 11 senti, lepingu hooldustasu 19 eurot 65 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivis 35 eurot 3 senti ja viivis põhivõlalt 20% aastas alates 7. septembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Ühisraha OÜ (laenuandja) ja kostja sõlmisid 20. juunil 2022 laenulepingu nr XXX (leping nr 1). Laenusumma oli 500 eurot, intress 21% aastas. Kostja kohustus alates 24. juulist 2022 tasuma annuiteetgraafiku alusel iga kuu 24. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid kokku 23 eurot 34 senti. Laenu tagastamise tähtaeg oli 24. juuni 2025, maksete kogusumma 865 eurot 24 senti ning krediidikulukuse määr 50,74% aastas. Leping nr 1 on võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 järgi kehtiv. Laenuandja maksis kostjale 20. juunil 2022 laenusumma välja. Kostja tasus lepingu nr 1 alusel laenuandjale 24. juulist 2022 kuni 20. detsembrini 2022 kokku 124 eurot 46 senti. Kostja jäi seejärel maksetega viivitusse. Laenuandja saatis kostjale viis tasuta ja neli tasulist meeldetuletust. Laenuandja saatis 11. märtsil 2023 kostjale lepingu nr 1 ülesütlemise hoiatuse. Kostjale pakuti läbirääkimiste võimalust. Kostja ei tasunud võlga ega soovinud kokkuleppele jõuda. Laenuandja saatis 19. aprillil 2023 kostjale teatise lepingu nr 1 ülesütlemise kohta. Laenuandja loovutas 31. mail 2023 nõude kostja vastu hagejale. Laenuandja teatas 31. mail 2023 kostjale, et nõue on loovutatud. Hageja arvestas kostja tehtud maksed VÕS § 415 lg 2 alusel lepingust nr 1 tulenevate kohustuste katteks. Põhivõlg on sellest lähtuvalt 445 eurot 1 sent ning intressi võlg alates 24.
detsembrist 2022 kuni 19. aprillini 2023 kokku 36 eurot 30 senti. Hinnakirjast ja lepingu nr 1 maksegraafikust tulenevalt on hooldustasu võlg 4 kuu ja 26 päeva eest 21 eurot 90 senti. Viivise määr on 21% aastas. Viivise võlg on alates 25. detsembrist 2022 kuni 6. septembrini 2023 kokku 37 eurot 46 senti. Kostjale saadeti viis tasulist võlateatist. Hinnakirjast tulenevalt on nende saatmise kulu kokku 35 eurot. Laenuandja ja kostja sõlmisid 1. juulil 2022 laenulepingu nr XXXXX (leping nr 2). Laenusumma oli 500 eurot ja intress 20% aastas. Kostja kohustus alates 1. augustist 2022 tasuma annuiteetgraafiku alusel iga kuu 1. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid 23 eurot 8 senti kuus. Laenu tagastamise tähtaeg oli 1. juuli 2025, maksete kogusumma on 850 eurot 88 senti ning krediidikulukuse määr 48,15% aastas. Leping nr 2 on VÕS § 4062 lg 1 järgi kehtiv. Laenuandja maksis kostjale 1. juulil 2022 laenusumma välja. Kostja tasus lepingu nr 2 alusel laenuandjale 1. augustist 2022 kuni 20. detsembrini 2022 kokku 99 eurot 89 senti. Kostja jäi seejärel maksetega viivitusse. Laenuandja saatis kostjale viis tasuta ja neli tasulist meeldetuletust. Laenuandja saatis 19. märtsil 2023 kostjale lepingu nr 2 ülesütlemise hoiatuse. Kostjale pakuti läbirääkimiste võimalust. Kostja ei tasunud võlga ega soovinud kokkuleppele jõuda. Laenuandja saatis 19. aprillil 2023 kostjale teatise lepingu nr 2 ülesütlemise kohta. Laenuandja loovutas 31. mail 2023 nõude kostja vastu hagejale. Laenuandja teatas 31. mail 2023 kostjale, et nõue on loovutatud. Hageja arvestas