Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, VahurPeeter Liin, Kalev Saare ja Margit Vutt
Kohtuasi
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi Kristina Sosnoviku vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2025. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, lepingulised esindajad vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg ja vandeadvokaat Martin Järve Kostja Kristina Sosnovik, lepinguline esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2025. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-1408. Saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali määruskaebus.
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 25. jaanuaril 2024 Viru Maakohtule Kristina Sosnoviku (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5570 eurot 60 senti, intressi 466 eurot 61 senti, haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1114 eurot 42 senti ning alates 26. jaanuarist 2024 kuni põhinõude 5570 euro 60 sendi täitmiseni viivise 19,90% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. detsembril 2020 tarbijakrediidilepingu nr 707451783, mille alusel sai kostja laenu 8000 eurot. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ega tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23. jaanuaril 2023 lepingu üles.
2-24-1408
2.Kostja palus lõpetada menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel. Poolte vahel oli vaidlus samal alusel sama hagieseme üle tsiviilasjas nr 2-23-120713. Selles asjas jättis Viru Maakohus 6. novembri 2023. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 9. detsembril 2023. Hageja nõuab juba teist korda kostjalt sama raha. Kostja võttis hagejalt laenu üks kord ja pooled sõlmisid ainult ühe tarbijakrediidilepingu. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 ja käesolevas tsiviilasjas on menetlusosalised samad, hagi ese on hageja sama rahaline nõue kostja vastu, mis tuleneb poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Kuigi tsiviilasjas nr 2-23-120713 tugines hageja võlatunnistusele, pidi ta lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud. Hageja seda ei teinud.
3.Maakohus rahuldas 30. detsembri 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5570 eurot 60 senti, intressi 466 eurot 61 senti, haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1114 eurot 42 senti ning 19,90%-lise aastamääraga edasiulatuva viivise. Maakohtu hinnangul on kostja menetluse lõpetamise taotlus põhjendamatu. Kuigi mõlemas tsiviilasjas on samad pooled ja sama nõue, on nõude alus erinev. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 tugines hageja konstitutiivsele võlatunnistusele ja hagi jäi rahuldamata seaduses võlatunnistusele sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu. Praeguses asjas nõuab hageja raha, tuginedes poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingule. Maakohus leidis, et leping kehtib ja laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega ei ole alust lugeda lepingus sisalduvat intressikokkulepet tühiseks.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et nõude alus tsiviilasjas nr 2-23-120713 ja praeguses tsiviilasjas on erinev. Väljendi all „sama nõue samal alusel“ mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Kuigi hageja tugines tsiviilasjas nr 2-23-120713 konstitutiivsele võlatunnistusele, ei saa üksik dokument olla hagi alus. Kostja märkis oma vastuväidetes korduvalt, et võlatunnistus on deklaratiivne ning hageja nõude alus on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping. See, et poolte vahel oli sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus, oli lihtsalt hageja nõude põhjendus, mis ei muuda hagi alust. Kui nõustuda, et hagi alused on erinevad, siis järelduks sellest, et hagejal on õigus pöörduda kohtusse nõudega kostja vastu kaks korda ja kahe positiivse otsuse korral saaks hageja nõuda kostjalt ühe kohustuse täitmist kaks korda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. juuni 2025. a määrusega maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse. Ringkonnakohus leidis, et tsiviilasja nr 2-23-120713 menetlusosalised olid hageja ja kostja. Hagi ese (hageja nõue) oli selles menetluses hageja väidete kohaselt võlgnevus 22. märtsi 2023. a võlatunnistusest nr 286501 ning maksekokkulepe. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 6893 eurot 62 senti, millest põhinõue on 6208 eurot 15 senti, viivis 108 eurot 22 senti, 2(6)
