Hageja Holm Bank AS (registrikood lepinguline esindaja Jaana Jostmann
14080830),
Kostja T.W (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Holm Bank AS-i (registrikood 14080830) hagi T.W (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista T.W-lt Holm Bank AS-i kasuks 976,16 eurot, s.o põhinõue.
3.Välja mõista T.W-lt Holm Bank AS-i kasuks viivis põhinõude (976,16 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 26.02.2026 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata Holm Bank AS-i hagi T.W vastu 602,65 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 227,01 eurot, viivisenõue perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest 43,06 eurot, viivisenõue perioodi 15.03.2024–25.02.2026 eest 265,30 eurot, intressinõue 52,28 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 15 eurot.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud 76% ulatuses T.W kanda ja 24% ulatuses Holm Bank AS-i kanda.
6.Rahuldada osaliselt Holm Bank AS-i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
7.Välja mõista T.W-lt Holm Bank AS-i kasuks menetluskulud 212,80 eurot, s.o riigilõiv. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale 1 (10)
esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Holm Bank AS (hageja) esitas 30.01.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.W (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 14.03.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 1313,51 eurot, millest põhinõue on 1203,17 eurot, intress on 52,28 eurot, viivis on 43,06 eurot ja sissenõudmiskulud on 15 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt (1203,17 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 15.03.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.07.2022 laenulepingu nr 52207220073, mille järgi väljastas hageja kostjale laenu 1700 eurot. Laenu tagastamise tähtpäev oli 25.07.2025. Intressimäär on 6,90% aastas, viivisemäär on 8% aastas ja krediidi kulukuse määr on 14,94% ning lepingu sõlmimise tasu on 34 eurot. Laenu tagastamise graafiku kohaselt pidi lepingutasu tasumine toimuma 22.07.2022 summas 34 eurot, laenu ja intresside tagastamine pidi toimuma 25.08.2022 kuni 25.06.2025 osamaksena summas 57,04 eurot ja 25.07.2025 osamaksena summas 56,79 eurot. Kostjal on täielikult tasutud maksegraafikujärgsed osamaksed kuni 25.07.2023. Alates 25.08.2023 on maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Kostja tagastamata põhivõla jääk 14.03.2024 seisuga on 1203,17 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Intressinõue perioodi 26.07.2023–07.12.2023 eest on 52,28 eurot. Viivisenõue perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest on 43,06 eurot. Viisemääraks on seadusjärgne viivisemäär. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 15 eurot. Lepingu kehtivusajal saatis hageja kostjale meeldetuletusi järgmiselt: tasuta meeldetuletus 04.09.2023; tasuline meeldetuletus 12.09.2023 (5 eurot); tasuta meeldetuletus 26.10.2023; tasuline meeldetuletus 01.11.2023 (5 eurot); tasuta meeldetuletus 13.11.2023; tasuline meeldetuletus 16.11.2023 (5 eurot). Hageja saatis kostjale 16.11.2023 ülesütlemise hoiatuse, milles hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu hiljemalt 22.11.2023 võlgnevust, siis on hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda. Kostja võlga ei tasunud, mistõttu saatis hageja kostjale 24.11.2023 lepingu ülesütlemisavalduse, millega andis kostjale 2-nädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning teavitas kostjat, et võlgnevuse mittetasumisel loetakse leping üles öelduks alates 08.12.2023. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis 22.07.2022 laenutaotluses oma igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1600 eurot ja igakuisteks 2 (10)
kohustusteks 100 eurot. Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel teinud päringud maksehäireregistritesse, mille andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks kontrolliti kostja poolt öeldud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliameti päringuga. Hageja võttis arvesse kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 640,80 eurot ning kohustuseks kostja poolt märgitud igakuised finantskohustused summas 100 eurot, millele lisas arvestusliku elatusmiinimumi 361,50 eurot, kokku 461,50 eurot. Panga sise-eeskirja kohaselt toimub krediidi väljastamine kliendile väljastatud krediidisumma suuruses automatiseeritud krediidianalüüsi ja otsuse alusel. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 11.04.2024 (TsMS § 3111 lg 5 järgi, dtl 71). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 25.04.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 22.07.2022 sõlmitud laenulepingu nr 52207220073 (dtl 35–41). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli 3 (10)
laenusummaks 1700 eurot. Lepingu kohaselt on lepingu sõlmimise tasu 34 eurot, mille pank peab kinni laenusaajale ülekandmisele kuuluvast laenusummast tasaarvelduse teel. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 57,04 eurot, viimane osamakse 56,79 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 25. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 25.08.2022 ja viimane osamakse 25.07.2025. Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
8.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 406 2 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 14,94% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 22.07.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 8,59% (arvestades, et laenusumma oli 1700 eurot; lepingutasu 34 eurot, intressimäär 6,90% aastas; osamakseid 36). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
9.22.07.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
10.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).