kostja tehtud maksed VÕS § 415 lg 2 alusel lepingust nr 2 tulenevate kohustuste katteks. Põhivõlg on sellest lähtuvalt 455 eurot 40 sent ning intressi võlg alates 1. detsembrist 2022 kuni 19. aprillini 2023 kokku 40 eurot 30 senti. Hinnakirjast ja lepingu nr 2 maksegraafikust tulenevalt on hooldustasu võlg 5 kuu ja 18 päeva eest 25 eurot 20 senti. Viivise määr on 20% aastas. Viivise võlg on alates 2. detsembrist 2022 kuni 6. septembrini 2023 kokku 37 eurot 14 senti. Kostjale saadeti viis tasulist võlateatist. Hinnakirjast tulenevalt on nende saatmise kulu kokku 35 eurot. Laenuandja ja kostja sõlmisid 8. juulil 2022 laenulepingu nr XXXXXXXXX (leping nr 3). Laenusumma oli 500 eurot ja intress 20% aastas. Kostja kohustus alates 8. augustist 2022 tasuma annuiteetgraafiku alusel iga kuu 10. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid 23 eurot 8 senti kuus. Laenu tagastamise tähtaeg oli 8. juuli 2025, maksete kogusumma 850 eurot 88 senti ja krediidikulukuse määr 48,15% aastas. Leping nr 3 on VÕS § 4062 lg 1 järgi kehtiv. Laenuandja maksis kostjale 8. juulil 2022 laenusumma välja. Kostja tasus lepingu nr 3 alusel laenuandjale 8. augustist 2022 kuni 20. detsembrini 2022 kokku 130 eurot 29 senti. Kostja jäi seejärel maksetega viivitusse. Laenuandja saatis kostjale kuus tasuta ja viis tasulist meeldetuletust. Laenuandja saatis 26. märtsil 2023 kostjale lepingu nr 3 ülesütlemise hoiatuse. Kostjale pakuti läbirääkimiste võimalust. Kostja ei tasunud võlga ega soovinud kokkuleppele jõuda. Laenuandja saatis 19. aprillil 2023 kostjale teatise lepingu nr 3 ülesütlemise kohta. Laenuandja loovutas 31. mail 2023 nõude kostja vastu hagejale. Laenuandja teatas 31. mail 2023 kostjale, et nõue on loovutatud. Hageja arvestas kostja tehtud maksed VÕS § 415 lg 2 alusel lepingust nr 3 tulenevate kohustuste katteks. Põhivõlg on sellest lähtuvalt 442 eurot 13 sent ning intressi võlg alates 8. jaanuarist 2023 kuni 19. aprillini 2023 kokku 31 eurot 11 senti. Hinnakirjast ja lepingu nr 3 maksegraafikust tulenevalt on hooldustasu võlg 4 kuu ja 11 päeva eest 19 eurot 65 senti. Viivise määr on 20% aastas. Viivise võlg on alates 9. jaanuarist 2023 kuni 6. septembrini 2023 kokku 35 eurot 3 senti. Kostjale saadeti viis tasulist võlateatist. Hinnakirjast tulenevalt on nende saatmise kulu kokku 35 eurot.
Laenuandja järgis lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas
19.juunil, 1. juulil ja 7. juulil 2022 laenutaotlused. Ta lisas iga kord oma pangakonto väljavõtte. Kostja sissetulekud olid kahe esimese lepingu sõlmimisel 2603 eurot 94 senti ja kolmanda lepingu sõlmimisel 2782 eurot. Kostja majapidamiskulud olid kahe esimese lepingu sõlmimisel 300 eurot ja kolmanda puhul 400 eurot. Kostja finantskohustused olid kõigi lepingute sõlmimisel 822 eurot 22 senti. Kostjal ei olnud maksehäireid. Tal ei olnud kinnisvara. Kostja kohustused olid koos lepingust nr 1 tulenevate kohustustega 1245 eurot 56 senti, koos lepingust nr 2 tulenevate kohustustega 1168 eurot 64 senti ja koos lepingust nr 3 tulenevate kohustustega 1291 eurot 72 senti. Kostjale jäi vabaks kasutamiseks vastavalt 1358 eurot 38 senti, 1435 eurot 30 senti ja 1490 eurot 28 senti.
Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2024. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1045 eurot 36 senti. Ülejäänud osas jättis maakohus hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 240 eurot koos viivisega. Laenuandja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb nõuda laenutaotlejalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Laenutaotlejalt ja riiklikest registritest saadavate andmete kogumine ei ole piisav, kuivõrd need ei anna taotleja tegeliku maksevõime kohta samaväärset teavet. Hageja ei esitanud kohtule kostja pangakontode väljavõtteid. Kohus ei saanud seega kostja sissetulekute ja igakuiste kulude suuruses veenduda. Hageja esitas üksnes krediidiandja poolt tehtud kostja pangakonto väljavõtte analüüsi. Kohus ei nõustu analüüsi tulemustega. Andmetest on näha, et kostja väljaminekud on suuremad kui tema sissetulekud. Kostja laenukohustused on ajas pidevalt suurenenud. Analüüsi tulemused on kohati valesti märgitud. Kostja keskmiseks laenukohustuseks on märgitud 915 eurot 13 senti kuus, kuigi kostja keskmine laenukohustus oli tegelikult 1090 eurot 59 senti kuus. Hageja väide, et kostja majapidamiskulud on keskmiselt 300-400 eurot kuus, on arusaamatu. Kostja pangakonto väljavõtte analüüsi kohaselt on kostja majapidamiskuludeks keskmiselt 954 eurot 34 senti kuus. Kostja pangakonto väljavõttes on arvutatud kostja sissetulekud tegelikkust suuremana ja väljaminekud väiksemana. Laenuandja ei hinnanud kostja krediidivõimelisust seega adekvaatselt. VÕS § 4034 lg 7 järgi tuleb lugeda intressimääraks VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Sama sätte järgi ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0%. Hageja ei saa nõuda kostjalt seega intressi ega ja muid tasusid. Laenuandja andis kolme lepingu alusel kostjale laenu kokku 1435 eurot (475+480+480). Kostja kohustus laenud graafiku alusel tagasi maksma. Kostja tegi kolme lepingu alusel tagasimakseid 354 eurot 64 senti (124,46 + 99,89 + 130,29). Hageja põhinõue on seega 1045 eurot 36 senti. Menetluskulud jäid hagi rahuldamise ulatust arvestades 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 163 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada, või saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Hageja tõendas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Maakohus ei hinnanud kõiki väiteid ja tõendeid. Maakohus rikkus sellega TsMS § 436 lõikeid 1 ja 2, § 438 lõiget 1 ning § 442 lõiget 8. Kohus käsitles kõiki lepinguid ühe lepinguna. See ei ole õige. Kohus hindas erinevaid pangakonto analüüse segiläbi. Leping, mille juures ei olnud kostja 2022. a juuli palga andmeid, sõlmiti 1. juulil 2022. Kostja palk ei olnud 1. juuliks laekunud. Kostjaga sõlmiti järgmine leping 8. juulil 2022. Kostja 2022. a juuli palk oli selleks hetkeks laekunud. Kohus pidi hindama kõiki kolme lepingut ja nendega seotud tõendeid. Esimese lepingu sõlmimisel oli kostja sissetulek 2603 eurot 94 senti ja kohustused olid 822 eurot 22 senti. Kostja märkis enda majapidamiskuludeks 300 eurot. Majapidamiskulud on teenuse tarbimisega seotud kulud. Need ei ole kostja