Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik 28.08.2006 esitas OÜ TALWELD Harju Maakohtule avalduse 3S Estonia AS-i vastu maksekäsu kiirmenetluses 99 684 krooni saamiseks. Nimetatud summast moodustas põhinõue 73 840 krooni ning viivisenõue 25 844 krooni. 06.09.2006 tehti kohtunikuabi poolt makseettepanek, mis toimetati 3S Estonia AS-ile kätte 19.09.2006. Makseettepanekule 3S Estonia AS vastuväidet ei esitanud ning 17.10.2006 koostas kohtunikuabi maksekäsu, mis toimetati kätte 08.11.2006. 21.11.2006 esitas 3S Estonia AS maksekäsule vastuväite, milles tunnistas põhivõlga 73 840 krooni, kuid vaidles vastu viivisenõudele. 27.11.2006 määrusega andis kohtunikuabi OÜ TALWELD avalduse 3S Estonia AS-i vastu maksekäsu kiirmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 alusel üle kohtunikule asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. 02.02.2007 tegi kohus määruse nõude menetlemise jätkamise kohta hagimenetluses ning kohustas OÜ-d TALWELD vastavalt TsMS § 487 lg-le 1esitama hagiavalduse. Hageja nõue ja põhjendused 14.05.2007 esitas OÜ TALWELD hagiavalduse. Pooled sõlmisid 04.08.2005 töövõtulepingu, mille järgi kohustus kostja võtma töö vastu ning tasuma selle eest lepingu p-s 5 sätestatud korras. Kostja jättis tasumata viimase 03.10.2005 esitatud arve summas 103 840 krooni. Arve koostati 29.09.2005 üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Lähtudes töövõtulepingu p-st 5.2 oli kostja kohustatud tasuma arve 7 päeva jooksul arve saamisest. Punkti 5.3 kohaselt oli hagejal arve tasumisega viivitamisel õigus peatada tellimise täitmine kostja poolt arve tasumiseni ja nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas. Hageja esitas kostjale korduvalt pretensioone, kuid kostja arvet ei tasunud. Kuivõrd maksekäsu kiirmenetluses on nõude suurus piiratud 100 000 krooniga ning hageja soovis asja kiiret lahendamist, otsustas ta maksekäsu kasuks, piirdudes maksekäsu menetluses väiksema viivisenõudega. 17.10.2006 maksekäsuga kohustati kostjat tasuma hagejale võlg kogusummas 99 684 krooni ning menetluskulud 739 krooni. Nimetatud nõue rahuldati kohtutäitur Elin Vilippuse vahendusel täielikult. Pärast seda sai hageja kohtult määruse, millest nähtuvalt kostja tunnistab küll põhivõlga, kuid ei ole nõus viivisenõudega, mistõttu tuleb menetlust jätkata hagimenetluses. Hageja lähtus viivise arvestusel põhinõudest 103 840 krooni, mis kuulus tasumisele 17.10.2005. Kostja tasus 27.07.2006 hagejale 20 000 krooni, mille hageja luges tasutuks põhivõla katteks. Selleks kuupäevaks ületas viivisesumma võlgnetavat põhisummat. 17.10.2005-27.07.2006 on 283 päeva, kostja viivisevõlgnevus oli 146 933,60 krooni (103 840x0,5%x283). Lähtudes hea usu põhimõttest vähendas hageja viivisesummat põhinõude suuruseni 103 840 krooni. 17.08.2006 laekus kostjalt 10 000 krooni, mille hageja luges tasutuks põhivõla katteks. Pärast 17.08.2006 oli kostja põhivõlg 73 840 krooni ja viivisevõlg 103 840 krooni. Kuivõrd kostja ei soovinud asja lõplikku lahendamist maksekäsu kiirmenetluses ja ei olnud nõus tasuma hagejale minimaalset viivist, esitas hageja hagimenetluses viivise nõude ulatuses, mida hagejal oli õigus nõuda juba 27.07.2006, ehk põhivõlaga (103 840 krooni) võrdses summas. Maksekäsu kiirmenetluse tulemusena on kohtutäitur Elin Vilippuse ametialase arveldusarve vahendusel laekunud hagejale 99 684 krooni, millest 25 844 krooni moodustavad viivised. Hageja palus kostjalt välja mõista viivised 77 996 krooni.