4 (10)
Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija 5 (10)
krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-2113098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
10.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 77 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja hinnangul järgis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis 22.07.2022 esitatud laenutaotluses oma igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1600 eurot ja igakuisteks kohustusteks 100 eurot. Krediidiandja kontrollis krediidivõimelisust maksehäireregistrite päringutega, mille kohaselt kostjal maksehäireid ei olnud, ning kinnitas sissetuleku ja töösuhte andmed Maksu- ja Tolliameti päringuga. Krediidiandja arvestas kostja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks 640,80 eurot ja kohustusteks 100 eurot, millele lisas arvestusliku elatusmiinimumi 361,50 eurot, kokku 461,50 eurot. Hageja väljatoodust nähtub, et ta tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Kostja on laenutaotluses märkinud, et tema ülalpidamisel oli lepingu sõlmimise ajal kaks ülalpeetavat. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal oli lepingu sõlmimise ajal üks alaealine laps ja üks 18-aastane laps. Alaealise lapse osas eeldatakse, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise 1⁄2 miinimummäär, s.o lepingu sõlmimise ajal ühe lapse osas 292 eurot kuus (s.o kostjale langev osa). Asjas ei nähtu, et hageja oleks kostja krediidivõimelisuse hindamisel ülalpeetavatega 6 (10)
arvestanud. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud 7 (10)
seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
12.Lepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 25.08.2022– 25.07.2025 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja ühekordne lepingutasu 34 eurot. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 25.08.2022: - 25.08.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 39,05 eurot; - 25.09.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 39,46 eurot; - 25.10.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 39,88 eurot; - 25.11.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 40,30 eurot; - 25.12.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 40,73 eurot; - 25.01.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 41,16 eurot; - 25.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 41,59 eurot; - 25.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 42,03 eurot; - 25.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 42,48 eurot; - 25.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 42,93 eurot; - 25.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 43,38 eurot; - 25.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 43,84 eurot; - 25.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 44,31 eurot; - 25.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 44,78 eurot; - 25.10.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 45,25 eurot. Kokku 631,17 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid lepingu alusel summas 689,84 eurot. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 08.12.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ka järgmiste asjaolude tõttu. Kuna krediidiandja teatas 24.11.2023 lepingu ülesütlemisest ning andis kahenädalase tähtaja võla tasumiseks, hakkas tähtaeg TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 25.11.2023 ning sai kõige varem saabuda 08.12.2023. Hagejal tekkis õigus leping üles öelda alates 09.12.2023. Leping lõppes lepingu lõppemise tähtaja möödumisega. Lepingu viimase osamakse tähtpäev oli maksegraafiku järgi 25.07.2025. Seega lõppes leping alates 26.07.2025.
13.Hageja esitas kohtule 25.02.2026 ümberarvestuse. Hageja arvestab kostja tasutud summa 689,84 krediidisumma katteks. Samuti arvestas hageja võlast maha lepingutasu 34 eurot. Kostja põhivõla suuruseks on 976,16 eurot, arvestades, et kostjale anti krediiti 1700 eurot, millest on maha arvatud lepingutasu 34 eurot ja kostja poolt tasutud 689,84 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 976,16 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 227,01 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 1203,17 eurot.
8 (10)
14.Hageja ei ole ümberarvestust intressinõude osas kohtule esitanud. Hageja intressinõue 52,28 eurot jääb rahuldamata.
15.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu p 2 kohaselt võib pank lepingujärgsete maksetega hilinemisel nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või seadusjärgses viivisemääras, kui see on kõrgem. Lepingu jõustumisel on viivisemäär 8,00% aastas (0,02% päevas). Viivist arvutatakse tasumata makselt alates tasumise tähtpäevale järgnevast päevast iga viivitatud päeva eest. Hageja palub ümberarvestuses kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 26.02.2026 tasumata põhivõlalt (976,16 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et ümberarvestuse järgne viivisenõue on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 26.02.2026 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades, et hagis palus hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest 43,06 eurot ja viivise põhinõudelt (1203,17 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 15.03.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, siis jääb rahuldamata hageja viivisenõue perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest 43,06 eurot ja viivisenõue perioodi 15.03.2024–25.02.2026 eest 265,30 eurot.
16.Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 1 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 15 eurot jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
18.TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 30.01.2024. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 30.01.2024. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Hagi rahuldamise ulatuse osas lähtutakse algsest haginõudest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22146808, p 17). Hagi esitamise ajal (30.01.2024) oli hagihinnaks 1445,37 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 1098,18 eurot (sh põhinõue kokku 976,16 eurot ja jooksev viivis määraga 12,5%, s.o hagi esitamise aja seisuga seadusjärgne viivisemäär). Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 76% ulatuses ning jättis rahuldamata 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda.
9 (10)
19.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
19.1.Hagilt hinnaga 1445,37 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 280 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 212,80 eurot.
19.2.Hageja palub kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot (dtl 34). Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lõige 2 sätestab, et menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Nõustaja kulusid ei hüvitata. TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. See tähendab, et menetlusosalise töötaja puhul ei hüvitata esindajakulusid. Hageja esindaja on hageja töötaja (dtl 62). Seetõttu jätab kohus ka menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata 20 euro väljamõistmiseks kostjalt (s.o lepingulise esindaja kulu). Lisaks märgib kohus, et esindaja tasu 20 eurot ei kuulu praegusel juhul hüvitamisele ka TsMS § 4842 alusel. Nimetatud sätte kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et see säte kohaldub selles sättes nimetatud juhul – kui maksekäsu kiirmenetluses tehakse makskäsk või menetlus lõpetatakse lõplikult võla tasumise tõttu. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. Praegusel juhul ei kuulu hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele, sest hageja esindaja on hageja töötaja.
20.Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.