I.A hagi W.O vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks ja tahteavalduse asendamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
53 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. septembri 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
I.A apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): I.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver Vastustaja (kostja): W.O (isikukood lepinguline esindaja Martin Traat
XXX),
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 9. septembri 2025 otsus jätta muutmata ja I.A apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta I.A kanda.
3.Välja mõista menetluskuluna ringkonnakohtus I.A-lt W.O kasuks 1550 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva 1
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.A (hageja) esitas 1. märtsil 2023 Tartu Maakohtule hagi W.O (kostja) vastu L.V. testamendi tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja õed, kelle ema L.V. (testaator) suri XXXX. Tallinna notar Piret Press saatis 27. juulil 2022 hagejale kirja, millest selgus, et 17. septembril 2003 oli L.V. koostanud Tartu notari Aune Harujõe juures testamendi, millega nimetas kogu oma vara pärijaks kostja ning määras hagejale annaku 10 000 Eesti krooni. Pärandvara hulka kuulub korteriomand XXXXXX (registriosa nr XXXXXXXXX). Hagejale oli testament täielikuks üllatuseks. Testaatoril oli 1989 aastal ajuinsult ja operatsioon ning pärast seda ei olnud ta enam võimeline adekvaatselt asjadest ja olukordadest aru saama. 2003. aastal diagnoositi testaatoril multiinfarktne vaskulaarne dementsus, talle tehti ekspertiis ja määrati raske puue tähtajatult. Hageja hooldas testaatorit alates 1989. aastal juhtunud ajuinsuldist. Kostja elas testaatoriga koos ainult lühikest aega. Testaator oli võimeline tegema lihtsamaid koduseid toimetusi, kuid ta ei olnud võimeline teiste inimestega suhtlema. Eestkoste määramine emale polnud vajalik. Testaator ei olnud 2003. aastal testamendi tegemise ajal ja ka varem ning hiljem adekvaatne, arvestades tema tervislikku seisundit ega saanud aru tehingu sisust ja tagajärjest ning ta oli mõjutatav. Testaatori 17. septembril 2003 koostatud testament on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Testaator ei olnud võimeline aru saama testamendis kasutatud keerulistest õiguslikest mõistest ega suutnud ette näha annakuks määratud summa väärtuse vähenemist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited testamendi tühisuse osas on paljasõnalised, kunstlikult otsitud ning tõendamata. Testaator oli testamendi tegemise ajal täie mõistuse juures. Tal diagnoositi vaskulaarne dementsus, kuid see haigus ei muuda isikut automaatselt teo- ja otsusevõimetuks. Insuldi tõttu oli testaatori kõne raskendatud, käsi ja jalg osaliselt nõrgad ning ta häbenes võõraste inimestega suhelda, kuid ta ei olnud nõrgamõistuslik ning ta sai oma tegudest ja nende tähendusest aru ehk oli teo- ja otsusevõimeline. Testaator elas iseseisvalt oma korteris, käis ise poes ja allkirjastas oma dokumente. Tema tütred, so hageja ja kostja, käisid tal kordamööda abiks. Alles pärast 2013. aastat tekkisid tal probleemid tasakaalu hoidmisega, mistõttu ta ei soovinud ilma kõrvalise abita üksinda väljas käia. Notar kontrollis pärandaja seisundit ning suhtles temaga ja ei tuvastanud, et testaator ei saa oma tegudest aru. Hageja kasuks määrati testamendis annakuna 10 000 krooni, mis oli sel ajal suur summa. Ei saa väita, et testament oleks tehtud ebaproportsionaalselt hageja huvide vastu. Notar ei näinud takistusi testamendi tegemiseks. Testaator arvestas testamendi tegemisel, et kostja müüs hagejale 1989. aastal temale kuuluva osa 3⁄4 XXX asuvast majast (milles hageja praegugi elab) sümboolselt 5000 rubla eest. Poolte isa V.V. suri 9. veebruaril 1992 ja tema omandis oli ülejäänud osa XXXXX kinnistust, so 1⁄4 ning selle sai hageja pärast isa surma täielikult endale. Testaator ja kostja ei saanud V.V. pärandist midagi, mistõttu pidaski testaator õiglaseks enda korter teisele tütrele pärandada. Hageja eirab oma ema viimast soovi jätta korter nooremale tütrele, sest vanem tütar ehk hageja sai isa maja. Tõele ei vasta hageja väide, justkui oleks hageja testaatorit alates 1989. aastast peamiselt hooldanud. Kostja külastas ema regulaarselt ning elas 1989. aastani koos emaga pärandvaraks 2