2(8)

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitas uue hagi sama hagieseme suhtes (viivis), mille osas on juba tehtud maksekäsk, mis on täitemenetluse käigus rahuldatud. TsMS § 490 lg 4 ja § 486 lg 4 kohaselt loeti hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks makseettepaneku kättetoimetamisest, kui hagi võeti menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule (käesoleval juhul maksekäsule) vastuväite esitamisest alates. Kostja esitas maksekäsule viivise osas vastuväite 20.11.2006 (makseettepanek toimetati kostjale kätte 01.11.2006), kuid hagi võeti menetlusse alles 04.07.2007, st rohkem kui kuus kuud pärast vastuväite esitamist. Kui viiviste 25 844 krooni väljamõistmise küsimus oleks läinud üle lahendamiseks hagimenetluse korras, pidanuks hageja nõue olema 25 844 krooni. Hageja nõuab 77 996 krooni tasumist, mis ei sisalda maksekäsus kajastatud 25 844 krooni, vaid mida hageja nõuab lisaks kättesaadule täiendavalt. Menetlus käesolevas tsiviilasjas tuleb kooskõlas TsMS § 431 lg-ga 1 lõpetada. Kui kohus asub seisukohale, et menetlust ei tule lõpetada, tuleb hagis esitatud viivisenõue jätta rahuldamata selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Hageja esitas viivisenõude alles 8,5 kuud pärast põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumist, sh esitas hagi viiviste sissenõudmiseks ajal, mil hagejale on põhivõlgnevus juba tasutud. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses 25 844 krooni suuruse viivisenõude määratlemine tähendab, et hageja loobus vabatahtlikult 77 996 krooni suurusest viivisenõudest. Nõue kostjalt viivise tasumiseks, millest on juba loobutud, on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja võis juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ajal esitada kostja vastu hagi kogu viivise summas 103 840 krooni sissenõudmiseks. Hageja viivisenõue tuleb jätta TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata. Hageja lähtus viivise arvestamisel viivisemäärast 0,5% päevas. Seadusjärgse viivisemäära rakendamise korral moodustaks viivis perioodi eest 17.10.2005-27.07.2006 üksnes 7431 krooni. Võlaõigusseadusest tulenev viivis on kompensatsioonilise iseloomuga ehk suunatud üksnes tekkinud kahju hüvitamisele, seejuures ei tohi võlausaldaja oma õigusi kuritarvitada (RK 3-2-1-6605 p-d 14 ja 24). Hageja kohaldatav viivisemäär (0,5% päevas) on ca 20 korda suurem seadusjärgsest intressist. Isegi pärast viivisenõude vähendamist põhinõude suuruseni on viivisesumma ca 14 korda suurem, kui oleks sama perioodi eest seadusjärgne viivisenõue. Ka hageja poolt saadud 25 844 krooni on ca 3,5 korda suurem seaduse alusel arvutatavast viivisest. Eestis tegutsevate kommertspankade poolt pakutavad hoiuse aastaintressid on keskmiselt 3%, mis on oluliselt madalamad VÕS-ist tulenevast viivitusintressist. Järelikult võiks kõne alla tulla viivise kohaldamine seaduse alusel arvutatud viivisesumma ulatuses. Samas on hageja saanud juba kostjalt viivist, mis ületab selliselt arvutatud viivist ca 3,5 korda. Hageja ei soovi viiviseid rakendada õiguspärasel eesmärgil, milleks saaks olla üksnes tekkinud kahju kompenseerimine. Hageja soovib alusetult ja pahatahtlikult kostja kulul kasu teenida. Hageja väited põhinõude tasumisega viivitamisest tuleneva kahju tekkimisest on paljasõnalised. VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tulenevalt ning juhindudes Riigikohtu viidatud otsusest kuulub hageja viivisenõue vähendamisele. Viivist tuleb vähendada 100%, st jätta nõue rahuldamata. 25.08.2008 korraldaval kohtuistungil jättis kohus rahuldamata kostja taotluse tsiviilasjas menetluse lõpetamiseks (tlk 89). Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis 3S Estonia Aktsiaseltsilt OÜ TALWELD kasuks välja viivitusintressi 77 996 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse kohaselt puudub vaidlus, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille alusel esitas hageja

