Võlaõigus › Muud

kontrollitakse juhi andmete vastavust sõiduki dokumentides toodud andmetele. Kostja esindaja teatas hagejale, et nad kannavad vastutust autoparklas asuvate sõidukite säilimise eest ning seetõttu on nii range kontrollisüsteem. Kostja esindaja teavitas hagejat ka asjaolust, et nad ei kanna vastutust asjade säilimise eest, mis asuvad sõidukite sees. Kuna mainitud tingimused ja hind rahuldasid hagejat, siis vormistati leping kuni 05.05.2007 ning hageja tasus 360 krooni, mille kohta väljastati kviitung ning dokumendid. 16.04.2007 paigutas hageja vastavalt lepingule haagise parkimiskohale nr 24. 18.04.2007 avastas hageja, et haagist ei ole. Valvur/kostja esindaja ei suutnud selgitada, millistel asjaoludel haagis kaotsi läks. Hageja on esitanud avalduse politseisse ja on alustatud kriminaalmenetlus KarS § 199 tunnustel. Hageja leiab, et kostja rikkus hoiulepingu tingimusi ja peab hüvitama tekitatud kahju, so haagise maksumuse summas 31 800 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Ta ei nõustunud hageja väitega, et 07.04.2007 sõlmis ta kostjaga hoiulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 mõttes. Kostja tegeleb oma majandustegevuse raames muuhulgas ka parklate tegevuse korraldamisega, mis ongi määratud kostja B-kaardi alajaotuses "tegevusala". Kostja osutas hagejale tema poolt tasutud 360 krooni eest määratud territooriumil, s.o. aadressil Xxxxxx xxx xxx, Tallinn parkimiskoha ainukasutusse andmise teenust määratud perioodil 05.04.2007 - 05.05.2007. Seoses sellega 07.04.2007 kostja andis hagejale välja kviitungi 360 krooni saamise kohta. Kostja väidetel tema poolt esitatud teenuste sisu on järgmine:

2(7)

Kostja arvates asjaolu, et parkla territoorium on kaitstud aiaga ning varustatud tõkkepuuga, ei anna alust arvata, et parklal on valve teostamise tunnused, sest igal ettevõtjal on õigus korraldada oma teenuste osutamist sellisel viisil, mis on tema jaoks eelistatav. Kostja viitab, et Tallinna linna territooriumil on palju sarnast liiki parklaid ning enamik neist on varustatud videokaameratega, mis teostavad ööpäevaringset vaatlust, kuid ükski neist ei kanna vastutust sõiduki varastamise juhul. Nimetatud parklas on olemas administraator, kes võtab vastu üksnes parkimistasu. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Otsuse kohaselt avastas hageja 18.04.2007, et haagist, mille ta oli parkinud 16.04.2007, parklas ei ole ning parkla valvur ei osanud selgitada, millistel asjaoludel haagis ära kadus. Pooled tõlgendavad erinevalt nendevahelist õigussuhet ning vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale haagise vargusega tekitatud kahju eest. Hageja väidetel on tegemist hoiulepinguga, millega kaasneb kostja vastutus parkimisplatsil hoitavate haagiste eest. Kostja arvates ei võtnud ta endale parkimistasu vastuvõtmisega kohustust parklat valvata. Kohus, tuginedes poolte poolt esitatud tõenditele ja seisukohtadele, asus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping VÕS § 883 mõttes. Antud fakt on kohtu hinnangul kinnitust leidnud parkimistasu maksmise kviitungiga, suuliselt hagejale antud lubadustega ning autoparkla Xxxxxx xxx xxx, Tallinn kasutamise reeglitega. Kohus viitab nimetatud reeglite punktile 6, mille kohaselt autoparkla administratsioon ei vastuta auto eemaldatavate seadmete (kilbid, eemaldatavad antennid) eest, samuti ka asjade eest, mis on auto salongis, treileri, haagise sees. Reeglite punktist 6 lähtuvalt võib kohtu arvates teha järelduse, et vastutatakse siiski sõidukite, treilerite ja haagiste eest. Seda enam, et sissesõidul saab autojuht sinise loa vastu kollase loa, mille parkla operaatorile esitamise kohustus on väljasõidul ning sissesõit on lubatud ainult konkreetse sõiduki valdajal ja kõrvalised isikud saavad loa sissepääsuks ainult parkla operaatori loal. Seega on parkla operaatoril kohustus kontrollida sisenevaid ja väljuvaid sõidukeid, haagiseid, treilereid ning neid juhtivaid isikuid. Samuti on tal kohustus kontrollida sõidukite ja isikute dokumente. Kohus nõustus hagejaga, et viimane eeldas põhjendatult, et tegemist on valvega parklaga ning tema vara on valvatud ja kaitstud. Oluline on ka see, et hageja haagis oli uus maksumusega 31 800 krooni. Seega pidi hageja pidi olema veendunud, et tema haagis on kaitstud kostja parklas. Vastasel juhul ei oleks hageja, nii nagu iga teine mõistlik inimene, oma alles soetatud haagist sinna platsile parkinud. Eelpool toodud parkla kasutamise reeglitest nähtub üheselt, et tegemist on siiski valvega parklaga, kuna sõnaselgelt on välja toodud transpordivahendite kontroll ja registreerimine pääslas operaatori juures, kes viibib tööpostil ööpäevaringselt, millist asjaolu on kinnitanud ka kostja ise. Eeskirjade tekstist tuleneb ühemõtteliselt, et kostja kohustus tagama territooriumi valve. Seega ei saa nõustuda kostja väitega, et tema vastutuse haagise kaotsimineku/varguse eest välistavad parkla kasutamise eeskirjad. VÕS § 76 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ning võttes arvesse tavasid ja praktikat. Sama paragrahvi lg 3 määratleb, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohustuse olemus on nõue teatud viisil käituda. Vastavalt VÕS §-le 883 kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Kostja sõlmis oma 3(7)