2-24-1408 sissenõudekulu 40 eurot, intress 537 eurot 25 senti ja lepingutasu 20 eurot. Hageja väitel oli kostjaga sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Kostja leidis tsiviilasja nr 2-23-120713 menetluses vastusena hageja nõudele, et hageja nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest, mille alus on hageja ja kostja vaheline laenuleping. Sellega nimetas kostja oma vastuväidetes kõik need asjaolud, mis on praeguses menetluses hageja nõude alus, ehk tarbijakrediidilepingu nr 707451783. Seega on hageja esitanud nõude samadel alustel, mida kostja nimetas tsiviilasjas nr 2-23-120713 oma vastuväidetena hageja nõudele. Hageja väide, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 oli nõude alus ainuüksi konstitutiivne võlatunnistus ning ta ei ole tuginenud tarbijakrediidilepingule, ei anna alust hagi rahuldada. Hageja ei ole isegi põhistanud, millistel asjaoludel sõlmis ta kostja kui füüsilise isikuga konstitutiivse võlatunnistuse. Käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite põhjal on usutav kostja väide, et ta võttis hagejalt laenu üks kord ja pooled olid sõlminud ainult ühe tarbijakrediidilepingu, s.o tarbijakrediidilepingu nr 707451783, millest tuleneva võlgnevuse täitmiseks sõlmisid pooled võlatunnistuse ja maksekokkuleppe. Hageja nõude alus praeguses menetluses kattub kostja vastuväidetega hageja nõudele tsiviilasjas nr 2-23-120713. Seega on maakohus ekslikult järeldanud, et sama nõude esitamine, tuginedes võlatunnistuse asemel laenulepingule, annab võimaluse samade poolte vahel sama hagieseme üle asja uueks menetlemiseks. Selline käsitlus muudaks TsMS § 428 lg 1 p 2 sisutühjaks. Kuna hageja tsiviilasjas nr 2-23-120713 maakohtu lahendit ei vaidlustanud, jättis ta oma menetluslikud õigused kasutamata ja ei saa seda korvata uue hagi esitamisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub hageja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus omistanud võlatunnistusele tähenduse ja mõju, mis ei ole kooskõlas seaduse ega kohtupraktikaga. Võlatunnistus on iseseisev hagi alus ja sellel ei ole seost laenulepinguga. Seetõttu ei saa väita, et asi oleks juba lahendatud. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 ei olnud hagi alus laenuleping ja seda isegi ei arutatud menetluses. Selles asjas tugines hageja üksnes konstitutiivsele võlatunnistusele. See, et kostja tõi esile laenulepingut puudutavad asjaolud, ei täienda hagi alust. Asjaolud, mis moodustavad hagi aluse, sõltuvad hagejast, mitte kostjast. Kui hageja tõi hagi alusena esile üksnes konstitutiivse võlatunnistuse, ei puutu hagi alusesse mistahes muud lepingud ja suhted, mis poolte vahel olla võivad. Ringkonnakohus on jaotanud valesti ka tõendamiskoormise, sest kostja peab tõendama, et sama nõue samal alusel on juba lahendatud. Kostja esitatud tõendist (kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-23-120713) ei nähtu, et sama nõue samal alusel on juba lahendatud. Sellises olukorras ei saa hageja tõendada, et asi ei ole juba lahendatud.
8.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 701 lg 3, § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse. 3(6)
2-24-1408
10.Kassatsioonkaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on menetluse lõpetanud Eesti kohtu jõustunud lahend ja seetõttu oli õige käesolevas tsiviilasjas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.
11.Hageja tugineb praeguses tsiviilasjas esitatud hagis oma nõude alusena 2. detsembril 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingule nr 707451783, mille alusel sai kostja laenu 8000 eurot. Tuvastatud asjaoludel esitas hageja kostja vastu hagi ka tsiviilasjas nr 2-23-120713 ja tugines seal hagi alusena konstitutiivsele võlatunnistusele. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja tõi tsiviilasjas nr 2-23-120713 esile, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping, mille alusel kostja sai hagejalt 8000 eurot laenu. Seega on hageja esitanud käesolevas tsiviilasjas nõude samadel alustel, mida kostja nimetas tsiviilasjas nr 2-23-120713 oma vastuväidetena hageja nõudele.