3(8)

kostjale 03.10.2005 arve (nr 61) summas 103 840 krooni. Arve koostati 29.09.2005 üleandmisevastuvõtmise akti alusel. Eelnimetatud arve kuulus tasumisele 17.10.2005. 27.07.2006 tasus kostja arvest 20 000 krooni. 27.07.2006 oli kostja arve tasumisega viivituses 283 päeva. Käesolevaks hetkeks on maksekäsu kiirmenetluse tulemusena kohtutäitur Elin Vilippuse ametialase arveldusarve vahendusel rahuldatud hageja põhinõue täies ulatuses ning viivisenõue 25 844 krooni ulatuses. Vastavalt töövõtulepingu p-le 5.3 oli viivisemääraks 0,5% tasumata summalt päevas. Kuivõrd 27.07.2006 oli kostja viivitanud arve summas 103 840 krooni tasumisega 283 päeva, oli hagejal selle kuupäeva seisuga tekkinud õigus nõuda kostjalt viivist kogusummas 146 933,60 krooni (103 840 x 0,5% x 283). Hagiavalduses nõuab hageja viiviste 77 996 krooni tasumist. See on kooskõlas TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud põhimõtetega. Enne 15.07.2008 kehtinud TsMS § 486 lg 4 redaktsioon nägi ette, et hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks makseettepaneku kättetoimetamisest, kui hagi võetakse menetlusse 6 kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest. Hageja märkis õigesti, et hagiavaldust ei võetud 6-kuulise tähtaja jooksul menetlusse. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja makseettepaneku kätte 19.09.2006. Vastuväite maksekäsule esitas kostja 21.11.2006. Määruse hagi menetlusse võtmise kohta tegi kohus 04.07.2007. TsMS § 486 lg-t 4 tuleb sisustada koostoimes TsMS §-s 362 sisalduva regulatsiooniga hagi esitamise ja esitatuks lugemise aja kohta. Hagi esitamise päevaks tuleb lugeda 14.05.2007, mis on hagiavalduse nõuetele vastava avalduse esitamise päev. Samas ei oma see asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust. TsMS § 486 lg-s 4 sätestatu omaks tähtsust kostja poolt aegumise vastuväite esitamise korral hageja nõuetele, mis esitati eelnevalt maksekäsumenetluses. Kostja aegumise vastuväitele ei tuginenud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna hagi ei võetud menetlusse 6 kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest, tuleb lugeda maksekäsumenetlus lõppenuks ning 17.10.2006 maksekäsk menetluse lõpplahendiks. Taoline käsitlus on õiguslikult põhjendamatu. Kostja esitas 21.11.2006 maksekäsule vastuväite, mis tõi kehtinud TsMS § 490 lg 4 järgi kaasa nõude menetlemise jätkamise hagimenetluses TsMS §-des 486–488 sätestatud korras. Seetõttu puudub samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle jõustunud kohtulahend, mis annaks aluse menetluse lõpetamiseks otsust tegemata TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hagiavalduse menetlemine tuleks osundatud sätte alusel lõpetada juhul, kui kostja ei oleks maksekäsu kiirmenetluses tehtud maksekäsule vastuväidet esitanud. Maksekäsumenetluse jätkamisel hagimenetluses on hagejal kõik hagejale seadusest tulenevad õigused, sh vastavalt TsMS § 206 lg-le 1 õigus suurendada ja vähendada oma nõuet. Kostja väitis, et hageja käitus vastuolus hea usu põhimõttega, esitades viivisenõude ebamõistliku viivitusega. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua õiguse teostamise lubamatuse, kuid üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Selline seisukoht on kinnitust leidnud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-70-03 (p 13). Nimetatud seisukohta on Riigikohus korranud ka hilisemates lahendites (nt nr 3-2-1-100-07, p 16). Käesoleval juhul taolisi erandlikke asjaolusid ei eksisteeri. Hageja esitas hagi TsÜS § 146 lg-st 1 tuleneva aegumistähtaja jooksul. Samuti ei ole õigustatud VÕS § 159 lg 2 rakendamine analoogia korras. See ei vastaks seaduse mõttele. Võlausaldaja õigus nõuda viivist (erinevalt õigusest nõuda leppetrahvi) tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivitav võlgnik peab alati arvestama viivisenõude kui õiguskaitsevahendi esitamise võimalusega. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest. Käesoleval juhul oli hagejal viivise nõudmise õigus ja viivisemäär oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingus.