majandus- või kutsetegevuses hagejaga hoiulepingu tunnustele vastava lepingu ning võttis selle eest tasu lähtuvalt VÕS §-s 884 sätestatule. VÕS §-s 891 tuuakse ära tagastamise tingimused, mille kohaselt hoiuleantud asi tuleb hoiuleandja kulul tagastada talle kohas, kus asja tuli vastavalt hoiulepingule hoida ning asi tuleb tagastada seisundis, milles see hoiule võeti. Asja tagastamisega seotud riisikot kannab hoiuleandja. Tulenevalt VÕS §-st 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral on muuhulgas lähtuvalt VÕS § 101 lg 1 p-st 3 võlausaldaja nõue kahju hüvitamiseks. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Antud juhul võttis kostja kui hoidja endale kohustuse võtta hoiule parkla territooriumil hageja haagis ning tagada selle säilimine/kohalolu. Hageja, tuginedes parkla reeglitele ja vestlusele kostja töötajaga, maksis ära hoiutasu ning parkis oma uue haagise kostja parklasse kindlas teadmises, et tema vara on seal kaitstud, milleks ta esmajoones parkla poole pöördus ja lootis, et kostja täidab hoiulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostja ei täitnud endale võetud kohustusi nõuetekohaselt ja tegemist on seega mittekohase täitmisega ning tulenevalt sellest kostja vastutab hagejale haagise kaotsiminekuga tekitatud kahju eest. Hageja soovib, et talle hüvitatakse rikkumisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg-ga 1 kohustab seadus kahju tekitajat hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad kahjulikud tagajärjed. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus asus seisukohale, et eksisteerib põhjuslik seos kostja võetud kohustuse ja hagejale haagise kadumisega tekkinud kahju vahel. Kui kostja oleks endale võetud hoiukohustust piisava hoolsusega, nõuetekohaselt ja kostja enda poolt kehtestatud reegleid järgides täitnud, siis ei oleks osutunud võimalikuks haagise kadumine/varastamine kostjale kuuluva parkla territooriumilt. Tulenevalt VÕS § 132 lg-st 1 tuleb asja kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kuna kaotsi läinud/varastatud haagis oli kuu aega enne kadumist ostetud, siis ei olnud haagise väärtus oluliselt langenud ning tegemist oli uue haagisega ning hageja nõue summas 31 800 krooni, mis oli haagise ostuhinnaks ja mille kohta on kohtule tõendina esitatud ostu-müügi kviitung, on õigustatud. Tuginedes eelnevale asus kohus seisukohale, et hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks summas 31 800 krooni seoses hagejale kuuluva uue haagise kostja parklast kadumisega, on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ta on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud materiaalõiguse norme. 4(7)

