C. K. hagi PharmaSwiss Eesti OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02. juuni 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
C. K. ja PharmaSwiss Eesti OÜ apellatsioonikaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
20. oktoober 2009, avalik kohtuistung Hageja C. K. (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XXX XX, XXXX XXXXX), esindaja advokaat Leho Pihkva
Menetlusosalised ja nende esindajad
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kostja PharmaSwiss Eesti OÜ (reg kood 11036194, asukoht Pirita tee 20, Tallinn 10127), esindaja advokaat Karl Kask 140 322 krooni
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02.juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 2-08-53259 osas, millega kohus mõistis PharmaSwiss Eesti OÜ-lt C. K. kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 70 161 krooni ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus. Mõista PharmaSwiss Eesti OÜ-lt välja hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses - 23 387 (kakskümmend kolm tuhat kolmsada kaheksakümmend seitse) krooni C. K. kasuks.
Jätta kohtuotsuse resolutsioon muutmata osas, millega kohus tunnistas C. K.ga töölepingu lõpetamise 11.07.2008 töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, muutes selles osas osaliselt otsuse põhjendusi.
4.Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust ja lugeda C. K.ga tööleping lõppenuks alates 05.06.2008 TLS § 79 lg 1 alusel, so töötaja algatusel.
5.PharmaSwiss Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.C. K. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.C. K. esitas 08.08.2008 kohtule hagi PharmaSwiss Eesti OÜ vastu, paludes tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, lugeda hageja omal soovil töölt lahkunuks alates 04.06.2008, kostjalt välja mõista hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga suuruses summas - 140 322 krooni ja saamata jäänud palk alates 04.06.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni - 1122,57 krooni päevas. Palga nõudest hageja menetluse ajal loobus.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 22.08.2006 tööleping, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle ravimiesindaja ametikohale ja tema tööpiirkonnaks oli Tallinn ja vähesel määral Viljandimaa. Hageja töö seisnes peamiselt arstide külastamises ja neile kostja müüdavate ravimite tutvustamises. Sellise töö tegemises leppis hageja kokku kostja esindajana läbirääkimisi pidanud R. V. ja sellisena täideti lepingut alates 15.09.2006 kuni 01.12.2007. 04.06.2008 teatas kostja hagejale, et vastavalt kostja otsusele on hageja kohustatud asuma teostama telefonimüüki (ravimite müük telefoni teel). Kuivõrd telefonimüük erineb hageja hinnangul oluliselt ravimiesitleja tööst, tööleping ei sätesta sellise töö tegemise kohustust ja hageja ei ole andnud sellise töö tegemiseks nõusolekut, keeldus hageja töö tegemisest ja lahkus kostja kontorist. 13.06.2008 kirjas teavitas kostja hagejat sellest, et kostja hinnangul on hageja lahkunud töölt omavoliliselt. 19.06.2008 vastuses teavitas hageja kostjat veel kord oma õigusest keelduda tegemast töölepingus mittesätestatud tööd. 10.07.2008 edastas kostja hagejale posti teel käskkirja hagejale distsiplinaarkaristuse (töölepingu lõpetamine) määramise kohta. Hageja hinnangul on käskkiri ebaseaduslik. Ebaõige on käskkirja väide, et hageja on väljendanud selget soovimatust kostja juures ravimiesindajana töötada ja oma töökohustusi täita. Kostja ei ole õigustatud nõudma, et hageja teostaks telefonimüüki. Hageja hinnangul puudus töölepingu lõpetamiseks alus, kuna TLS § 55 p 8 järgi oli tööleping peatunud ajaks, mil tööandja nõudis temalt ebaseaduslikult teist tööd ning hageja oli õigustatud töölt puuduma.
3.Hageja oli töölepingu lõpetamise ajal rase. Seega oleks kostja pidanud TLS § 92 lg 2 järgi taotlema töölepingu lõpetamiseks tööinspektori nõusolekut. Kostja seda nõuet ei järginud ja seetõttu oli töölepingu lõpetamine õigusvastane. Kostja vastus
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei tegele ravimite müügiga, vaid on Šveitsi ravimitootja PharmaSwiss SA tütaräriühing Eestis, mis korraldab Eestis emafirma poolt müüdavatele ravimitele turundustegevust, esindab Eesti turul tootja huve asjaajamisel Ravimiametiga, annab arstidele ja apteekritele ravimite kohta infot ning on kontaktisikuks kõikides tootja ravimitega seotud küsimustes.