kohustused. Statistikaameti andmetel oli 2022. a elatusmiinimum 303 eurot 40 senti. Kui arvestada, et majapidamiskulud olid pangakonto järgi 954 eurot 34 senti, olid kostja kohustused koos laenu tagasimaksega (23 eurot 34 senti) kokku 1799 eurot 90 senti kuus. Kostjale jäi vaba raha 804 eurot 4 senti kuus. Teise lepingu sõlmimisel oli kostja sissetulek 2961 eurot 42 senti ja kohustused olid 852 eurot 48 senti. Kostja märkis enda majapidamiskuludeks 300 eurot. Majapidamiskulud on teenuse tarbimisega seotud kulud. Need ei ole kostja kohustused. Statistikaameti andmetel oli 2022. a elatusmiinimum 303 eurot 40 senti. Laenuandja arvestas kostja majandusliku seisundi hindamisel 2022. a jaanuari kuni juuni andmetega. Laenuandjal ei olnud 2022. a juuli kohta andmeid. Kui arvestada, et majapidamiskulud olid pangakonto järgi 954 eurot 34 senti, olid kostja kohustused koos laenu tagasimaksega (23 eurot 34 senti) kokku 1829 eurot 96 senti kuus. Kostjale jäi vaba raha 1131 eurot 46 senti kuus. Kolmanda lepingu sõlmimisel oli kostja sissetulek 2571 eurot 75 senti ja kohustused olid 731 eurot 46 senti. Kuna kolmanda laenutaotluse esitamise ajal ei kajastunud kõik kohustused kostja pangakonto väljavõttel, võttis laenuandja arvesse kohustused suuremas osas, s.o 1146 eurot 5 senti. Kostja märkis enda majapidamiskuludeks 300 eurot. Majapidamiskulud on teenuse tarbimisega seotud kulud. Need ei ole kostja kohustused. Statistikaameti andmetel oli 2022. a elatusmiinimum 303 eurot 40 senti. Kui arvestada, et majapidamiskulud olid pangakonto järgi 923 eurot 90 senti, olid kostja kohustused koos laenu tagasimaksega (23 eurot 34 senti) kokku 2093 eurot 29 senti kuus. Kostjale jäi vaba raha 478 eurot 46 senti kuus. Laenuandja arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja kõigi kohustustega. Kostjale jäi muude kulude katteks piisav jääk. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostja oli aastaid laenuandja klient ja täitis oma kohustusi. Kostjal oli pikemat aega stabiilne töötasu. Kostjal ei olnud maksehäireid. Kui laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks hagejal õigus nõuda kostjalt vähemalt 1080 eurot 36 senti. Kostja sai laenu kokku 1435 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 354 eurot 64 senti. Summade vahe on 1080 eurot 36 senti, mitte 1045 eurot 36 senti.
Kostja ei esitanud apellatsioonkaebusele talle selleks antud tähtaja jooksul vastust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta, sh täiendada, maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust seega osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenuandja rikkus kõigi lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus tegi hageja põhinõude arvutamisel vea. Samas ei tähenda see viga, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt põhivõla tasumist suuremas summas kui maakohtu poolt rahuldatud summa. Ringkonnakohus selgitab järgnevalt oma seisukohti täpsemalt, vastates ühtlasi hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
9.Hageja väitel tuvastas maakohus ekslikult, et laenuandja rikkus kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga.