4(8)

Kohus leidis, et puudus alus viiviste vähendamiseks. Otsuse kohaselt kostja ei tõendanud, et nõutav viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Senist kohtupraktikat arvestades tuleks võlausaldajal viivisenõuet täiendavalt põhjendada juhul, kui viivisenõue ületab põhinõuet ning võlgnik nõuab viivise vähendamist. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudega võrdses ulatuses. Viivise vähendamist taotlev kostja peaks tõendama, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Selline seisukoht sisaldub ka kostja osundatud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-66-05 (p-d 18 ja 19). Kohus juhtis käsitletud tõendamiskoormise jaotusele eelmenetluse käigus kostja tähelepanu (tlk 90). Arvestades eeltoodut, ei analüüsinud kohus põhjalikumalt VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemist. Kohtu arvates on kostja võrdlus Eesti kommertspankade pakutavate hoiuseintressidega õiguslikult asjakohtu. Viivisemäär on fikseeritud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p-s 5.3. Eeldatavalt olid lepingupooled viivisemäärast lepingu sõlmimisel teadlikud ning selline kokkulepe vastas poolte tahtele. Hageja ei saa enda kui majandustegevust arendava ettevõtja puhul eeldada, et ta hoiustaks kõik oma vabad rahalised vahendeid tähtajalisel hoiusel, pigem suunatakse vabad rahavood uuesti äritegevusse. Kostja käsitlusega nõustumisel kaotaks viivisemäära fikseerimine lepingus sisu ja mõtte. Apellatsioonkaebuse põhjendused Apellant 3S Estonia Aktsiaselts palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, tuvastas ebaõigesti asjaolud ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid ja väited või andis neile ebaõige hinnangu, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Hagi tuli jätta täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt rahuldada viiviste vähendamise taotlus, sh vähendades viiviseid 100% ulatuses, ning jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, millest lähtuvalt tuleb see jätta rahuldamata. Maakohus ei hinnanud kõiki kostja esile toodud asjaolusid, mis on seotud hageja hea usu põhimõtet rikkuva tegevusega viivisenõude esitamisel, sh jättis viidatud asjaoludele kogumis hinnangu andmata. Hageja esitas viivisenõude esmakordselt alles 8,5 kuud pärast põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Maksekäsu kiirmenetluse valimisega alternatiivina hagimenetlusele, kus esitatavate nõuete summa ei ole piiratud, on hageja juba suuremast osast oma viivisenõudest loobunud ning jätkas viivistena üksnes 25 844 krooni nõudmist. 17.10.2006 maksekäsu täitmise tulemusel on kostja saanud kohtutäituri vahendusel maksekäsu kiirmenetluses nõutavad summad kätte. 7 kuud pärast maksekäsu alusel kostjalt põhinõude ning viivistena 25 844 krooni kätte saamist esitas hageja 14.05.2007 hagi, nõudes veel täiendavat viiviste tasumist summas 77 996 krooni. Maakohus hindas kostja viidatud asjaoludest ainult seda, et viivisenõue esitati kostja arvates ebamõistliku viivitusega. Kohus jättis tähelepanuta, et hagi esitamise hetkeks 14.05.2007 oli hageja juba saanud maksekäsu kiirmenetluse käigus reaalselt kõik oma nõuded rahuldatud. See, et menetlusosalisel on TsMS § 206 lg-st 1 ning TsMS § 376 lg-st 1 tulenevalt õigus hagimenetluse käigus hagi eset muuta, ei tähenda, et hagi eseme muutmine oleks alati kookõlas TsMS § 138 ning VÕS § 6 sätestatud hea usu

