Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anu Volmer
vastu võlgnevuse
Kostja Y.T (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi Y.T (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista Y.T-lt B2 Impact OÜ kasuks 1136,29 eurot, sealhulgas põhinõue 1000 eurot, intress 4,88 eurot, viivis 106,41 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.
3.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Y.T vastu 113,22 euro väljamõistmiseks, sealhulgas intressinõue 93,22 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 20 eurot.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud 91% ulatuses Y.T kanda ja 9% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.
Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
6.Välja mõista Y.T-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud 254,80 eurot, s.o riigilõiv.
7.Välja mõista Y.T-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis menetluskulude 254,80 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse 1 (10)
apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 19.01.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y.T (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus edastas asja kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tartu Maakohtule. Hageja esitas hagi 04.03.2024, mida täpsustas 21.05.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 1249,51 eurot, millest põhinõue on 1000 eurot, intress on 98,10 eurot, viivis on 106,41 eurot ja sissenõudmiskulud on 45 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (krediidiandja) ja kostja 19.06.2023 krediidilepingu nr 1340731712067, mille järgi võimaldati kostjale krediidilimiiti 1000 eurot. Kostja arvelduskontole kanti 1000 eurot Lepingust tulenevalt on intressimäär 38% aastas, krediidi kulukuse määr 44,38% aastas ja viivisemäär 24% aastas. Laen tuli tagasi maksta 60 kuu jooksul igakuiste maksetega iga kuu 10. kuupäeval. Minimaalne osamakse koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 krediidijäägist) ja intressist, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Kostja ei ole tagasimakseid teinud ja viivitus tekkis alates esimesest osamaksest. Krediidiandja edastas kostjale meeldetuletuskirjad 18.07.2023, 17.08.2023 ja 16.09.2023. Kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse kohustust, jäädes täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega järgmiselt: 10.07.2023 (tagasimakse 28,12 eurot), 10.08.2023 (tagasimakse 48,40 eurot) ja 10.09.2023 (tagasimakse 47,86 eurot). Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise teatise 09.09.2023, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning sealhulgas kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 23.09.2023 võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu üles 24.09.2023. Intressinõue perioodi 20.06.2023–24.09.2023 eest on 98,10 eurot. Viivisenõue perioodi 25.09.2023– 04.03.2024 eest on 106,41 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 15 eurot. Laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 13.07.2023, 10.08.2023 ja 09.09.2023 ning tasulisi meeldetuletuskirju 18.07.2023, 17.08.2023 ja 16.09.2023. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30 eurot. Hageja viitab VÕS § 1132 lg 2 p-le 2. Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi kostjaga kontakti ja kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt. Hageja saatis kostjale tasulised nõudekirjad järgmiselt: 10.10.2023 nõudekiri 20 eurot; 24.10.2023 nõudekiri 5 eurot ja 31.10.2023 nõudekiri 5 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale. 2 (10)
Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja teatas oma netosissetulekuks 1800 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut ning Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostja keskmiseks nelja kuu netosissetulekuks 1860 eurot. MTA andmete järgi oli kostja töölepingu alguse ajaks 20.06.2022 ja lõpetamise ajaks 31.01.2023. Kostja teatas finantskohustuste suuruseks 0 eurot. Majapidamiskulude suurust kostja ei avaldanud. Krediidiandja arvutas finantskohustusteks 578,50 eurot ja majapidamiskuludeks 524,52 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, 21.05.2023 täiendus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega 13.12.2024 (TsMS § 313 järgi, dtl 112). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 27.12.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
3 (10)
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina BB Finance OÜ ja kostja vahel 19.06.2023 sõlmitud krediidilepingu (dtl 50–55). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja krediidilimiiti 1000 eurot. Kostja pangakontole kanti 19.06.2023 üle 1000 eurot (maksekorraldus dtl 201). Lepingu perioodiks oli 60 kuud ja tagasimaksete arvuks 60. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 kasutusse võetud krediidist. Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu 10. kuupäeval (maksepäev). Lepingust tulenevalt on intressimäär 38% aastas (0,1041% päevas) ja lepingu krediidi kulukuse määr on 44,38% (dtl 51). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
8.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 44,38% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 19.06.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 45,37% (arvestades, et krediidisumma oli 1000 eurot; intressimäär 38% aastas; osamakseid 60). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
9.19.06.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
10.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).
4 (10)
Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija 5 (10)
regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
10.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 190 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja teatas oma netosissetulekuks 1800 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut ning Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostja keskmiseks nelja kuu netosissetulekuks 1860 eurot. MTA andmete järgi oli kostja töölepingu alguse ajaks 20.06.2022 ja lõpetamise ajaks 31.01.2023. Kostja teatas finantskohustuste suuruseks 0 eurot. Majapidamiskulude suurust kostja ei avaldanud. Krediidiandja arvutas finantskohustusteks 578,50 eurot ja majapidamiskuludeks 524,52 eurot. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse (dtl 41) ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku), sh kostja varaliste kohustuste ja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.
