Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
12. november 2009.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-09-8379
Tsiviilasi
R.M.’i hagi OÜ Säästke vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise nõudes summas 48 000 krooni Hageja R.M. Kostja OÜ Säästke, registrikood 10796495, asuk. Jõesuu küla, Tori vald, Pärnumaa, lepinguline esindaja Raul Roslender
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Kohtukulude jaotus Edasikaebamise kord
27. oktoober 2009.a Rahuldada R.M.’i hagi osaliselt. Tunnistada ebaseaduslikuks OÜ Säästke poolt R.M.’iga 22.04.2008.a sõlmitud töölepingu lõpetamine 13.11.2008.a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel. Lugeda R.M.’i ja OÜ Säästke vaheline 22.04.2008.a sõlmitud tööleping lõppenuks 13.11.2008.a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel. Mõista OÜ-lt Säästke (registrikood 10796495, asuk. Jõesuu küla, Tori vald, Pärnumaa) R.M.’i (isikukood 38101274729, eluk. VanaRääma 5-7, Pärnu linn) kasuks välja hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebuse esitamisel menetlusabi taotledes tuleb seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks esitada ka kaebus.
Tsiviilasi nr 2-09-8379 Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded ja väited, vastuväited ja tõendid Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni menetluses oli R.M.’i avaldus OÜ Säästke vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ning hüvitise nõudes. Töövaidluskomisjoni 20.01.2009.a otsusega töövaidlusasjas nr 3933/9.3-02 (tl 3-5) rahuldati töötaja nõue osaliselt, tunnistati R. M.’i tööleping OÜ-ga Säästke lõppenuks 13. novembril 2008.a töötaja algatusel, tunnistati samast kuupäevast töölepingu lõpetamine tööandja poolt töötaja algatusel ebaseaduslikuks ning mõisteti OÜ-lt Säästke välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest arvestuslikult 2,5 keskmise palga ulatuses summas 20 000 krooni. OÜ Säästke on esitanud (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 ja lg 4 alusel, millisel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool) Pärnu Maakohtule 27.02.2009.a taotluse (tl 1-2, sisu vt allpool), milles palub vaadata hagimenetluse korras eelnimetatud vaidlus uuesti läbi vaadata. Kostja ei nõustu töövaidluskomisjoni eelnimetatud otsusega. Hageja nõuded, väited ja tõendid Hageja R.M.’i poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse (töövaidluskomisjoni (TVK) toimik tl 1-2) kohaselt ning kohtuistungil täpsustatu järgi sõlmiti tema ja kostja OÜ Säästke vahel tööleping 22.04.2008.a (TVK tl 3, tööandja eksemplar tl 13-14) määramata ajaks. Hageja on arvamusel, et ta vabastati töölt ebaseaduslikult. Reedel, 03.10.2008.a, esitas ta tööandjale lahkumisavalduse seoses sellega, et tõstukid, millega hageja töötas, ei olnud sõidukõlblikud (ühel puudusid pidurid, teisel olid probleemid akudega, tehniline ülevaatus oli kinnitanud, et nende tõstukitega ei tohi sõita). Hageja soovis enda vabastamist koheselt ja lahkus poolest päevast töölt, sest tervis ja närvid ei pidanud vastu – lisaks töökorras mitteolevale tehnikale röökis tööandja esindaja tema peale. Ülejärgmisel päeval helistas hageja tööandjale ja küsis, kas ta võib tööle tagasi tulla ning tootmisjuht R.R. seda ka lubas. Tööle minnes soovis hageja oma avaldust tagasi võtta, sest ei soovinud enam töölt lahkuda, kuid seda talle ei antud. Hageja töötas veel kaks nädalat ja palus siis kaks nädalat puhkust seoses sooviga elukohta vahetada ja raske majandusliku olukorraga. Puhkus hagejale koos puhkuserahadega ka anti (puhkus kestis 20.10.2008 – 02.11.2008.a). Puhkuse ajal hageja haigestus, millest ta teatas telefoni teel, ning võttis pärast puhkust töövõimetuslehe. Hageja oli lubanud puhkuse ajal ka tööl käia, kuid haiguse tõttu (hageja on epileptik) ei olnud see võimalik.. Töövõimetusleht kestis 04.11.2008 - 11.11.2008.a, kuid hageja ei jõudnud 12.11.2008.a tööle, kuna jäi bussist maha, kuigi üritas bussile jõuda taksoga. Hageja väitel teavitas ta sellest ka tööandjat telefonitsi. Kui hageja 13.11.2008.a tööle läks, kutsus kostja tootmisjuht hageja enda juurde ja uuris põhjuseid, miks hageja puhkuse ajal tööl ei käinud. Seejärel ta teatas, et tööd hagejale pakkuda ei ole ning tulenevalt senini tööandja käes olevast töötaja lahkumisavaldusest lõpetati hagejaga tööleping töötaja algatusel. Hageja leiab, et tööandja on töölepingu lõpetanud ebaseaduslikult, mida palub tuvastada ka kohtul ning kuivõrd hageja ei soovi tööle ennistamist, palub ta välja mõista ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest hüvitise 6 kuu palga ulatuses ehk 48 000 krooni (arvestusega, et keskmiseks kuupalgaks oli 8000 krooni). Hageja ei ole soovinud töölepingu lõpetamist 13.11.2008.a.
Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid
2 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-8379
Kostja oma töövaidluskomisjonile esitatud vastuses (TVK tl 6-7), kohtule esitatud taotluses (tl 1-2) ja kohtuistungil ei võta hagi õigeks ning vaidleb sellele vastu. Hageja esitas 03.10.2008.a lahkumisavalduse (TVK tl 8), see jäeti sekretär lauale ning hageja lahkus kell 12.00 (nähtub ka tööaja graafikust, TVK tl 9). Avaldus registreeriti ning kostja juhtkonda teavitati sellest. Töölepingu seaduse (TLS) § 79 lg 1 kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest vähemalt üks kuu ette. Nädalavahetusel leppisid pooled kokku töötaja naasmises tööle 06.10.2008.a, misjärel R. M. töötas 2 nädalat. Tootmisjuht ei tagastanud avaldust hagejale, sest töölepingu seaduse järgi võib töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest loobuda vaid teise poole nõusolekul ning tööandja seda ei andnud (TLS § 72 lg 2). 20.10.2008.a esitas hageja avalduse korraliseks puhkuseks, mida talle ajavahemikuks 20.10.2008 – 02.11.2008.a anti (avaldus TVK tl 10), sest tööandja oli kursis hageja olukorraga ja elukoha vahetusega. Puhkuse lõppedes 03.11.2008.a hageja tööle ei tulnud, helistades samal päeval kontorisse, et oli bussist maha jäänud. Tööle tuli hageja 13.11.2008.a ja esitas töövõimetuslehe (TVK tl 11), mille kohaselt oleks ta tööle pidanud tulema eelmisel päeval. Sisuliselt oli hageja puudunud põhjuseta, tööandja ei tunnista, et teda oleks põhjustest (bussist mahajäämine) informeeritud. Nimetatud päeval lõpetati hagejaga tööleping tema 03.10.2008.a avalduse alusel. Kuna TLS § 73 lg 3 sätestab tööandja kohustuse lõpetada tööleping töötajaga tema omavolilisele lahkumisele (mis on aset leidnud enne töölepingu lõpetamist) järgnevast päevast, siis tööandja seda ka tegi ega pea oma tegevust ebaseaduslikuks. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult, palub kostja välja mõista hüvitusena mitte suurema summa kui töötaja ühe kuu keskmine palk. Palga suuruse osas tööandjal vastuväiteid (et tegemist on summaga 8000 krooni) ei ole. Kohaldatavad õigusnormid, kohtu põhjendused ja tuvastatud asjaolud Antud asjas puudub vaidlus enamikes faktilistes asjaoludes (v.a töötaja poolt 12.11.2008.a tehtud väidetav teavitus tööle mitteilmumise põhjusest), mistõttu kohtul lasub peamiselt kohustus hinnata poolte tegevust TLS ja ITVS sätete valguses. TLS § 72 lg 1 kohaselt peavad töölepingu pooled töölepingu lõpetamisest teineteisele kirjalikult ette teatama ning soov töölepingu lõpetamiseks peab olema väljendatud tingimusteta. Sama paragrahvi lg 2 järgi saab sellisest kirjalikust teatisest loobuda vaid teise poole nõusolekul, mistõttu kohus nõustub kostjaga, et kohustust lahkumisavalduse tagasiandmiseks kostjal ei olnud. Arvestades vaidlustamata asjaolu, et töötaja vastavale avalduse tagasiküsimisele vastati tööandja poolt keeldumisega, pidi töötaja kohtu arvates arvestama võimalusega, et tööleping võidakse tema esitatud avalduse alusel lõpetada. TLS § 79 lg 1 kohaselt tuleb määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest töötaja poolt tööandjale vähemalt üks kuu ette teatada. Seaduse järgi on seega võimalik ka pikem etteteatamistähtaeg, kuid kohus ei nõustu mingil juhul tõlgendusega, et kui töötaja lahkumisavalduses töölepingu lõpetamise kuupäeva ei märgi, võib seda avaldust töölepingu lõpetamiseks kasutada suvalisel ajal. Kõnesolev säte annab tööandjale vähemalt ühekuulise kaitse ootamatu lahkumise eest (võimaluse leida uus töötaja). Isegi kui töötaja lahkub varem, on TLS § 84 lõikes 2 sätestatud tööandja õigus töötajalt sel juhul hüvitusena iga etteteatamistähtajast puudu jääva tööpäeva eest keskmist päevapalka nõuda. Küll aga ei anna TLS § 79 lg 1 tööandjale pikemat kaitset, kui töötaja just ise oma avalduses pikemat etteteatamistähtaega ei määra. Antud juhul on esitatud vaidlustamata faktilistel asjaoludel ilmne, et tööandja pidi aru saama, et töötaja ei soovi tegelikult töölt lahkuda (sest palus end ise tööle tagasi ja nõudis ka avaldust tagasi) ja tegemist oli hetkeemotsiooni ajel tehtud