12.Hagi alus ehk hagi aluseks olevad faktilised asjaolud märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 2 alusel hagiavalduses (vt ka RKTKo 18.12.2024, 2-21-13451/53, p 15.2). Hagi alus on seega hageja esitatud asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p 11). TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude väljatoomine on hageja ülesanne ning kostja esitatud seisukohad ja vastuväited ei saa hagi alust muuta ega täiendada. Seega ei ole tsiviilasjas nr 2-23-120713 hagi vastuses kostja esile toodu selles tsiviilasjas esitatud hagi alus. See ei tähenda siiski, et kostja esile toodud asjaoludel ei ole tähendust selle kindlakstegemisel, kas eelnimetatud tsiviilasjas vaidlesid pooled võrreldes käesoleva tsiviilasjaga sama nõude üle samal alusel.
13.Tsiviilasjas nr 2-23-120713 on hageja tuginenud hagi alusena 22. märtsi 2023. a võlatunnistusele nr 286501 ning maksekokkuleppele. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja esitab kohtule kostja vastu tehingulisest võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus tegema kindlaks võlatunnistuse õiguslikud tagajärjed, eelkõige, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14). Võlatunnistus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes konstitutiivne siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14.1; RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2).
14.Võlatunnistuse liigi väljaselgitamiseks tuleb võlatunnistust kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga tõlgendada. Võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 järgi tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tahtest ning võtta arvesse, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14). Kui võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, siis tuleb seda VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tõendamaks, et kostja tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus. Poolte ühise tahte väljaselgitamisel ei ole määrav võlatunnistuse pealkiri või nimetus ega ka see, kas võlatunnistuses on mainitud võlatunnistuse aluseks olevaid pooltevahelisi võlasuhteid. Üldjuhul eeldab poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamine selle väljatoomist, millised olid pooltevahelised suhted enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. Eelduslikult ei sõlmi võlgnik ilma varasemate pooltevaheliste suheteta võlausaldajaga lepingut, millega kohustub võtma võlausaldaja 4(6)
2-24-1408 ees abstraktse kohustuse. Kui hageja sõltumata põhjusest ei too kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada poolte tahet luua iseseisev kohustus, saab eeldada, et võlatunnistus on deklaratiivne.
15.Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14.2).
16.Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14.1; RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.5). Konstitutiivse võlatunnistusega loovad pooled sõltumatu nõudealuse varem eksisteerinud suhte asemele või selle kõrvale. See tähendab, et konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev hagi alus ja erineb sellest, kui hageja tugineks hagi alusena mõnele lepingule, mis eksisteeris poolte vahel enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist.
17.Kui poolte soov on konstitutiivse võlatunnistusega luua iseseisev kohustus varasema suhte kõrvale, siis jäävad kohustused eksisteerima kõrvuti. See ei tähenda siiski, et hageja saaks nõuda täitmist kaks korda. Konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega loetakse VÕS § 89 lg 2 teise lause järgi täidetuks ka algne kohustus. Seevastu kui võlausaldaja nõuab varem eksisteerinud kohustuse täitmist ja võlgnik selle täidab, on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kui võlausaldaja nõuab uues menetluses võlatunnistusele tuginedes juba tasutud võlga, saab võlgnik esitada sellele alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256/27, p 14.1; RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1). See tähendab, et juhul, kui võlatunnistusega on tekitatud varasema kohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus, ei ole hagejal võimalik nõuda nii varasema kohustuse kui ka võlatunnistusega loodud kohustuse täitmist. Vastasel juhul rikastuks hageja alusetult.
18.Kui hageja soovib hagi alusena tugineda üksnes võlatunnistusele, peab ta tõendama, et see on konstitutiivne. Selleks peab hageja üldjuhul tooma hagis välja kõik elulised asjaolud, mis viisid väidetava võlatunnistuse sõlmimiseni. Kui hageja väitel on ta sõlminud kostjaga konstitutiivse võlatunnistuse ja ta suudab tõendada kostja tahet sõlmida selline võlatunnistus, siis on kohtul võimalik hageja nõue rahuldada üksnes konstitutiivse võlatunnistuse alusel, hindamata eraldi alusvõlasuhte kehtivust. Kui hageja ei tõenda kostja tahet luua iseseisev kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Sellisel juhul saab kohus hagi rahuldada üksnes juhul, kui kohtul on võimalik kontrollida alusvõlasuhte kehtivust. Kui hageja ei esita deklaratiivse võlatunnistuse korral kohtule alusvõlasuhet puudutavaid asjaolusid ega tõenda selle kehtivuse eelduseid, jääb hagi rahuldamata. Kohtul tuleb hagejale eelnimetatut selgitada.