Poolte vahel ei eksisteerinud hoiulepingut, kuna suhete sisuks poolte vahel oli see, et kostja andis määratud tasu eest ning määratud tähtajaks hageja kasutusse koha tema valduses oleval territooriumil aadressil Xxxxxx xxx xxx, Tallinnas. Ta ei võtnud endale kohustust hageja vara hoidmiseks, nagu seda eeldab hoiuleping. Apellandi kohustus ei sisaldanud endas parkla territooriumi ning kolmandate isikute vara valvet. Tema arvates ei leidnud see asjaolu tõendamist üheski dokumendis, mis on olemas tsiviilasja materjalides ning seega ei saa kostja ja hageja suhted sattuda hoiulepingu tunnuste alla. Hageja väited, et temale olid andnud parkla töötaja suulise kinnituse selle kohta, et parkla on valvega, on paljasõnalised ning kohtumenetluse käigus ei olnud tõendatud ühegi tõendiga. Hagejal tekkis väär ettekujutus temale osutatava teenuse kohta, sest kostja poolt osutatavate teenuste ringi ei kuulu kolmandate isikute vara hoidmine ning valve. Apellant märgib, et formaalsused, et sissesõidul saab autojuht sinise loa vastu kollase loa, leiavad aset reeglite täitmisena, mis eksisteerivad parkla territooriumil. Nimetatud reeglid sätestati eesmärgiga tagada parklas ööpäevaringselt kord. Tasuliste parkimiskohtade kasutuse võimaldamisel teostab ta ainult parklas eksisteerivate reeglite täitmise järelevalvet. Kaardid antakse klientidele välja korra järgimiseks, kuna nendel on viidatud parkimiskoha number ning periood, mis on tasutud selle kasutamise eest. Apellandi arvates on kohtu järeldus väär, et hageja põhjendatult eeldas, et tegemist on valvega parklaga ning tema vara on valvatud ja kaitstud. Apellant leiab, et asjaolu, kas hageja haagis oli uus või mitte, ei oma tähendust ning sellest ei saanud ta ka olla teadlik. Nimetatud fakt ei viita sellele, et nimelt sellel põhjusel hagejal pidi olema veendumus selles, et kostja parkla on valvega. Asjaolu, et parkla on piiritletud ning ümbritsetud aiaga, ei kanna see valvega territooriumi funktsiooni. Tallinna linna territooriumil on olemas palju sarnast liiki parklaid ning enamik parklaid on varustatud videokaameratega, mis teostavad päevaringset vaatlust. Samuti on parklas olemas administraator, kes võtab vastu parkimistasu. Apellandi arvates ei anna see alust eeldada, et sellisel juhul sõlmitakse just hoiuleping VÕS § 883 tähenduses. Apellant on seisukohal, et hageja ehitushaagise puhul võib tekkida teatud ebamugavusi parkimisega, sest Lasnamäe elamurajoonis on raskusi mitmekorruseliste elumajade ees asuvate parkimiskohtadega ning igal ajal sellist võimalust praktiliselt ei ole parkimiskohtade puudumise tõttu. Seetõttu hagejal võiksid olla muud motiivid kostja teenuse kasutamiseks. Apellandi parkimisterritooriumil pargivad mitte ainult sõiduautod, vaid ka traktorid, ekskavaatorid, veoautod, mitmekorruselised bussid ning samuti ehitushaagised, mis on sarnased hagejale kuulunud haagisega. Järelevalvet parkimisterritooriumi korra üle ööpäevaringselt teostab isik, kes jälgib parkimisterritooriumi reeglite täitmist. Ööpäevaringne kord on olemas ainult selle eesmärgiga, et igal ööpäeva hetkel iga klient saaks ilma probleemideta lahendada ükskõik millist vaidlusalust situatsiooni, mis on seotud parkimise korraldamisega, tasutud parkimiskohale juurdepääsuga, mida temale peab tagama kostja. Suhted hagejaga alluvad kasutuslepingu, nimelt üürilepingu tunnustele VÕS § 271 tähenduses, vastavalt millele üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