5.Töölepingu kohaselt võeti hageja tööle ravimiesindaja ametikohale (töölepingu p 3.1) ning tema tööülesandeks oli töölepingu p 3.2 kohaselt tegevus, mis seondub arstide ja apteekrite teadlikkuse suurendamisega kostja poolt esindatavate toodete suhtes. Töölepingus ei ole küll kirjas, kuidas ravimiesindaja tööd tehakse: telefoni teel, e-kirja teel vms, kuid samas ei ole töölepingus ka kirjas, et töötajal on õigus või kohustus arstide või apteekritega vahetult kohtuda. Töölepingu p 3.3 kohaselt oli kostjal õigus määrata hagejale erineva iseloomuga tööülesandeid ja kokku oli lepitud vaid ühes ravimiesindaja tööülesannete täitmist välistavas asjaolus, nimelt ei saanud kostja hagejale määrata kohustusi, mida hageja põhjendatult ei suuda täita. Väär on hageja väide, et tema tööpiirkonnaks oli töölepingu kohaselt Tallinna ja Viljandimaa. Töölepingu p 3.6 kohaselt oli töötaja tööpiirkonnaks Eesti Vabariik. Hageja viited töölepingu tingimuste sisustamisel tavadele ja praktikale ei ole asjakohased. Pooled ei ole töölepingu tingimusi muutnud ja seda ei ole teinud ka kostja ühepoolselt, nagu hageja väidab. Asjakohatud on hageja viited töölepingu sõlmimisele eelnenud vestlustele R. V.. R. V. ei ole kunagi kuulunud kostja juhatusse ning tal puudus esindusõigus ja volitus kostja nimel töölepinguid sõlmida. Seega ei saanud ta anda siduvaid lubadusi ega kokku leppida töölepingu tingimustes. Kõik kokkulepped töölepingu olulistes tingimustes kajastuvad poolte poolt allkirjastatud kirjalikus töölepingus.
6.Arvestades hageja soovi viibida vähem kodust eemal, korraldas kostja 2008.a juuni alguseks töö nii, et hageja sai oma tööülesandeid täita kostja kontoris. Töö sisu jäi samaks. Ainus erinevus võrreldes hageja senise töökorraldusega oleks olnud väljasõitude vähenemine ning suurem rõhk tööle telefoni ja elektronposti teel. Kostja ei ole hagejalt kordagi nõudnud töölepinguväliste tingimuste täitmist. Samuti on väär väide, et hagejale ei selgitatud, mil viisil ta tööd tegema peaks. Kostja andis hagejale selleks vajalikud ja arusaadavad juhised. Hagiavalduses rõhutab hageja korduvalt terminit „telefonimüük“, kuid samas ei selgita ta sisulist erinevust varasema tööga. Eeltoodust on ilmne, et tegemist on otsitud ja alusetu ettekäändega, et õigustada tööülesannete täitmisest keeldumist ning 04.06.2008 omavolilist töölt lahkumist. Hageja väide, et ta soovis tööandja juures tööd jätkata, ei ole tõsiseltvõetav, sest tema käitumine ja kirjalikud avaldused näitasid vastupidist. Hoolimata kostja 10.06.2008 kirjas esitatud nõudest asuda tööle ja hoiatusest kasutada vastasel juhul distsiplinaarmeetmeid, hageja tööle ei ilmunud.
7.Kostja leiab, et hagejaga töölepingu lõpetamine distsiplinaarkorras oli õiguspärane. Kostja ei ole hagejalt kunagi nõudnud muud tööd kui ravimiesindaja töö. Hageja keeldus kostja seaduslike korralduste täitmisest, lahkus töölt omavoliliselt ning puudus töölt pikka aega ilma põhjuseta. Kostja sai hageja väidetavast rasedusest esimest korda teada hagiavalduse saamisel. Ühtegi tõendit hageja oma raseduse kohta ei esitanud. Kostja oleks nõusolekut taotlenud, kui hageja ei oleks rasedust varjanud. TLS § 92 lg 2 ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 3 tuleb jätta võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel kohaldamata, sest hageja käitus kostja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega, kui ei teavitanud kostjat oma rasedusest. Kostja palus eeltoodud asjaoludel jätta hüvitise ITVS § 28 lg 3 alusel välja mõistmata ka juhul, kui VÕS § 6 ei kuulu kohtu arvates kohaldamisele. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise 11.07.2008 käskkirjaga TLS § 86 p 6 alusel alates 05.06.2008 ebaseaduslikuks, luges hageja omal soovil töölt lahkunuks alates 05.07.2008 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja
töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses – 70 161 krooni. Menetluskuludest jättis kohus 40% hageja ja 60% kostja kanda.