19.Kui hageja tugineb hagi alusena konstitutiivsele võlatunnistusele ja toob selle tõendamiseks, miks kostja soovis luua endale iseseisva kohustuse, esile suhted, mis esinesid poolte vahel enne väidetava konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist, peab hageja arvestama ka võimalusega, et kohus ei loe konstitutiivset võlatunnistust sõlmituks vaatamata hageja esitatud tõenditele. Kohus hindab tõendeid alles lahendi tegemisel (TsMS § 243 lg 1 ja § 438 lg 1). Seetõttu saab kohus võtta seisukoha võlatunnistuse liigi kohta alles lahendit tehes. Küll aga on hagejal võimalik nõude alusena 5(6)
2-24-1408 (alternatiivselt) tugineda ka mõnele poolte vahel varem eksisteerinud võlasuhtele. Kui hageja seda ei tee ja kohus leiab, et hageja esitatud dokument siiski ei ole konstitutiivne võlatunnistus, jääb hagi rahuldamata.
20.Kolleegium selgitab, et kui hageja tugineb nõude alusena üksnes väidetavale konstitutiivsele võlatunnistusele ega too hagiavalduses esile elulisi asjaolusid, mis viisid väidetava võlatunnistuse sõlmimiseni (vt määruse p 18), siis on hageja jätnud hagiavalduses osaliselt esile toomata hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, mistõttu hagiavaldus on puudustega. Sellisel juhul tuleb kohtul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, s.o nende eluliste asjaolude väljatoomiseks, mis viisid väidetava võlatunnistuse sõlmimiseni. Kui hageja kohtu määratud tähtajaks puudusi ei kõrvalda, jääb hagi TsMS § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata ja juba menetlusse võetud hagi TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata (TsMS § 3401 lg 2).
21.Olukorras, kus hageja on tuginenud varasemas menetluses konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldanuks kohtul hinnata, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, on hagejal võimalik uues (hilisemas) menetluses esitatavas nõudes tugineda hagi alusena sama võlatunnistuse andmise aluseks olnud suhtele. Küll aga ei saa hageja tugineda nõude alusena samale võlatunnistusele.
22.Sõltumata selle menetluse tulemusest, milles hageja tugines nõude alusena väidetavale konstitutiivsele võlatunnistusele, ei saa sama võlasuhe olla nõude alus uues menetluses. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kui hageja toob kohtu ette vaid osa nõude rahuldamiseks vajalikest asjaoludest ja hagi jääb rahuldamata, ei saa ta tulla sama nõudega hiljem kohtusse, esitades oma nõude põhjendamiseks uusi väiteid ja tõendeid. Kui hageja seda siiski teeb, on kohtul võimalik selline hagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel menetlusse võtmata või juba menetlusse võetud hagi puhul menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. See kehtib ka juhul, kui kohus ei ole andnud esimeses menetluses õiguslikku hinnangut väidetava konstitutiivse võlatunnistuse õiguslikule tähendusele (ka nt hagist loobumise korral).
23.Praegu tugineb hageja oma nõude alusena pooltevahelisele võlasuhtele (tarbijakrediidilepingule nr 707451783), mitte väidetavale konstitutiivsele võlatunnistusele, millele hageja tugines tsiviilasjas nr 2-23-120713. Seetõttu ei ole tegemist sama hagi alusega. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on ekslik, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Kuigi kostja ei vaidlustanud maakohtu järeldusi tarbijakrediidilepingu kehtivuse, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, kontrollib ringkonnakohus maakohtu materiaalõiguse normide kohaldamist ise, st sõltumata sellest, kas apellant maakohtu materiaalõiguse valele kohaldamisele tugineb või mitte (TsMS § 652 lg 8 ja § 654 lg 4). Selleks tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
24.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.