olevas korteris, samuti erinevatel aegadel hiljem (1997. aastal ja 2007. aastal). Kostja viis emale regulaarselt toitu, hügieenivahendeid, ravimeid, vitamiine, koristas ja pesi korterit, lõikas emal haigestumisest alates regulaarselt juukseid, sest ema ei soovinud kõnedefekti tõttu juuksurit külastada. Kostja paigaldas ema korterisse lauatelefoni, et saaks temaga pidevalt ühenduses olla, samuti hankis televiisori ning tasus vastavad arved. 2003. aastal lasi kostja paigaldada korterisse uued aknad põhjusel, et vanad olid amortiseerunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. Vaskulaarse dementsuse kui haiguse kulg on äärmiselt individuaalne. Sellise diagnoosi saamine ei tähenda, et isik oleks vaimuhaige või nõrgamõistuslik, nagu üritab väita hageja. Ei haiguse olemusest ega muudest andmetest ei saa teha järeldust, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal olnud teo- või otsusevõimetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 9. septembri 2025 otsusega hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks ja tahteavalduse asendamiseks rahuldamata. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub: -
pärandaja tegi 17. septembril 2003 notariaalse testamendi, millega määras oma testamendijärgseks pärijaks kostja ning määras hagejale annaku 10 000 Eesti krooni;
-
pärandaja suri XXXX;
-
notar Piret Press teavitas hagejat testamendist 27. juulil 2022;
-
kostja on korteri XXXX omanik 29. septembrist 2022.
Maakohus leidis, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline ning sai aru sellest, millised on testamendi tegemise õiguslikud tagajärjed. Maakohtule esitatud tõendid lükkavad ümber hageja järeldused testaatori otsusevõime kohta. Tegemist on notariaalse testamendiga, mille tegemisel kontrollis notari asendaja testaatori teoja otsusevõimet, mistõttu saab eeldada selle kehtivust. Testamendi kehtivuse eeldust ei lükanud ümber ka kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Ekspert märkis, et tõenäoliselt oli uuritav võimeline tegema oma huvidest lähtuvaid teadlikke valikuid ja otsuseid mõningates lihtsates, konkreetsetes elukorralduslikes asjades ning sai aru ka nende otsuste tähendusest ja otsestest tagajärgedest. Tervisedokumentide andmetel ning hageja ja kostja ütluste kohaselt elas uuritav enamuse ajast peale insulti kuni oma elu lõpuni üksi ja tuli toime elementaarse eneseteenindamisega oma kodus, tütred käisid abiks. Eksperdi hinnangul ei ole sellest nähtuvalt alust arvata, et testaator oleks olnud täielikult desorienteeritud ja sügavalt dementne. Uuritaval oli insuldi tagajärjel tekkinud kognitiivne defitsiit, mis vastas dementsuse diagnostilistele kriteeriumitele ning psühhiaater diagnoosis aastatel 1993, 2001, 2002 ja 2003 vaskulaarse dementsuse. Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon versioon 10 (RHK 10) ei kategoriseeri dementsust raskusastmete järgi. Diagnoos „dementsus“ võib tähendada nii sügavat nõdrameelsust kui mõõdukat kognitiivset defitsiiti, mis siiski häirib suuremal või vähemal määral igapäevast toimetulekut. Eksperdile kasutada olnud andmete põhjal ei ole alust arvata, et uuritaval oleks esinenud testamendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis oleks takistanud tal testamendi sisust ja tähendusest aru saamast ning mida notari asendaja ei oleks olnud võimeline tuvastama. Testament on sisult suhteliselt lihtne ja konkreetne. Eksperdi hinnangul ei mõjutanud testamendi sisu uuritava huvisid tema elu ajal ja võis olla kooskõlas kujunenud olukorraga. 3
Maakohus selgitas, et kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, siis tuleb seda tõlgendada tahte avaldaja lähtepunktist lähtudes (PärS § 28, TsÜS 75 lg 1). Testamendi tõlgendamisel ei ole seetõttu oluline objektiivne tõlgendus, vaid subjektiivne tõlgendus. Määrav on see, millise tähenduse omistas korraldusele selle tegija ning viimse tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle tegija tahtest tahteavalduse tegemise hetkel. Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks (RKTKo 24.10.2018, 2-16-2978/58, p-d 18 ja 19). Maakohus leidis, et testamendi tõlgendamisel ei oma tähtsust see, kas testaator sai aru kõigi juriidiliste terminite täpsest tähendusest. Testamendi tõestanud notar Mari-Liis Parmas (tõestamise ajal notari asendaja) selgitas kohtule, et testamendi tõestamisel kliendid tavaliselt kirjeldavad oma soove oma sõnadega ja sellest lähtuvalt vormistatakse testament nö juriidilises keeles ehk õigusmõistetega. Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et testaatori viimne tahe oli, et tema pärijateks saaksid seadusjärgselt mõlemad tütred. Sellise tulemuse saavutamiseks ei olnud testaatoril vaja testamenti teha. Testamendi kehtivust ei mõjuta ka asjaolu, et annakuks määratud vara väärtus on võrreldes testamendi tegemise ajaga muutunud. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et testamendist peab nähtuma, mis on vara hulgas, mille kohta on pärandaja korralduse teinud. Üksikute asjade pärandamine ja pärimine ei ole kooskõlas üldõigusjärgluse põhimõttega, sest pärimise teel saavad õigused ja kohustused üle minna üksnes üldõigusjärgluse põhimõtte alusel (PärS § 1, 2, 4 ja 130; TsÜS 9 § 6 lg 1 ja 2). Pärija pärib kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on pärijale teada (RKTKo 24.03.2021 nr 2-1818277, p 15.5). Seetõttu ei pea olema testamendis märgitud üksikud varaesemed, samuti võib pärandaja oma vara edasi käsutada ka pärast testamendi tegemist. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et testaatori viimse tahte avaldus kujunes tema isiklikust tahtest ja on kõrvaliste mõjutusteta ning ta ei pidanud enda testamendis märgitud tahet kellelegi põhjendama. Maakohtu hinnangul ei ole hageja kohtule esitanud tõendeid, millest järelduvalt saaks asuda seisukohale, et pärandaja oli 17. septembri 2003 notariaalse testamendi tegemise hetkel otsustusvõimetu, mistõttu jääb esitatud hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 5769,75 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 9. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamist täies ulatuses, samuti kõigi menetluskulude kostja kanda jätmist. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi, hinnates esitatud tõendeid ebaõigesti. Menetluses esitatud tõendite põhjal saab öelda, et testaator ei olnud testamendi tegemise ajal otsustusvõimeline ega saanud aru sellest, millised on testamendi tegemise õiguslikud tagajärjed. Ekslik on maakohtu seisukoht, et ainuüksi testamendi notariaalne tõestamine välistab selle tühisuse. On selge, et notaritel on tehingu tõestamisel kohustus veenduda selles, milline on isiku tegelik tahe, kas isik on testeerimisvõimeline ning kas ta saab aru testamendi asjaoludest. See ei tähenda aga, et notar ka tegelikkuses alati oma kohustust nõuetekohaselt 4
täidab, või veelgi enam, et notar igakordselt isiku tegelikku arusaamisvõimet mõistab. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et ka notariaalne testament võib olla tühine testaatori arusaamisvõime puudumise tõttu (näiteks Viru Maakohtu 18. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-19-20787 ning Harju Maakohtu 15. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17292). Kuivõrd käesoleval juhul ei mäletanud notar Mari-Liis Parmas testamendi tõestamise asjaolusid ning esitas üksnes üldiseid selgitusi selle kohta, kuidas tavapäraselt testamendi tõestamise protsess välja näeb, ei ole võimalik tema (ega ka notar Aune Harujõe) selgitusi ega ütluseid käesolevas asjas otsuse tegemisel arvestada tuvastamaks, kas testaator oli testamendi tegemise ajal arusaamisvõimeline või mitte. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis on eksperdi lõppjärelduseks olnud see, et testaatoril esines
17.septembril 2003 testamendi tegemise ajal 1989. aasta insuldi tagajärjel kujunenud püsiv kognitiivne defitsiit, mis takistas tal aru saamast keerukamatest õiguslikest, sotsiaalsetest ja majanduslikest asjaoludest. Testaatori testamendi näol oligi tegemist mitmeplaanilise ja keerulise tehinguga, millest testaator ei olnud võimeline aru saama. Mõistete „pärija“ ja „annakusaaja“ eristamine on tavainimesele, eriti dementsele inimesele, keeruline kui mitte võimatu. Olukorras, kus testamendiga otsustatakse jätta üks lastest pärijate ringist välja, pidamata teda enese õigusjärglaseks, ning selle asemel määratakse talle annak ehk nõue pärija vastu, ei saa rääkida lihtsast ja konkreetsest testamendist. Testament ei ole kooskõlas testaatori tahtega testamendi tegemise ajal, kuivõrd annakuks määratud rahasumma väärtus on oluliselt muutunud ja testaator ei osanud sellega arvestada. Testamendi sellise tõlgendusega soodustatakse ülekaalukalt kostjat, kuigi testaatori tahe oli pärandada mõlemale tütrele arvestatav osa oma varast.