9.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: vastavalt poolte vahel 22.08.2006 sõlmitud töölepingule töötas hageja kostja juures ravimiesindajana; alates tööleasumisest 15.09.2006 kuni 01.12.2007 seisnes hageja töö peamiselt arstide külastamises ja neile kostja pakutavate ravimite tutvustamises; hageja tööpiirkonnaks oli Tallinn ja vähesel määral Viljandimaa; 04.06.2008 teatas kostja, et hageja on kohustatud asuma tutvustama kostja esindatavaid ravimeid telefoni teel senise arstide ja apteekrite vahetu külastamise asemel; hageja keeldus nimetatud ülesande täitmisest ja lahkus kostja kontorist, kuna ei pidanud seda enda tööülesannete hulka kuuluvaks ning hageja esindaja esitas kostjale ka vastavasisulise teate; 11.07.2008 kuupäeva kandva käskkirjaga määras kostja hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel alates 05.06.2008; distsiplinaarkaristuse määramise alustena oli käskkirjas välja toodud tööandja seaduslike korralduste eiramine, põhjuseta töölt puudumine ja ravimiesindaja töö mittetegemine, mida kostja hindas TLS § 48 lg 1 p-s 1, § 50 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste ning töölepingu punktide 3.1-3.4 rikkumisena; hageja sai posti teel edastatud käskkirja kätte 10.07.2008.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu lõpetamiseks tööandja poolt TLS § 86 p 6 alusel esinesid materiaalõiguslikud alused ning kas töölepingu lõpetamine toimus seaduses sätestatud menetlusreegleid järgides. Lisaks seadis kostja kahtluse alla hageja käitumise heausksuse seoses enda rasedusest mitteteavitamisega.
11.TLS § 86 lg 6 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu töötajapoolsel kohustuste rikkumisel. Töökohustuste esmakordsel rikkumise korral on töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 6 alusel võimalik eeldusel, et tegemist on jämeda rikkumisega. TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud vastastikku täitma töö-ja kollektiivlepingu tingimusi. Samuti on töötaja kohustatud TLS § 50 p 1 ja 3 alusel tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust ning täitma õigeaegselt ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi.
12.Kohtu hinnangul ei kajastanud poolte vahel sõlmitud kirjalik leping kokkulepitud töötingimusi, sh hageja töö sisu, piisava konkreetsusega. Töölepingu punktid 3.2 ja 3.3 on oma olemuselt väga üldised ning annavad hageja töö sisu osas mitmeid tõlgendusi. Kuivõrd VÕS üldosa laieneb seaduse § 1 lg 1 kohaselt muu hulgas töölepingutele, tuleb vaidlusaluse töölepingu sisustamisel lähtuda VÕS-s lepingu tõlgendamise jaoks sätestatud kriteeriumidest. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.
13.Vaidlus puudus selle üle, et alates hageja tööleasumisest kuni 01.12.2007 seisnes hageja töö Tallinna linnas ja Viljandimaal tegutsevate arstide külastamises ja neile ravimite vahetus tutvustamises. Seega mõistsid pooled hageja töö sisu osas lepingut sellisena ja lepingu täitmine taoliselt ka toimus. Tunnistaja R. V. ütluste põhjal tegi kohus järelduse, et eelkirjeldatud viisil mõistsid pooled töölepingu sisu ka enne lepingu sõlmimist toimunud
läbirääkimiste käigus ning töölepingu sõlmimisel. Toodete tutvustamine arstidele toimus alati vahetult ning telefoni teel tutvustamist kostja ettevõttes üldse ei praktiseeritud. Sellest tulenevalt mõistis hageja töö sisu käsitlevaid kirjalikult fikseeritud töölepingu tingimusi konkreetsemas tähenduses (ravimite vahetu tutvustamine arstidele) ning kostja teadis töölepingu sõlmimise ajal seda tähendust või pidi teadma. Arvestades tunnistaja ütlusi lepingueelsete läbirääkimiste sisu kohta ning asjaolu, et rohkem kui aasta jooksul toimus töölepingu täitmine vastavalt lepingu sõlmimisel suuliselt kokkulepitule ning poolte vahel ei olnud erimeelsust lepingutingimuste tõlgendamise üle (VÕS § 29 lg 5 p-d 1,2 ja 3), tuleb mõista hageja töölepingujärgse tööülesandena ravimite vahetut tutvustamist arstidele. Kostjal ei olnud eeltoodust johtuvalt õigust nõuda hagejalt ravimite tutvustamist telefoni vahendusel, kuna see nõuab eeldatavalt teistsuguseid töövõtteid ning asjakohast töökogemust. Tulenevalt töölepingu p-st 3.1 tuli hagejal rakendada oma oskusi, kogemusi, tähelepanu ja võimeid lepingust tulenevate (ravimiesindaja) kohustuste täitmiseks ning kanda vastutust nende kohustuste täitmise eest. Kostja poolt soovitava uue tööülesande edukaks täitmiseks ei pruukinud hagejal olla piisavalt oskusi ja kogemusi. Seetõttu oli hagejal õigus keelduda taolise töö tegemisest ning kostja vaidlusalust korraldust ravimite tutvustamiseks telefoni teel ei saa pidada seaduslikuks. Vastavalt TLS § 59 lg-le 5 on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud sama seaduse paragrahvides 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. TLS § 55 p 8 kohaselt peatub tööleping ajaks, mil tööandja nõuab töötajalt ebaseaduslikult teist tööd ja töötaja keeldub niisugust tööd tegemast. Seega ei ole hageja toime pannud talle kostja poolt etteheidetavaid töölepingu rikkumisi (so tööandja seaduslike korralduste eiramine ning põhjuseta töölt puudumine). Ravimiesindaja töö mittetegemine oli tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest (hagejal ei võimaldatud kokkulepitud viisil tööd teha).