5(8)

põhimõttega. Kohus jättis tähelepanuta, et maksekäsu kiirmenetluse valimisega piiras hageja teadavalt ise enda viiviste nõuet summaga 25 844 krooni ning leppis olukorraga, kus viiviseid reaalselt rohkem nõuda ei saaks. Viivisenõude suurendamisega üritas hageja teenida üksnes kasu saamise eesmärki ehk lisaks juba kohtutäituri vahendusel saadud viivistele, mida hageja pidas maksekäsu kiirmenetlust valides proportsionaalseks, esitas hageja täiendava viiviste nõude (millest ta reaalselt juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega loobus). Hea usu põhimõtte ning maksekäsu kiirmenetluse eesmärkidega ei ole kooskõlas, et maksekäsu kiirmenetluse jätkuks olevas hagimenetluses ei piirduta maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuete suurusega ning ei jätkata vaidlemist esitatud nõuete pinnalt. Maakohus juhindus otsuses Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-100-07, kuid jättis tähelepanuta viidatud otsuse p 16 seisukoha, et menetlusosalise vastuolulise käitumise tulemusel võib menetlusosaline minetada õiguse teostada seaduses formaalselt sätestatud õigusi. Hageja käitus vastuoluliselt, jättes korduvalt mulje, et ta viivisenõuet ei esita või nõuab viiviseid üksnes summas 25 844 krooni, esitas viivisenõude esmakordselt alles 8,5 kuud pärast põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumist ja valis maksekäsu kiirmenetluse alternatiivina hagimenetlusele, kus esitatavate nõuete summa ei ole piiratud, loobudes seega suuremast osast oma viivisenõudest ning jätkas viivistena üksnes 25 844 krooni nõudmist. Hageja sai 17.10.2006 maksekäsu alusel algatatud täitemenetluses kohtutäituri vahendusel kätte maksekäsu kiirmenetluses nõutavad summad, sh viivise summas 25 844 krooni ning suurendas viiviste nõuet pärast reaalselt maksekäsu kiirmenetluse käigus nõutavate summade kätte saamist. Hageja kuritarvitab vastuolus hea usu põhimõttega seaduses sätestatud õigusi. Esinevad igal juhul asjaolud, millest tulenevalt kuulub viivis vähendamisele 100% ulatuses. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei tõendanud viiviste ebaproportsionaalset suurust võrreldes hageja kahjuga ning viivis ei kuulu seega VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamisele. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja välja toodud viiviste võrdluse Eesti kommertspankadega ning seaduses sätestatud viivise määraga. Kostja ei öelnud, et kohus peaks võtma viiviste arvestamisel arvesse Eesti kommertspankade hoiuseintresside määrad (ca 3%), vaid viitas, et tavapärane finantsinstitutsioonide arvestatav intress on ca 3 korda väiksem seaduses sätestatud viivisest, mis on omakorda 3,5 korda väiksem hageja saadud viivistest summas 25 844 krooni. Nimetatu on üheks asjaoluks, millest tulenevalt palus kostja vähendada väljamõistetavat ebaproportsionaalselt suurt viiviste summat. Maakohus pidi võtma viiviste vähendamisel arvesse, et hageja rahuldus viiviste nõudmisel 25 844 krooniga ehk valis maksekäsu kiirmenetluse alternatiivina hagimenetlusele, kus esitatavate nõuete summa ei ole piiratud, ning on saanud viivised 25 844 krooni täitemenetluse käigus juba kätte. Kui hageja oleks viiviste näol kandnud rohkem kahju kui 25 844 krooni, ei oleks hageja alternatiivina hagimenetlusele maksekäsu kiirmenetlust valinud. Hageja üritab kuritarvitada enda seaduses sätestatud õigusi. Eeltoodust tulenevalt oleks maakohus pidanud vähendama viiviseid 77 996 krooni (100%) võrra. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja TALWELD OÜ ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist, mistõttu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus.