5.Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ja põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja väited on kohati spekulatiivsed ning kantud soovist tõlgendada pärandaja tahet ja arusaama ühekülgselt üksnes hageja varalistest huvidest lähtudes, mitte kogutud tõendite, eksperdi ning tunnistajate ütluste baasil. Apellatsioonkaebuses on viidatud kahele maakohtu lahendile, mis ei ole asjakohased, sest vaidluse asjaolud on kardinaalselt erinevad. Praeguses asjas ei esinenud testaatoril selliseid sümptomeid, nagu apellatsioonkaebuses viidatud kohtuasjades. Testaatori suhtes ei toimunud eestkostemenetlust ei enne ega pärast testamendi tegemist. Testaator ei olnud psüühiliselt haige ega nõrgamõistuslik, mistõttu tuleb jätta viidatud kohtulahendid käesoleva tsiviilasja raames täielikult tähelepanuta. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et testaator ei olnud arusaamisvõimeline, mistõttu on hageja tõendamiskoormis oma väidete põhistamiseks täielikult täitmata. Testament tehti 19 aastat enne pärandaja surma ja testamendi tegemise ning surma vahel ei esitanud keegi avaldust testaatorile eestkoste määramiseks. Maakohus määras testaatori teovõime hindamiseks ekspertiisi, ekspert oli seisukohal, et testament ei olnud keerulise sisuga ja testaator sai testamenti tehes aru sellest, mida ta teeb. Apellatsioonkaebuse väide, et tegemist oli keerulise testamendiga, ei ole põhjendatud. Testaator ei pidanud aru saama testamendis kasutatud terminite „pärija“ ja „annakusaaja“ täpsest juriidilisest tähendusest, piisas sellest, et testaator sai aru, et pärandab korteri ühele tütrele ja määrab teisele tütrele kindla rahasumma. Ebaõige ja tõendamata on apellatsioonkaebuse väide, et testaator soovis oma vara tütarde vahel võrdselt jagada. Testaator lähtus arusaamast, et hageja on suure osa oma vanemate 5
pärandist juba eelnevalt kätte saanud, sest poolte isa pärijaks sai ainult hageja, kuigi seadusjärgsed pärijad olid ka kostja ja poolte ema. Seetõttu pidaski testaator põhjendatuks, et tema vara pärijaks on kostja. Testamendi kui ühepoolse tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda testaatori tegelikust tahtest, mitte kolmandate isikute arusaamast, milline peaks testament olema. Testamendi sisu oli pooltele teada alates selle tegemisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.