3 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-8379 avaldusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kuna töötaja nõue töölepingu lõpetamiseks oli vabastada teda koheselt (avalduse tekst „lahkun omal soovil töölt kohe“), siis võinuks tööandja juba samal või järgmisel tööpäeval pärast avalduse saamist töölepingu lõpetada, sest sisuliselt oli töötaja avalduses just seda soovinud. Tööandja aga lubas töötaja tagasi tööle juba järgmisel tööpäeval (avaldus esitati reedel, töötaja jätkas töötamist esmaspäeval, 06.10.2008). Tööandjal oli TLS § 72 lg 2 kohaselt õigus avaldust mitte tagastada ja tööleping lõpetada, kuid seda oleks ta sellisel juhul ja eriti eelkirjeldatud asjaoludel pidanud tegema ühekuulise etteteatamistähtaja jooksul (kui ta oleks seda teinud varem, on võimalik, et ta oleks pidanud TLS § 84 lg 1 järgi maksma töötajale keskmist päevapalka sarnaselt TLS § 84 lg 2 sätetele). Oluline on märkida, et antud juhul jätab tööandja tähelepanuta TLS § 83 lg 3 sätte, mille kohaselt ei või pooled varem esitatud avalduse alusel töölepingut ühepoolselt lõpetada, kui töösuhe jätkub pärast etteteatamistähtaja möödumist. Kuna kohus eelpool tuvastas, et ühekuuline etteteatamistähtaeg möödus 03.11.2008.a ning samal päeval ei ilmunud hageja tööle, siis ei saanud tööandja enam hiljem töölepingut varemesitatud avalduse põhjal lõpetada. Nii 03.11.2008.a kui 12.11.2008.a ei olnud olemas ühtki TLS § 55 sätestatud alust töölepingu peatumiseks, seega töösuhe jätkus. Ajavahemiku 04.11.2008 – 11.11.2008.a kohta on olemas töövõimetusleht, seega töösuhe sel ajal oli TLS § 55 p 4 alusel peatunud. Kohus ei ole tuvastanud poolte kokkulepet töösuhte peatumiseks TLS § 55 p 2 mõttes ei 03.11.2008.a ega ammugi 12.11.2008.a, millise päeva kohta tööandja kinnitab, et temal puudus igasugune info töötaja tööle mitteilmumise kohta. Töötaja ei ole tõendanud ka vastupidist, tema sellekohased väited on paljasõnalised. Seega ei saa antud juhul kohaldada kostja viidatud TLS § 73 lg 3 sätteid, sest töösuhet sai töötaja esitatud avalduse alusel lõpetada ainult kuni 03.11.2008.a, muud tahet ei saa hageja avaldusest ja seadusenorme kohaldades tuvastada. Eelnevast tulenevalt on tegemist ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega ITVS § 28 lg 3 mõttes, sest tööleping on lõpetatud otseses vastuolus TLS § 83 lg 3 kui keelava sättega. Kuna töötaja ei soovi tööle ennistamist, tuleb lugeda töötaja ITVS § 29 lg 2 alusel omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemisest ehk 13.11.2008.a (viimane töötamise päev). ITVS § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan (antud juhul kohus) töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Kohus, arvestades asjaolusid, et - töötaja staaž tööandja juures oli lühike, töölepingu lõppemisel veidi üle 6 kuu, - töölepingu lõpetamisel ei olnud tegemist mitte asjaoludele ebaõige hinnangu andmisega (nagu nt töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse või ebaväärika teo puhul), vaid otseselt seaduses sätestatud keelu eiramisega, millise käitumisega ei pidanud ega saanud vähemalt pärast ühekuulise avalduse esitamise tähtaja möödumist töötaja arvestada, - tööleping töötajaga lõpetati olukorras, kus tööandjale oli teada töötaja halb tervislik ja majanduslik olukord, - samas oli tööandja lubanud töötajat puhkusele, tulles töötaja soovile vastu, - töötaja puudus töölt vähemalt 12.11.2008.a, omamata selleks põhjust, millest oleks tööandjat teavitanud,
4 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-8379 on õiglane mõista hüvitus ligemale pooles võimalikus määras ehk 2,5 kuupalga ulatuses summas 20 000 krooni. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Menetluskulud. Tulenevalt hagi osalisest rahuldamisest ja asja sisust, peab kohus õigeks TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtule on küll ilmne, et kostja on menetluskulusid kandnud suuremas määras, kuid ei saa pidada õiglaseks nõuda nende osalist katmist hageja kui töötaja poolt, silmas pidades ka asjaolu, et hageja põhilise nõude – töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise – kohus rahuldas.
Toomas Talviste Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.