6(8)

Maakohus on vastanud hageja väidetele ja kostja vastuväidetele ning on hinnanud toimikus olevaid tõendeid. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud TsMS § 442 lg 8 rikkumist. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses oleva põhjendusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Toimikus oleva maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt taotles hageja kostjalt põhivõla 73 840 krooni ja viiviste 25 844 krooni välja mõistmist perioodi eest 19.07.2006- 27.08.2006 (t. lk. 1-2). Maakohus tuvastas, et nimetatud summad on kostjalt välja mõistetud 17.10.2006 maksekäsu alusel ning on ka täidetud, kuid kostja vaidlustas makskäsku viiviste osas, mistõttu puudub jõustunud kohtulahend viiviste osas. 24.05.2007 esitatud hagiavalduses taotleb hageja kostjalt viiviste välja mõistmist 77 996 krooni, arvestades asjaolu, et tal on õigus nõuda 27.07.2006 seisuga viiviseid 103 840 krooni, millest on maha arvanud juba saadud viiviste summa 25 844 krooni. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on õigustatud nõudma sama perioodi eest viiviseid, mis on talle välja makstud, ja kas see on kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas, et kostja oli viivituses rahalise kohustuse täitmisega, mis andis hagejale õiguse nõuda võla tasumist ning nõuda viiviseid. Viivise määras 0,5 % tasumata summalt päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest olid pooled kokku leppinud 04.08.2005 sõlmitud töövõtulepingu punktis 5.3. Seega ei ole asjakohased apellandi viited võlaõigusseaduses sätestatud viivise piirmääradele ega kommertspankade viivistele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et vastuväite esitamise korral maksekäsule või selle osale TsMS § 490 lg 4 kohaselt jätkub nõude menetlemine hagimenetluses seadustiku § 486-488 sätestatud korras. Maakohus tuvastas, et vastuväite maksekäsule esitas kostja 21.11.2006. TsMS § 486 lg 4 kohaselt hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates makseettepaneku kättetoimetamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul maksekäsule vastuväite esitamisest alates. Toimiku materjalide kohaselt hageja oli kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud puudused ning esitanud hagiavalduse koos lisadega 14.05.2006. Asjaolu, et maakohus vormistas kohtumääruse 04.07.2007 ei saa võtta hagejalt õiguse tsiviilasja menetlemiseks kiirmenetluse jätkuna. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus ka menetles viiviste nõuet kiirmenetluse jätkuna. TsMS § 487 lg 2 järgi pärast nõude põhjendamist jätkatakse menetlust nagu pärast hagi esitamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tulevalt TsMS § 206 lg-st 1 on hagejal õigus oma nõuet muuta, seega oli võimalik ka suurendada viiviste suurust. Vastuväite esitamise korral võibki võlgnikul olla see risk, et hagimenetluses võib hageja oma nõuet suurendada. Seega peaks võlgnik enne vastuväite esitamist kaaluma, millised riskid võivad tema jaoks olla nõude menetlemisel hagimenetluses. Seega ei ole põhjendatud see apellandi väide, et temalt puudub alus nõuda viiviseid enam kui 25 844 krooni. Apellandi väidetel on hageja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 108 lg 1 järgi tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kolleegium ei tuvastanud, et hageja on rikkunud TsÜS § 108 lg 1 põhimõtet. Saades teada kostja poolt vastuväite

7(8)

esitamisest maksekäsule ta taotles maksekäsu kiirmenetluse jätkamist hagimenetluses ning esitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele vastava hagiavalduse. Viiviste nõudeõigus tuleneb seadusest kui ka pooltevahelisest lepingust. Kostjalt ei ole välja mõistetud viiviseid enam kui on seda põhivõlg. Alust viiviste vähendamiseks kolleegium ei tuvastanud. Seega apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda otsust tühistada ega ka viiviseid vähendada. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.