5(7)

Hageja poolt oli võetud kostjalt tasulisse kasutusse parkimiskoht, mille eest tasus 360 krooni ühekuulise perioodi eest. Riigikohus oma 11.04.2006 otsuses nr 3-2-1-30-06 on sõnaselgelt eristanud üürilepingut hoiulepingust. Apellant rõhutab, et tema teostab järelevalvet parkla reeglite täitmise üle, mitte ei osuta valveteenuseid, kuna tema tegevus ei kuulu turvaseaduse sätete alla. ning kusagil ei ole märgitud, et tema on kohustatud osutama turvafirma teenuseid. Apellandi parkla territoorium ei ole varustatud spetsiaalse varustusega, sest see ei vasta kostja poolt osutatavate teenuste olemusele. Apellandi poolt osutatud teenuste sisuks on kinnisasja osade kasutusse andmine, kuid mitte kolmandate isikute vara valvamine ning säilimine nagu seda eeldab hoiuleping. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on materiaalõiguse normi kohaldanud õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Otsus on põhjendatud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele peab kolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. Vaidlus puudub selles, et kostja parklast varastati hagejale kuuluv haagis, mille väärtuseks hindab hageja 31 800 krooni. Vaidlus tekkis pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise ning kostja vastutuse üle. Vaidluse tekkimise korral tuli kohtul hinnata esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mida ongi kohus teinud. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et poolte vahel oli üürileping. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud hoiuleping VÕS § 883 mõttes. Oma seisukohta on maakohus põhjendanud, analüüsides poolte poolt esile toodud faktilisi asjaolusid ning hinnates tõendeid. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist ning nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus on põhjendatult viidanud Autoparkla xxxxxx xxx xxx kasutamise reeglite punktile 6, mille kohaselt autoparkla administratsioon ei vastuta auto eemaldavate seadmete eest ega asjade, mis on auto salongi, treileri, haagise sees, eest. Hageja on väitnud, et neist reeglitest sai ta aru nii, et kostja vastutab sõidukite, treilerite, haagiste endi, mitte aga transpordivahendite sees olevate esemete eest. Vaidlus puudub selle üle, et hageja haagis oli uus ning on igati mõistetav, et kostja territooriumile haagist paigutades, tundis hageja huvi kostja vastutuse vastu ning küsis selle kohta ka parklas olevalt kostja töötajalt teavet. Iseenesest asjaolu, kas tegemist on uue haagisega või mitte, ei ole tõepoolest määrav õigussuhte kvalifitseerimisel, kuid hageja on põhjendanud, miks ta tundis huvi kostja vastutuse vastu. Toimikus olevate materjalide kohaselt on parkla piiratud võrkaiaga, seal toimib ööpäevane valve ning kontroll saabuvate ja väljuvate sõidukite üle, milleks väljastatakse nn. siniseid ja kollaseid kaarte. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludest lähtudes pidi hagejaga sarnane isik aru saama, et tegemist on hoiulepinguga. Sellele viitab ka eelnimetatud autoparkla kasutamise reeglite punkt 2, mille kohaselt parklasse sissesõidul on juht 6(7)

kohustatud teatamata operaatorile sõiduki välistest kahjustusest. Hilisemaid pretensioone ei arvestata. Kui kostja ei kanna mingit vastustust, siis milliseid pretensioone saaks üldse tema vastu esitada. Apellandi väide sellest, et nimetatud punktiga 2 on püütud ära hoida asjatute pretensioonide esitamist, ei ole veenev. Apellandi väide sellest, et Tallinnas teistes parklates osutatakse üksnes parkimiskoha teenust, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kohtul tuli anda hinnang nimelt hageja ja kostja õigussuhtele. Kuivõrd hageja sõiduk varastati kostja valduses olevalt territooriumilt, kuhu hageja oli oma haagise hoiule andnud, siis on maakohus põhjendatult välja mõistnud kostjalt hageja kasuks tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 alusel 31 800 krooni. Maakohus on kahju suurust põhjendanud ning kolleegium nõustub sellega. Kolleegium on seisukohal, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Urmas Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.