7.Hageja leidis, et poolte ema 17. septembril 2003 tehtud notariaalne testament on tühine testaatori otsusevõimetuse tõttu (TsÜS § 13 lg 1) ja palus kohtul tuvastada testamendi tühisus. Samuti palus hageja kohtul asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks kohtuotsusega. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline ja sai aru, millised on testamendi tegemise õiguslikud tagajärjed. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult testamendi tühisuse tuvastamise osas hagi rahuldamata. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole menetlusnorme rikkunud. Maaakohus ei ole eksinud asjaolude tuvastamisel ja on õigesti hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, sh notarite kirjalikke selgitusi, poolte vande all antud seletusi, testaatori tervisedokumente, eksperdi arvamust ja eksperdi suulisi ütlusi kohtuistungil. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga, kohus on oma seisukohti põhjendanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on hästi jälgitav. Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei anna ringkonnakohtule alust teha võrreldes maakohtuga teistsugune otsus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
8.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Asjaolu, et praegusel juhul ei mäletanud testamendi tõestanud notar Mari-Liis Parmas testamendi tõestamise asjaolusid ja esitas kohtule üksnes üldisi selgitusi selle kohta, kuidas tavapäraselt testamendi tõestamise protsess kulgeb, ei anna alust kahelda testaatori arusaamisvõimes testamendi tegemise ajal. On täiesti arusaadav, et notar ei mäleta täpselt iga tema poolt tõestatud tehingu tegemise asjaolusid, eriti olukorras, kus see tehing on tehtud rohkem kui 20 aastat tagasi. Maakohus on põhjendatult märkinud, et notaril on kõrgendatud kohustus kontrollida testaatori isiklikku arusaamisvõimet ja selgitada talle tema surmajärgse korralduse tagajärgi. Kui testament on tehtud notariaalselt tõestatud vormis, on see eelduslikult kehtiv, vastupidist peab tõendama isik, kes seda vaidlustab. Hageja ei ole tõendanud, et notar vaidlusaluse testamendi tegemisel neid nõudeid, sh tõestamisseaduse (TÕS) §-des 11, 13 ja 18 sätestatud notari kohustusi vaidlusaluse testamendi tõestamisel rikkus.
8.2.Ka asjaolu, et kohtud on oma praktikas tuvastanud mitmetel juhtudel notariaalselt tõestatud testamentide tühisuse, ei anna alust järeldada, et ka käesolevas asjas vaidlustatud testament on tühine.
8.3.Maakohus tuvastas, et testaatoril oli diagnoositud, sh 2003. aastal vaskulaarne dementsus. Ekspert andis arvamuse, et eksperdi kasutuses olnud andmete alusel ei olnud alust arvata, et testaatoril oleks testamendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis oleks tal takistanud testamendi sisust ja selle tähendusest aru saada ning mida notari asendaja ei oleks olnud 6
võimeline tuvastama, kuivõrd tegemist oli lihtsa ja konkreetse testamendiga ja see ei mõjutanud testaatorit tema elu ajal. Kognitiivne defitsiit küll oli, aga see ei tähenda, et testaator mitte millestki aru ei saanud ja mitte midagi ei suutnud otsustada (tl 170). Asjas ei ole vaidlust, et testaator elas üksi, hageja seletuse kohaselt käis ta viimased 10 aastat (st alates 2012. aastast) ema vaatamas iga päev, enne seda aega (st ka testamendi tegemise ajal 2003. aastal) 2-3 päeva tagant. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kus isik elab üksinda ja tuleb pidevat kõrvalabi saades siiski oma igapäevaeluga toime ning eksperdi arvamuse kohaselt sai lihtsamate tahteavalduste tähendusest aru, asuda seisukohale, et isiku teovõime oli testamendi tegemise ajal selles osas piiratud või et isik oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Ka hageja seletusest ei tulene, et testaator ei saanud ümbritsevast aru.
8.4.Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu ekspertarvamusele tugineva hinnangu, et tegemist ei olnud keerulise mitmeplaanilise testamendiga, mida testaator tulenevalt oma tervislikust seisundist ei olnud võimeline mõistma. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune testament ei ole testaatori vaatest keerulise sisuga, see ei hõlma paljusid isikuid ega mitmeid varasid. Testamendi sisu ei ole põhjendatud hinnata keeruliseks üksnes seetõttu, et testaator otsustas testamendiga jätta ühe kahest lapsest pärijate ringist välja ja määrata talle selle asemel annak. Selle hinnangu andmisel arvestab ringkonnakohus ka notari selgituskohustust, mille rikkumist ei ole hageja asjas tõendanud. Testamendi kohaselt oli notar testaatorile annaku mõistet selgitanud.