14.Iseenesest on põhjendatud kostja käsitlus, et senise töökorralduse ja töötaja töö sisu muutmiseks võivad esineda objektiivsed põhjused, samuti võivad ümberkorraldused olla tingitud tööandja omanike otsustustest. Kostjal tulnuks lähtuda TLS § 64 lg-s 1 sätestatust, mis lubab tööandjal töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Töötajal oleks olnud TLS § 64 lg 2 kohaselt õigus muudatustega mittenõustumisel nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Antud juhul ei ole kostja väited töö ümberkorraldamise vajaduste kohta veenvad, sest hageja väitel jätkas kostja ravimite tutvustamist Tallinna ja Viljandimaa arstidele, kuid seda tegi teine töötaja.
15.R. V.i ütlustest nähtus, et talle oli kostja juhatuse liikmete poolt antud töötajate valikul ning töölepingute sõlmimise ettevalmistamisel suur otsustuspädevus. R. V. tuleb lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 alusel kostja volitatud esindajaks töölepingu sõlmimisel hagejaga.
16.Töölepingu lõpetamisel rikuti ka selleks ettenähtud protseduurireegleid. ITVS § 28 lg 2 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine tööinspektori nõusolekuta, kui see on seaduse järgi töölepingu lõpetamise eeltingimus. Tulenevalt TLS § 92 lg-st 2 on töölepingu lõpetamine rasedaga TLS § 86 p-s 6 ettenähtud alustel lubatud üksnes tööandja asukoha tööinspektori nõusolekul. Hageja oli töölepingu lõpetamise ajal rase. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel tööinspektori vastavasisulise nõusolekuta ning töölepingu lõpetamist tuleb lugeda ebaseaduslikuks ka ITVS § 28 lg 2 tähenduses. ITVS § 28 lg 3 näeb otseselt ette, et kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kohus ei näinud põhjust pidada viidatud normi kohaldamist hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatuks.
17.Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, kuulub rahuldamisele hageja nõue lugeda ta töölt lahkunuks omal algatusel Hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest rahuldas kohus osaliselt, leides, et hüvitise
väljamõistmine hageja poolt soovitud maksimaalses suuruses ei ole põhjendatud. Kohus pidas põhjendatuks hüvitist kolme kuu keskmise palga suuruses summas. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamiseni viis eelkõige poolte erinev arusaam töölepingu sisust. Kostja eksliku arusaama hageja tööülesannetest tingis asjaolu, et kostja praegune juhtkond ei olnud teadlik kostja eelmiste esindajate suulistest kokkulepetest hagejaga. Kostja seaduserikkumised ei ole eeltoodut arvestades tingitud tahtlusest või raskest hooletusest. Õiguslikult ebaselge olukorra enda töö sisu osas on hageja põhjustanud osaliselt ise. Hageja oleks võinu tunda huvi suuliste kokkulepete fikseerimise vastu kirjalikus töölepingus. Samuti tuleb arvestada, et kostja on järginud distsiplinaarkaristuse vormistamisel ja töölepingu lõpetamisel protseduurireegleid, va TLS § 92 lg-s 2 sätestatut. Nimetatud sätte rikkumine on omakorda tingitud hageja hooletust käitumisest enda rasedusest mitteteavitamisel. Hüvitise suuruse otsustamisel ei arvestanud kohus hageja väiteid kostja poolt põhjustatud hingeliste üleelamiste kohta, samuti ei ole kostja põhjustanud hageja depressiooni haigestumist. Asja materjalide hulgas puuduvad hageja sellesisulisi väiteid kinnitavad tõendid. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
18.Hageja vaidlustas kohtuotsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja ta palus teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja lisaks otsuses märgitud summale veel 70 161 krooni, s.t. kokku 140 322 krooni. Samuti palus hageja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
19.Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise vähendamisel rikkus kohus TsMS § 351 lg-d 1 ja 2, TsMS § 436 lg-d 1 ja 4 ning ITVS § 30 lg-t 2. Kohus on põhjendanud taotletava hüvitise vähendamist 50% võrra sellega, et töölepingu lõpetamiseni on viinud poolte erinev arusaam töölepingu sisust; õiguslikult ebaselge olukorra põhjustas osaliselt hageja ise ning kostja on distsiplinaarkaristuse määramisel ja töölepingu lõpetamisel üldjoontes järginud protseduurireegleid. Samas kohus menetlusosalistega kohtuistungil neid asjaolusid ei arutanud ning seetõttu ei olnud menetlusosalistel võimalik aru saada, millest kohus hüvitise suuruse määramisel lähtus. Samuti ei nähtu otsusest, millisel viisil on kohus oma järeldusteni jõudnud. Seetõttu ei ole kontrollitav ITVS § 30 lg-s 2 antud diskretsiooni piiridest kinnipidamine ning otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud TsMS § 436 lg 1 tähenduses.