1.Krediidiandja on kohustatud tarbijakrediidi lepingu sõlmimisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (VÕS § 4034 lg 1). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Krediidiandja peab koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija pangakonto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17 – 18). Krediidiandja peab tõendama, et ta täitis teabe saamise kohustuse ja omandas teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta (VÕS § 4034 lg 13). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Krediidiandja peab tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas
kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Krediidiandja peab tõendama, et ta täitis krediidivõimelisuse hindamise kohustuse (VÕS § 4034 lg 13). Kokkuvõtlikult on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu "laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p-d 17 – 22; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
2.Hageja esitatud tõendite põhjal ei saa järeldada, et laenuandaja täitis kostjaga lepingute sõlmimisel krediidivõimelisuse hindamise kohustuse nõuetekohase hooldusega. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kostja esitatud laenutaotlused, laenuandja otsused laenutaotluste rahuldamise kohta ja kostja pangakonto väljavõtete analüüsid. Hageja väitis, et ta lähtus kostjale laenu andmisel kostja pangakonto väljavõtetest ja maksehäireregistri andmetest, kuid ei esitanud nimetatud dokumente kohtule. Maakohus selgitas 17. augusti 2023. a määruses hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte sisu ja sellega seotud tõendite esitamise kohustust. Hagejale oli seega teada, et ta peab tõendeid esitama. Hageja ei esitanud sellele vaatamata dokumente, mida laenuandja teabe saamise kohustuse täitmiseks väidetavalt kogus ja mille alusel kostja krediidivõimelisust hindas. Kuna nimetatud dokumente ei esitatud, ei ole võimalik tuvastada, kas laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kogu teabe saamise kohustuse täitmisel kogutud teabe või üksnes valiku sellest. Kuna kogu teabega arvestamine ei ole tõendatud, ei ole tõendatud ka krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmisel nõuetekohase hoolsuse järgimine.
3.Hageja esitatud kostja pangakontode analüüside põhjal ei teki veendumust, et kostja oli võimeline täitma lepingutest tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel ilma, et ta oleks sunnitud uusi laene võtma. Kõigi lepingutega seotud kostja pangakontode analüüsidest nähtub, et kostja sissetulekust ja muudest tuludest ei ole piisanud kostja kulude eest tasumiseks. Kostja finantseeris igakuiselt oma kulusid laenuraha arvel. Kostja ei suutnud kõigi lepingute sõlmimisele eelnenud kuue kuu jooksul tasuda oma kulude eest ilma laenu juurde võtmata. Kostja pangakontode analüüsidest ei nähtu kostja kulude täpne koosseis. Suure osa kostja kuludest moodustavad maksed eraisikutele, sularaha väljavõtmine ja muud kulud. Teada ei ole, mis on nende kulude täpsem sisu ja kuidas need võivad mõjutada kostja võimet laenu tagasi maksta. Samas, kuna krediidivõimelisuse hindamisel tuleb arvestada tarbija kõigi varaliste kohustustega, ei saa neid kulusid ilma selge põhjenduseta ka kõrvale jätta. Kuna kostja sissetulekud olid kõigi lepingute sõlmimisele eelnenud kuuel kuul väiksemad kui kostja tegelikud kulud ja kostja kasutas vahe katmiseks iga kuu laenuraha, ei saanud laepingute sõlmimise ajal tekkida veendumust, et kostja suudab pärast lepingute sõlmist hakata oma kulude ja lepingutest tulenevate kohustuste eest tasuma oma igakuise sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajalikust vara arvel, ilma et ta peaks uuesti laenu võtma.
4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja pangakontode analüüsides on mitmeid ebakõlasid. Lepinguga nr 2 seotud pangakontode analüüsi tulemusena on palk arvestatud kuue lepingu sõlmimisele eelneva kuu keskmisena. Kostja kulud on arvestatud seitsme kuu keskmisena. Kusjuures seitsmenda kuuna on arvestatud lepingu sõlmimise kuud,
kuigi leping sõlmiti 1. juulil 2022. Sellega on kostja kulude keskmine arvestatud tegelikkusest väiksemana. Lepinguga nr 1 seotud pangakonto analüüsi kohaselt olid kostja majapidamiskulud märtsis ja aprillis 2022 vastavalt 830 eurot 60 senti ja 970 eurot 98 senti. Lepinguga nr 2 seotud pangakontode analüüsi tulemusena olid kostja majapidamiskulud märtsis ja aprillis 2022 vastavalt 82 eurot 99 senti ja 218 eurot 43 senti. Lepingu nr 3 seotud pangakontode analüüsi kohaselt olid kostja majapidamiskulud märtsis ja aprillis 2022 jällegi vastavalt 830 eurot 60 senti ja 970 eurot 98 senti. Kusjuures leping nr 1 sõlmiti kõige esimesena ja leping nr 3 viimasena. Nimetatud ebakõlad viitavad samuti sellele, et laenuandja ei olnud kostja krediidivõimelisuse hindamisel piisavalt hoolas.