8.5.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et testament ei vastanud testaatori tegelikule tahtele selle tegemise ajal. Hageja vande all antud seletus testaatori ütluste kohta talle pärast testamendi tegemist, et „mina tahtsin sinule ikka ka jätta, kuna sina jääd mind hooldama, et tahtsin sinule ka teha, et sina ka saaksid.“, ei tõenda hageja väidet. Hageja vande alla antud seletusest ei nähtu, kui pikka aega pärast testamendi tegemist testaator sellise avalduse hagejale tegi, samas on avaldatu kooskõlas testamendi sisuga – testaator määraski hagejale annaku. Hageja poolt vande all antud ütlustest ei saa järeldada, et testaatori tahe oli pärandada oma vara tütardele võrdselt ja et ta ei saanud oma tahet testamedi tegemise ajal vabalt avaldada.
8.6.Testamenti ei muuda testaatori tahte vastaseks see, kas testaator sai testamendi tegemise ajal aru raha väärtuse muutumisest ajas. Maakohus on seejuures põhjendatult viidanud Riigikohtu seisukohale, et asjaolud, mis tekkisid pärast testamendi tegemist, ei saanud mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978, p 18).
9.Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja esitas 6. märtsi 2023 hagiavalduses täiendava nõude kostja tahteavalduse asendamiseks, mille maakohus võttis 8. märtsi 2023 määrusega menetlusse (tl 32), ei ole maakohus seda hageja nõuet kohtuotsuse põhjendavas osas isegi mitte maininud ega põhjendanud selle nõude rahuldamata jätmist. Maakohus on käsitlenud hageja nimetatud nõuet üksnes kohtuotsuse resolutsioonis. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 7 sätestatut. Asja materjalide kohaselt on pärimismenetlus läbi viidud, mille tulemusena on enne hagi esitamist kostja kantud testamendi järgse pärijana päritud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Sellises olukorras testamendi tühisuse tuvastamise hagi rahuldamise korral oleks testamendi järgne pärimine asendunud seadusjärgse pärimisega ja läbi oleks tulnud viia notari poolt uus pärimismenetlus ja anda välja uus pärimistunnistus (PärS § 175). Samas on võimalik isiku pärimisõigus tuvastada ka kohtulahendiga, mis asendab pärimistunnistust, sellisel juhul märgitakse kohtulahendi resolutsioonis ka kõik need andmed, mis seaduse kohaselt märgitakse pärimistunnistusele (PärS § 171 lg 7). Hageja ei ole sellist nõuet kohtule esitanud, seega ei saanud hageja isegi juhul, kui kohus oleks testamendi 7
tühisuse tuvastanud, nõuda koheselt ilma uut pärimismenetlust läbi viimata ka kostja tahteavalduse asendamist kinnistusraamatu kande tegemiseks ja maakohus oleks võinud jätta hagi selle nõude osas seetõttu ka läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kokkuvõttes on maakohus otsuse resolutsiooniga jätnud põhjendatult hagi täielikult rahuldamata.
10.Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulutuste suuruseks õigusabikulud kogusummas 1550 eurot (koos käibemaksuga). Esitatud arvestuse kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi 6,25 h ulatuses (menetluskulude nimekirjas on tehtud arvutusviga ja märgitud õigusabi kogumahuks ebaõigesti 4,25 h) tunnihinnaga 200 eurot, lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kostja kulud õigusabile on arvestades asja keskmist keerukust ja koostatud menetlusdokumentide mahtu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja vastuväiteid kostja menetluskulude suurusele ringkonnakohtus. Hageja enda õigusabikulude kogumaht on menetluskulude nimekirja kohaselt 2864,40 eurot, st peaaegu kaks korda suurem kui kostjal. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et eelduslikult võiksid poolte põhjendatud menetluskulud olla praeguses asjas apellatsiooniastmes võrreldavad. Asjas ei esine ka poolte esindajate kvalifikatsiooni erisust, mis tingiks ühele esindajale ainult seetõttu madalama tunnitasu maksmise. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu (248 eurot/h koos käibemaksuga) ei ole vastuolus kohtupraktikas mõistlikuks peetava tunnitasuga ja ringkonnakohus ei pea põhjendatuks seda hageja taotluse alusel vähendada. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista õigusabikuluna 1550 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.