20.Kostja uus juhtkond oli teadlik kõigist R. V. poolt hagejaga suuliselt sõlmitud kokkulepetest. Kui kostjale oleks olnud midagi ebaselge, siis oleks olnud tööandja poolt korrektne pöörduda tema või R. V. poole selgituste saamiseks. Seega on põhjendamatu tugineda hüvitise vähendamisel asjaolule, et kostja uus juhtkond ei pruukinud olla teadlik hagejaga suuliselt kokku lepitud tingimustest. Kohus leidis ka, et õiguslikult ebaselge olukorra on osaliselt põhjustanud hageja ise, kes ei tundnud huvi suuliste kokkulepete kirjaliku vormistamise vastu. Kuna hagejale jääb selgusetuks, millisele õigusnormile selline järeldus rajaneb, siis ei vasta otsus selles osas TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Hüvitise vähendamist ei saa õigustada ka asjaolu, et kostja järgis distsiplinaarkaristuse määramisel ja töölepingu lõpetamisel üldjoontes protseduurireegleid. Protseduurireeglite üldine järgimine, kus kohus on eelnevalt ühemõtteliselt tuvastanud töölepingu lõpetamise materiaalõigusliku aluse puudumise, ei saa õigustada või pehmendada töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist ning seetõttu ei võimalda ka hüvitist vähendada. Kokkuvõttes ei õigusta mitte ükski kohtu poolt toodud põhjendus hüvitise vähendamist ITVS § 30 lg 2 alusel. Eeltoodut arvestades on põhjendatud hüvitise väljamõistmine maksimaalses ulatuses ja kõigi menetluskulude jätmine kostja kanda.
21.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tööandja rasedusest mitteteavitamist tuleb lugeda hooletuks käitumiseks ja et tööandja ei ole põhjustanud tema haigestumist depressiooni ning palub kohtuotsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel selles osas muuta. Muudetud põhjendustest palub hageja välja jätta järelduse, et ta on tööandjat rasedusest mitteteavitamisega käitunud hooletult. Kuna hageja eelmine rasedus katkestati lapsel
avastatud Downi sündroomi tõttu, siis ei soovinud ta oma rasedusest mitte kedagi teavitada enne looteveeuuringu tulemuste teadasaamist. Seega oli hagejal rasedusest mitteteavitamiseks põhjus, mis arvestades varasemat raseduse katkestamist on igati mõistetav ja põhjendatud. Käesoleva vaidluse käigus ei soovinudki hageja tõendada, et tööandja on põhjustanud tema haigestumist depressiooni. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1-3 tervikuna ja resolutsiooni punkti 4 selles osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja leiab, et kohus kohaldas materiaalõigusnorme ebaõigesti ning mittevastavuses tõenditega. Käskkiri, millega tööleping lõpetati oli õiguspärane. Töölepingus ei ole kokku lepitud, et hageja töö on ainult arstide ja apteekritega vahetu kohtumine. Samuti ei ole kokku lepitud selles, et hageja tööpiirkond on ainult Tallinn ja Viljandimaa. Ka ei ole kokku lepitud, et ravimiesindaja töö tegemine muul viisil või muudes Eesti piirkondades on piiratud või välistatud. Kuna poolte lõplikud kokkulepped on fikseeritud kirjalikus töölepingus ja nendes on poolte tahe üheselt mõistetav, ei ole alust kohaldada VÕS § 29, nagu maakohus tegi. Tehingu tõlgendamine võib kõne alla tulla, kui poolte tahe ei ole selge või see on ebaselgelt fikseeritud. Kostja ei ole töölepingut ühepoolselt muutnud. Kostja andis hagejale seadusele ja töölepingule vastava tööülesande, millest ta teavitas hagejat ning mille täitmisest hageja keeldus, ilma, et tal oleks selleks olnud TLS § 59 lg-st 5 ja § 55 p-st 8 tulenevat alust. Maakohus on jätnud otsuses tähelepanuta töölepingu muutmise mõiste. TLS § 59 lg 1 kohaselt on töölepingu muutmine töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine. Töölepingus kindlaksmääratud tingimusi ei ole antud juhul muudetud ja kohus ei ole otsuses osundanud, millist konkreetset töölepingus kindlaksmääratud tingimust kostja ühepoolselt muutis. Kostja ei nõustu kohtu käsitlusega ka selles osas, et kostjal tulnuks lähtuda TLS § 64 lg-st 1, mis võimaldab kostjal ühepoolselt muuta töörežiimi ja teatada sellest hagejale ette vähemalt ühe kuu.