5.Ringkonnakohus leiab eeltoodule tuginedes, et laenuandja ei järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Maakohus leidis põhjendatult, et lepingutejärgseks intressimääraks tuleb lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning et kostja ei võlgne hagejale muid kulusid (VÕS § 403 4 lg 7). Intressi ja lepingu hooldustasu nõuete rahuldamiseks ei ole seega alust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei võta kostjalt kohustust maksta lepingute alusel saadud laenusummad tagasi. Hageja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, et kostja sai lepingute alusel laenu kokku 1435 eurot ja tegi tagasimakseid kokku 354 eurot 64 senti. Kuna kostjal on üksnes laenusummade tagastamise kohustus, tuleb tagasimaksed arvestada tagastamata laenusummade katteks (VÕS § 4034 lg 7 kolmas lause). Maakohus tegi tagastatavate laenusummade arvestamisel arvutusvea, kuivõrd 1435 euro ja 354 euro 64 sendi vahe on 1080 eurot 36 senti, mitte 1045 eurot 36 senti. Samas hageja saab nõuda kostjalt laenusummade tagastamist siiski juhul, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, ennekõike kui lepingud on kehtivalt üles öeldud (VÕS § 416 lg 1 ja 3, § 195 lg 5) või kostja on rikkunud laenusummade tagastamise kohustust (VÕS § 108 lg 1). VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tuleneb, et krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei tugine sellele, et seda oleks tehtud. Kostja peab lepingu nr 1 järgi laenu tagasi maksma hiljemalt 24. juunil 2025, lepingu nr 2 järgi hiljemalt 1. juulil 2025 ja lepingu nr 3 järgi hiljemalt 8. juulil 2025. Kuna laenusummade tagastamise tähtaeg ei ole saabunud ja tagasimakseid ei ole määratud, ei ole alust arvata, et kostja oleks lepingute alusel kolme järjestikuse tagasimakse tasumisega viivitusse sattunud. Lepingute ülesütlemise eeldused (VÕS § 416 lg 1) ei ole seega täidetud. Hageja ei saa seega nõuda laenusummade tagastamist, põhjusel, et lepingud on kehtivalt üles öeldud. Kuna lepinguid ei ole üles öeldud ja tagasimakseid ei ole määratud, ei saa hageja nõuda laenusummade tagastamist ka põhjusel, et kostja rikkus lepingutest tulenevat kohustust laenusummad tähtaegselt tagasi maksta. Maakohtu arvutusveale vaatamata ei ole hageja põhinõude rahuldamine suuremas summas, kui seda tegi maakohus seega põhjendatud. Nagu eelnevalt märgitud, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas. Põhinõudelt viivise väljamõistmine eeldab, et kostja oleks selle tasumisega viivituses (VÕS § 113 lg 1). Kuna viivitust ülaltoodust tulenevalt ei ole, ei ole viivise nõue põhjendatud.
11.Hageja soovib maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmist seoses sellega, et ringkonnakohus rahuldab hagi. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei andnud selleks alust. Hageja ei esitanud apellatsioonkaebuses maakohtus kantud menetluskulude jaotusele muid vastuväiteid. Maakohtu määratud menetluskulude jaotust ei ole seega põhjust muuta.
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei osalenud menetluses ega esitanud
talle selleks antud tähtaja jooksul oma menetluskulude nimekirja. Kostjal puuduvad seega hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.