6 (10)
Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist portaalist taust.ee ja Creditinfost ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Krediidiandja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine 7 (10)
on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Leping näeb ette, et kui krediit on kasutusse võetud, siis toimub krediidi tagastamine 60 kuu jooksul alates viimasest krediidi väljamaksmisest. Pärast krediidi igakordset väljamaksmist arvutatakse uued osamaksed lähtuvalt eeldusest, et kogu kasutusse võetud krediit tagastatakse 60 kuu jooksul 60 osamaksega. Osamaksed arvutatakse ümber ka krediidi ennetähtaegsel tagastamisel, samuti intressimäära või maksepäeva muutumisel. Igakuiselt kuulub tasumisele minimaalne osamakse, mis koosneb: krediidi tagasimaksest (1/60 kasutusse võetud krediidist); kasutusse võetud krediidilt igakuiselt arvestatud intressist. Tagasimakse suurus arvestatakse eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga. Maksete tasumine toimub krediidiandja poolt e-posti teel ja iseteeninduse kaudu esitatavate arvete alusel. Lepingu lõppemisel tuleb tagastada kogu kasutusse võetud krediit ja tasuda sellelt arvestatud intress ning muud kulud (dtl 149, 151). Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu 10. kuupäeval (maksepäev). Kostja pangakontole kanti 19.06.2023 üle 1000 eurot (maksekorraldus dtl 201). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata järgmised osamaksed 10.07.2023 (tagasimakse 28,12 eurot), 10.08.2023 (tagasimakse 48,40 eurot) ja 10.09.2023 (tagasimakse 47,86 eurot). Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise teatise 09.09.2023, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning sealhulgas kokkuleppe saavutamiseks (dtl 160). Kuna kostja täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 23.09.2023 võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu üles 24.09.2023. Kostja ei teinud krediidiandjale ühtegi tagasimakset. Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.09.2023. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1000 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1000 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
12.Hageja viivisenõue perioodi 25.09.2023–04.03.2024 eest on 106,41 eurot. Viivisemäär on 24% aastas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 24% aastas (0,07% päevas). Kohus leiab, et seadusest tulenev 8 (10)
kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu põhitingimuste järgi on viivisemääraks 24% aastas, 0,07% päevas (dtl 149). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 106,41 eurot.
13.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi 4,88 eurot, mis on arvestatud määraga 2,5% kuni 10.09.2023. Kohus rahuldab hageja intressinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 4,88 eurot. Hageja intressinõue jääb rahuldamata 93,22 euro ulatuses (98,104,88).
14.Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 15 eurot. VÕS § 1132 lg 1 sätestab lepingu kehtivusajal sissenõudmiskulude hüvitamise tarbija poolt. Nimetatud lõige sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja tugineb sellele, et krediidiandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 13.07.2023, 10.08.2023 ja 09.09.2023 ning tasulisi meeldetuletuskirju 18.07.2023, 17.08.2023 ja 16.09.2023. Hageja on tõendanud 18.07.2023, 17.08.2023 ja 16.09.2023 meeldetuletuskirjade saatmist, kuid tõendamata on 13.07.2023, 10.08.2023 ja 09.09.2023 meeldetuletuskirjade sisu ja saatmine. Tõendina esitatud süsteemiväljavõtted ei ole piisavad, et kohus saaks tuvastada, millise sisuga tasuta teated kostjale saadeti või kas need üldse saadeti. Süsteemiväljavõttest ei nähtunud ei sõnumite sisu ega faktiline saatmine, mistõttu ei saa kohus lugeda tasuta meeldetuletuste edastamist tõendatuks. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulude 15 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
15.Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Leping öeldi üles alates 24.09.2023. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 10.10.2023 saadetud nõudekiri 20 eurot; 24.10.2023 saadetud nõudekiri 5 eurot ja 31.10.2023 saadetud nõudekiri 5 eurot. Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas kostjale eelnimetatud nõudekirjad (dtl 64, 65, 69, 70–72). 31.10.2023 saadetud nõudekirjaga 9 (10)
seotud sissenõudmiskulu nõue jääb rahuldamata, kuna see ei vasta VÕS § 1132 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevasele intervallinõudele — 24.10.2023 ja 31.10.2023 vahel ei ole nõutud ajavahemik täidetud. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seetõttu hakkas seitsmepäevane tähtaeg kulgema 25.10.2023 ning lõppes 31.10.2023. Järelikult sai krediidiandja järgmist tasulist meeldetuletuskirja saata kõige varem 01.11.2023. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 25 euro ulatuses (2 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 25 eurot. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 5 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
17.Hagihinnaks on 1249,51 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 1136,29 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 91% ulatuses ning jättis rahuldamata 9% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ja 9% ulatuses hageja kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
18.1.Hagilt hinnaga 1249,51 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 280 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 254,80 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
19.Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.