16.Samuti on väär maakohtu otsus osas, kus kohus möönab, nagu võiks üks töötaja (tunnistaja R. V.) teise töötajaga (hageja) kokku leppida töölepingu tingimusi. Antud juhul ei olnud tunnistajal seadusest ega tehingust tulenevat õigust kostjat esindada. Otsusest ei selgu, kuidas saanuks hageja TsÜS § 118 lg 2 kohaselt mõistlikult uskuda, et tunnistaja on tööandja esindaja, kui tunnistaja ei olnud kostja juhatuse liige ja tööandjana kirjutas töölepingule alla muu isik. Hagejale pidi olema selge kirjaliku töölepingu sisu, kus ei olnud kokku lepitud kitsapiirilist tööpiirkonda ega seda, et hageja töö sisu on vaid visiitide sooritamine arstide ja apteekrite juurde ning muul viisil ravimite tutvustamine on välistatud. Eeltoodu välistab kostja arvates „mõistliku uskumuse“ kriteeriumi ja selle, et kohtuotsust saaks rajada TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatule.
17.Raseduse varjamine kostja eest oli vastuolus hea usu põhimõttega ja tahtlik. Hageja eesmärk rasedust varjata oli selleks, et tunnistada töölepingu lõpetamine temaga kohtu poolt hiljem ebaseaduslikuks ja seetõttu saada kostjalt võimalikult suur hüvitis ja kindel juriidiline argument, miks töösuhte lõpetamine on õigusvastane. Vaidluse asjaolusid arvestades on rasedusest mitteteavitamine selgelt vastuolus hea usu põhimõttega. Tõenditega on vastuolus maakohtu seisukoht, et kostja ei ole hageja tahtlust raseduse varjamisel tõendanud. Hageja kasutas kostjaga suhtlemisel pidevalt esindajat ning see üksnes kinnitab tahtlust. Kohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 6 lg-t 2 ja jätma kohaldamata TLS § 92 lg 2 ja ITVS § 28 lg-d 2 ja 3.
18.Maakohus ei tuvastanud otsuses õigesti, milliste õiguslikku tähendust omavate asjaolude üle pooled vaidlesid ning on ebaõigesti märkinud, nagu ei vaidleks pooled selle üle, et hageja
tööpiirkonnaks oli Tallinna ja vähesel määral Viljandimaa. Kostja on seda varasemas menetluses viitega töölepingus sisalduvatele kirjalikele kokkulepetele otsesõnu vaidlustanud ja märkinud, et hageja seisukoht ei vasta töölepingule, mis näitab poolte kokkulepet töö sisu ja tööpiirkonna osas.
19.Maakohus ei saanud tuletada hageja ja kostja vahelisi kokkuleppeid tunnistaja ütlustest, sest tunnistaja ei ole kunagi olnud kostja seaduslik esindaja. Tunnistaja ei saa ise kinnitada oma esindusõigust ja pädevust tööandja esindajana. Seda saanuks teha üksnes kostja varasem juhatus. Tunnistaja töösuhe kostjaga lõppes 2006.a sügisel. Sel põhjusel ei saa tunnistaja ütlustele tuginedes väita, et kostja juures ravimite teel tutvustamist ei praktiseeritud või ei praktiseerita. Tunnistaja ei tea kostja majandustegevuse spetsiifikat ja töömeetodeid aga töö korraldust pärast 2006.a.
20.Väär on kohtu seisukoht, et kostja teadis või pidi teadma, milles hagejaga enne töölepingu sõlmimist kokku lepiti. Kirjalikus töölepingus hageja väidetud kokkuleppeid ei ole.
21.Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele ei vasta kohtu seisukoht mille kohaselt ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt ravimite tutvustamist telefoni vahendusel, kuna see nõuab eeldatavalt teistsuguseid töövõtteid ning asjakohast töökogemust. Ei ole mõistetav ja jälgitav, millistele tõenditele kohus sellist asjaolu tuvastades tugines.
22.Maakohus viitas otsuses hageja töörežiimi muutmise võimalusele ja sellele, et kostja võinuks lähtuda TLS § 64 lg-s 1 sätestatust. Kostja ei ole nimetatud sätte vastu eksinud. Kohus jättis tähelepanuta dokumentaalse tõendi selle kohta, et kostja tegi juba 08.04.2008 hagejale kirjaliku ettepaneku asuda ravimiesindaja töökohustusi täitma kostja kontoris ja andis sellise ülesande hagejale 04.06.2008. Sellest teavitas kostja hagejat varem, kui TLS seda nõuab, kuid hageja ei kasutanud sellest tulenevaid töötaja õigusi. Kuna maakohtus ei arutatud TLS § 64 lg 1 kohaldamise ja hageja töörežiimi muutmisega seonduvaid asjaolusid, ei olnud kostjal võimalik oma seisukohti selles osas esitada.
23.Kostja leiab ka, et kohtuotsus on vastuoluline selles osas, mis puudutab töö ümberkorraldamist. Kohus tuvastas, et kostja senise töökorralduse ja töötaja töö sisu muutmiseks võisid esineda objektiivsed põhjused ja samuti võisid ümberkorraldused olla tingitud nii tööandja kui ka ettevõtja omanike otsustustest. Samas märgib kohus ootamatult, et kuna kostja jätkas ravimite vahetut tutvustamist Tallinna ja Viljandimaa arstidele, ei ole kostja väited töö ümberkorraldamise vajaduse kohta veenvad. Kostja juures leidis aset töö ümberkorraldamine ja seda asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. Poolte seisukohad olid selles küsimuses osaliselt kattuvad. Maakohtus ei arutatud küsimust, kas kostja töös leidsid aset sisulised ümberkorraldused või mitte, mistõttu on kohtu seisukoht kostja väite ebaveenvuse kohta üllatav.
24.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja tuli hagejale vastu ning arvestas tema soovidega kooliealise lapse kasvatamisel, loobudes esialgsest kavatsusest saata hageja visiitidele Ida- ja Lääne-Virumaale ning pakkus talle selle asemel tööd kontoris, tutvustades arstidele ja apteekritele ravimeid telefoni ja elektronposti teel. See näitab kostja heauskset ja hageja pahauskset käitumist, sest kostja arvestas hageja soovidega.
25.Kuna kohus tugines otsuses vaid limiteeritud arvule tõenditele, taotles kostja ringkonnakohtult käskkirja, töölepingu ja tunnistaja ütluste ümberhindamist ja nende dokumentaalsete tõendite hindamist, mille maakohus on menetlusnorme rikkudes tähelepanuta ja hindamata jätnud.
26.Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus kohaldas töölepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-d 3 ja 4, kuid mitte VÕS § 29 lg-t 1, miks kirjalik tööleping ei ole piisav poolte ühise tegeliku tahte kindlakstegemiseks ja miks on tõlgendamisel eelistatud tunnistaja ütlused ja tõlgendamine hageja positsioonilt. VÕS § 29 lg-te 3 ja 4 kohaldamine oli kostjat üllatav, sest kohtuistungil lepingu tõlgendamise küsimusi ja VÕS § 29 kohaldamist ei arutatud ning pooled selles küsimuses oma seisukohti ei avaldanud.
Vastused apellatsioonkaebusele
27.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
28.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kohtuotsuse resolutsioon jääb muutmata osas, millega kohus tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks, kuid selles osas muudab ringkonnakohus osaliselt otsuse põhjendusi.
29.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus otsuse p-s 8 õigesti asjaolud, mille üle ei olnud pooltel vaidlust, sh asjaolu, et hageja tööpiirkonnaks oli alates tööle asumisest kuni 01.12.2007 Tallinn ja vähesel määral Viljandimaa. Selle asjaolu tuvastamisel lähtus maakohus tegelikust olukorrast, mille üle pooltel vaidlust ei olnud, mitte töölepingu sisust, mille üle oli pooltel vaidlus. Seega ei ole õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tuvastas faktilised asjaolud ebaõigesti.
30.Lisaks maakohtu otsuse p-s 8 märgitule ei olnud vaidluse all ka asjaolud, et hageja oli töölepingu lõpetamise ajal rase ja kostja ei olnud sellest teadlik. TLS § 92 lg 2 järgi on töölepingu lõpetamine raseda töötajaga lubatud TLS § 86 p-des 1-2 ja 5-8 ettenähtud alustel üksnes tööandja asukoha tööinspektori nõusolekul. ITVS § 28 lg 2 järgi on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine tööinspektori nõusolekuta, kui see on seaduse järgi töölepingu lõpetamise eeltingimus. Sama paragrahvi lg 3 esimene lause sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kuigi antud juhul ei teadnud kostja hageja rasedusest ja talle ei saa ette heita, et ta tööinspektori nõusolekut hageja töölepingu lõpetamiseks ei küsinud, on töölepingu lõpetamine TLS § 92 lg-s 2 ja ITVS § 28 lg-tes 2 ja 3 sätestatu kohaselt ebaseaduslik ja hagi on selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et eelnimetatud sätete kohaldamata jätmiseks tulenevalt VÕS § 6 lg-s 2 sätestatust puudub alus. Kostja arvamus, et hageja varjas tahtlikult kostja eest rasedust selleks, et saavutada hilisem töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine ja saada kostjalt võimalikult suurt hüvitist, selleks iseenesest alust ei anna. Hageja on põhistanud, miks ta kostjat oma rasedusest ei teavitanud (varasema raseduse katkestamine lapse raske haiguse tõttu, looteveeuuringute tulemuste ootamine). Sellised põhjendused on inimlikult mõistetavad ja hageja käitumist ei saa eeltoodust tulenevalt lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega.
31.ITVS § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja tõlgendab nimetatud sätet ebaõigesti, kui leiab, et juhul, kui kohus ei mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja hüvitist seadusega lubatud maksimaalmääras, on tegemist hüvitise vähendamisega. Hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille tegemisel tuleb kaaluda ITVS § 30 lg 2 järgi töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad antud juhul asjaolud, mis võimaldaks hüvitist välja mõista seadusega lubatud maksimaalmääras.
32.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja nõudis hagejalt töö tegemist (ravimite tutvustamist telefoni vahendusel), milles pooled ei olnud töölepingu sõlmimisel kokku leppinud ja seetõttu oli hagejal õigus keelduda sellise töö tegemisest. Töölepingu p 3.1 järgi võeti hageja tööle ravimiesindaja ametikohale ning tema tööülesandeks oli lepingu p 3.2 kohaselt tegevus, mis seondub arstide ja apteekrite teadlikkuse suurendamisega kostja poolt esindatavate toodete suhtes. Lepingu p 3.3 järgi oli kostjal õigus määrata hagejale erineva iseloomuga tööülesandeid, arvestades, et töötajale ei saa määrata kohustusi, mida ta põhjendatult ei suuda täita. Lepingu p 3.6 kohaselt oli töötaja tööpiirkonnaks Eesti Vabariik. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutnud kostja 04.06.2008 korraldust andes ühepoolselt töölepingu tingimusi. Hageja tööülesanded lepingu p 3.2 järgi ja töötamise koht selle korralduse alusel ei muutunud. Hageja samastab ekslikult töö sisu ja viisi, kuidas tööd teha. Töölepingus ei määratud kindlaks, mil viisil hageja oma tööülesandeid täidab. See, kas hageja tutvustab arstidele ja apteekritele ravimeid nendega vahetult kohtudes või telefoni teel, ei muuda kokkulepitud töö sisu. Tegemist on sama töö tegemisega, aga teisel viisil. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus antud juhul alus töölepingu tõlgendamiseks VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 alusel. Eelnimetatud töölepingu tingimused olid selged ja puudub alus kahelda selles, et need vastasid poolte ühisele tahtele. Tegelikult on maakohus antud juhul laiendanud lepingu sisu VÕS § 23 lg 1 alusel täiendavate tingimustega (töö tegemise viis), kuigi hagiavalduses esitatud asjaolud selleks alust ei andnud. Hageja tugines nõuet esitades asjaolule, et kostja nõudis temalt ebaseaduslikult teise töö tegemist, mitte sellele, et kostja nõudis töö tegemist teisel viisil. Hageja ei ole toonud esile ka asjaolusid, mille alusel võiks teha järelduse selle kohta, et kostja määras talle töötamise viisi muutmisega seoses selliseid kohustusi, mida ta põhjendatult ei suuda täita. Kuna kostja ei nõudnud hagejalt ebaseaduslikult teise töö tegemist, ei peatunud hageja tööleping TLS § 55 p 8 järgi ja hagejal ei olnud õigust töölt puududa. Kui kostja ei oleks rikkunud TLS § 92 lg-s 2 ja ITVS § 28 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, oleks hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel olnud õige.
33.ITVS § 28 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus juhul, kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamist keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldada nõude hüvituse saamiseks osaliselt või jätta nõude selles osas rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul oleks hageja pidanud kostjat teavitama oma rasedusest hiljemalt pärast kostja 10.05.2008 kuupäeva kandva kirja kättesaamist (13.06.2008), milles sisaldus muu hulgas hoiatus, et tööandja rakendab distsiplinaarvastutuse abinõusid, kui hageja ei asu töökohustusi täitma. Samas tuleb antud juhul arvestada hageja erandlikku põhjust, miks ta kostjale õigeaegselt oma rasedusest ei teatanud (käesoleva otsuse p 30). Arvestades eeltoodut ja käesolevas otsuses käsitletud töölepingu lõpetamise asjaolusid, samuti seda, et tegemist ei olnud pikaajalise töösuhtega, peab ringkonnakohus õiglaseks ja piisavaks, et kostja tasub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hagejale hüvitist ühe kuupalga suuruses summas, so 23 387 krooni. Eeltoodud asjaoludel rahuldab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
34.Hagi töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks rahuldas kohus õigesti, kuid selguse huvides peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust selliselt, et lugeda hagejaga tööleping lõppenuks alates 05.06.2008 TLS § 79 lg 1 alusel, so töötaja algatusel.
35.Nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud poolte menetluskulud jätab ringkonnakohus seoses hagi ja kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda.
Gaida Kivinurm
K. Paal
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.